Õpetaja Thomas Vaga, piiskop
Ilma Kristuse ristisurma ja ihuliselt hauast elavana välja tulemist poleks meil ristiusku ega kirikuid, poleks kogudusi ega armulauda ega ristimist ega ka leeriõnnistamisi, kristlikke laulatusi ega ka kristlikke matuseid.
Vaatame lähemalt, mis juhtus meile kristlastele suurel reedel ja Kristuse ülestõusmise päeval; mis juhtus Kolgatal ja lahti murtud haua ees. Piibliseletuse teadlased kirjutavad, et sellel, mis juhtus Kolgatal ja ülestõusmises olid nii kosmilised kui ka maapealsed tähendused ja tagajärjed. Kristus läks võitlusse maailmaruumis ja maa peal toimiva kurjuse vastu. Kurjus on saatana loodud ja levitatud taevas ja maa peal. Jeesus osutas saatanale ja saatana kurjuse tegudele, kui Ta ütles oma vangistajaile Ketsemani aias: Ent see on teie tund ja pimeduse võimus” (Lk. 22:53) Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine leiavad aset samal ajal maisel ja kosmilisel tasemel. Kristuse ihuline kannatamine ja surm ja ihuline elavaks saamine valitseb ainelise ja spirituaalse usu mõõdus. Apostel Paulus kirjeldab Kristuse ja kristlase võitlust kurjuse enesega kui maadlemine või võitlemine valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega. (Ef. 6:31) Luuka evangeelium kirjeldab meile elavalt ja üksikasjalikult Kristuse ihulist ja hingelist kannatust ja võitlust Ketsemani aia palves: Ta heitis põlvili maha ja palvetas, üteldes: Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära, ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmnine! Ja heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt; ja tema higi oli kui verepisarad, mis langesid maa peale (Lk. 22:42 j.4). Peame meeles, et evangeeliumi kirjapanija, Luukas, oli arst. Sellepärast on tema tehtud kirjeldused Jeesuse vaimsest ja ihulisest kannatusest nii üksikasjalised ja selged. Ka surnuist ülestõusnud Kristuse auhiilguse ihul olid nähtavad ja käega katsutavad tunnused, ristisurma haavad. Mäletame, kuidas Kristus kutsus uskmatut Toomast pistma oma sõrm ta haavadesse ja panema oma käe Kristuse küljel olevale haavale. Kristuse ristisurm ja ülestõusmine ühinevad ihuliselt ja vaimselt usu ja nägemise – isegi konkreetse katsumise – läbi.
Moodne inimene on eraldanud Kristuse kohal vaimse ihulisest ja jumaliku inimlikust. Moodsa inimese maine meelsus püüab lahutada Jeesuse Kristuse ristisurma Tema ülestõusmisest: eraldada rist tühjast hauast, et niimoodi kustutada nende tähendust ja usku nende tõesse. Üks saksa usuteadlane märgib, et “moodne inimene on viisakalt ükskõikne Jeesuse suhtes”, sest ta tunneb Jeesust ainult profaanselt ehk “välispidiselt” ehk palja inimesena ja mitte sakraalselt ehk usuliselt ja püha tõelise Jumalana. Ta ei tunne ega tunnusta jumalikku Jeesust Kristust. Ka mitmed moodsa, käesoleva ajastu teoloogid ehk ülikoolide usuteadlased ei usu, et vaimulik ehk taevane – siis Jumal – saaks toimida maises mõõdus ehk maapealse inimeste elus ja olemuses. Nad on kaasa läinud ümmarguselt 400 aastat tagasi välja mõeldud materialistliku Jumala olemasolu salgava mõttetarkusega (inglise filosoof Thomas Hobbes 1588-1679), mis usub, et Jumal või jumalused ei tee imesid, sest nende meelest Jumal ei toimi Maa peal ega inimeste elus ja olus. Sellepärast nad ei pea Kristuse ristisurma ja surmast ülestõusmist Jumala tehtud imeväärseteks tegudeks, mis lunastavad inimese ja teevad inimese õndsaks ihuliselt ja vaimselt, taevaliselt ja maiselt. Nad ei usu Jumala armastusse ja armurikkasse abisse oma Poja kaudu inimeste Lunastajana ja Õnnistegijana. Nad peavad Jeesust Kristust ainult “üheks erakorraliseks inimeseks, kui üheks miljonist”, kes on küll geniaalne armastuse õpetaja, kuid pole jumalikum kui Sokrates, Buddha, Konfucius või isegi hindu luuletaja ja rahvamees Rabindranath Tagore. Nende meelest on iga inimene oma õnne ehk õndsuse sepp, sest Jumalalt ei tule ega saa abi.
Mitmed “moodsad” inimesed unustavad või salgavad Kristuse teod, mis Ta tegi ristil ja millega Ta lunastas inimesed pattudest ehk ekslike ja kurjade mõtete ja tegude süüst. Kristus tõi risti kaudu meile võidu, mis on vabastus süüdi olekust ja surmast kui karistusest ja kinkis meile surmast ülestõusmise kaudu igavese õndsuse.
Ilma vabastuseta pattudest pole pühadust. Ilma lepituseta pole õndsust. Luther õpetas, et inimestena me suudame kuidagi lepitada end Jumala ja ligimesega ainult väliselt, kuid mitte sisemiselt. Sisemiselt on meis uhkuse, kadeduse, himude ja teisi kurjuse mõtteid. Süütus tuleb süüst vabastamise kaudu. Kristus Jeesus kui tapaohver pole mistahes ohver. Tapaohver on Piibli Vana ja Uue testamendi õpetuses lepitaja.
Uus testament kirjeldab selgelt, kuidas Jumal viis läbi lepituse. Loeme apostel Pauluse Teisest kirjast Kreeka Korintose linnas olevaile kristlastele: Aga kõik on Jumalas, kes meid on lepitanud Kristuse läbi. Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas ristil maailma iseenesega. Kuidas: Ta on Teda, kes ei teadnud mingist patust meie eest teinud patuseks, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees, surnutest ülestõusmises (2. Korintlastele 5:18.19.21) Kristus tuleb meile appi ristil: Sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud usu kaudu tema veres. (Kiri roomlastele 3, peatükk, salmid 23-25).
Kristus tuleb kuulekuses Jumala armastuse armurikkale tahtmisele meie ja iga inimese vastu: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud (ristisurm), et ükski, kes temasse usub, ei peaks hukka saama (patu karistus), vaid et temal oleks igavene elu: (ülestõusmine). (Johannese ev. 3:16).
