Eile seitsekümmend aastat tagasi küüditati president Päts koos oma perekonnaga. Oli 30. juuli 1940. Tolleks ajaks oli üles kasvanud uus põlvkond eesti noori – Jaan Krossi põlvkond – , kes olid sündinud kohe pärast Vabadussõda ja kelle jaoks vabadus ning iseseisvus olid täiesti iseenesest mõistetavad asjad.
Need noored olite teie, kallid eakad vabadusvõitlejad, ja teie tänaseks juba lahkunud sõbrad. Kõik ajaloosündmused, mis siis – 70 aastat tagasi – teie silmade ees lahti rullusid, olid täiesti uskumatud ja enneolematud, olgugi et maailm oli sõdasid ka varem näinud.
Aga maailm, vähemalt siinkandis, polnud mitte kunagi varem kogenud sellist seadusetust, sellist toorust ja sellist halastamatust, nagu ta nägi alates 1940. aasta suvest. Need, kes punase katku siia tõid, ei väärinud siis ega vääri nüüd inimese nime. Need olid mõrvarid.
Seista mõrvariga silm silma vastu on ülim katsumus. Ent tookordse aja muutis kogu Euroopale äärmiselt eriliseks asjaolu, et vastamisi – silmitsi – seisid kaks mõrvarit – Hitler ja Stalin. Ja mõlemad mõtlesid: kumb lööb esimesena?
Kurjategijad on sageli mõttekaaslased ja sõbrad, kes aga saaki jagades kiiresti omavahel tülli pööravad. Eesti, Läti ja Leedu pidid koos teiste Euroopa rahvastega nägema, kuidas need kaks kurjategijat omavahel saaki jagasid ja siis tülli pöörasid. Aga enne jõudsid nad Bresti linnas – Poola riigi varemetel ühiselt uhke sõjaväeparaadi ära pidada. Millegipärast armastavad Kremli ööbikud sellest paraadist vaikida.
Sinimägedesse kogunenud vanad ja noored!
Palju – liigagi palju! – on räägitud Eesti valikutest 1939. aasta sügisel. Teile, vanad sõjamehed, on need jutud ammu pähe kulunud.
Aga nood ajad ja nood sündmused ei ole kaugeltki niisama selged kõigile teistele – olgu Eestis või väljaspool meie piire – ka noorematele.
Nagu me teame, leidub Eestis tagantjärele tarku, kes arvavad, et Eesti oleks pidanud 1939. aasta sügisel Nõukogude Liidule sõjalist vastupanu osutama. Sest siis poleks nende meelest ohvrite arv lõppkokkuvõttes suuremaks kujunenud. Aga kust nad seda teavad?! Miks nad arvavad, et ohvrid poleks olnud veelgi suuremad?
Muidugi oleks ka oktoobris 1939 suudetud siin Sinimägedes mõnda aega visalt vastu panna. Aga kui kaua Emajõe joonel? Täiesti üksinda – ilma ühegi liitlaseta! Pärast täiesti vältimatut sõjalist kokkuvarisemist oodanuksid Eesti sõjamehi Pihkva ja Leningradi oblastis samasugused sõjavangilaagrid nagu Smolenski lähedal Katõnis olid valmis seatud poolakate jaoks. Ja need ootevalmis laagrid pole mitte oletus, vaid dokumenteeritud fakt. Minge ja küsige selle kohta viiteid meie tunnustatud arhiiviuurijalt proua Gilda Sabbolt! Kas meie tagantjärele targad arvavad, et NKVD-l poleks kuklalaskudeks rohkem tina jätkunud?
Miks arvatakse, et pärast Eesti sõjalist hävingut oleks hävitustöö tsiviilelanikkonna kallal ära jäänud või leebem olnud? Kas küüditamised oleksid siis ära jäänud? Kas Eesti eliit oleks jäänud seina äärde panemata? Stalini austusest vaprate Eesti sõdurite vastu? Oo püha lihtsameelsust!
Kõiki nimetatud kaalutlusi silmas pidades olen ma endiselt veendunud, et sõjalise vastupanu edasilükkamine 1939. aastal oli õige otsus – isegi tagantjärele tarkuses. Sõdimine ei saa kunagi olla eesmärk omaette. Eesmärk saab olla võit – või vähemalt ellujäämine.
Sellega seoses oleks viimane aeg lõpetada – ka Eesti ajakirjanduses – müüdi levitamine, justnagu oleks Soome Vabariik erinevalt Eesti Vabariigist ja teistest Balti riikidest otsustanud teadlikult Nõukogude Liidule sõjaliselt vastu astuda. Selline jutt ei vasta tõele!
Soome valitsus üritas läbirääkimisi Kremliga venitada nii kaua kui vähegi võimalik, uskudes et Stalin ei ründa. Aga Stalini kannatus katkes ja ta ründas siiski. Ja Soome valitsus nägi ühel päeval, et Helsingile kukuvad pommid ja Soome valitsus taipas, et nad on sõjas.
Muidugi tuleb soomlastele au anda: kui sõda oli tõesti puhkenud, siis sõdisid nad ennastületavalt. Ja et Soome Talvesõjas püsima jäi, oli tõeline ime, mis sündis üle ülima noatera. Veidi ebarealistlik olnuks samasugust imet Eesti puhul loota.
Seepärast oli kõigiti mõistlik Eesti tookordse juhtkonna katse baaside lepinguga aega võita ja rahvast säästa – kuni saabub hetk, mil sõjalisel võitlusel on mingisuguseidki edu väljavaateid – kui on olemas mingisugunegi liitlane. Me ei tohi ka unustada, et baaside leping oli tähtajaline ja see rõhutas selge sõnaga Tartu rahulepingu kehtivust.
Niisiis ei väida ma, et vaenlasele ei tule sõjalist vastupanu osutada. Ma väidan: vastupanu tuleb osutada kõige sobivamal hetkel arvestusega, et tulemus on kõige soodsam. Kõik otsused langetatakse nende teadmiste põhjal, mis otsustajatel antud hetkel on. Ja ka nende lootuste põhjal, mis antud hetkel on. Muid võimalusi ei ole.
Teise maailmasõja puhkedes – mis algas Euroopa suurriigi Poola sõjalise kokkuvarisemisega – oli Eestile jäänud väga vähe valikuruumi. Ei olnud enam võimalustki valida Berliini ja Moskva vahel. Berliin oli Balti riigid Moskvale andnud. Tookord oli Eestis väljapaistvaid poliitikuid – s. h. Jaan Tõnisson, kes arvasid, et Berliin on Eestile lõppkokkuvõttes ohtlikum kui Moskva. Ega siis seitsesada aastat ajalugu polnud tollal veel ununenud!
Aga, jah, meile jäi siiski üks valik: kas hakata Stalini terrorile kohe jõuga vastu või üritada aega võita. Stalin oli idamaiselt tark: ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Pärast Poola hävitamist kutsus ta ülejäänud Balti riigid Kremlisse ühe kaupa – alustades kõige väiksemast, Eestist ning lõpetades kõige suuema, Soomega.
Nagu ma juba olen korduvalt rõhutanud, katse aega võita oli täiesti loogiline. Ükski vastutusrikas valitsus ei saada oma sõjaväge ega oma rahvast kindlasse surma – üksnes selle nimel, et saada kunagi hiljem märtri oreooli. Pealegi, kui pole selge, kui palju jääb ellu neid, kes kunagi hiljem seda oreooli oma mälus edasi kannavad.
Teie, eakad mehed, mäletate kõike, mis edasi sündis. Kaks sõpra – Hitler ja Stalin – pöörasid tõepoolest tülli. Ent kahjuks ühel neist oli siin terve aasta kasutada, et surm ja piin saaksid rikkalikku lõikust pidada. See oli eesti rahvale õuduste aasta. Vaid kaksteist kuud hiljem – juulis 1941 – ulatasid eesti neiud Wehrmachti mootorratturitele rukkililli – eesti rahvuslilli!
700 aastat oli ühe aastaga nagu peoga pühitud! Kas Jaan Tõnisson oleks osanud midagi sellist ette arvata? Me ei saa seda temalt enam küsida. Me ei tea isegi, kus ta puhkab oma igavest und. Aga me teame, et rukkililled, mis Saksa sõduritele ulatati, olid soolased, sest Eesti põllud olid pisaratest märjad.
Kallid kaasmaalased!
Juba vanad roomlased ütlesid: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Eesti Vabariigi saavad lõppenuks kuulutada ainult Eesti kodanikud ise – kui neil on vaba võimalus oma tahet avaldada. Riigi sõjaline okupeerimine võib hävitada selle riigi valitsuse ja tekitada muud ränka kahju. Aga sõjaline okupatsioon ei lõpeta riiki ennast ega kaota selle kodanikkonda – kuni suur osa viimastest on veel elus. Nõnda oli see Teise maailmasõja ajal Prantsuse Vabariigiga, nõnda oli Taani Kuningriigiga.
Kui Saksa väed lähenesid Eesti linnadele ja küladele, heiskasid eesti mehed – Eesti kodanikud! – vallamajadele Eesti riigilipud, märkimaks et tegemist on Eesti Vabariigiga. Ja ime kombel ellu jäänud Eesti riigipea kohusetäitja – viimane seaduslik valitsusjuht professor Jüri Uluots – pöördus Berliini poole ametliku palvega tunnustada Eesti iseseisvust.
Rukkilillekimpudest hoolimata ei tohi me unustada, et Berliin oli siiski pruuni katku pealinn. Ja kui eesti tänased noored internetis väitlevad Kremli ööbikutega, ei maksa liiga hoogu minna ega arvata, et pruun katk olnuks punasest katkust kuidagi parem. Neid ei ole mõtet teineteisele vastandada – need kaks jälkust täiendasid teineteist.
Küll on aga oluline teada, et kolme Saksa okupatsiooniaasta jooksul andis Eestis tikutulega otsida meie kaasmaalast, kes oleks olnud nakatunud pruuni katku. Eesti rahvas oli õnneks selle haiguse suhtes väga immuunne.
Kahjuks ei saa sedasama väita tolle teist värvi katku suhtes – aga aega nakatumiseks oli ka palju enam, tervelt pool sajandit.
Kallid sõjamehed!
Teie mäletate veel tänagi riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa raadiokõnet kogu Eesti rahvale, milles ta kutsus teid relvile. Oli 7. veebruar 1944 ja Punaarmee oli taas Narva väravas. Nüüd oli selge, et 1939. aasta sügisel edasilükatud otsustav tund on kätte jõudmas. Saatuslikku heitlust polnud enam kusagile edasi lükata. Mälestus ühest õuduste aastast oli kõigil elavalt silme ees. Uluotsa sõnum oli: kas nüüd või mitte kunagi! Ja vammuse värvusel ning lõikel oli küll kõige vähem tähtsust. Teile piisas sel hetkel sinimustvalgetest õlakutest.
Niisiis tuli võtta vastu relvad vaenlaselt number kaks, selleks et peatada vaenlane number üks. Uluotsale ja teilegi oli selge, et vaenlane number kaks on kaputt. Aga kuni ta veel võitleb, langevad tema huvid ja Eesti huvid Narva jõe kaldal ühte. Ja mitte kellelgi ei ole õigust süüdistada Eesti sõjamehi – Eesti kodanikke – selles, et nad hoidsid kinni määratu hulga Punaarmee diviise, kes muidu oleksid rutem Berliini jõudnud. Nii nagu mitte keegi ei julge süüdistada Soome Vabariiki, et see hoidis kinni veelgi suurema hulga Punaarmee diviise.
Teie võitlesite Eesti Vabariigi eest, te sõdisite Eesti vabastamise nimel. Teil oli küllalt põhjust loota, et kordub see, mis juhtus Vabadussõja alguses: sakslased taganevad ja lahkuvad, aga aitavad Punaarmeed kinni hoida, kuni Eesti jõuab end korraldada. See ei olnud teie süü ega ka mitte professor Uluotsa süü, et nii ei läinud. Sest aeg ja olud olid liiga palju muutunud.
Kallid Eesti sõjamehed!
Kuus aastat tagasi pöördusite te oma kokkutulekul Tallinnas Kadrioru staadionil ametliku kirjaga Riigikogu poole, et Riigikogu annaks Eesti Vabariigi nimel teile oma hinnangu – kes te Eesti riigi silmis olete. Mille eest te võitlesite – oma elu kaalule pannes?
Riigikogu on seda küsimust kuus aastat veeretanud nagu kuuma kartulit – kord kuluaarides, kord istungisaalis. Milles on siis asi? Miks Riigikogu ei suuda otsustada, kas te võitlesite õige asja eest? Häda on selles, et Riigikogu on 101-pealine lohe ja meenutab väga kirjut eesti rahvast. Mina ei kuulu nende hulka, kes rahvast idealiseerib. Rahva hulgas on kõike – head ja halba. Samamoodi on Riigikogus kõike – head ja halba.
Meie ühiskonnas on palju pealiskaudsust, on ka pealiskaudset suhtumist ajalukku. On ajaloolise mälu hõredust. On arusaama, et moraal ja kõlblus on teisejärgulised. See, mida annab hambaga katsuda on aga esmajärguline. Au mõiste ei oma erilist tähendust.
Kui aga küsimus on meie tões ja õiguses, siis leitakse, et see olevat nii keeruline, et sellest suudame ainult meie ise aru saada. Meie sõpradele käivat see aga üle jõu. Kelleks me oma sõpru peame?
Ma arvan, et rahvas, kes ei suuda või ei taha oma tõde kaitsta, ei olegi vaba rahvas. Selline rahvas ei ole sisemiselt vaba ja tema väline vabadus võib osutuda hapraks. Mõnikord võib mõista hirmu vaenlase ees, aga hirmu tundmine oma sõprade ees pole mitte ainult häbiväärne, vaid see on ka naeruväärne. Kes oma tõde selgitab suud maigutades, see ei jõua eales oma sõpradeni!
Kallid vabadusvõitlejad!
Ma olen püüdnud teha, mis ma olen suutnud, aga sellest on jäänud väheks. Mul on selle pärast väga kahju ja ma tunnen teie ees piinlikkust! Kuid tulevad nooremad ja jätkavad. Seda Riigikogu on jäänud veel umbes pool aastat – elame näeme!
Siiski, kõigest hoolimata, kõikidest asjadest kõige olulisem on olnud teie isiklik eeskuju – vanade Eesti sõjameeste eeskuju noortele Eesti sõjameestele. Eesti tänaste sõdurite kaitsetahe on väga kõrge – ja teie olete andnud sellesse oma panuse. See sisendab usku ja lootust Eesti paremasse tulevikku.
Kümned ja sajad tuhanded kaaskodanikud kummardavad teie ees ja soovivad: TEIE PÄEV KESTKU VEEL!
Ma tänan!
