Loodan, et kõik Põhja-Ameerikas pole veel päris lumelootusest loobunud. Üks hea sahmak võiks ju veel tulla. Või kuidas? Tänavu on igatahes klimatoloogiline kaardipakk segi aetud eesti talisportlaste kasuks: kus pole olnd, (nt Torontos), meil on küllaga! Enne pisukest küünlakuu lõpu sula oli Eestis temperatuur allapool nulli 48 päeva järjest. Ja määrdunud lund pidevalt kattis uus valge sadu. Isegi Eesti saartel saavad lapsed veel kevadpäikeses suusatada (Kihnus siiani 42 cm, Ruhnus 41, sise-Saaremaal 56 ja Kõpu poolsaarel Hiiumaal 33 cm lund). Vanad saavad samas tõukekelguga leiva järgi sõita. Või kas tõesti vanad?
Soome kelgu peale mõeldes kujutan ette oma mehe vanaema Virumaal Kohtla-Nõmmel sellega poodi tõttavat, kus terve rodu samasuguseid oli juba eelnevalt pargitud. See oli 1970datel ja kujutelm on mehe lapsepõlveheietuste põhjal. Tegelikult olid taolised sõiduvahendid ammu enne kaasmaalaste kuurides, seda eriti jää peal toimetaval rannarahval. “Sellega oli kaluritel ja hülgeküttidel hea merel liikuda, tõukejala alla seoti jalaraud. Siledal jääl võis tapetud hülgeid ka niisama hülgeraua nööri pidi järel lohistada, tavaliselt kasutati selleks aga kelku. See kelk oli küll väike, kuid nii tugev, et kandis kahte hüljest,” selgitab Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Järs.
Kui ilusast heledast kasepuust kokkukäivad tõukekelgud 2003. a. Järva Tarbijate Ühistu kauplustesse ilmusid, olevat noorem põlvkond neid üllatunud nägudega uurinud. Soomes toodetud kelgu hind on siiamaani küllaltki krõbe: laste kelk 990 ja täiskasvanu oma alates 1500 kroonist. Tore oleks, kui mõni Eesti firma neid odavama hinnaga tootma hakkaks.
Soome kelk – “pikkade raudjalastega tooltõukekelk, millega saab kõval talveteel ja õhukese lumikattega jääl kiiresti liikuda,” tuli Eestis kasutusele Soome eeskujul 20. sajandi algupoolel. Põhjarannikul nimetati uut ja moodsat tõukekelku potkuks: soomekeelne nimi potkukelkku (lühend potkuri) tähendab samamoodi tõukekelku. Venelased ütlevad ka finskije sanki, ometi on see liiklusvahend tegelikult u. 1870. a. Rootsi sünnitis. Neil ja norralastel on ta nimeks sparkstötting (spark = jalaga lööma, stöt = tõukama) ehk lihtsalt spark. See nimi on ka ingliskeelde kandunud, öeldakse spark, kickspark või kicksled, kicker ja ka chair-sled.
Eesti Vabariigi ajal sõideti soome kelguga rohkem linnades ja alevites, kuna maal sügavas lumes või reejälgedes ei olnud sellega hea sõita. Kui hakati teid lahti ajama ja peale sõda, kui rahvas jäi oma hobustest ilma, kasvas soome kelkude levik. 1960ndail valmistati tõukekelke Soomes 100 000 tükki aastas, töötas viis tehast. Heade (soolatud ja liivatud) maanteeolude tõttu kadus tõukekelk vahepeal kasutustest nii Eestis kui Soomes, kuid algamas on uus, sporttõukekelgu ajastu. Kelgujalased on muutunud tasapisi õhemaks ja käsipuu madalamaks – ikka sellepärast, et sõit oleks kiirem ja kelk paremini juhitav.
Aga miks on taliolümpial “ulakad” lumelaudurid rennis ja mitte tõukekelgusõitu? Tegelikult kuulus see ala kolme esimese taliolümpia eellase Põhjala Mängude (Nordic Games) võistluskavva, kuid teadmata põhjusel olümpiaalade koosseisu ei jõudnud. Küll aga ek-isteerib Rahvusvaheline Tõukekelgu- ja Tõukerattaliit ja toimuvad nii Euroopa Karikavõistlused kui ka Maailmameistrivõistlused. Soomes peetakse 100 km maratonisõite, keskmise kiirusega 30 km tunnis. Kuna tõukekelgu populaarsus on järjest kasvamas, võib see ala vabalt jõuda ka Olümpiamängudele.
Praeguseks on alles jäänud üks suurim tehas, soome ESLA, kes toodab umbes 20 000 tõukekelku aastas, seitsmes eri suuruses. Maine’i osariigis on olemas Vermont Kicksled Company (laste- ja jääkalastamise tõukekelk $199, klassikaline skandinaavia mudel kuni 250 US$). Eestis on juba võimalik soetada kõikvõimalikku tõukekelgu lisavarustust: erinevad jää- ja lumejalased kelgule ning jäätallad sportlasele, k.a. “stiilsed naelikud jääl kihutamiseks”.
Tublid ei ole ainult kelgud, vaid tüdrukutest tõukajad ja nende pered. Demonstreerijad Grete ja Kaisa on koguni poolväliseestlased! Grete ema, ajalehe Helsingin Sanomate Eesti korrespondent Kaja (Grünthal) Kunnas on omaaegne haruldus – soome-eestlane, kelle vanaisa oli tuntud luuletaja ning keele- ja folklooriuurija Villem Grünthal-Ridala. Grete isa on erusõjaväelane (kolonelleitnant), praegu kirjanikuna kuulsust koguv Leo Kunnas. Kaisal on jällegi sidemed Torontoga, kus sündis tema isa, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor, TÜ õppejõud Andres Kasekamp ning elavad tema vanavanemad. Kaisa ema on laitmatu eesti keelega soomlanna Johanna Helin, keda President Ilves hiljuti pärjas aasta vabatahtlikuks 2009 Mittetulundusühingu (MTÜ) Mondo eetiliste kingituste idee algatuse eest, mille kaudu eestlased saavad abistada Ghana lesknaisi ja lapsi. Kaks-eelsed kelgutajad räägivad emadega soome ja isadega eesti keeles.
Riina Kindlam,
Tallinn
