Muutub keel ja muutuvad ka sõnade tõlgendused. Pärast Eesti vabaduse taastamist on ägedalt vaieldud mõiste ”vabadusvõitleja” üle. Selle omistamisele eriti neile, kes võitlesid Sinimägedes 1944.aastal, on kogu aeg olnud terav vastuseis, peamiselt nende poolt, kes vahepeal teenisid võõrvõimu, aga selle langemisel tegid läbi efektiivse metamorfoosi, mis osalt on redise laadi: vahetati koorevärvi, mis säilus koore all.
Pärast paarkümmend aastat kestnud katseid jõuti kompromissile, mis andis vabadusvõitleja mõistele laiahaardelise tõlgenduse. Sellega saavad ehtida end ka edukad kameeleonid, kes enda väitel võõrvõimu teenides seda õõnestasid. Seda probleemi käsitleb "Kultuur ja Elu” juuni numbris põhjalikult ja loogiliselt Herbert Lindmäe oma artiklis "Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduse kohta „Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele”.
Vabadusvõitlejate 20. kokkutulekul 14.-15. juulil Saaremaal avati Tehumardil langenute mälestustahvel. Üritusel osales kaitseminister Urmas Reinsalu, kes oma kõnes rõhutas, et vabadusvõitlejate vaprus päästis Eesti au (Postimees 14.07.) Kohal oli endine Gulagi vang Mart Niklus, aga ka endine ENSV ja hilisem Eesti Vabariigi esipoliitik Arnold Rüütel, keda ju peetakse omalaadi ”vabadusvõitlejaks”. Kuna ligemate aastate jooksul varisevad manalasse uue soveti okupatsiooni vastu relvaga võidelnud ja kaovad võõrvõimu aegsed dissidendid, võtavad nähtavasti nende rolli konkurentsita üle kameeleonid. Ettevalmistused on täies hoos, sovetiaja kiitmine muutub üha laiahaardelisemaks. Sellega kaasneb aga ka juunikommunistide panuse positiivsem hindamine. Neile võlgnevad oma positsiooni eest kaudselt tänu mitmed praegused aktiivsed poliitikud. Nii langeb neilegi natuke ”vabadusvõitleja” aupaistet. Vabastasid nad ju Eesti Pätsi ”diktatuurist”!
Igal aastal mälestavad Sinimägede veteranid uue okupatsiooni tõkestamisel langenud relvavendi. Kuna Moskva jätkab sõda ka oma surnud vastastega, tuleb sealt alati protest, millele Eesti valitsus, kuigi ise ei osale, püüab rahulikult vastata. Tänavu toimus see 28. juulil. Kui avaldati eelteade toimumise kohta (Delfi 16.07.), saatsid seda nagu varemgi paljud võrgukommentaarid. Neis on viimaste aastate jooksul üha rohkem esindatud negatiivsed, langenutele tunnustust andvatele kommentaaritele laoti miinuseid, mis olid vahel ülekaalus. See näitab tendentsi, vabadusvõitleja mõiste hägustamist, mis aitab seda aegamööda kas või omistada vastaspoolele. Kas koguni Sinimägede veteranide kadumisel nimetada koht ümber Punamägedeks?
Väga viisakalt on kirjeldatud tausta eelteates: ”Paljud Saksa ja Nõukogude relvajõududesse sundmobiliseeritud eestlased lootsid, et õnnestub taastada Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöös hävitatud Eesti Vabariigi iseseisvus.” Mida lootsid ülejäänud ja vabatahtlikud? Sama väljendit kasutati korduvalt, ka kolm päeva hiljem, kui kaitseminister Urmas Reinsalu teatas, et ta ei võta osa sellest üritusest, kuna tal on puhkus. Vabandus on ülearune, sest valitsus pole varemgi neid langenuid esindaja saatmisega mälestusväärseks pidanud. Isegi Mart Laar, kes 2006 avaldas teose ”Sinimäed”, pole seda üritust oma kohalolekuga meeles pidanud. Poliitikuid on seni esindanud Riigikogust Trivimi Velliste ja ka Tallinna linnavolinik Tarmo Kruusimäe.
Samal päeval (15.07.) kui kaitseminister Reinsalu andis Saaremaal vabadusvõitlejatele natuke tunnustust, ilmus meedias teade, et pea ligi kaks kümnendit toimunud Erna retke militaarvõistlus jääb tänavu ära ning korraldajad pole kindlad, kas see ka edaspidi toimub. Hiljem tuli teade, et seda kavatsetakse jätkata teise nime all. Moskva on alati kritiseerinud seda kui ”fašistide” ürituse heroiseerimist. Eestipoolse poliitilise hiiliva alistumise järgmine samm veteranide kadumisel võib olla Sinimägede kokkutuleku uuendamine teise nime all. Uues kontekstis tuleks mälestada mõlemapoolseid langenuid, unustades nende erinevad eesmärgid.
Eesti meedia ja osa poliitikuid kritiseerivad Venemaa suhtumist Eestisse kui oma mõjupiirkonda. Nagu tihtipeale nii ei ühtu ka siin sõnad ja teod. Euroopa Liidu liikmena on Eesti juba sõltuvuses Brüsselist, aga samal ajal püüdes vältida kriitikat, mis kehtib ka Moskvast pärineva kohta. Võib-olla käib see mõjutus osalt just Brüsseli kaudu? Hea vahekorra säilitamise nimel esitab Moskva Brüsselis tingimusi, mis võivad hõlmata ka suhteid Eestiga.
Kui kaovad ”vana head Eesti aega” meenutavad inimesed, asendavad neid ”kuldsete kuuekümnetega ilusat nõukaaega” taganutjad. Järjekorda ootab ”laulva revolutsiooni” põlvkond. Nostalgikute kurvastuseks jääb see kõik mälestuseks. Ajalugu ei lase end mõnest tagasilöögist hoolimata peatada, tuleb leppida oleviku karmi reaalsuse ja tuleviku tundmatusega.
Vello Helk
