Mida tähendab olla 75 aastat vaba maailma mõttekandja? On Sõna, on Mõte, on Tegu. Sõna on Tegude algus. Tänavu juunis möödub 75 aastat esimese Vaba Eesti Sõna numbri ilmumisest.
Mõtleme nüüd hetkeks sellele alternatiivile ja reaalsusele, mis soveti-Eestis eksisteeris:
Kas kujutate vabas ühiskonnas ette maailma, mis ei ole vaba?
Kas kujutate ette mittevaba ühiskonna ametlikku ajakirjandust?
Kas kujutate ette suletud süsteemi toimimist – info kõik on kontrollitud, tsenseeritud.
Kas kujutate ette süsteemi, kus oma okupatsiooni mõtte kehtestamiseks raiutakse algatuseks kohaliku kultuuri raamatuvaramu kirvega tükkideks; vaimuveri voolab välja; kirvetöö eest makstakse tükitöö alusel… Nii saabus GLAVLIT Eesti kultuuriruumi.
Kas kujutate mõttekorda, mida valitseti täielikult “Mittesalajaste väljaannete trükkimise ühtsete eeskirjadega”, mille andis välja NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Trükiste Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus (GLAVLIT)?
Kas kujutate ette mõttekorda, mida valitses Partei, kes täielikult kontrollis infovälja, salastas kogu süsteemivälise info, ise käis seda salastatud infot lugemas oma kontori vastas asuvas eriraamatukogus, spetsiaalsete raudsete uste taga. (*
Selles salaraamatukogus olid lindist maha kirjutatud kõik Ameerika Hääle saated.
Ja selles salaraamatukogus on olnud aukohal vaba maailma eestlaste eestikeelsed ajalehed, mis iganädalaselt õhkusid elujõust, elutahtest ja elurõõmust, üks selline vabaduse energia lipulaev on olnud Vaba Eesti Sõna.
Võib vaid ette kujutada nende soveti salamehikeste moondunud ilmavalu, valvates suletud süsteemi “reaalsust”, ise lugedes vabadusest õhkuvat keelatud kirjandust.
Peale II MS hakkasid vabasse maailma põgenenud eestlased juba DP laagrites asutama oma kirjastusi ja välja andma oma raamatuid ja ajalehti.
USA tsooni eestlaste keskesinduse kirjastus loodi Augsburgis 1946, samas tegutsesid kirjastused Eddy 1945-1948, Estonia 1946-1949. Geislingeni laagris tegutses kirjastus Kultuur 1946-1951, mis jätkas tegevust 1955-1973 USA-s.
Eesti Kirjanike Liidu 533 liikmest 1940. aastal põgenes välismaale 15 liiget (vt Raimo Raag Väliseesti 100 aastat 2018:153).
Hõlmavat ülevaadet Eestist põgenenud Ajakirjanikkude Liidu liikmete kohta ja ajakirjanike asutatud väljaannete kohta vabas maailmas ei ole kahjuks tänase päevani. Aastal 1975 on üle 500 nimetusega loetelu koosta-nud Vello Salo ja Hugo Salasoo (vt Välis-Eesti perioodika 1944-1975 / Bibliography of Estonian Periodicals Abroad 1944-1975 / Hugo Salasoo, Vello Salo, Rooma : Maarjamaa, 1976).
Väliseesti ajakirjandus sai alguse aastal 1897, kui Valgamaalt Soorust pärit kirikuõpetaja Hans Rebane (1862-1911) asutas New Yorgis väljaande Eesti Amerika Postimees ja lätikeelse Amerikas Wehstneisis (Ameerika Sõnumitooja).
Ajakirjanik Harald Raudsepp (1909 Viljandimaa Puiatu – 1995 New York) õppis ülikoolis matemaatikat, töötas ajakirjanikuna Postimehe juures Valgas, seejärel Üliõpilaslehes 1928, Vaba Sõnas 1934, Uus Eestis 1936, Rahva Hääles 1940, edasi juba paguluses Geislingenis ajalehe Eesti Post peatoimetajana ja 1950 –1995 kuni surmani Vaba Eesti Sõna toimetajana.
Vaba Eesti Sõna tähendust arutame Jüri Estamiga, kes mäletab toimetuse tööruume New Yorgi Eesti Majas 50 aastat tagasi.
Jüri Estam: Ma olen juba niivõrd seenior, et mäletan, kuidas ajaleht välja nägi, kui oli veel noor ja jõuline ja lugejaid palju.
Mäletan ajalehe ruume New Yorgi Eesti Majas, ajalehega tegeles peatoimetaja vana Harald Raudsepp.
Mäletan väga selgesti – kui Eestis oli veel nõukogude kord – vana Eesti suursaatkonda Londonis ja NY Eesti Maja kahte tuba – Vaba Eesti Sõna mööbel pärines 30ndatest aastatest, minule oli see väga romantiline.
Kas Raudsepal oli omaette tööruum?
JE: Mulle meenubki Raudsepa kamber põhiliselt, terve üks tuba. Hiljem oli periood, kus alumise korruse baari ja einela kõrval toas istus suur klobakas paljundusmasin, ainult Raudsepal oli selle võti ja oskus seda masinat käitada.
5. aprillil teeme Eesti Majas ajalehe mälureisi ja tulevikku vaate.
JE: Üks lööklause peaks olema, et ajaleht tulevikus 100-aastaseks saaks ja püssi põõsasse ei viskaks!
Mis on Vaba Eesti Sõna sisuline tugevus?
JE: Ta kujutab midagi enamat endast kui on ajaleht. Ta on olnud klassikaliselt ja traditsiooniliselt see sidusaine, see liim, mis üht kogukonda koos hoiab.
Mingisuguses ulatuses on tänapäeval internet olemas, ka vanemad inimesed käivad vaatamas, mis Eestis toimub. Aga siiski, üks asi on sidusaine, ikkagi oma kogukonna häälekandja.
Number kaks on, mis Eestis lahti on ja kuidas seda tõlgendada. Ega nad seal kaugel ei oska seda kõike. Kui ma veel aktiivselt kirjutasin, kui olin juhatuses, siis küsiti, miks eestlased Kersti Kaljulaidi nii väga ei armasta jne, nad ei oska ise seda pähklit lahti hammustada, nad ei saa aru asjade põhjustest tihtipeale.
See leht on kogukonna kooshoidja, ta on postipoiss Eestist ja siis veel Eestis sündivate asjade lahtiseletaja, see on, kuidas mina seda näen.
Kas ka vastupidi – Eestis toimuva tervemõistuslik arutamine ja kontroll?
JE: Ideaalsel juhul, kui inimesed istuvad teisel maal ja vaatavad Eestit, siis nad näevad Eestit kaugelt ja näevad sel juhul Eestit ka läbi ühe teise prisma. Kui see leht oleks veidike robustsem, tervem ja suudaks end Eestis tiražeerida, siis isegi see, kuidas meie distantsi pealt Eestit näeme oma Ameerika mätta otsast, isegi see perspektiiv võiks olla eestlastele huvitav, kui mitte ka kasulik. Tahaks, et leht otsapidi laieneks Eestisse enesesse.
Kuidas täidab ta vaba mõtte kandja rolli?
JE: See on niivõrd oluline, see on elementaarne, räägin nagu 1. kursuse põhitõdesid, aga demokraatia praktiliselt ei saa elada ilma ajalehtedeta, ajakirjanduseta, ilma klassikalise meediata. Sotsiaalmeedia seda lünka ei täida.
See on see klassikaline kolmnurk, et rahvas või siis valitsetavad ja valitsejad ja ajalehed nii vahelülina kui ka kritiseerijana ja positiivse tagasiside andjana. Kui selle kolme jalaga tooli üks jalg ära kaob, siis me oleme hädas ja siis on demokraatia ise hädas!
See olukord, mille kohta olen mitmel korral küsinud – kas ajakirjandusõpe saab olla PR-iga koos nagu praegu Eestis?
JE: Olemuslikult on ajakirjandus PR-i vastand, on selle kriitiline lähtepositsioon. Koosõpe asetab ajakirjaniku identiteedi valele alusele.
Seda mõtet ma täielikult aktsepteerin.
JE: Mina õppisin ajakirjandust võõrsil. See on natukene pateetiline või paatoslik, mida nüüd ütlen, aga kõige paremat sorti ajakirjanik on, kes teiste ajakirjanikega koos kujutab endast ühiskonna südametunnistust.
Aus ajakirjanik elu lõpusirgel tunneb, et ta on midagi teinud. Nagu näen haritlaskonna rolli: haritlaskond peab püüdma ühiskonna eest vastutada positiivses mõttes. Seda sõna on väheseks jäänud.
Miks me konverentsi teeme? Teemegi sooviga hoida esil Vaba Eesti Sõnaga ka suured eksistentsi küsimused – rahvaste ja riikide eksistentsi küsimused – me ei ole väikesed, kuigi meid on vähe, needsamad suured küsimused peame me välja kandma.
Kaasaja ühiskonnamõttekirjanik Niklas Luhmann, kes on aastakümneid arutlenud sotsiaalsete süsteemide üle, jõuab näiteks inimkonna evolutsioonilist olukorda kirjeldades lõpuks mälu ülimuslikkuseni; ta peab kultuurilist mälu, vaatlust ja kausaalsete suhete kirjeldust ülimaks sedavõrd, et arvab, et seda on vaja “säästa innovatsiooni surve eest”. (Luhmann 2021:524).
Tähistagem üheskoos 5. aprillil Vaba Eesti Sõna kui eestlaste vaba ajalehe mälu ja kirjeldusjõudu ja andkem üheskoos hoogu Vaba Eesti Sõna 100. verstaposti poole liikumiseks.
* Soveti tsensuurile vastuseisu vormid on eraldi teema. Vt näidet – artikkel “1968 Tartus: Tuhkatriinumängu keelamise protest Vanemuise teatri ees” – VES #0524
Maarja Pärl Lõhmus
