Lembit Beecheri “And Then I Remember”
Noor Eesti juurtega ameeriklane komponeeris haarava kammerooperi noorest Eesti naisest sõjakeerises. Põhjus, miks helilooja Lembit Beecher oli võimeline kirjutama seda nii tundeliselt, seisneb selles, et tegu oli tema vanaema Taimi Lepasaare elulooga. Alguses näeme, kuidas peategelane elas vabas (1918-1938) Eestis, leidis armastuse, abiellus ja elas üle kaks naaberriikide okupatsiooni. Ta oli sunnitud põgenema oma perega Saksamaale, kus kaotas oma abikaasa. Sõja lõppedes oli naine Lääne-Saksamaal oma tütardega põgenikelaagris, kui avanes võimalus emigreeruda Ameerikasse ja alustada uut elu. Lembit Beecher näitab oma vanaema elu läbi tantsude, muusika ja piltide.
See ooper pole mõeldud mitte ajalootunnina, vaid jutustusena, kuidas üks vapper ema tüüris oma pere läbi eluraskuste. Ooper näitab sõja mõju inimlikus mõõtmes. Mõte kammerooperist tuli Lembit Beecherile 2000. aastal, kui vanaema jutustas talle oma minevikust. Ta lindistas vestluse ja sellest hakkas arenema dokumentaalne oratoorium. Lembit on 30-aastane helilooja, klaverikunstnik ja dirigent, ta räägib eesti ja inglise keelt ning on külastanud Eestit. See võimaldas komponeerida veenvalt oma vanaema elulugu Ameerika vaatajaskonnale. Lembitul on muusikaga seotud kraadid Michigani Ülikoolist, Harvardist ja Rice Ülikoolist Texases. Ta on nüüd New Yorgis vabakutseline helilooja.
Neli aastat tagasi hakkas ta tõsiselt muusikat ja tantsu looma sellele ooperile. Ta pani sellele nimeks “Ja siis ma mäletan…”, kasutades väljendit, mille ta vanaema oli öelnud lindistamisel. Muusikale ja tantsule lisas ta ka visuaalse osa. 2010. aastal esitas ta oma valminud teose Opera Vista võistlusele, kus see valiti võitjaks.
Opera Vista ühing korraldab Houstonis igal aastal võistluse. Võistlevad ooperid peavad olema algupärandid ja kammerooperi formaadis. Ooperite libretosid laekub ligi saja ümber üle terve maailma, millest pool tosinat valitakse üksikasjalikuks hindamiseks. Hindamisel peavad heliloojad isiklikult kohal olema, et hindajad saaksid neid küsitleda. Sel aastal kohtas artikli autor finalistidest heliloojaid Rootsist, Taanist, Hispaaniast ja Iisraelist. Võitnud ooperi autor saab rahalise preemia ja Opera Vista lavastab ta teose järgneval aastal.
Kuna Lembit Beecheri ooper võitis möödunud aastal, siis lavastas Opera Vista ühing ta teose selle aasta märtsi kahel nädalalõpul. See oli esimene kord, kui Beecheri ooper lavastati täielikul kujul professionaalsete lauljate, tantsijate ja muusikutega. Houstoni eestlaste kogukond organiseerus, et tulla vaatama ja toetama. Mõlemat etendust jälgis saalitäis rahvast. Nad ei olnud pettunud. Etendusele järgnenud intervjuus tänas Lembit kaasmaalaste panust.
Paar sõna Houstonist. Kui Paul Lannus, Geislingeni DP laagri gümnaasiumi maateaduse õpetaja kirjeldas Texast, siis jäi mulje, et see on preeria, kus elavad vaid rästikud ja jänesed. Kirjeldus võib kehtida ühe osa Texase kohta, ent siin on rohkem: näiteks õli ja sadamaid. Suur osa neist on Houstoni linna ümber. See on toonud linnale rikkust, millega loodi maailma kuulus meditsiinikeskus, orkestreid, teatreid, oopereid. Ja pool tosinat aastat tagasi asutati Houstonis Opera Vista ühing, mis korraldab ooperite võistlusi ja lavastab võiduoopereid.
Kuigi kõrge temperatuur ei ole ahvatlenud eriti palju eestlasi siia tulema, on siiski töövõimalused meelitanud mõned tööle kosmose-uuringute keskusesse (NASA), õlitööstusesse ja kunstialale. Siin on esinenud Tallinna sümfooniakoor ja filmi “Laulev revolutsioon” näidati kesklinna kinos. Houstoni klassikalise balleti trupis tantsivad kaks eestlast. Võiks ka mainida, et Houstoni Skandinaavia rahvatantsurühm, mis esineb tihti teemakohastel üritustel, alustab alati oma programmi Eesti rahvatantsuga “Vigala reinlender”. Siia nimekirja lisandus märtsis Eestiga tihedalt seotud ooperi ettekanne.
Ettekanne algas Arvo Pärdi teosega “Cantus in Memory of Benjamin Britten”, mis tekitas sünge meeleolu. Sellele järgnes Samule Barberi “Knoxville Summer 1915”. Laul räägib mälestustest, valmistades kuulajaskonda ette järgnevale Beecheri kammerooperile. Ooper esitas kuulajaskonnale katkendeid ta vanaema elust: armatuse leidmine vabas Eestis ja abielu. Esimene saatuselöök tuli siis, kui Punaarmee okupeeris riigi ja noorpaar pidi end peitma. Varsti sisenes Eestisse Saksa sõjavägi ja mõne aja pärast oli vaja Eestist põgeneda. Koos abikaasa, kahe tütre ja vanematega jõuti viimasel hetkel Tallinnas laevale enne linna langemist Punaarmee võimu alla. Kuigi laev sai teel Saksamaale torpeedolt tabamuse, jõudis see vaevaliselt siiski Gotenhafeni. Järgnesid abikaasa kaotus põgenemisel läände ja elu DP laagris, kuni viimaks avanes võimalus Ameerikasse siirduda ja uut elu alustada. Auditoorium elas tänu tantsudele ja muusikale kaasa kõikidele emotsioonidele: elurõõm, rahu, hirm, paanika, segadus, kurbus ja viimaks lootus uuele elule. Lava kohale oli seatud ekraan, millele ilmusid fotod juhtunust. Lisaks esitati Lembitu vanaema Taimi Lepasaare mälestuste helisalvestisi. Just see tegi ooperi ainulaadseks. Vahel rääkis ta pentsikult ja vaikselt, vahel elurõõmsalt, kui meenutas midagi ilusat elus. Kohalolijad said kaasa elada talle läbi mitme meediumi.
Muusika oli Lembit Beecheril loodud vastavalt sündmustele vanaema elus. Väga mõjuv oli laul, mis väljendas viha okupantide vastu. See oli loodud regilaulustiilis, kasutas sõnu “Kalevipojast”, mida lauldi eesti keeles.
Etendus oli eriti tähenduslik just sellele osale publikust, kes elasid sama läbi Teises maailmasõjas. Neil võis vahepeal olla raske hoida pisaraid tagasi.
Artikli autor sai teada ühel ERKÜ koosolekul, et oli olemas foto hetkest Tallinnas, kui viimased laevad lahkusid 21. septembri õhtul 1944. Samal ajal lähenes Punaarmee linnale idast. Kolm laeva lahkusid sellel ajal. Foto oli võetud RO-22 pardalt, millel oli Lembitu vanaema pere. Vaade oli kesklinna poole, kus mitmest kohas tõusis suitsu tulekahjudest. (Seda nägi ka selle artikli kirjutaja 11-aastase poisina). Niisugune foto puudus esimesel laupäevasel ooperi ettekandel. Mõne kiire e-maili saatmise järel saadi kontakti foto omaniku Aili Paal Singeriga, kes saatis otsitud kõrge resolutsiooniga foto lavastajatele teiseks laupäevaseks etenduseks. Eks see foto ole ju momendist, mis seotud kõige suurema emotsiooniga – hetk põgenike elust, mil lahkuti isamaalt.
Lembit Beecheril pole kindlat plaani hetkel uuesti ooperit lavastada, aga sõnas, et ta loodab seda lavastada New Yorgis ja järgneva aastal võib-olla ka Torontos. Selleks on vaja rahalist abi. Artikli autor usub, et seda ooperit peaks Eesti ühiskond toetama, et laiemalt Ameerika rahvale eestlaste saatust tutvustada. Selleks oleks noorele heliloojale sponsorlus väga teretulnud.
Rohkem võib tema kammerooperist lugeda veebist www.lembitbeecher.com/andthen
Arved Plaks,
Houston Texas,
märts 2011
