Maarja Pärl – Lõhmus
Praegusel ajal, kui inimesed peavad elama sotsiaalses isolatsioonis ning kogevad seeläbi uut olukorda, mõtlevad ja helistavad paljud üksteisele, et TULE APPI!
Kas oled mõelnud, kuidas eesti vanarahvas on väljendanud abistamist ja toetamist, milliseid väljendeid on kasutatud ja kasutatakse?
Eesti president Meri väljendas uskumatut olukorda nähes ‘Tule taevas appi’! See väljend ‘tule taevas appi!’ ongi saanud eesti poliitikas uskumatu rumaluse või kilplaslikkuse märgiks ja hüüuks, mida aegajalt keegi ikka ja jälle hüüatab, millest on saanud poliitiline meem.
Selline uskumatu olukorra veidi humoorikas nägemine ja reageerimine on eesti keelele väga iseloomulik, sest inimesed teavad väga hästi, et tegelikkuses tuleb ikka ise hakkama saada, aga see hüüatus häälega või sisemiselt on ikkagi lohutuseks või jõu andmiseks, otsustamiseks.
Läheme korraks ajas sajandi või paar tagasi ja vaatame, kuidas appi tulemist, abiks olemist või abi ootamist on väljendatud.
Kuidas eestlased sellist olukorda keeleliselt väljendavad?
Väljendid on küllalt humoorikad:
aita ähkida – tule avida ähkidä – kui keegi vähemalt juures on tegevusetult;
kus häda näed laita, seal tule ja aita – väljend, mis justkui halvustab hädade märkamist inimesel, kes ise midagi abistamiseks või korrigeerimiseks ei tee;
appi, appi, kass läks kappi! – väljend on nii naljakas, kui ka ohtlik olukorra märkamine.
Appi, appi, kass läks kappi, perenaise püümapütti!
Tulge appi, kass läks kappi!
Tule, Jumal, appi, Juhan läks kappi!
Tulge appi, taeva liidu ülem pandi kappi!
Appi, appi, kuuljad, nägijad, mu kallal titetegijad!
Kui keegi appi tuleb, siis on sellest kasu, öeldakse, et täidab ikka mõne augu ära.
Et abi on tihti rohkem vaja, kui abi anda on jaksatud, siis öeldakse, et ega sa ilma ei jõua soojaks kütta.
Kes see tervet ilma jõuab kuumaks kütta – ei jõua kõiki aidata.
Eriti huvitav väljend on kohendaks tokigagi!
Hea kui lapsed olemas on, vanana siis kohendavad sind tokigagi...
Või ka: mõtled ikka, et käänavad su või viglagagi sängis ümber, muud ei ole nende käest tahtagi … – mis väljend näitab, et laste käest pole olnud vanematel palju abi vanaduses mõtet loota.
Aga ega abistajat ja toetajat ka kuigi kauni sõnaga ei ole nimetatud. Näiteks hädaankur – oled teistele hädaankruks olnud – oled olnud vaid abimeheks.
Abilist on nimetatud ka augutäide:
Mis sa, Mari, oled seal ikka paljast üks augutäide.
Vaenelaps pandi kroonusse, no tema on seal augutäide.
Sellest ei saa muud kui mõisamulgu täide.
Näeme nendest abiliseks olemise väljenditest, et tegelikult on väärtustatud ikka ise millegi tegemine, olemine ja otsustamine, aga abiliseks olemine on olnud pigem hädaolukord.
Karm on olnud vanarahva reaalsus: tuul on teise inimese abi.
Väljend on veelgi karmim: tuule toetusel ja kaste karastusel.
Kas kujutaksite praegusel ajal mõnes suurlinnas ette, et keegi südamlikult selliselt ütleb ja ka mõtleb, et selliselt elatakse.
Väga vana on ka kindlustunde väljend kindel seljatagune.
Ajast-aega on hinnatud seda, kui on kõva seljatagune. Või ka vastupidi: kui sul ikka ees seljatagust pole, ära siis ka suud lahti tee.
Aga on ka sellist abi, mida võetakse vastu kui heategu: heategu eest leidma – ikka on leidunud ka muinasjutulisi olukordi, kus heategu leitakse eest.
VIIDE:
Keelemõtisklus on ‘EESTI KÕNEKÄÄNDUDE’ raamatu põhjal.
Eesti Kirjandusmuuseumi folkoristid, toimetaja Asta Õim, on saanud valmis nüüd kaheosalise teose ‘Eesti kõnekäänud’, kokku 2298 lk kõnekäände, millest 1. raamatus 1148 lk ja 2. raamatus – 1150 lk.
