20. augustil, Eesti taasiseseisvumispäeval, korraldati suur digilaulupidu Ühtelaulmine. Korraldajad ise asusid küll Eestis, aga osa said võtta ükskõik kus elavad eestlased ja eestimeelsed inimesed. Tuli ainult oma laulukoht registreerida ja saada internetiühendus Põltsamaalt Sõpruse pargist edastatava telepildiga, et näha dirigente. Nende käe all pidid ühel ajal laulmist alustama laulukoorid üle terve Eesti ja mitmetes kohtades välismaal.
Meie New Yorgi Eesti Majas mõtlesime algul, et kas siia oleks tulemas laulurahvast, sest üritus toimus kohaliku aja järgi kell 1 päeval ja meil ei olnud ju riigipüha ja vaba päev nagu Eestis. Aga kui kolmapäevaks oli kümme inimest öelnud, et nemad tulevad, siis Eesti Maja mänedžer Katrin Albaz pani meid ka laulupeole kirja. Neljapäevaks teatas tulekust juba 30 inimest ja kui reedel sai kell pool üks, oli meid kogunenud üle neljakümne (ikka pisikesed allameetrimehed ka kaasa arvatud).
Kahjuks ei õnnestunud tehnilistel põhjustel küll internetiühendust Põltsamaaga saada (Kanada eestlastel oli kuuldavasti sama mure), aga kuna meil olid dirigent Erik Veski ning klaverimängija Katrin Veski käepärast võtta, siis pidu pidamata ei jäänud. Eesti lipud jagati välja ja alustasime “Ärkamise ajaga”. Laulsime kõik laulud läbi, mis laululehtedel kirjas olid.
Ega see laulmine väga lihtne olnudki. Olid küll kõik tuttavad lood, mida omal ajal kooris lauldud, aga kui ikka aastaid harjutanud ei ole, siis kõrged ja madalad noodid välja ei tule. Õnneks oli meie hulgas päris õigeid koorilauljaid, kelle tugevate ja kõlavate häälte toel oli kergem rasketest kohtadest üle saada. Aga nende kohtade peal, mida mu hääl välja ei võtnud, olin ma igaks juhuks vait. Tore, et ka mehi oli kohale tulnud, nii et “Tuljakust” saime laulda nii mees- kui naishäälte osa. Väga hästi küll välja ei tulnud, aga ega see tuju ei rikkunud. Iseenda jaoks ju laulsime ja juba vanal hallil ajal öeldi Eestis, et “laul teeb rinna rõõmsaks”.
Oma väikese laulupeo lõpetasime Eesti hümniga. Selle sõnu ei olnud laululehelt vaja vaadata. Ja ega neid seal olnudki.
Erik Veski kutsus kõiki New Yorgi Eesti Meeskoori ja Naiskoori laulma. Eks see reedene laulmine näitas, et isegi tuntud laulude laulmisele ei saa niisama mütsiga lööma minna.
Riina Sõrra pani meie laulmisest väikese video kokku, mida saab vaadata New Yorgi Eesti Maja kodulehelt http://www.estonianhousenewyork.com/
Nii vahva, et palju rahvast oli kokku tulnud vaatamata ürituse spontaansusele ja liiga lühikesele ettevalmistusajale!
Järgmisel aastal teeme paremini.
Siiri Lind
