Ajastu märgina, ajaloolise tõe huvides vaatame üle, mis rahvuslikes annaalides Ameerika presidendivalimistest kirjutati.
“Ajakirjanikelt” ja “ekspertidelt” loeme eelmisel nädalal täiesti erilisi emotsioonipuhanguid nii ajakirjanikelt endilt, kuid eriti ajakirjanduslugude kommentaaridest lugude lõpus.
Toon siinkohal näitena kolm lugu ja nende kommentaarid, et näidata, milline hingeline möll on Eestis käinud ning kuidas Ameerika presidendivalimisest oli saanud kohalik poliitiline meelsuskontroll.
Esimese artikli näide – 6. novembril
6. novembril 2024 kirjutab Postimees oma juhtkirjas “Trump ja meie kodutöö”, et
Eesti asi ei ole kritiseerida ameeriklaste valikut, vaid teha ära oma kodutöö.
Trump ei ole mingi lillelaps ja hindab isiklikke saavutusi.
USA kaitseb neid, kes ka ise enda kaitsmisesse panustavad.
Kolmapäeva õhtuks oli Donald Trump kindlustanud USA presidendiks saamise 279 valijamehe häälega. Tal on Kamala Harrisest enam kui 50 häält rohkem, mis on veenev enamus. Kummalegi kandidaadile lisandub veel valijameeste hääli, kuid see ei muuda enam üldpilti. Trumpi valimine on pälvinud Eestis ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias erinevaid kommentaare, millest mõned on olnud väga kriitilised. Postimehe arvates ei ole meie asi kritiseerida ameeriklaste eelistust. Trump ei ole enam tundmatu suurus: ta on olnud üks ametiaeg president ning ameeriklased teavad, keda nad on valinud. Eesti asi on teha ära vajalik kodutöö, et olla jätkuvalt ühel lainel meie väga olulise liitlase, Ameerika Ühendriikidega. Osa meie kodutööst on õnneks tehtud, osa vajab veel tegemist.
Resonantsid loole Eesti olude kontekstis:
Ivar Heinsoo: Vahest ka midagi head siin lugeda.
Jaanus Betlem: Lp anonüümne kirjutaja Postimehe nimel!
No ei käi need asjad demokraatlikus läänemaailmas nii, et hoidke aga mokk maas ja et pole meie asi midagi arvata ja kritiseerida… Olete kinni jäänud Nõukogude minevikku, kus asjad käisid just Teie soovitatud viisil, vaid Washingtoni asemel oli Moskva.
Aare Kangur: Trump ei hakka siin käsutama miskit, nii siis teda Moskvaga võrrelda pole mõtet. Kui sa Trumpile meelepärane ei ole, siis ta keerab sulle selja. Kui sa tamaga koos mängida tahad, siis võid seda täiesti vaba olles teha REEGLITE järgi ja saad peale vabaduse ka pai. Mingit mõtet pole hakata koos mängides ise reegleid tegema. Ka Trump pole hakanud reegleid tegema – tema otsis kogu seda mängu imiteerimist vaadeldes eelnevalt kokkulepitud reeglid lihtsalt välja, et mäng oleks aus ja toimida saaks.
vt. https://tinyurl.com/5yk3mckp
Teise artikli näide – 7. novembril
Tudeng Daniil Martikainen-Jarlukovski kirjutab Postimehes 7. novembril “Euroopale näidati Trumpi edumaad kõverpeeglist”, et
Trumpi võidu selgumise järel algas tõeline ülemaailmne paanika. Paljudel Euroopas ja väljaspool tekitab üks oranžides toonides mees rohkem hirmu kui ükski õudusfilm ning Kamala Harrise kaotamine on nende jaoks justkui jumala kaotus saatanale. Paljudele ameeriklastele annab sama inimene palju lootust ning tema võit ei üllata neid mitte kuidagi.
Euroopa saab oma uudiseid Donald Trumpi kohta eelkõige suurte Ameerika väljaannete kaudu, mis on endise ja tulevase presidendi suhtes üldteada väga ebasõbralikud. Igaühel on õigus arvata Trumpi kohta mida iganes, ent see arvamus ei pruugi reaalsusega kooskõlas olla.
Ja resonantsid tema loole Eesti kontekstis:
Mati Kuus: Trump ise tegi oma peegli kõveraks ja teeb seda kõverdamist edasi. Presidendiameti puutumatus aitab sellele kõverdamisele veel hoogu juurde.
Jüri Herman-Tennosaar: Soovmõtlemise lipulaevaks on Eesti Rahvusringhääling, kes 6. novembri AK-uudistes demonstreeris “juhuslikke linnakodanikke” USA tänavatelt, kes kõik olid Trumpi vastu. Taheti öelda, et kuigi kõik hääletasid Harrise poolt, siis mingitel müstilistel põhjustel Trump ikkagi võitis. Selline ajupesu ja mustamine on kestnud kogu valimiskampaania aja ning seetõttu paljude jaoks kolmapäeval toimunu oligi “suur anomaalia”. Vaadake vähem ERR roosat udu, sest see asutus on vene telepropaganda usin õpilane.
Kati Tamm: Raporteeriti kõverpeeglist ehk lihtsalt valetati.
Arvo Adelbert: Täna ei karda enam keegi Trump’i hea sõnaga toetada, meenutada. See ei ole takkajärgi tarkus! Eesti valimisealine /arvamusvõimeline/ kodanik aga ei söandanud veel 5. novembri keskpäevalgi seda valjult välja öelda, isegi mõelda, sest “avalik” meelsuskontroll töötas eestlase aegade karastusega ajus raudselt. Meenutage ERR Terevisiooni diktorite hommikust etteastet sõnavaliku ja sunnitud sümpaatiavaldustega punnitamist nii, kuis ette nähtud.
vt. https://tinyurl.com/2h6skfw2
Kolmanda artikli näide – 7. novembril
7. novembril 2024 Postimees: “Trump lubas USA-le taas kuldset ajastut”, fotoks nokats “Make America Great Again”.
Donald Trumpi suured plaanid presidendiajaks tähendavad ka suuri kulusid, kirjutas Hollandi suurpank ING oma analüüsis. Enne suurte ideede elluviimist vajab aga lahendamist võlalimiidi tõstmine. Senine limiit aegub 2. jaanuaril, kuid Trump nimetatakse ametisse 20. jaanuaril. Kui siiani on kaklused võlalae üle USA poliitikas peaaegu igapäevased, siis edaspidi võib minna lihtsamaks, kuna vabariiklased võitsid senatis enamuse ja kui nad säilitavad kontrolli ka esindajatekoja üle, peaks teoreetiliselt olema otsuste läbisurumine sujuvam.
Kui võlalae suurendamisel tekivad probleemid, siis investorid suhtuvad sellesse halvasti.
Resonantsid loole Eesti olude kontekstis:
Katrin Tamm: EL majandus on stagneerunud elik lahkaks hoopistükkis siinse kandi viltuminekuid ja võimalusi.
Tiit Parts: Intresside ja maksude alandamine on need, millest vaesed eestlased aru ei saa. See ei ole võimalik! Euroopa Liit sanktsioonidega Venemaale, intresside ja maksude suurendamisega teab, kuidas asjad käivad.
Aigar Ajaots: Süvariik saab “drain the swamp” erikohtlemise.
vt. https://tinyurl.com/yeyn554x
Nende kolme loo ja lugude resonantside näitel võime aimu saada, kuivõrd kallutatud on olnud kogu Eesti meedia.
Miks on Eestis domineerinud Kamala Harrise presidendiks saamise teekonna “lugu”, välistatud on olnud Donald Trumpi presidendiks saamise teekond kui võimalik “lugu”.
Miks?
Sellepärast, et Eesti ajakirjanduses ei ole pop mõtelda oma peaga, näha oma silmadega, kuulata oma kõrvadega.
Sellepärast, et Eesti ajakirjanduse kriitiline mõtlemine ajakirjaniku töös on olnud väga nõrk.
Sellepärast, et on usaldatud täiesti võõraid väljaandeid ja nende narratiive rohkem, kui oma fakte väljaotsivat ja analüüsivat ajakirjandustööd, professionaalset ajakirjaniku igapäevatööd.
Sellepärast, et ideoloogiline doktriin – Harris peab võitma – oli ajakirjanduses saanud tugevama positsiooni kui ajakirjaniku allikaotsingud, kriitiline allikaanalüüs, kriitiline andmeanalüüs, taustauuringud, tegelaste profiilide ja protsesside kirjeldus.
Kõik see ajakirjandusprofessionaali töö osa on kuude kaupa heidetud kõrvale ning selle asemel on lülitatud justkui müstifitseeritud ebakriitilisse doktriini.
Aga miks Eesti ajakirjanduse peavoolu kanalid – Postimees ja Eesti Rahvusringhääling (ERR) – on läinud moonutuslainega, ideoloogiakampaaniaga kaasa sellisel määral, et omaenda professionaalse töö ja kohustuse on kõrvale heitnud?
Tegemist on juba mitmeid aastaid käimas oleva protsessiga, mis ideoloogiliselt lähtub poliitikute huvidest ja vaatepunktist – ajakirjandust kujundatakse järjepannu ebakriitiliseks hääletoruks, mis vahendab poliitikute tsitaate “toorelt” ja ebakriitiliselt.
Ajakirjandus on saanud poliitikute hääletoruks nagu see oli ka sovetiajal NLKP Keskkomitee või EKP Keskkomitee häälekandjana.
Ajakirjandusest on saanud taas teatud poliitrühma “häälekandja” ning see on taandatud ebakriitiliseks sovetiajalaadseks poliitkorrektseks propagandakeskkonnaks.
Ajakirjanduselt on järjepannu võetud ära nende professionaalset ala – küll on mõjutatud rahastamisega, käibemaksu küsimusega, COVID-perioodil suisa “abistava” rahakülviga õigeks peetava info ebakriitiliseks esitamiseks – see kõik on alanud seega Covid-perioodist saadik ja on arenenud järjest ebakriitilisemaks.
Järgmine etapp, mis praegu USA presidendivalimiste lõppedes Eesti kohalikus meedias toimub, on poliitikute omavaheline räige sõim ja vastavalt üksteise “korrale kutsumine”.
See on aset võtnud ajakirjanduse ASEMEL ning jälle on ajakirjandushuvilised ilma asjalikust analüüsist, kus sellistel poliitplärtsatustel poleks rohkem kohta kui viitena või väikse tsitaadina.
Näidetena:
Sven Mikser “Kaitsemehhanismid on maas. Trumpi lähikondsed enam ruumis viibiva täiskasvanu rolli ei võta”
Margus Tsahkna väljendit tsiteerides “Rock’n’roll. Kinnitage turvavöö. Teine ametiaeg näitab, kas Trump on Chamberlain või Churchill”.
Raimond Kaljulaid “Trumpi on Eesti liberaalsetel poliitikutel sama rumal sõimata, kui oli Helmetel Bidenit solvata”.
Eesti ühiskond ja riik vajab oma kriitilist analüütilist ajakirjandust kui ühiskonna neljandat seisust, millel on kriitilise avalikkuse funktsioon, protsesside kriitilise monitoorimise funktsioon.
Tahame ajakirjandust tagasi.
Mõtlikult,
Maarja Pärl Lõhmus
