Eesti Vabariigi järjekordse aastapäeva eel on loomulik heita pilk tagasi ja vaadelda suhtumist sellesse Eesti Vabariiki, mis oli 1918. aasta 24. veebruari deklaratsiooni tulemuseks, aga okupeeriti ja annekteeriti N. Liidu poolt 1940. aastal. Kui N. Liidu lagunemine 1991. aastal võimaldas taasvabanemist, kusjuures deklareeriti järjepidevust, polnud see siiski enam sama riik. Suur osa endisest eliidist oli kas likvideeritud või pagulusse põgenenud. Oli üles kasvanud paar põlvkonda, kellele valitsev sundsüsteem oli vajutanud oma pitseri ja mõjutanud mõttelaadi.
Selle pärandist on raske lahti saada, isegi end rahvuslasteks arvavad kannavad osalt endas seda kaudselt edasi. Rääkimata võimu juurde jäänud mantlivahetajatest.
Pärast taasiseisvumist oli suur tuhin end iga hinna eest vahepealsest ajast ja arvamistest distantseerida. Tehti suuri pingutusi leidmaks endise Eesti viimaste riigijuhtide ja Eesti Vabariigi loojate Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri säilmeid. See õnnestus ainult Pätsi puhul, kelle säilmed toodi koju ja maeti pidulikult Tallinna Metsakalmistule. Samuti taastati tema mälestusmärk Tahkurannas. Algses eufoorias kirjutati väga positiivselt sõjaeelsest Eestist ja rõhutati järjepidevust.
Uue vabaduse argipäev tõi aga kaasa pettumist. Polnud lihtne jõuda järele teistele Euroopa riikidele, kes olid saanud vabaduses normaalselt areneda. Hakati otsima süüdlasi, ka meenutama vahepealse süsteemi positiivseid külgi, oli see ju enamikule taustaks.
Üha rohkem hakati kritiseerima vastupanuta alistumist 1939. ja 1940. aastal. Ei arvestatud piisavalt selle tausta – maailmas valitsevat olukorda, vaid patuoinasteks tehti tolleaegne juhtkond. Magnus Ilmjärv avaldas 1993 Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollid, milles ta muuseas paneb Laidonerile pahaks. et ta ei rääkinud NKVD-le tõtt! Ei pane NKVD-le pahaks, et see juba enne Eesti liitmist vahistas ja küüditas mõlemad, tunnustab sellega kaudselt NKVD legitiimset õigust seda teha?! Alguses pani ta Pätsile pahaks Saksa, hiljem ka Vene orientatsiooni. Igal juhul on õnnestunud kleepida neile külge riigireeturite silt. Ei räägita enam nende panusest Eesti riigi loomisel. Selle mainijad saavad endale külge marurahvuslase sildi. Mõned (liba)eestlased on nende jaoks üle võtnud okupatsiooni ajal venelaste poolt eestlaste kohta kasutatud sõna ”fašist”.
Eesti Vabariigi juhtkonna üle mõisteti kohut N. Liidu kriminaalkoodeksi alusel, mille kohaselt oli nende süüks riigireetmine – Venemaast lahkulöömine. Tartu rahu vaadeldi nähtavasti kui Lenini taktikalist sammu. Mõnikord sunnib olukord mässulistele-separatistidele järele andma, aga ainult ajutiselt. Esimesel võimalusel tuleb taastada endine olukord. See ebaõnnestus 1924. aastal, õnnestus aga täielikumalt 16 aastat hiljem. Separatistide valitsusperioodi ajal kehtivad nende alal jätkuvalt tõelise valitseja, seega N. Liidu seadused. Nagu ütles ka üks Venemaa poliitik: ei saa okupeerida seda, mis kuulub meile!
Seda tõlgendust pole eriti vaidlustatud. Kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar järjekindlalt ignoreerib Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist, annab ta kaudselt sellele kinnituse.
Möödunud aasta novembri lõpul toimus Moskvas Eesti ja Venemaa ajaloolaste ühiskonverents „Venemaa ja Balti regioon 18.–20. sajandini: suhete probleemid muutuvas maailmas”. Sel üritusel esindasid Eestit üheksa ajaloolast ja juristi, nende seas Magnus Ilmjärv, Toomas Karjahärm, Aadu Must, Rein Müllerson, Rein Ruutsoo ja Karsten Brüggemann. Teemade hulgas oli professor Müllersoni ettekanne „1920. aasta Tartu rahuleping ja Eesti ühendamine NSV Liiduga 1940. aastal: kaasaegne vaade”. See ühiskonverents toimus Moskva fondi Merevaigusild toel, mille president on Lätist pärit Juri Sizov, kes 1976. aastal suunati tööle tollasesse infoagentuuri LATINFORM peadirektori asetäitjaks, kus tegeles välis-riikide vastu suunatud vastupropaganda liinis. Sizov tõusis aastal 1991 infoagentuuri TASS peadirektoriks ning on seniajani Venemaa mõjuvõimsamate infokanalite juhte. Tal ei ole ajalooteadusega vähimatki pistmist, küll aga propagandaga.
Delegatsoonil on tugev poliitiline kallak. Lähtekohaks on Tallinna ülikool ja selles on esindatud kolm aktiivset keskerakondlast (Must, Müllerson ja Ruutsoo) ning sama ülikooli Eesti ajaloo sakslasest professor Brüggemann, kellest on varem juttu olnud, kes näiteks iseloomustab Vabadussõda eestlastele vajaliku rahvusliku müüdina.
Tallinna ülikooli ajaloo instituudi direktor Magnus Ilmjärv ütles selle konverentsi puhul, et poliitikutele jääb alati soov minevikku oma eesmärkidel ära kasutada. "Ma ei usu, et meil siin selles mõttes mingeid väga suuri lootusi saaks olla. Aga mis puutub tänast ettevõtmist, siis eks me oleme alguse teinud ja võib-olla mingil ajahetkel õnnestub meil üksmeelele jõuda.”
