Kommunistlikud võimumehed kardavad vallutatud rahvaid
Nad küüditavad seal meie sünnimaal meie verevendi ja omakseid. Veavad tühjaks talud ja toad linnades. Iga vähegi mõtlev pea on määratud saatmisele Vene mõõtmatuile lagendikele ja Siberisse. Sama toimub ka Lätis ja Leedus, Poolas ja Balkanil. Vene satelliitideks sattunud riikides käib samuti rahva hävitamine, kuid eristiilis. – Milleks see 20. sajandi kohutavaim kurbmäng kommunistliku suurriigi valitsuse otsesel korraldusel? Milleks on kommunistlikul Venel vaja tema piiramatu diktaatorliku võimu all olevaid rahvaid hävitada? – Vastust neile küsimustele pole leida igal lihtne. Kuid seda leiab see, kes tunneb kommunistliku Vene diktatuurriigi valitsemissüsteemi.
Kommunistlik võim Venes pole end kogu oma püsimise kestel tundnud kindlana ja jäävana. Et see kindlasti nii on, seda kinnitab nende oma trükisõna, nende riiklikud ajalehed, ajakirjad jne. Kellele need kätte satuvad, see võib selles ka isiklikult veenduda. Pea igas ajalehe numbris nõutakse alalist valmisolekut ja vaenlaste paljastamist. Isegi nende “usutunnistus”, millest senini ilmunud ikka ainult ja ainus “lühikursus”, mille esimesed trükid viimastega teatavais peatükkides üldse võrrelda ei anna, isegi see kõneleb alalisest valveoleku vajadusest vaenlase vastu. Kuigi vaenlast pole silmapiiril ega kavatse keegi ka Venet rünnata.
Vene valitsev võim elab ilmselt Kremlis alalises hirmus, et teda võidakse troonilt tõugata. Ja selle tulemuseks on ju nende otsene vastutusele võtmine hirmutegude ja kümnete miljonite inimeste hukkamise pärast enam kui 30 võimuloleku aasta kestel. Hirmu leevendamiseks on nad ise alalises agressiooni palavikus, et uute maade vallutamisega kindlustada isiklikku elu Kremlis.
Üle 30 aasta võimuloleku kestel pole kommunistlik võim Vene töölisele suutnud luua isegi inimväärset elustandarti. See tööline ise ei tea sellest midagi, kuna ta ei saa iial teada, kuidas elab tööline vabas maailmas ja riiklik kommunistlik propagandaaparatuur on temale aastakümneid pähe tuupinud, et mujal on kohutavalt halvem. Seetõttu on eriti traagiline nende rahvaste olukord, kes sattunud Vene okupatsiooni alla Teise maailmasõja tulemusena. Need rahvad teavad veel hästi, kuidas elatakse läänes ja kuidas elasid nad enne venelaste võimu alla sattumist. Ka Vene võim teab seda, samuti nagu ta teab, et neile inimestele on võimatu kõnelda kommunistlikust paradiisist ja heast elust seal.
Kui nüüd oletada, et Vene tunneb suurt hirmu sõja eest ja teada kindlasti seda, et Kreml ise teab ka hästi oma uute vallutatud piirirahvaste suhtumisest temasse, siis on meile pikemata selge, et meie oletus on õige ja kõik need küüditamised, arreteerimised ja tapmised on tingitud puhtast Vene sõjahirmust. Kreml teab, et iga kokkupõrge, mis kunagi võiks juhtuda läänega, pühib maailmast kommunistliku diktatuuri ja tema oma rahvad on sel juhul need, kes selle “paradiisi” võimumehed troonilt tõukavad ning kohtulaua ette seavad. Et pikendada eluiga, selleks kindlustatakse piire, luues laiu tsoone Vene maaalade ette, kuhu küüditatute asemele tuuakse ja seatakse elama laiadelt Vene aladelt tumedaid inimmasse, kellel pole aimugi vabast läänest ja kellele aastakümnete jooksul pähe raiutud, et läänest on oodata vaid hukatust. Konflikti kõrval, mida Kreml nii kardab, loodetakse neilt siis teatavat truualamlikkust. On kindel, et mida õudsem ja suurem on terror vallutatud maades, seda suurem on Kremli diktaatorite arvates sõjaoht ja seda lähemal ta on.
Teine maailmasõda näitas kui nõrk oli Vene nii majanduslikult kui ka moraalselt. Ta seisis varisemise lävel natsliku Saksa hoopide all. Tema 25-aastane ettevalmistus pealetungiks ja kaitseks oli läbi lühikese ajaga. Ta jäi vee peale ainult USA ja Briti abi tõttu, kuna see oli võiduks vajalik. Samuti aitas natside nägematult rumal poliitika kaasa selleks, et Kreml veel jäi. Teise maailmasõja võitsid esmajoones USA ja Briti ning siis teised nendega kaasas olnud lääne rahvad. Vene osa võidus oli väga väike, kuigi ta kaotused olid tohutud ja kuigi sellest kõneldakse. Seda teab iga ida-eurooplane. Ja seda teab ka Vene ise, olgugi ta jutt teine. Ja kui kunagi puhkeks uus konflikt, kus Venel pole aitajana USA-d, siis… Ka tuhat aatompommi ei päästa siis kommunismi.
Selle lootusetu eelarve ees seistes näemegi Kremli diktaatoreid meeleheites endakaitsele valmistumas. Kuigi ta välismaailmas ajab “rinda ette” ja ähvardav kas või jõuga, pole temast jõu näitajat. See on vaid arguse tunnus, kusjuures praalimise ja ähvarduste taga pole midagi. Kahjuks ei tunne lääne maailm veel neid võtteid ja neid arvatakse teinekord ekslikult jõu tunnusteks. Ja Vene endakaitse ettevalmistuse vili on surm ning hukatus neile inimestele, kes elavad ta pii-rimaades.
Küüditamised, arreteerimised ja tapmised on Kremli proovitud vahendid. Inimesed paigutatakse ka sise-Venes loomadena ühest piirkonnast teise selleks, et neil ei tekiks sõprusringe, tutvuseid. Sellega loodetakse nõrgendada ja ära hoida sisemist vastupanu ning luua usaldamatuse õhkkonda elanikkonnas, mis takistab avastamast Kremli agente.
Kas see konflikti korral, mida Vene ilmselt oletab ja nii kardab, midagi päästaks? Kes on näinud ja omal nahal tunda saanud Vene režiimi, see võib väga kindlalt öelda, et ei. Nii allasurutud rahvas, nii karmide diktaatorlike vahenditega valitsetav rahvas, nii madala elustandardiga rahvas – see ei võitle oma verise valitsuse ees. Selleks on küllalt veenvaid näiteid Vene lähemast minevikust. Ja kuna hilisemad, pärast sõjaaegsed aastad on sise Venes olnud jälle väga karmid, siis ei saa ta endisest tugevamaks kasvada. Ja tema endine tugevus on teada.
Sama alateadvuslik hirm, mis sundis Hitlerit hukkama miljoneid, sama hirm töötab ka Kremlis. Ja ta lõpp on sama. Meie rahvas koos naabritega peab selle hirmu leevendamiseks maksma nüüd kohutavat vere hinda. Kas võime sellest vaikida? Ei iial.
Vaba Eesti Sõna,
9. juulil 1949
Autor: –p.
