Filoloog, muinsuskaitsja, poliitik ja diplomaat Trivimi Velliste on otsustanud aktiivsest poliitikast tagasi tõmbuda, kuid tema avalik tegevus mitme seltsi esimehena jätkub.
Kalev Vilgatsi intervjuu Vellistega ilmus Rootsi Eesti Päevalehes.
1983. aasta suvevaheaja viimastel päevadel oli rühm aja- ja koduloohuvilisi koolinoori ekskursioonil Hiiumaal. Ööbiti ühes maakoolis ja kaevul läks giidiga jutt neile Eesti ajaloo sündmustele, mida siis maha vaikiti või tundides tundmatuseni väänati. See ekskursioonijuht oli Trivimi Velliste. Sellest ajast pärineb siinküsija tutvus Vellistega, mis aastatega on tublisti süvenenud.
Kogusid riigikogu valimistel Pärnumaa valimisringkonnas 1615 häält, kuigi olid nimekirja lõpus. Miks otsustasid end sisuliselt taandada ja poliitikast lahkuda?
Läinud suveks olin erakonnas rääkinud, et aeg on tagasi tõmbuda ja ma enam ei kandideeri. Siis sina ütlesid ja mõni veel, et võiksin ühe aja veel olla, ning tekkisid kõhklused. Lõpuks jõudsin otsuseni, et ei tee kõike selleks, et osutuda valituks, aga kuna erakondki palus kandideerida, kirjutasin veel aasta lõpul Pärnu Postimehes artikli ”Vox populi, vox Dei”, et jäägu asi valijate otsustada.
Ala- ja poolteadvuses olin otsustanud riigikogus mitte jätkata ja sellega on seletatav, et ei teinud mingit kampaaniat. Neli aastat tagasi sain ligi 3000 häält, nüüd 1615, aga esimestel valimistel 1992 oli üle 6000 hääle ja isikumandaat. Kõik oleneb taustsüsteemist. Tõlgendasin tulemust loogilisena, sest tähelepanelik lugeja loeb Pärnu Postimeest ja minu sõnumit ning mõnigi hääletaja võis kõhelda. Ilmselt osa varem minu poolt hääletanuid toetas Eerik-Niiles Krossi, kes tegi kihutustööd kahe märksõnaga, mis tavaliselt on olnud mulle omased: riigikaitse ja isamaalisus. Ta sai palju hääli. Kahju, et need läksid tühja.
Minu hamletliku sõnumi puhul oligi valija otsus: ei liha ega kala. Anti soliidne kogus hääli, aga sellest ei piisanud riigikokku saamiseks. Kuid palju puudu ka ei jäänud.
Mis tõi sind omal ajal kandideerima Pärnumaale? Mingit isiklikku seost mul leida ei õnnestunud.
Juurte mõttes ei ole mul seost Pärnumaaga, ema oli pärit Helme kihelkonnast ja sealtpoolt olen puhas mulk, Mulgi murre on veel suus, samuti Võru murre, sest seal elasid tädid. Isa poolt olen Torma kihelkonnast.
Põhjus Pärnumaal kandideerimiseks oli väga lihtne: president Pätsi ausammas Tahkurannas. Käisin Pätsi samba taastamise idee välja 1988. aasta jaanipäeva eel Pärnu Vallikäärus, kus oli Ali Rza-Kulijevi korraldatud Pärnu muinsuskaitse seltsi tuluõhtu. Olime siin Küllo Arjakasega ja ütlesin kõne lõpuks, et Tahkurannas tuleb taastada presidendi ausammas. Enamik kohaletulnuist olid vanemad inimesed, kes nagu nõelatult tõusid – see pilt on siiani silme ees. Nemad mäletasid oma noorpõlvest seda ausammast!
Kui 1992 kätte jõudis, oli muinsuskaitseliikumine haripunktist üle saanud, mina esimehe kohalt lahkunud, kuid jälg oli jäänud ja Pärnumaal kandideerimist pole ma kunagi kahetsenud.
Vikipeedia annab otsingus kaks Trivimi Vellistet. Missugune on teie omavaheline suhe?
Isa ja poeg. Ma pole peale enda ja oma isa kuulnud, et kellelgi oleks olnud nii haruldane eesnimi nagu Trivimi. See pärineb vanadest kirikukalendritest ja tudengipõlveni ei teadnud ma selle tähendust. Mu isa suri, kui olin 13-aastane ja nii noor poiss ei osanud isalt kõike küsida. Dotsent Richard Kleis, minu antiikkirjanduse õpetaja ülikoolis – olen hariduselt inglise filoloog, mitte ajaloolane, kelleks mind ajakirjanduses ekslikult on tituleeritud –, küsis eksamil, mida mu nimi tähendab. Olin väga kohmetunud. Kleis selgitas: tri – kolm, mi – minu, vis – jõud. Kolm minu jõudu.
Pärast ülikooli olid kirjastuses vanemkorrektor, siis kirjastuskomitees. Ühesõnaga, küll ideoloogilistes kohtades, aga ennast punasega ära ei määrinud. Kuidas see õnnestus?
Pärast ülikooli pidin ise tööd otsima, tavapärast suunamist ma ei saanudki, õppisin individuaalplaani alusel. Tartlasena sõitsin Tallinna, Pärnu maantee 10 oli ühes majas kaks kirjastust: Valgus ja Eesti Raamat. Läksin esmalt Valguse kaadrite osakonda tööd küsima. Vanemkorrektorina töötasin paar kuud, kui kirjastuskomitee peatoimetaja Kalju Itra, kes oli lugenud Sirbist ja Vasarast minu debüüti, arvustust Valmar Adamsi Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatukesele ”Sinu sekundid”, kutsus vestlusele.
Minust sai kirjastuste osakonna juhataja asetäitja, mu töövaldkonnaks olid raamatunäitused. Tulemas oli eestikeelse raamatu 450. aastapäev, mida tähistati 1975. aastal. Samal aastal oli Moskvas rahvusvaheline raamatumess, kus Eesti väljapanek oli üks uhkemaid ja esinduslikumaid. Sain tegelda raamatutega sellise nurga alt, kus ideoloogiline surve ei olnud nii tuntav. Olin kesktaseme juhtide seltskonnas, kus kõik olid partei liikmed. Mingil hetkel kutsuti mindki, kuid võtsin nii pika mõtlemisaja, et lõpuks enam peale ei käidud. Intelligente parteisse väga ei oodatud – kui ei taha, siis pole vaja.
Olin kirjastuskomitees neli aastat, siis tegi Sirbi ja Vasara toimetaja Erni Lõbu ettepaneku tulla kultuurilehte. Tänu kunstiajaloolasele Jaak Olepile, kes juba töötas seal ja kelle tööruumis olime hiljuti asutanud raamatuklubi Tõru. Hiljem osutus Tõru üheks olulisemaks muinsuskaitse seltsi tekke-koldeks.
Minuealised mäletavad, et 80ndate keskpaigas, hilisemast ajast rääkimata, muutus Sirp ja Vasar lausa defitsiidiks, oli tellimispiirang ja kioskis ei jätkunud. Olid Sirbis 1976–1987, kirjelda seda õhustikku.
See oli mulle oivaline aeg. Töötasin toas, kus olime asutanud Tõru. Sirp ja Tõru täiendasid teineteist suurepäraselt. Õhustik oli erakordselt hea, Sirp oli ajakirjanduse lipulaev. Sirp oli salong, kust käis läbi Eesti kultuurieliit, pakuti kohvi, mõni armastas konjakit ja läks selle armastuse nahka. Käsikirja tuues ei kiirustatud kohe minema, aeti juttu.
Partei keskkomitees vaadati mõnele asjale läbi sõrmede, võib-olla olenes see Käbinist. Lubati isekeskis veidi lobiseda, peaasi, et väga kaugetesse kõrvadesse ei ulatuks. Lehe trükiarv oli suur ja meelsus jõudis lugejani sageli ridade vahelt, kuigi toimis enese- ja vahetu ülemuse tsensuur. Vabadus oli kindlasti suurem kui Rahva Hääles, aga pidi vaatama, et vinti üle ei keera. Meil oli vähe pistmist Glavlitiga (tsensoriametiga), suheldi ikka keskkomitee kultuuriosakonnaga.
Toimetaja Vello Pohla tahtis mind Sirbist minema lüüa, ütles, et Trivi, sa peaksid aru saama, et üks meist kahest peab hakkama astuma. Siis tuli Aadu Hindi juubeli number, kus esikülg andis juhuslikult välja sinimustvalge kombinatsiooni, ning Pohla pidigi astuma hakkama.
Olen mitme toimetaja alluvuses olnud 12 aastat kutseline ajakirjanik, hiljem 12 aastat järjepannu riigikogu liige. Kas ma pole mitte kahe küla koer?
Eestlased on olnud nutikad ära kasutama rahvuslikes huvides neid võimalusi, mida pakkus nõukogude aeg. Näiteks Jaan Eilart ja Eesti looduskaitse selts, siis sina ja Eesti muinsuskaitse selts, kuigi teises ajas ja juba kraad kangem. Need andsid võimaluse ajada eestlaste kestmajäämise asja, korraldada passiivset vastupanu.
Passiivne vastupanu laias tähenduses vajab mõtestamist. Põhimõtteliselt oli see võimalik igas eluvaldkonnas. Näiteks: tuli mingi loll korraldus Moskvast, mil oli halb mõju meie kultuurile, siis püüti seda saboteerida, viivitada täitmisega või teha nii, et see jääkski täitmata.
Eilarti seltsi kohta ütles lehe uus toimetaja Eduar Tinn, et Eilart käib vanade naistega suure tamme all nutmas. Aga see oli piltlikult ju Viiralti tamm!
Mina olin niisiis passiivses vastupanus osaleja, aga teadsin ja jälgisin lubatu-keelatu piiri, et mitte sattuda KGB kombitsate vahele. Olin ei-kellegimaal liikuja ja kasutasin Ülo Vooglaiu õpetussõnu: kui muinsuskaitse asjaga edasi lähete, astuge ikka poole sammu kaupa, vaid poole tallaga. Siis vaadake, mis juhtub. Kui ei juhtu midagi, tehke järgmine samm. Ikka poole tallaga. Nii oli vastaspool kimbatuses, oli raske otsustada, et nüüd aitab.
Tallinna lähedal Jüri kirikaias hakkasime oktoobris 1986 haudu korda tegema – see oligi väikeste sammudega liikumine, millele parteikomiteel ega muudel komiteedel polnud põhjust vastu vaielda.
Muinsuskaitseliikumise saladus oli passiivne vastupanu ja selle tugevdamine märkamatult, esialgu väikeste sammudega. Perestroika oli andnud uue võimaluse.
Liiga vähe oleme aga kummardanud aktiivsete vabadusvõitlejate Jüri Kuke, Lagle Pareki, Mart Nikluse, Enn Tarto ja paljude teiste ees. Nende teened on suuremad. Nad tõid oma isikliku elu ohvrialtarile ja tekitasid totalitaarses riigivõimus hirmu. Sellel oli väga sügav mõju.
Mis oli Eesti muinsuskaitse seltsi absoluutne tipp?
Aprillis 1988 toimusid Tartu muinsuskaitse päevad, pidasin avamisel kõne Tartu ülikooli peahoone trepil, kõik tänavad olid murdu rahvast täis – see oli üks kõrghetk. Tõrvikutega läksime Eesti Üliõpilaste Seltsi maja juurde, mille seinal oli kolm lippu: sinine, must ja valge.
Neljandaks päevaks, kui läksime rongkäigus Raadile, olid juba ehtsad lipud väljas, isegi üks USA telejaam oli kohal. Sinimustvalgete rohkearvuline väljatoomine oli liikumise haripunkt. Tõsi, sõltumatu noortekolonn number 1 oli eelmise aasta oktoobris toonud trikoloorid välja juba Võrus, aga neid lippe oli vähe.
Tartus jäidki sinimustvalged lehvima, nõukogude võim ei saanud enam midagi teha.
Paar nädalat hiljem tuli Moskvast kõrgetasemeline keskkomitee brigaad korda majja lööma, seda juhtis Nikolai Skljarov, propagandaosakonna juhataja, aga juba perestroikaaegne Gorbatšovi abimees. Mind kutsuti Karl Vaino kabinetti, kuhu neli aastat hiljem astusin ministrina. Seal oli pikk Ida-Saksamaal tehtud nõupidamislaud, mis oli alles minu ajalgi.
Skljarov rääkis viisakalt ja tegi etteheiteid, miks lipud välja tõime, “nende koht on muuseumis ja midagi pole selle vastu, kui ajaloost avameelselt räägitakse, pange lipud klaaskappi, kiri juurde, et oli sel ja sel aastal Eestis kasutusel, aga milleks välja tuua?”.
Ütlesin, et oleksime võinud lipud ju muuseumi panna, aga siis tekkinuks ukse taha kilomeetrite pikkune järjekord, mis midagi ei muudaks. Sinnapaika kõik jäigi.
Käes oli aeg, mille kohta Stockholmi eestlane Agu Kriisa mulle hiljem ütles, et perestroika oli kui näitemäng, mille käsikiri oli Moskvas valmis kirjutatud, kuid mingil hetkel sattus rahvas vaimustusse ja tormas lavale kaasa mängima. Nii juhtuski.
Rahvarinnete loomine pidi olema Eestis, Lätis, Leedus üheaegne, see oli koordineeritud Moskvast, aga Rahvarinne läks liiga suure hooga käima, kontroll kadus ära. Kogu perestroika hakkas üle ääre ajama.
1988. aasta sügisel oligi teine haripunkt, 11. septembril, kui Savisaar kutsus mu ”Eestimaa laulule” kõnelema. Nädal varem tuli ta minu juurde, muinsuskaitse seltsil oli siis 10 000 liiget, ja küsis, kas olen nõus rääkima. Olin nõus.
Kirjutasin kõne vahetult enne suurt rahvakoosolekut. Osa rääkisin peast, osa paberilt. Küsisin, kus on president Pätsi haud, ülemjuhataja Laidoneri haud, Jaan Tõnissoni haud, tahame sinna lilli viia. Kes on selle poolt, et Enn Tarto tuleb vangist vabastada? Kätemets Lauluväljaku kohal.
”Eestimaa laul” oli otseülekandes raadios, seega oli osasaajate arv ikka tohutu.
Kõnelesin muinsuskaitse seltsi esimehena ja nõudsin Lauluväljakul esimest korda avalikult omariiklust – seda refereeriti välismeedias. Rahvarinde tegelased olid sandis olukorras, järgmistel päevadel manati mind korralikult. Marju Lauristin ja mõni teinegi süüdistas, et esinesin provokatiivse kõnega, mis võib raskeid tagajärgi tuua.
Mikk Mikiver kasutas lausa solvavaid väljendeid. Kui välisajakirjanikud küsisid, kas Rahvarinne ei toetagi iseseisvust, vastati, et nende eesmärk on ”suveräänsus”.
See eufemistlik võõrsõna pidi Kremli silmis ilmselt tähendama autonoomiat liidulepingu alusel. Pareerisin hiljem enda ründajaid: hirmutamine ei vii meid kuskile.
Kõigist ametitest, mida pidanud olen, oli olulisim muinsuskaitse seltsi esimehe oma.
Kuidas selgitasid välismaalastele meie eesmärke?
Kord juhtus, et ühel päeval tahtsid intervjuud BBC, Kanada ja ei mäletagi enam, kas kolmas oli Norra või Saksa TV. Igaüks soovis eksklusiivset, ainult neile intervjuud ja viimane pidi oma poolteist tundi ootama. See on näide, kui suur oli huvi muinsuskaitse seltsi tegevuse vastu. Juhtusin sel ajal olema männikoorest tehtud lootsiku tüürimees.
Nii välisajakirjanike kui poliitikute jutuajamisi läbis punase niidina ”Don’t rock the boat!” (”Ärge kõigutage paati!”). Vastasin, et saan soovitusest ja nende rahvuslikust huvist stabiilsuse vastu Euroopas aru, aga mõistetagu, et meilgi on oma rahvuslikud huvid: teiega vestleb Eesti Vabariigi kodanik, kel on taskus küll Nõukogude punane pass, kuid see on vägivalla tõend. Minge New Yorki Rockefeller Plazale, kus lehvib Eesti lipp, minge USA välisministeeriumi, küsige, mida nad arvavad Eesti Vabariigist! Eesti Vabariik on reaalselt eksisteeriv riik, kuid ajutiselt okupeeritud ja meie rahvuslik huvi on okupandid siit välja saada. Selle peale vaadati mind pika näoga …
Mida tegid sa siis, kui Moskvas oli putš?
Olin tagasiteel Kielist Tallinna ja mul oli Stockholmi–Tallinna laevapilet ostetud 19. augustiks. Jõudsin 18. augusti õhtul Stockholmi, hommikul helistas üks sõber ja teatas, mis on juhtunud. Oli esmaspäev ja siis toimusid esmaspäeviti Stockholmis kuulsad Norrmalmstorgi koosolekud, mida teiste seas korraldasid minu sõbrad, Carl Bildti lähedased kaasvõitlejad Peeter Luksep, Gunnar Hökmark Rootsi moderaatide juhttuumikust.
Pidin seal kõnelema, rahvast oli muidugi murdu. Juhtumisi olid selleks päevaks kutsutud ka Savisaar ja Lauristin. Kõnelesime kõik.
Lennart Meri oli sel ajal Helsingis, tal oli staap, mida Eva Lille rahastas. Meril oli paberil kaks tulpa: ”sees” ja ”väljas” nimekiri inimestest, kes kuskil asub. Tema mõte oli, et hea, kui teatud arv mõjukaid tegelasi Eestist on väljas, saab teha kas või uue eksiilvalitsuse. Meriga rääkisime umbes 20 minutit, ta arvas, et ma ei peaks Tallinna sõitmisega kiirustama. Jäin mõneks päevaks Stockholmi ning olin üsna üllatunud, et putš nii ruttu rauges.
Olen vahel mõelnud, mida ma teinuks, kui oleksin sel ajal olnud Eestis. Aga selliseid asju ei saa me ju iial teada.
Olid 1992–1994 välisminister. Kuidas käis meie välisteenistuse ülesehitamine, kui õppinud kaadrit võttagi polnud? Mis oli tähtsaim välispoliitiline eesmärk?
Tähtsaim eesmärk kahtlemata Vene vägede väljasaamine. See oli mulle välisministrina peamine töö ja sinna kulus kõige enam energiat. Kõvasti aitasid kaasa USA valitsus, Rootsis võimule tulnud Carl Bildt ja välisminister Margareta af Ugglas. Vägede väljaviimise protsess käis, venelased võisid venitada vaid tähtaegadega.
Pidin tegema palju seda tööd, mida tavaliselt teevad kantslerid. Head näited on Eesti saatkond Helsingis ja Soome oma Tallinnas. Meie maja oli bulgaarlaste käes, soomlased pakkusid midagi muud, aga mina, väga jäärapäiselt, taotlesin tagasi meie enda oma. Soomlastele olin samal ajal valmis andma Kohtu tänava saatkonnahoone võtmed, kuigi mu alluvad keelitasid: härra minister, ärge tehke seda enne, kui oleme soomlastelt oma vastu saanud. Vastasin, et me pole Odessa täikal, ja soomlased küllap hindasid kõrgelt võtmete üleandmise žesti. Saime ka oma Kaivopuisto maja tagasi – see on üldse Eesti esimene oma tarbeks ehitatud saatkonnahoone.
Ernst Jaakson oli mõni aasta varem müünud maha meie uhke saatkonnamaja Londonis, kinnisvara hinnad olid siis kõrged ja selle raha eest saime minu ajal osta majad Londonisse, samuti Bonni ja Brüsselisse, ilusad väikesed villad, mis asja ära ajasid.
Saatkondade võrgu väljaarendamine oli mu töö. Oluline oli diplomaatilise kaardi märgistamine, Eesti lipu viimine pealinnadesse, kus Eesti välisminister polnud kunagi käinud. Toimusid esimesed ametlikud visiidid Pekingisse, New Delhisse, Mexicosse – Eesti pani oma kanna maha. Kõige selle taustal lahkusid Vene väed.
Kas sa pidid just ministri kohalt minema ÜROsse?
ÜROsse minek oli seotud valitsusremondiga, tuli Andres Tarandi jõulurahuvalitsus, mille eelne aeg oli keeruline. Isamaaliidus olid suured pinged, esimees ja peaminister Mart Laar oli kimbatuses. Pingete lahendamiseks tuli teha vangerdusi ja mind saadeti suursaadikuks ÜROsse. Kui olin New Yorki jõudnud, kogesin üllatuseks, et paljud mu ametivennad olid samuti endised välisministrid, paar erandit koguni kunagised peaministrid. Niisiis, ÜROs suursaadik olemine polnud Ulaanbaatarisse suursaadikuks tagandamine.
Ma ei kahetse, et olin seal, sain kogemuse, millest muidu oleksin ilma jäänud.
Enamik ÜRO suursaadikuid on karjääridiplomaadid, kellele see koht ongi unistuste ja karjääri tipp. Mis minulgi siis kurvastada?
Mis oli tollal Eestile ÜROs peamine?
Minu tollane ametivend ja Vene suursaadik ÜROs Sergei Lavrov (praegune Vene välisminister, -toim) on väga võimekas diplomaat ja äratas tähelepanu kui üliohtlik vastane. Oodata oli Taaveti ja Koljati heitlust ning vaist ei petnud.
1994. aasta sügisel käivitati klassikaline kampaania, et Eestis ahistatakse vene vähemust. Vene välisministeerium oli ette valmistanud resolutsiooniprojekti ÜRO peaassambleele, selle läbiminekul oleks Eesti riik naelutatud häbiposti.
Koos oli 184 riiki, millest probleeme polnud Euroopa Ühenduse riikidega, aga 53 Aafrika riiki olid tume maa, kus Venemaa tegi oma lobitööd. Venemaale polnud ju rohkem vaja kui resolutsiooni läbiminek häältearvuga.
Pidin 53 suursaadikut pooletunniste audientside kaupa läbi käima ja selgitama, mida eelnõu endast kujutab. Mõnel juhul hakkas suursaadik naerma ja ütles, et talle pole vaja pikalt rääkida, sest ta on õppinud Moskvas Patrice Lumumba ülikoolis ja teab, mida venelased teevad: “Ärge muretsege, meie riigi hääl on teil taskus!”
Lõpuks sai Lavrov aru, et hääled kokku ei tule, sellegipoolest alustasid nad 1996. aasta sügisel uuesti samasisulist sõjakäiku. Meid ja Lätit aitasid tublisti USA ja Euroopa Liidu delegatsioon ja venelased mõistsid, et toetus jääb saamata. Pean 1994. ja 1996. aasta venelaste suurrünnakute liiva lükkamist ÜROs meile kõige olulisemaks.
Tosin aastat jutti riigikogus 1999–2011. Kuidas need ise kokku võtaksid? Kui kenasti on arenenud meie parlamentaarne kultuur?
Meie parlamentaarne kultuur ja riigikogu olemus ei ole hinnatav nii mustvalgelt, nagu kipub jääma mulje ajakirjandusest. Toon ühe näite, see on Jaan Kundla kuulus majoneesijuhtum. Olin temaga koos riigikaitsekomisjonis ja tegin selle loo endale üksipulgi selgeks.
Lugu oli nii, et Hiina delegatsiooniga oli kokku lepitud, et Kundla kui sõprusrühma liige korraldab vastuvõtu. Oli ilus kevadine ilm ja hiinlased pakkusid, et äkki läheks loodusesse. Kundla vastu: miks mitte, teeme pikniku. Kundla abikaasa on elukutselt kokk ja Kundla helistas, et tehku korralik piknikukorv. Mõeldud-tehtud ja korvis leidus ka ketšupit ning majoneesi. Õhtulehe ajakirjanik vaatas raamatupidamises kviitungeid ja avastas: ahaa, majonees! Veel kaks aastat hiljem juhtusin Vikerraadiost kuulma, kuidas üks akadeemik kommentaaris riigikogu kohta kasutas väga põlastavalt väljendit ”mister Majonees”, mida loota parlamendist, mis tegeleb selliste asjadega?
Tahan hoopis rõhutada, et võrreldes kinnitatud restorani menüüga, hoidis Jaan Kundla kokku 4000 krooni. Aga keda see huvitas? Tahan endise ajakirjanikuna öelda, et õhtulehelikku hinnangut on imbunud kõikjale meediasse, ka Postimehesse ja Eesti Päevalehte. Ja see on Eesti demokraatiale väga ohtlik, sest peletab rahvast eemale parlamentarismist. Andmata endale aru, mis on alternatiiv.
Oled järele jätmata püüdnud saavutada riiklikku tunnustust meestele, kes Teises maailmasõjas võitlesid Eesti taasokupeerimise vastu Punaarmee poolt. Mehed kaovad, kas riigilt jääb tänu tulemata?
Jah, olen seitse aastat Teise maailmasõja vabadusvõitlust käsitleva otsuse nimel pingutanud, aga otsust ei ole, sest hääletusele ei saa panna eelnõu, mis võib läbi kukkuda. Selles küsimuses on olnud liiga palju eelarvamusi, hirme ja pealiskaudsust. Siiski, lootus sureb viimasena. Uues riigikogus on vist pisut hõlpsam kokkuleppele jõuda. Praegune kaitseminister on parim võimalik eelnõu algataja: kes siis veel, kui mitte Mart Laar? Eesti riigil on tõesti viimane aeg teha kõige kõrgemal tasemel kummardus ja öelda hallipäistele sõjameestele: ”Olude sunnil sõdisite küll võõras mundris ja võõraste relvadega, kuid on selge, kes te olite ja mille nimel sõdisite. Te olete Eesti kodanikud ja võitlesite Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise nimel.” Loodan, et riigikogu selle otsuse langetab, mis sellest, et ilma minuta.
Sinu poliitikast lahkumine ei tähenda ometi avalikust elust tagasitõmbumist ega memuaaridele pühendumist.
Olen kindral Johan Laidoneri seltsi, Eesti lipu seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees, Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees ning avalikust ruumist ei tahaks veel ära kaduda.
Pärnu kontekstis on oluline nimetada Eesti lipu seltsi, kuna Pärnus on meil jalg väga tugevalt maas. 4. juunil oleme igal aastal toonud Rüütli platsile nii palju lippe, kui trikolooril on aastaid. Meil on Sindis hoiul 127 normaalmõõtmes kandelippu ja ongi välja kujunenud, et igal aastal on kaks põhiüritust. Esimene leiab aset hommikul Toompeal Kuberneri aias – pidulik heiskamine Pika Hermanni jalamil Kaitseliidu ja kooriühingu kooridega. Teine koht on Pärnus Rüütli platsil, sest siin kuulutati välja Eesti riik.
Eesti lipu seltsi Pärnu osakonnal tuli mõte hakata appi vanainimestele, kes tervise tõttu ei saa redelil ronida ega lippu üles panna.
Noorkotkad ja kodutütred tulevad appi. 4. juuni hommikul minnakse varem kokku lepitud kodudesse ning pannakse lipud üles ja õhtul võetakse maha. Muidugi tehakse seda väga delikaatselt: enne uuritakse välja, kas selline abi on teretulnud. Taolisele mõttele pole varem tuldud, küll nurisetakse, et näe lipupäev, aga lippe üleval pole.
Kalev Vilgats
