Elus tuleb alati uuendusi teha ja nõnda ka usus minnakse edasi ja teostatakse reforme usulistes küsimus-tes. Nõnda uuendati esimest ehk vanemat loomislugu (1 Mo. 2:4b-25; 3:1-24) hilisema loomislooga (1 Mo 131; 2:1 –4a). Vanemas loomisloos Jumal oleks nagu olemas olnud kehaliselt, mille tõttu ta seal sai inimese teha mullast kujuna, mis elavaks sai ning mehe küljeluust valmistati naine. Samuti loomad ja linnud ning teised elavad olevused tehti mullast kujudena, mis elavaks said. Need seisukohad uuendati ehk reformeeriti teise hilisema loomislooga, kus Jumal on Vaim, nagu seda hiljem ka Jeesus teada andis (Jh. 4:24) ja Jumal ei teinud, vaid lõi oma sõnaga inime-sed “oma näo järele…meheks ja naiseks!” Ta õnnistas neid ja ütles, et “olge viljakad ja teid saagu palju.”
Kuna Jumal on Vaim, siis ka taevas saab olla vaimse mõistena olemas, mida samuti Jeesus selgitas, et “ennäe Jumala riik on seespidi teie sees” (Lk. 27:20-21). Kuid ülempreestrid, kirjatundjad ja variserid ning juudid jäid parandamata loomisloo juurde ja said vaenulikuks Jeesuse vastu, kes uuendatud loomisloo poolt oli ja juudid tahtsid Jeesust tappa ja Jeesus ültes juutidele, et “te püüate mind tappa, sest mu sõna ei mahu teisse”. (Jh. 8:37 jt.). Sel puhul Jeesus andis teada ülempreestritele, kirjatundjatele ja teistele juutidele, et “Teie olete oma isast kura-dist ja oma isa himude järgi te tahate teha. Tema on ini-mese tapja olnud algusest” (Jh. 8:44). Nõnda Jeesuse ristilöömine oli kuritegu, mille poolt meie ei tohi olla. Jeesus andis jüngritele ka teada, et teda tappa ei saada, sest “kolme päeva pärast ta tõuseb üles” (Mk 10:33-34; 8:31; 9:31; Mt17:22-23; lk 18:31-33).
Kui Jeesus vangistati ja lasti risti lüüa Pilatuse poolt, siis ta suri ajutiselt ja maeti. Ta tõusis üles kolmandal päeval ja nagu ta oli teada andnud jüngritele, “aga kui ma üles tõusen, lähen ma teie eele Galileamaale” (Mt.26-32), nõnda ta kohtus jüngritega ja kuna nood arvasid, et Jeesus on vaim, siis Jeesus andis neile teada, et ta vaim ei ole ja sõi kala nende ees (Lk.24:36-43). Seal ta andis ka käsu armulaua sakramendi kohta, et “tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste seas alates Jeruusa-lemmast”(Lk.24:47). Sellega asendas Jeesus armulaua sakramendi mee-leparanduse sakramendiga pattude andekssaamiseks ja meil on kohustus seda muudatust omaks võtta ja täita, sest sellega Jeesus oli ta tapmise ja ta ihu ehk inimliha söömise ja vere joomise vastu nagu ka meie olema peaksime.
Koos sellega tuleb väga olulise küsimusena esile, mis Jeesusest sai peale ülestõusmist, kui ta elas ja jüngrite juurest lahkus? Selpuhul Luuka evangeeliumis antakse teada, et “Siis ta viis nad välja Betaania lähedale ja tõstis oma käed üles ja õnnistas neid. Ja sündis, et ta neid õnnistades lahkus neist”.(Lk 24:50), kuhu on sulgudes juurde lisatud: (“ja võeti üles taevasse)” (Lk. 24:51), mille tõttu neid sõnu sulgude tõttu ei tohi reaalsetena arvestada. Ka teistes evangeeliumi raamatutes pole üteldud, et Jeesus taevasse võeti ja kui Markuse evangeeliumi vii-mases peatükis on pandud sulgudesse üle poole peatü-kist, siis on ka seal sulgudes need sõnad, kui Jeesus “oli rääkinud nendega, võeti üles taevasse ja istus Isa paremale poolele”, mis on 19 salmis koos sulgudes teiste salmidega (Mk 16:9-20), mille tõttu ka seal ei saa arvestada, et Jeesus taevas-se läks, sest taevas on vaimne mõiste ja sinna Jeesus kehaliselt minna ei saanud.
See on olnud kristlikus kirikus suureks puuduseks, et Jeesusest on dogmades esile toodud, et ta tapeti paasatallena pattude andeks-saamiseks ja kui juudid tapsid loomi pattude andeks-saamiseks, siis Paulus kirjutas sedasama Jeesusest: “ka meie paasatall Kristus on tapetud” (1Ko 5:7). Ta pidi seda tegema, et sellega olla Jeesuse paasatallena tapmise poolt, sest juudid vaenasid kristlasi, kui nood olid Jee-suse tapmise vastased, nagu ka Stefanos Suurkohtus kividega surnuks visati, et ta Jeesuse tapmise vastu rääkis (AP 7). Ka Luther oli Pauluse järgi Jeesuse tapmise poolt ega arvestanud, et Jeesus oli evangeeliumides ta tapmise vastasel seisukohal. Luther ütleb Augsburgi usutunnistuses, et Jeesus löödi risti ja tapeti, et “olla ohvriks mitte ainult pärispatu vaid kõigi pattude eest ja lepitada Jumala viha” (Art III).
Kuna Jeesust tappa ei saadud, nagu ta ka teada oli andnud, et peale ristilöömist kolmandal päeval tõuseb üles, mis ka nõnda toimus ja ta jüngritega kohtub (Mt 26:32) Galileamaal, siis ka meie peame asuma Jeesuse tapmise vastasele seisukohale. Samuti tuleb Pauluse (1 Ko 5:7) ja Lutheri seisukoht (Art III) Jeesuse tapmise üle paasatallena ehk ohvrina parandada ehk reformida, sest mitte Jeesuse tapmisega vaid meeleparandusega saadakse patud andeks, nagu Jeesus on ütelnud (Lk. 24:47), et kuriteona Jeesuse tapmise pooldajaks mitte saada, nagu Juudas oli, kes Jeesuse reetis.
Kuid selle järele väga olulise küsimusena tuleb veel esile, mis sai Jeesusest kui ta surnuist üles tõusis ja elas, kas ta elas maa peal edasi või läks taevasse?
Nagu osutub, kui Jeesus viibis peale ülestõusmist jüngrite juures, nood arvasid, et Jeesus on vaim, kuid Jeesus ütles neile: ”Mis te olete nii väga ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie südames? Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina olen see. Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda kui te näete minul olevat” (Lk 24:36-39). Ja kui ta ka kala sõi (Lk 24:41-43), ta pidi kõige elementaarsema tõena jääma elama maa peale, sest taevas on vaimne mõiste ja Jumal on Vaim ja taevas puuduvad tualett-ruum ja käimla, milliseid Jeesus kasutama pidi. Nõnda Jeesus ei saanud mingil juhul kehaliselt minna vaimsesse taevasse ja kristlikku usku tuleb uuendada ja reformeerida, et Jeesus edasi pidi maa peal elama. Ta pidi Palestiinast lahkuma, sest seal ta oleks uuesti vangistatud.
Selle üle on nüüd kirjutatud raamat, et Jeesus läks Indiasse ja elas seal, abiellus ja seal ta on surnud ja maetud ja seal on ta haud. See on kõige suurem uuendus ehk reformatsioon kristlikus usus, mida on vajalik meil omaks võtta ja teostada. Selle tõttu tuleb dogmasid parandada, et ei saa enam Apostlikus usutunnistuses ütelda, et “üles läinud taevasse, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle”, nagu sellest ka Nikäa? usutunnistuses on kirjutatud.
Mis puutub Jeesuse jälletulemisse, nagu Apostlikus usutunnistuses on väljendatud, siis see enam toimuda ei saa, sest sellest rääkis Jeesus jüngritele, et juutidele, kes teda tappa tahtsid ja ta risti lõid, karistuseks Jeruusalemma linn ja tempel purustatakse, et “siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks”. (Mt 34:34-39, 24:1-2). Jeesus pidi tulema Inimese Pojana “Oma au-hiilguses” kohut mõistma eksijate juutide peale, kes tema tapmise ja ristilöömise poolt olid olnud. Seal eksijad “Lähevad igavesse karistusse ja õiged igavesse elusse “ (Mt 25:31-46). See kuulutus Jeesuse jälle-tulemisest ja kohtumõistmisest on juba täide läinud Juuda sõjas 70 AD, kui Jeruusalemma linn purustati ja üle miljoni inimese hukkus nn. Jeesuse jälletulemisega (Mt.24:34-35), kui Jeesus Indias elas ja nägi, mis karistuseks juutidele juhtus, mille tõttu meil tuleb usudogmat parandada, et Jeesus ei tule “Kohut mõistma elavate ja surnute üle”, nagu ta ka kehaliselt taevasse ei läinud.
Kui kristlikud kirikud peaksid jääma edasi oma dogmades Jeesuse tapmise poolele ja ei võta omaks, et Jeesust tappa ei saadud, siis need hädad ja kannatused, milledest Jeesus rääkis enne Juuda sõda 70 AD ja Jeruusalemma purustamist, tulevad uuesti ja ikka jälle kõigi kristlike kirikute ja rahvaste peale nagu rahvad ja juudid kannatanud on ja edasi kannatavad.
Selle tõttu kõik seda kirjutades ja selgitades, ma palun kristlikel kirikutel teostada usulised uuendused ehk reformatsioon, et Jeesust tappa ei saadud, vaid ta elas maa peal edasi, antud juhul Indias, või leidma teise maa, kus ta elada oleks saanud ja kuhu maetud oleks.
Johannes Aarik,
praost emeeritus
