Mälestades äsjalahkunud Juta Vaska Zacharskit meenuvad kauged ajad.
See oli 1945. a. oktoobris, kui meie pere peale raskeid sõjavintsutusi Eestis ja Saksamaal jõudis Westfaleni maakonnas, Hiddeseni väikelinnas asuvasse DP-laagrisse. Eesti põgenike jaoks oli siin rekvireeritud suurem sanatooriumihoone ja nii oli igal perekonnal omaette väike tuba. Kokku oli laagris umbes 100 eestlast, nende hulgas ka Vaskade pere. Olen kahjuks unustanud hr ja pr Vaska eesnimed, kuid nende noored – Lauri, Juta ja Vootele – said kiirelt mu sõpradeks. Elasime ju ühesuguses viletsuses ja jagasi-me nii head kui halba. Hr Vaska oli ametilt maamõõtja ja osales 1920. a. Eesti Vabariigi piiride rajamisel. Kuna tol ajal see töö toetus veel astronoomilistele pidepunktidele, siis ütles hr Vaska ikka, et “Eesti piir on kinnitatud taevatähtede külge”.
Jutaga sidus mind ühine huviala, muusika – temal klaver, minul viiul. Leidsime lähedalasuvas Detmoldis head õpetajad ja nii pühendus meie tegevus muusikale.
Sanatooriumihoones oli õnneks säilinud klaver, kuid hiljem õnnestus Vaskadel muretseda klaver ka nende tuppa. Juta, olles minust vanem, oli juba üsna kaugele jõudnud ning esines tihti pidudel ja üritustel, küll solistina, küll teiste saatjana. Suvel lahtise akna kaudu oli rohkelt kuulda tema harjutamist. Mäletan üht suvepäeva, kui Juta tundide viisi harjutas Robert Schumanni klaverikontserti, mis mulle eriliselt meeldis. Istusin aias ja kuulasin…
Side Jutaga püsis ka USA-sse saabudes, kuigi me isiklikult vist enam ei kohtunud. Siiski sai aastaid kirja teel mõtteid/muljeid vahetatud. Ja Schumanni teost kuuldes meenub Juta ikka jälle.
Nüüd, nagu leinakuulutuses mainisin, ümbritseb teda igavik. Aga kaunid mälestused jäävad.
Raul Pettai
