Eestlaste kogukonnal Lakewoodis New Jersey’s on heaks tavaks saanud korraldada oma tegevuse jätkamise huvides tuluõhtuid – nii ka sel aastal. Ehkki kogukond tähistas hiljuti juba 60. juubelit, on ajad ka seal läinud üha raskemaks. Kuhu küll on kadunud kõik Ameerika noored eestlased?
Tuluõhtu ise oli hoolikalt läbi planeeritud – juba ammu ette saadetud (ja käsitsi trükitud!) instruktsioonide abil jõudsime sinna üsna varakult. Ees oli ootamas eestipärane suupistelaud, kust ei puudunud ka heeringasuupisted ja must leib, avatud oli baar. Enne õhtusööki sisustati külaliste aega anekdootide vestmisega.
Peaesinejaks oli armastatud Eesti muusikalilaulja Hanna-Liina Võsa. Õhtu jooksul võis temalt kuulda klassikat nagu Mis värvi on armastus (H. Karmo/ A. Oit), Kungla rahvas (Hermann/Kuhlbars), Muinaslugu muusikas (Valgre), Oota vaid, Henry Higgins (muusikalist Minu veetlev leedi, muusika Frederick Loewe), ning Olav Ehala loomingut. Hanna-Liina Võsa paistab olevat kohalike eestlaste lemmikesineja – ta on Lakewoodis nimelt käinud juba palju aastaid – küll Ivo Linna, Erich Kriegeri ja paljude teistega. Ent käes on ikkagi kokkuhoidlikud ajad… Seekord saatis Hanna-Liinat Triin Laul klaveril, kes esitas ka ühe soolopala – Heino Elleri Meditatsiooni. Lakewoodi Maja klaver on aga, kahjuks juba aastaid mängimise jaoks üsna ebamugavas seisukorras – mõned klahvid jäävad alla vajutamisele vaatamata sootuks tummaks… Seetõttu ei saanud kahjuks kogu muusikalist programmi täielikult nautida.
Ent õhtusöök oli samuti rikkalik – lisaks traditsioonilisele Eesti toidule kartulile-kapsale-lihale oli ka lõhet, krevette ja rikkalikult häid magustoite. Meeleolukas oli ka vägagi ahvatlevate auhindadega loteriimäng. Õhtu krooniks, vähemalt minu jaoks, oli aga saksofoni-süntesaatori duo, kes kõige lõpuks tuurid üles võttis ja kohaliviibijatele tantsumuusikat pakkus – kaks meest nagu orkester.
Ehkki Lakewoodi üritus oli igati hästi läbi mõeldud ja tore, jäi südamesse sellest siiski midagi hoopis kurba – kuidagi nukker oli vaadata, et noori sellisele üritusele ei tulnud… Paistab, et see on Ameerika eestlaste kogukondades ülelüldine tentents. Ometi olid ju inime-sed, keda seal kohtasin, täiesti ehtsad eestlased – ja mõjusid kuidagi äralõigatute ja unustatutena seal keset New Jersey avarusi. Minul, kui äsja Eestist tulnud eestlasel tekkis tahes-tahtmata tunne, et neil võiks ehk tänapäeva Eestis meeldivam olla? Igatahes, loodetavasti läks vähemalt nende tuluõhtu korda – kuigi arvestades kõiki kulutusi – esinejate honorare, sööke ja kõike muud kraami – tundus mulle, et huvilisi inimesi tuli ikkagi kohale liiga vähe…
Ines Kuusik
