Meie isade sangarlik heitlus Eesti Vabadusõjas määras ajaloolise kindlusega Eestile eluõiguse iseseisvuseks ajal, millal küsimus seisis – olla või mitte olla. See heitlus määras meile ka austava ülesande: jääda 22. aastaks õhtumaa kultuuri üheks tugevamaks kantsiks ja eelpostiks Ida tooruse ja vägivalla piirimaadel.
Eesti Vabadussõjas võideldi meile kätte riiklik iseseisvus ja kindlustus, et Eesti nimi ei saa enam kustuda iseseisvate rahvaste perest ning õigustest niikaua, kuni meid on ja meie seda tahame. Selle kindlustas meile isade suur ohvrivalmidus, meelekindlus, julgus ülimate inimlikkude pingutustega. Seda võitu aitas kindlustada ka eesti naine, kes kõhklematult ja väsimatult oma töö ja hoolega julgustas eesti meest rindel. Uhkeina ja rikkaina tunneme end täna, et oleme sündinud eestlasiks.
Kuigi meilt rööviti maine vara ja meie hinge ahistavad omaste ja kaaseestlaste suured kannatused kodumaal ning sunnitöödel, on meiega kaasas vanemate suur vaimne pärandus ja puhas südametunnistus, millist ei ole ette näidata kõigil rahvastel, kes täna mõnulevad oma maises jõukuses ja vägevuses. Isadelt pärandatud varakirst, mille kaanel on: “Vabadussõja võit”, sisaldab suuri rikkusi. Vaadelgem hindavalt selle sisemusse ainelise ja hingelise kitsikuse hetketel, kui tuleb kiusama võõra kassikulla ahvatlev sära või elujulguse puudus.
Kõige hinnalisema pärlina leiame sealt kinnituse eestluse elujõule, kõrgele loomisvõimele ja sügavale inimlikkusele, mis tõestus Vabadussõjas ja järgnenud õnneliku ajastu kestel iseseisvas Eestis. Kui võrratult teadlikumad ja enesekindlamad oleme meie oma nõudlemistel, kui seda said olla meie isad oma võitluse algul!
Jõuda üleöö välja enam kui kümme põlvkonda enesemääramisõiguseta ja majandusliselt võõraste poolt ekspluateeritavast rahvast tõelisele iseseisvusele, vabadusele ja enesekorraldusele, ületas meie isade varajasemad julgemadki unistused. Paljudele selgus iseseisvuse täisväärtus alles Vabaduse võiduga. Ometi võideldi Vabadussõjas ületamatu julguse ja mehisusega teades, et võitlus käis Eesti elule või surmale.
Jälle käib võitlus Eesti elule või surmale ja palju karmimalt kui Vabadussõja aegu. Eks kohusta meie nüüdne teadlikkus oma iseseisvuse täisväärtusest kahekordse käskivusega võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest ses külmas sõjas. Kahjuks kuuldub meil vahetevahel haliseivaid hääli: “Meil on vähe jõudu, meil ei ole küllalt juhte, me ei suuda uut võitlusrinnet luua!”
Kas polnud Vabadussõja ajal samuti meie jõud väike. Kohati võideldi rindel kuni kümnekordse ülekaalus oleva vaenlase vastu. Ülemjuhatusel polnud nimetamisväärseidki reserve, mis selgus kujukalt “Landeswehri sõjas”. Balti parunite ja nende Saksamaa palgaväe purustamiseks tuli tõmmata löögiüksusi ära teistelt rinnetelt. Eesti mehe sisu – tema ületamatu vaimne ja füüsiline sitkus, moraalne üleolek vastastest ja kommunistliku režiimi südamest vihkamine – oli meie sõjajõudude reseviks ja on seda ka tulevikus. Tuleb ainult valida aega ja taktikat, et selle jõuga suuri asju korda saata.
Usaldatavalt ja julgustavalt mõjub ka teadmine, et Vabadussõjas ning oma riigi loomisel leidus nii rohkelt häid juhte, eesotsas kindral J. Laidoneri ja admiral J. Pitkaga ning K. Pätsi ja J. Tõnissoniga. Need mehed tulid eranditult rahva seast ja kasvasid oma ülesande vääriliseks koos tegudega.
Oleme üks Eruoopa vanemaid rahvaid ja meil on üle 2000 aastane Läänemere äärne püsimise ajalugu. Alati on eesti rahvas leidnud väärilisi vanemaid, kelle juhtimisel rahvuslikus ühtluses on rühitud välja pimedatest algaegadest inimvaimu valgustatud kõrgustesse. Kuigi meie vanemaid on langenud Lembitu eeskujul või mõrvatud äraandlikult Jüriöö mässu kuningatena Paide lossis, või nagu neid nüüdki elajalikult ja pikaldaselt hävitatakse Siberi jääkõrbes, on nende asemel jätkunud ikka uusi ausaid ennastohverdavaid ja sirge selgrooga mehi juhtima oma rahva elu aususe ja õiguse teel. See nõuab, et järelejäänud peavad seda enam tundma oma vastutuse tõsidust ja seda enam peame neid aitama nende töös. Kuid meid kannab kindel usk, et uutest tegudest tõusevad uued väärilised juhid, kes oma rahvale viimseni truuks jäävad.
Oleks aga väär panna oma rahva jätkuvas võitluses peamised lootused ainult juhtidele. Ennekõike peame leidma igaüks ise endale õige koha selles võitluses. Eesti rahvas ei ole tuim mass ega ainult ülalt käske ootav juhikultuuri põdev rahvas. Meie iseseisev kriitiline meel ja hea otsustamisvõime on olnud meie rahva kõige senise edu alus. See olgu meeldetuletuseks neile, meie põlve kahetsusväärse võõra vaimu järgi käijaile, kes ise põevad seniilsust eesti mehemeelsuse ja rahvusliku sirgseljalisuse poolest.
Meie isade noorusliku julguse, suure isikliku ettevõtlikkuse ja otsustamisvõimega alustati Eesti Vabadussõda ja pandi alus edaspidisele edule.
Sõtta sukelduti suurest kaosest. Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Meie riigijuhid pingutasid end ülimalt, kuid vaenlase maaletungi takistamine käis üle inimlike võimete. Maal viibis veel võõras jõud – saksa okupatsioonivägi – kes tegi selleks suuri raskusi. Maapiiril kujundati rinne esialgu üksikute tuliste isamaalaste – endise eesti diviisi ohvitseride ja sõdurite, kaitseliitlaste, noore Virumaa maakonnavalitsuse ja rohkel määral eesti õppiva noorsoo poolt. Nende võitlejate julgus, südidus ja sitke vastupanu vaenlase suurele ülekaalule andis aega ja võimaldas tagalas luua ning ametisse seada eduka juhtimise. Seda on õpetlik meelde tuletada ja julgeks eeskujuks seada eriti nüüd, kus meie maa ja rahvas, silmnähtavalt ka pagulaskond, läheb vastu uuele Vabadussõjale veel suuremas endakorralduse kaoses.
Tahaks loota, et jätkub aega ja saatus meie asjad otsustavaiks sündmusiks korraldab. Igaljuhul on kindel, et meil on veel küllaldaselt mehi, kes – kui selleks on saabunud õige tund – Vabadussõja esimeste uljaste meeste kombel loovad uue Vabadussõja rinde, mille toetusel oleme õigustatud ja jõuame organiseerida endale eduka juhtimise Eestile iseseisvuse tagasivõitmiseks. Selle pandiks on meil käesoleva põlve kümnete tuhandete vabadusvõitlejate teod, kes oma isade kombel on näidanud suurt ohvrimeelt ja otsustavat valmidust oma kodumaa päästmiseks.
Kuid, kas ei ole meie uus Vabadussõja rinne juba loodud? Tuhanded eesti mehed ja naised jätkavad kodumaa metsades võitlust isade maa eest juba aastaid kõige meeleheitlikumas olukorras, senikuulmatus moraalses ja füüsilisis pingutusis. Nad hoiavad rinnet mehiselt ja vapralt. Aidakem neid! Ärgem petkem neid! Aidakem oma nõrkevat rahvast kodumaal! Astugem kui üks mees meie vabadusmaleva ridadesse! Ärgu olgu ükski ohver küllalt raske, mis meilt selles võitluses nõutakse! Selleks oleme me liiga suured võlglased oma isamaale nii keha kui vaimu poolest! Selleks kohustab meid igavesti elav Eesti nimi ja olemus!
Karl Talpak
