Kool algab septembris igal maal, igal pool vasterinevatel kuupäevadel, aga siiski sügis on uus algus.
Ja see on põnev aeg lastele, eriti väikestele, aga ka igas eas. Iga uus algus on natuke hirmuäratav, aga samal ajal lootusrikas. Jälgides laste nägusid – on need täis imelist põnevust ja ka natuke kartust. Mäletan oma laste esimesi koolipäevi – meie majas oli see kiire hommik, mitte ainult lapsed ei läinud esimest päeva kooli, vaid ka mina ise! Õpetajana samuti ootasin ärevusega uusi õpilasi ja uusi kohustusi. Oli ju meil kõigil omamoodi uus aasta ees.
Kooli algus oli väga eriline minule, kui astusin 4. klassi augustis 78 aastat tagasi. Minu kooliklassiks oli üks pööningutuba – võrdlemisi pime ja sünge, mis asus elumaja pööningul. See oli Saksamaal, Augsburgi laagris, kuhu sattusime oma põgenemisteel Eestist. Kooli avamiseks tehti palju eeltööd, millest meie lastena ei olnud teadlikud. Kuskilt pommidest purustatud majast leiti lauad ja toolid, kuskilt varemetest oli isegi leitud mõned tahvlid; vihikuid meil ei olnud, aga vist mingit paberit küll. Õppe raamatuid ei olnud, aga sellegipoolest meie ei muretsenud.
Eks õpetajad olid palju ettevalmistusi teinud selleks päevaks, neil ei olnud ju ka vahendeid õpetamiseks. Selliseid asju ei olnud võimalik Eestist kaasa võtta, kui isegi omaenda isiklikud paberid pidid tihti maha jääma. Oli leitud paar õpperaamatut, mida siis paljundati. Meie õpetajad olid professionaalsed inimesed, paljud olid elukutselised õpetajad või siis teadlased oma spetsiifilises valdkonnas. Raamatu “DP Kroonika” andmetel oli meie õpetajate koosseis tugev: 9 õpetajat olid olnud koolijuhatajad, 3 olid endised ülikooli õppejõud, 2 doktorikraadiga. Igatahes, Augsburgi Gümnaasiumi lõpetajad said väga kõrgetasemelise hariduse. Mina ei jõudnud kaugemale kui teise gümnaasiumi klassi, seegi jäi pooleli, kuna pidime sealt edasi Ameerikasse minema enne kooliaasta lõppu.
On palju omapäraseid mälestusi sellest kooliajast Augsburgis. Meil oli eesti kool. Oli tihe õppekava, mäletan, et oli nõudlik eesti keele õpetaja, õppisime Euroopa ajalugu, eesti ajalugu, hiljem saime tugeva aluse keemias ja füüsikas. Õppisime ka inglise keelt, prantsuse keelt, ladina keelt, usuteadust, loodusteadust, kehalist kasvatust. Koolis oli eriti tugev distsipliin ja eriti suured nõudmised õpilastele. Kuigi kool algas pööninguruumides, said gümnaasiumi klassid hiljem kasutada ühe Augsbrugi linna kooliruume. Siis oli isegi võimalus klasside vaheajal saalis ringi kõndida – see oli meie ainuke harjutus. Omapärane komme.
Mäletan erilist pühalikku esimese kooliaasta avaaktust. See oli suursündmus noortele ja vanadele ja oli kogunenud suur hulk rahvast. Aktus algas lipuheiskamisega majade 53 ja 55 vahelisel õuel, välja murule oli toodud klaver, millel prl Kaasik saatis laule. Õpilasi oli 200 ümber, koolijuhataks oli Karl Koljo, kes pidas kõne. Mäletan seda eriti sellepärast, et aktus leidis aset meie maja õues, elasime Firnhaber Str 65. Selliseid õuepealseid kokkusaamisi oli palju, eriti algusaastatel, kui ei olnud saale kasutada. 1945. aasta detsembris oli gümnaasiumis 158 ja algkoolis 142 õpilast (andmed –“DP Kroonika”). Õpilaste arv kõikus, sest laagrisse tuli inimesi kogu aeg juurde. Samal ajal alustas ka lasteaed, kuhu kogunes üle 100 lapse.
Nii algas minu kooliaasta 1945. aastal! Aga varem, 1944. aastal oli hoopis teistsugune kooli algus, see oli saksa koolis Landsbergis. Aga sellest hiljem!
