Saabusin laagriplatsile hommikul, kaasas Kiki Hollandilt laenatud magamiskott, ameerika sõjaväe villane tekk, pisike kümnetolline kõva padjake ja õhuke vahtkummist madrats magamiskoti aluseks. Sain telgi, mis oli juba paigutatud veteranide väljakule (olen tõenäoliselt veteran, sest olen üks nendest, kes me viie poisiga skm. Linold Millese juhtimisel 1950. aastal (?) panime aluse Viikingi Lipkonnale), ja sain ka puust kokku käiva välivoodi. Panin madratsi koiku puldanile, lahtitõmmatud magamiskott peale ja padjaks kokkurullitud teki, mis polnud palju pehmem kui puupakk, ja siis läksin laagri elu nautima. Et tegevust leida, olin Rein Linaskil “abiks”, ja õpetasin “nööritööd” ühe hellakese salga juhile.
Tunnistan ausalt, et peakoka Virve Bulla valmistatud toit oli pea aegu sama maitsev kui oli minu ema, Helmi Kiiki poolt valmistatud.
Õhtu muutus järjekordselt videvikuks ja polnud kaua, kui pimedus võitis. Kell pool kaksteist tiris raskusjõud vägisi silmaluugid allapoole, ja pimedas komistades, leidsin oma “öömaja”. Istusin koiku peale, et oma kingad jalast võtta kui see sinder, vana ja poolmädanenud puldan, järsku rebenes nagu laevapuri tormis, ja olin puupulkade rägastikus, ahter vastu maad ja jalad taeva poole. Tükk aega lihtsalt istusin selles olukorras ja arutasin, kuidas ennast sellest puupuslest vabastada kuna ma enam väga hästi ei paindu, aga siiski, sikutamise ja keeramisega, sain sellest pulkade rusust välja.
Lükkasin voodivraki kõrvale, sättisin oma magamispaiga männiokastega kaetud maapinnale ja pugesin lahtitõmmatud magamikotti.
Madratsiks oli se õhuke vahtkummist padjand minu ja maapinna vahel, mis kokkupigistatult polnud paksem kui veerand tolli. Magamiskott oli nailonist ja libe. Proovisin maapinnal veidi mugavust leida. Olin vasakul poolel, puusakont vastu maad, ja valu äratas mind, siis keerasin teise külje. Varsti muutus öö jahedaks ja ma tõmbasin ennast kõveraks kui kreeka “e”. Valu ja külm äratas mind ja keerasin teisele küljele ja proovisin magada, aga varsti hakkas seljal külm. Proovisin seljal magada, aga jalad olid “teki” alt väljas. Keerasin jälle küljeli. Varsti ärkasin ja leidsin, et oma unise aelemisega olin magamiskoti seest välja libisenud ja olin poolest saadik männiokaste peal. Tagasi “voodi” asemele ja proovisin jälle magama jääda. Minut hiljem (kindlasti kauem), tundsin, et midagi roomas ehk ronis mu jalgadel, mis olid lagedal. Ehmatasin ja hakasin jalgadega vehklema, nagu ujuks kiiresti eemale. Kindlasti öökülaline ehmatas samuti ja oli juba poolel teel kuskile mujale.
Vaatasin kella (kell oli Timex indigo, sai pimedas näha), oli pool neli. Upitasin ennast istukile ja proovisin tõmbluku üles leida, et teha üks kookon, kuhu pugeda, aga kottpimedas see ei õnnestunud. Tõmbasin end kõveraks ja proovisin magada. Kunagi öösel läks jalg krampi. Kellel pole sääremusklis krampi olnud, ei tea, mis valu see on. Ei mäleta, kaua see kestis, aga aeg ajalt jäin uinuma. Mitu korda ärgates nägin lõpuks telgi ukseservast, et taevas hakkas valgemaks muutuma. Poole kuue paiku andsin alla ja hakkasin ennast riietama.
Olin igatpidi kange, selg valutas, puusad valutasid, sääre muskel andis end öisest krambist veel tunda, kaela oli valus keerata, suu oli kuiv ja tundus, nagu oleks puuvilla täis ja mingil ajal oli öise aelemisega käekella rihm katki läinud. Kell oli siis juba viis ja ma alustasin teed köögi poole, lootusega et keegi juba seal on kohvi tegemas.
Jah, “Vääga lõbuus on laagri e-elu, faa-riii-aa.” Tutkit!
Indrek Lepson