Ülaltoodud tekst ilmus 70 aastat tagasi Vaba Eesti Sõna teises numbris. Mõndagi tuttavat tuleb ette, eks ole?
Kas me eestlastena olemegi nii kriitilised, et iga uue ettevõtmisega oleme juba ette valvel saabuva kriitika ootuses – “ühele ei meeldi paber, teisele nimi või välimus” jne? Et ka sellise uskumatu saavutuse puhul, et vaid mõned aastad pärast purupaljana uuele maale saabumist suutsid eestlased käivitada oma ajalehe – tuli ikka veel ette ja taha vabandada, et kõik pole veel päris nii nagu plaanitud?
Samas lugedes 5. lk uuesti ära trükitud VES teist numbrit näeme seal väikesele vingumisele vaatamata üksteise toetamist ja innustamist ning suurte plaanide tegemist, mis kokkuvõttes panidki aluse Eesti kogukonna kasvamisele ja õitsengule Ameerika Ühendriikides.
Vaba Eesti Sõna on olnud kaasas kogu aeg, alates esimesest numbrist, vahendanud teavet, talletanud ajaloo jaoks statistikat (näiteks 13. juuniks 1949 oli uue “DP-billi” alusel eestlasi USAsse saabunud 1553!) ja teinud seda kogu aeg oma kogukonda teenides ja eestlaste heaolu eest seistes.
Andkem nüüdki lehele võimalus! Kuigi otsene elu-oluline teave tuleb tänapäeval muudest kanalitest, on VES ikka nagu hea vana sõber, kelle jaoks leidub ikka koht sohvanurgas (või laua peal).
Tellige ikka VESi ja kutsuge ka teisi tellima – sest oma ajaleht hoiab kogukonda koos ning vara on veel lasta Ameerika Eesti kogukonnal laiali laguneda.
Pealegi on siit palju huvitavat lugeda, mida mujalt naljalt ei leia.
Ikka koostöös,
Kärt Ulman
Toimetaja
