Ajakirjanike töö ei olnud ainult uudiste jahtimine ja laua taga lugude kirjutamine, vaid sinna kuulus ka suur hulk sotsiaalset suhtlust ning lõõgastust pingelisest tööst. Viimaseid eesmärke teenisid populaarsed pressiballid – pildil aastal 1950. Fotol vasakult: Kadi Tanilo-Tekkel, Salme Lott-Neumann, Evald Roosaare, August Waldman, Erich Tõnisson, Adolph Lell, Harald Raudsepp, Mall Jürma. Taga seisab Uusima? Foto: Lakewoodi Eesti Arhiivist
Esimene Vaba Eesti Sõna ilmus laupäeval, 11. juunil 1949. Vastutav peatoimetaja oli August Waldman. Üksiknumber maksis 15 senti ja aastatellimus aasta lõpuni $3.
Esilehe suur pealkiri teatab “SUURKÜÜDITAMINE EESTIS. Jälle veerevad rongitäied eestlastega Siberi poole – Eesti rahva süstemaatiline hävitamine, meeleheitele viidud eestlased ootavad sõda.” Samas esilehel on ka artikkel “Miks ei kuulda appihüüdu. Balti Komitee deklaratsioon maailmale.” Veel leiab esilehelt välispoliitilise ringvaate, tervitusi ja “Saateks”, kus Eesti Vabariigi peakonsul Johnnes Kaiv kirjutab muuhulgas järgmist:
“Juba peaaegu kümme aastat on Eesti vaba sõna ülalpeetud väljaspool kodumaad. Oli aastaid, kus ainukeseks väikeseks vabaduse tõrvikuks oli New Yorgis ilmuv “Meie Tee”. Nüüd omab eesti pagulaskond oma kirjasõna mitmetes maades.”
Veel leiab värskest lehest artikleid nagu “Newyorklased said omale uue Eesti kiriku”, “Vilgas tegevus Seabrookis. Öine jumalateenistus uues eestlaste suurkeskuses”, ja “350 miljonit ootavad vabadust” 5. mail 1949 NY Carnegie Hallis toimunud 13 raudeesriidetaguse rahva vabadusmanifestatsioonist, mis oli esmakordne selline suurem üritus vabas maailmas. “Uustulnukate õhtu New Yorgis” kirjeldab New Yorgi Eesti Haridusseltsi uutele eestlastele korraldatud tutvumisõhtut, kuhu tuli kohale üle 300 uustulnuka. “Prof. Saagpakk Detroiti” räägib, kuidas eestlased ja nende organisatsioonid USA-s pingutavad kõiki olemasolevaid jõude, et leida Eesti DP-de siiaaitamiseks vajalikke töö- ja korteri garantiisid. Selle töö edendamiseks korraldas pastor Kiviranna oma kontaktide kaudu Detroitis ja Michigani osariigis ettekannete ringreise eesti olude tutvustamiseks ning prof. Paul Saagpakk on andnud nõusoleku pühendada vabatahtlikuna oma õppetegevuse vaheaeg eesti küsimuse tutvustamiseks.
Üks esimesi VESi tellijaid Joh. Aloe kirjutab:
“Et uus ajaleht oleks vastuvõetav enamvähem igale eestlasele, et ta oleks igatsetud ja oodatud külaliseks ja sõbraks igas eesti kodus, siis peab ta olema rahvuslik ja kandma alaliselt enda küljes Eesti mulla lõhna. Ta silmad olgu alati pööratud lihtsale, rahvuslikule Eesti Mehele ja Naisele, kes tõepärasena ja õigena kannavad oma rahva paleusi. Kui uuel ajalehel korda läheb neid tingimusi pidada, siis on kindel, et ta jääb püsima, et ta areneb, et ta täidab oma missiooni Vaba Kodumaa ja eestluse kaitse osas.” Nii sündis 70 aastat tagasi Vaba Eesti Sõna.
Selle ajaloolise foto kirjeldus on napp ja enamus nimesid puuduvad: The Nordic Pressi, Vaba Eesti Sõna ja Meie Tee inimesed. Istuvad vasakult kolmas August Waldmann, Fanny Kuuse, Adolph Lell. Seisab paremalt esimene Harald Raudsepp. Foto: Lakewoodi Eesti Arhiiv
Eestikeelse lehe loomise eeltöödega alustati juba 1948. aastal ja selle tarbeks loodud The Nordic Press, Inc. inkorporeeriti 18. jaanuaril 1949. Algatajate nimestikus seisavad: August Waldman, August Salony, Mihkel Allik ja Boris Rea. Esimene koosolek toimus 15. märtsil 1949 Eesti Majas ja esimene juhatus valiti järgnevas koosseisus: Jack Madison (esimees), August Salony (abiesimees), August Waldman (laekur), Mihkel Allik (abilaekur) ja Adolph Lell (sekretär). Uue kirjastuse eesmärk oli olla ühendavaks lüliks kõigile väliseesti organisatsioonidele ja väliseestlastele. 19. maiks 1949 oli kirjastuse liikmeks astunud 22 eestlast, omandades 58 osatähte (hiljem suurenes osatähtede arv 200). Juhatuse liige A. Salony andis toimetusele kasutada tasuta toa oma ehitusettevõtte juures, mis asus Brooklyni silla ligiduses, 319 Pearl Street ja mille ta sisustas kõige tarvilikuga, kaasa arvatud telefon. Lehe toimetus asus seal paar aastat. John Felsbergi asutatud trükikoda, kus trükiti ka ajakirja “Meie Tee”, sai lehe esimeseks trükikojaks. (1940. a. surnud John Felsberg oli enne Esimest maailmasõda trükikoja omanik Tallinnas, hiljem kandis see “Ühiselu” nime ja omariikluse ajal trükiti seal “Kaja” ning hiljem “Uus Eesti”). Seal trükiti lehte kuni 1950. aasta märtsini.
Ikestatud rahvaste mälestusmedali üleandmine Vaba Eesti Sõnale. Vasakul Alexander Kütt ja medali võtab vastu August Waldman. Foto: Lakewoodi Eesti Arhiivist
Uue Ameerika eestlaste lehe nime kandidaatidena esinesid “Eesti Tee”, “Eestlane” ja lemmiknimena “Vaba Eesti”, kuid siis selgus, et Rootsis oli samanimeline publikatsioon juba olemas ja nii sai lehe nimeks “Vaba Eesti Sõna”. Esimene peatoimetaja oli A. Waldman ja tegevtoimetaja Evald Roosaare, toimetuse lisatööjõuna oli kaasatud “Meie Tee” juures töötav prl L. Kull. Esimene leht trükiti neljapäevasel päeval, tegelikult paar päeva enne oma ametlikku laupäevast ilmumispäeva. Paar aastat hiljem viidi ka ilmumispäev kooskõlla tegeliku trükkimispäevaga, mis on enamjaolt jäänud samaks kõikide nende aastate jooksul, välja arvatud mõned aastad viimasel kümnendil, mil tolleaegne peatoimetaja proovis ilmumispäeva muuta, et leht aegsamini lugejaskonna lauale jõuaks. Kuupäeva muutmine ei andnud aga tulemusi, sest lehe hilinemine postiasutustest tingituna on probleemiks olnud terve tema eluea. Praeguseks ilmub leht jälle neljapäeviti, see on see päev, mil ta trükki läheb.
Leht alustas oma teekonda 4-leheküljeliselt, 1950. aastal suurenes 8-leheküljeliseks ja 1952. aastast alates 12-leheküljeliseks. Aastatel 1998-2001 vahemikus ilmus leht pea järjekindlalt ka 16- leheküljelisena. Lehe kolmanda numbri ilmumise ajaks oli lehel vaid 73 tellijat, kuid tellijate arv kasvas jõudsalt ja tol ajal müüdi palju üksiknumbreid Eesti Majas. Hilisematel aastatel ületas tellijate arv 5000 piiri ja on nüüd pidevas languses, olles praegu 600 ringis. Aadressi muudatus maksis 25 senti ja üksiknumbri hind algas 15 sendist. Kui leht suurenes kaheksale leheküljele 1950. aastal, tõusis hind alul $7 ja siis $9 dollarile aastas ning üksiknumber 20 ja 25 sendile.
Nordic Pressi ja Vaba Eesti Sõna kaastööliste koosviibimine 1950. aastal. Foto: Lakewoodi Eesti Arhiivist
Allmaaraudtee sõit maksis tol ajal 5 senti. Nüüdseks on aasta tellimishind tõusnud $150 (ajalehepostiga) ja üksiknumber maksab endiselt $1, kuid allmaaraudtee sõit on $2.75 dollarit. 1950. a. juunis kolis toimetus aadresssile 80 4th Ave. 1950. a. märtsist kuni juunini trükiti lehte Connecticuti firmas Publications, Inc., mis asus Deep River‘is – see oli odavam ja võimaldas lehel ilmuma hakata 8-leheküljelises suuruses. Kuid pika vahemaa tõttu kestis see vaid mõne kuu. Juunist trükiti lehte lühemat aega ühes prantsuse trükikojas 27. tänaval ning detsembris siirdus trükkimine tagasi John Felsberg, Inc. trükikotta.
1957. a. aastal asutas Harry Kuuse oma trükikoja “Estotype” ja toimetus kolis aadressile 127 West 26 Street tuba #902, kus toimus ka lehe ladumine. Lehte ladus umbkeelne välismaalane, kellega H. Raudsepp vestles vene keeles. H. Kuuse lahkus siit ilmast 1980. aastal ning pärast seda läks trükkimine üle firmasse Bembo Typographic. Lehte adresseeriti postitamiseks Eesti Majas kuni 2003.a. juunini, mil lehte hakati saatma trükikotta interneti kaudu. Sellest peale saadetakse ka tellijate aadresside uuendused/muudatused elektrooniliselt trükikotta, kes postitab ka ajalehe igal reedel. Kahjuks ei ole teada kõikide nende hoolsate inimeste nimesid, kes talitusel Eesti Majast aitasid lehte välja saata.
TOIMETUS JA TALITUS
1985. aasta oktoobris kolis toimetus Eesti Majja ja lehte hakati laduma suurel kompuutril ning ka küljendamine, mida tegi Laine Jürgenstein, toimus Eesti Majas. VES-i toimetus asus tollal Eesti Maja baari kõrval olevas ruumis (praeguses kaminatoas). Aastal 1995 ehitati maja neljandal korrusel asuv Abistamiskomitee ruum pooleks ja VES-i toimetus kolis üles. Peale VES-i talitusetoa remonti aastal 2004 kolisid toimetus ja talitus ühte, et säästa kahanevat kapitali. VES-i talitus asetses algusest peale Eesti Majas ja isegi telefoninumber on sama, kuigi tollased tähed MU numbri ees (Manhattani linnaosa Murray Hill) on nüüdseks asendatud numbritega ning samuti on ette vaja valida piirkonna kood. Ajal, mil ainult talitus asus Eesti Majas, olid toimetusel seal reedeti kõnetunnid kella 6-9ni.
Algaastail tegid ajalehele kaastööd tolleaegsed vägagi kõlavanimelised isikud: oli endisi ministreid, kõrgemaid sõjaväelasi, juhtivaid majandusteadlasi, ülikooli õppejõude, haridustegelasi, kirjanikke, kunstiinimesi ja see on jätkunud vähemal või suuremal määral läbi kõigi aastakäikude nüüdseks juba teise ja kolmanda põlvkonna haritlaste sulest. Kõige pikemaajalisteks juhtkirjanikeks võiks pidada Harald Raudseppa ja Ilmar Mikiveri. Peale 1951. a. aastal ilmunud värvilist jõulunumbrit võib igas aastakäigus leida ühe või paar numbrit, mis on ilmunud värvitrükis, kas pühade või EV aastapäeva tähistamise puhul. Harilikult kas rohelises või sinises kirjas esilehekülg, algaastail esilehe mõlemad küljed ja hiljem nii esi- kui viimane lehekülg. Ajalehe kaastööna on lehe vahel eraldi väljavõetavana ilmunud väljaanne Noorte Sõna, mida alul toimetas Johannes Kaup, hiljem noorsootegelane August Meikop ja skautjuht Herbert Michelson. Noorte Sõna maksumus oli tol ajal 1800 dollarit aastas. Teatud aja ilmus ka väljavõetava lehena Kodukool.
1962. aastal oli lehel 74 alalist kaastöölist. Ristsõnu tegi pikemat aega dr.vet. Ants Pallop ja peale tema lahkumist Erik Viires Kanadast. On teadmata, kas veel keegi neid tegi – kui, siis ainult lühikest aega. 1964. aasta peakoosolekul märgitakse, et osanike kapital on olnud lehe väljaandmiseks tasuta, ülesandega teenida eesti ühiskonda USAs ja rakendatud lehe välis- ja sisekülje parandamisele. Juhatus töötas tasuta. Ja nii on see kestnud siiani. Juhatuse liikmed ei saa ka enam sõidukulude tasu ega tasuta lehte. Kaastööliste arv on vähenenud miinimumini.
Lehe vanu aastakäike sirvides saab alles aru, milline tõhus väliseestlaste ajalugu, hõlmates eriti II maailmasõja pagulaspõlvkonna tegevust maailma poliitilisel taustal on VESi aastakäikudes talletatud. Seda ei ole kuskil mujal ning see põlvkond, kes alustas meie oma häälekandja, Vaba Eesti Sõna toimetuse, ning kõik, kes seda edasi on kandnud ning kannavad, võivad olla uhked ja tunda rahuldust suurest tööst, mida on tehtud.
Aime Andra
Artikkel ilmus esimest korda Vaba Eesti Sõna 60. juubeli puhul 2009. aastal
TOIMETUSE STATISTIKAT
PEATOIMETAJAD
11. juuni 1949 – 1969 August Waldman
1970 – 1983 Erich Ernits, Harald Raudsepp
1983 – aprill 1995 Harald Raudsepp
mai 1995 – 2005 Airi Vaga
sept. 2005 – tänaseni Kärt Ulman
TEGEVTOIMETAJAD
dets. 1949 – 1951 Evald Roosaare
aprill 1950 – dets. 1969 Erich Ernits,
1951 – 1969 Harald Raudsepp
1988 dets. – 1989 märts Talvi Laev
aprill 1989 – august 1989 Aire Salmre
1993 – 1995 Airi Vaga
MANAGING EDITOR
1988 – nov. 1988 Paul Saar
KUNSTILINE DIREKTOR NING INGLISKEELSE LEHEKÜLJE JA INTERNETITOIMETAJA
1996 – sept. 2008 Markus Vaga
okt. 2008 – tänaseni Kärt Ulman
TALITUSE TÖÖTAJAID, ASJAAJAID
11. juuni 1949 – 1969 Fanny Karu-Kuuse
dets. 1949 – mai 1950 E. Järvesoo
1961 – 1989 Liivi-Lepik Lynn
1969 – 1992 Maret Purasson
Teadupärast on talituses veel töötanud lühemat-pikemat aega: Helga Milles, Karin Normet, Kristiina Valdmaa, Airi Vaga, Ines Horton, Merike Mäekask, Viive Luik, Laine Mets, Helen Põldroo. Praegu on talitus Sirje Uriko ja Reet Karu kindlates kätes. Korrektoritena on oma panuse andnud: prl.L. Kull, näitleja-laulja Erich Tõnnisson, Erich Ernits, Maret Purasson, Anne Velliste, Aarand Roos, Heljo Laev, Aime Andra, Livia Ulman, Merike Pärtel ja kindlasti rida teisi, keda pole mainitud.
THE NORDIC PRESS, INC. PRESIDENDID
1949 – 1956 Jack Madison
jaan. 1956 – mai 1956 M. Allik
mai 1956 – nov. 1956 A. Lell
1956 – 1961 A. Waldman
jaan. 1961 – nov. 1961 Walter Brunberg
jaan. 1962 – 1969 A. Waldman
jaan. 1970 – 1989 Paul Saar
1989 – 1995 Hans Kobin
1995 -1996 Olev Olesk
1996 -2000 Mati Kõiva
2000 – 2003 T. Mets
dets. 2003 – jaan. 2004 J. Martinson
2004 – 2005 Paul Samre
2006 – 2007 Airi Vaga
2007 – tänaseni Sirje Uriko
ABIESIMEHED
1949- 1951 August Salony
1951 – 1956 M. Allik
jaan. 1956 – mai 1956 A. Lell
1956 – 1961 Richard Espenbaum
jaan. 1961 – nov. 1961 Paul Saar
jaan. 1962 – 1966 Walter Brunberg
1966 – 1969 J. Ülesoo
jaan. 1970 – 1989 Jaan Tiivel
1989 – 1993 K. Jaak Roosaare
1993 – 1995 W. Salmre
1995 -1996 Jüri Martinson
1996 – 1999 Tõnis Mets
2000 – 2001 Mati Kõiva
2001 – 2003 W.Salmre
2003 – 2003 H. Kobin
Dets. 2003 – Jaan. 2004 Paul Samre
2004 – 2005 J. Martinson
2006 – 2007 J. Martinson/P. Samre
2007 – tänaseni P. Samre
Juhatuse koosseisu on kuulunud (ja kuuluvad) aastate jooksul peale ülalmainitute presidentide ja abipresidentide veel:
R. Espenbaum, Aksel Mei, E. Rennit, Karl Jõgis, Albert Naeris, Hugo Pärlin, Veeliks Ling, Arnold Ruubas, E. Vallaste, Voldemar Vaher, Voldemar Kõiv, Jüri Räägo, Juhan Simonson, Ines Horton, Thomas Vaga, Aime Andra, Aire Salmre, Juta Kurman, Heljo Laev, Ilmar Vanderer, Tõnu Marvits, Markus Vaga, Peeter Teedla, Toomas Sõrra.
Toimetuse kolleegiumid
1950. aasta märtsist alates on töötanud lehe toimetuse juures ka kolleegium. Esimesed kolleegiumi liikmed olid Jaan Kitzberg, Harald Raudsepp ja Arno Raag. 12. mail 1951 on toimetuse kolleegiumi liikmed Harald Raudsepp, Eduard Vallaste, prof. Juhan Vasar, August Kärsna, Leonhard Vahter ja Ilmar Raamot. Toimetuse kolleegium koosnes sageli ka juhatuse enda liikmetest. 1966. aastal on kolleegiumi valitud: Olev Piirsalu, Hugo Pärlin, Jaan Tiivel ja Veeliks Ling. 1969. aastal Veeliks Ling, A. Ruubas ja E. Vallaste. 1970. aastal Voldemar Kõiv ja A. Ruubas, 1980. aastal juhatuse liikmed A. Ruubas, E. Vallaste, Voldemar Kõiv. 1985. aastal juhatuse liikmed Voldemar Kõiv ja A. Ruubas. 1995. aastal on toimetuse kolleegiumis O. Olesk, Wm. Salmre, J. Simonson ja samal aastal hiljem Wm. Salmre, J. Simonson ja Thomas Vaga. 1998. aastal on toimetuse kolleegiumis Heino Ainso, Vaike Lugus, Raul Pettai, Wm. Salmre, Thomas Vaga. 2001 aastal: H. Jõgis, Vaike Lugus, Lembit Kütt, Arne Pajula, Aire Salmre. Aastast 2005 kuni tänaseni on toimetuse kolleegiumis Heino Jõgis, Vaike Lugus, Lembit Kütt, Raul Pettai, Aire Salmre.
Vead lehe järjekorranumbrites ja aastakäikudes
Aastate jooksul on tekkinud vigu lehe järjekorranumbrites ja aastakäikudes. Sellele on ka meie tähelepanelikud lugejad mitmel korral osutanud. Segadus järjekorranumbritega on viinud ka juubelinumbrite järjekorra veidi segamini. Kuna esimene juhatus alustas uut aastakäiku jaanuarist 1950 siis 1949. I aastakäik hõlmas ainult pool aastat. Paaril korral on tehtud vigu aastakäigu esimestes numbrites aasta alul, jne. mida hiljem parandati. 50. aastakäigu juubelinumber ilmus 1999. aasta juunis, mis tegelikult oli 51. aastakäik, kuid oli tolleaegse toimetaja poolt jäänud muutmata ja aastakäik 50 kestis poolteist aastat.
Kinni pidades lehe asutajate aastakäikude arvestustest oleme tänavu 60. aastakäigu lõpufaasis. Juubelinumbri kuupäev selle 60. aastakäigu sisse sai valitud toimetuse poolt. Samuti on esinenud korduvalt järjekorranumbrites viperusi, mida on ka aeg-ajalt parandatud, kuid pole siiski jõutud päris õige järjekorrani. Oleme tegelikult 31 lehte rohkem jõudnud välja anda kui siiani märgitud ja kui kaasa arvata 60. aastakäigu juubelinumber, oleme jõudnud tegelikult 3100 lehe ilmumiseni. Seetõttu muutub ka lehe järjekorranumber lehe päises.
Ingliskeelne lehekülg
Sai alguse ingliskeelsete artiklite avaldamisega 10. juunil 1950 ja alustas ilmumist eraldi leheküljena leheküljel #7 19. oktoobril 1989 ning viidi üle viimasele leheküljele jaanuaris 2004. Mitmeid aastaid tegi kaastööd ingliskeelse lehekülje juhtkirjanikuna K. Jaak Roosaare. 1996. aastast kuni 2008 septembrini toimetas ingliskeelset lehekülge Markus Vaga. Oktoobrist 2008 võttis ingliskeelse lehe toimetamise üle peatoimetaja Kärt Ulman.
Toimetus
