Silver Sepp ja Kristiina Ehin peale esinemist New Yorgi Eesti Majas. Foto: Siiri Lind
Teie kuu aega kestnud Kanada ja USA tuur on nüüd läbi. Mida uut te õppisite?
Silver Sepp: Põhja-Ameerika on suur rahvaste paabel. Eriti kirev mulje jäi Kanadast. Ma ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks ennast kanadalaseks nimetanud. Kohtasin sadu enamasti neljakümnendatel üle tulnud eestlasi, käputäit 20. sajandi alguses kohale jõudnud iirlasi, mõnikümmend aastat tagasi saabunud Pakistani taksojuhte ja äsja pärale jõudnud Etioopia ettekandjat ning palju teisi.
Tekkis rõõmus ja tänulik tunne, et maailmas on olemas koht, kuhu saab minna, kui oma kodumaal on asjad väljakannatamatuks läinud. Praegu pidi kõvasti Süüria rahvast saabuma, ning Kanada võtab ka neid avasüli vastu. Põlvkond hiljem on nad harjumuspärase kirju-nahavärvilise kolledži õpilased ja paari põlvkonna pärast juba vanemate emakeele unustanud.
See on täiesti loomulik, kogesin seda ka oma Torontosse ja Washingtoni jõudnud sugupuuharudega ühendust võttes. Kui lõin klaase kokku minuga ühte põlvkonda kuuluvate ingliskeelsete noorte sugulastega, siis tundsin, kuidas olin nende jaoks metsik ja eksootiline, isikliku sugulussidemega “indiaanlane”.
Kristiina Ehin: Aga maailma kohta üldiselt… õppisin ma sel reisil juurde ettevaatlikkust. Seda õppisin õigupoolest juba oma eelmisel USA-reisil 2001 septembris, mis osutus äärmiselt hirmutavaks ning pani ameeriklastele sügavalt kaasa tundma.
USAs on juba ammu igasugused pommi- ja püssinaljad välistatud, Eestis veel nähakse selles filmilikku põnevusmomenti ega hoita end tagasi, ent seal on see hirmutav reaalsus, mille üle nalja teha on kohatu.
Mulle ja ka paljudele ameeriklastele on võõrastav näha, et suure hulga isamaaliselt meelestatud ameeriklaste jaoks käib USA rahvusuhkuse juurde relvakandmine ja vajadusel ka kasutamine, see on üks identiteedi osa, mida on edasi kantud läbi aastasadade ja USA filmid on sellele ilmselt kõvasti hoogu lisanud.
Kui meid äkiliselt New Yorgis tänaval rünnati, siis pistsime lihtsalt jooksu, ikka täissprindiga, sest mine tea, mis tukk võinuks mehel hõlma alt välja tulla. Kui meie teisel reisinädalal valitsus suleti, rääkis enamik meie ameerika sõpru, et neid see ei puuduta. Et kõik toimib niigi ja sellest sulgemisest saab valitsus ainult ise aru, kui vähe neid vajatakse. Õnneks sujus kõik tõepoolest.
Enda kohta sain teada, et kui esinemistehoog sees, siis ei tundugi tosin ülesastumist eriti palju. Ja seda, et kui vaja, olen ikka sprindis päris hea!
Oleme väga tänulikud kõigile toredatele väliseestlastele Kanadas ja USAs, kes aitasid meie esinemisi korraldada. Suur tänu ka toredale publikule, kellest paljud jagasid meiega oma põnevaid lugusid.
Epp Petrone
Kirjanik Kristiina Ehini ja muusik Silver Sepa Põhja-Ameerika reisipäevikut saab lugeda eesti keeles siit: www.vuhisevpilv.wordpress.com ja inglise keeles www.lehtpere.blogspot.com
