Kallid sõbrad!
24. veebruari tähtsust teab iga eestlane. 106 aastat tagasi kuulutas Eesti “Manifestiga kõigile Eesti-maa rahvastele” välja oma iseseisvuse.
Rahvuslikult meelestatud eestlastest koosneva komitee koostatud manifest kiideti heaks Esimese maailmasõja lõpu lühikeses ajaaknas, kui Vene sissetungijad olid lah-kumas ja sakslased polnud veel saabunud. Oleme õigustatult uhked selle julge teo ja kõigi järgnevate tegude üle enam kui saja aasta jooksul, kui Eesti võitles iseseisvuse taastamise nimel. Eestlaste jaoks ei ole meie vabadus iseenesest mõistetav. Täna-vu, kui astume kolmandasse aastasse Venemaa alatust sissetungist Ukrainasse, helisevad ajaloosündmused meie kollektiivses mälus jätkuvalt valjult.
Kui 24. veebruar 1918 tä-histas Eesti Vabariigi sündi, siis alles kaks aastat hiljem, 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust igavesest ajast igavesti ning mis tähistas Eesti Vabadussõja lõppu. Lepingut on nimetatud Eesti sünnitunnistuseks ja sellel oli rahvusvahelises õiguses teedrajav tähendus, kuna selles viidati rahva enesemääramisõigusele ning õigusele otsustada oma saatuse üle.
Nii et täna tähistame vaba-dust ja enesemääramist, mis Eestil on ja mille säilitamise nimel Ukraina nii kõvasti võitleb. Tähistagem seda päeva kogu südamest, rõõmuga ja uhkusega oma vaba-duse, kogukonna ja identiteedi üle. Ka Venemaa jätkuva Ukraina-sõja varjus on oluline teha oma südames ruumi, et tähistada Eesti saavutusi, Eesti jätkuvat arengut ning Eesti tugevat rahvusvahelist häält praegusel segasel ja häirival ajal.
Kindlasti on murettekitav, et sõda Ukrainas jätkub, ja meil on õigus olla rahutud praeguste sündmuste tõttu nii Euroopas kui ka siin USA-s. Kutsume teid üles muundama need mõtted tegutsemise inspiratsiooniks. Soovitame teil kasutada seda privileegi, mida omame Ameerika eestlastena – kasutada oma häält ja osaleda demokraatlikus protsessis. Üle USA osales Venemaa invasioonile järgnenud aastal kaitsetegevuses rekordarv Ameerika eestlasi, kes võtsid sõna Ukraina ja Balti riikide julgeolekuhuvide eest. Üli-malt oluline on neid jõu-pingutusi ka järgmisel aastal jätkata. Nii palju on kaalul USA Kongressis ning ameeriklaste arusaamades.
Eestlastena oleme panus-test eriti teadlikud, sest nagu balti-ameeriklaste kohta sageli öeldakse: “Nad tea-vad.” Me teame. Ja me mäletame. Tänavu tähistame 80 aasta möödumist 1944. aasta suurpõgenemisest, kui nii paljud põgenesid Eestist pealetungivate Nõukogude vägede eest. Meie vanemad ja vanavanemad seisid võimatu valiku ees, tehes elumuutva otsuse – kas põge-neda või jääda silmitsi jõhk-ra nõukogude korraga. Meie pered purunesid. Palju aastaid – kaheksa aastakümmet hiljem, isegi kui Eesti on õitsele puhkenud taastatud vabaduses, paneme rahvana ikka veel kokku perekonna- ja mälukilde, et täita oma ajaloo lünki. Eestis on 1944. aasta suurpõgenemine alles sisenemas avalikku dialoogi ja rahvuslikku teadvusesse. Paljude noorema põlve väliseestlaste jaoks on see samuti teadmata või ähma-selt meenutatav lugu, kuidas ja miks meie kogukonnad samal ajal välja kujunesid.
Teema ühisruumis ülalhoidmiseks osaleb ERKÜ uhkusega suuremas mälestusprojektis, mida saame kõik koos toetada. Koos ÜEKNi teiste liikmesmaade esindajatega tellisime mälestusskulptuuri ja oleme loo-mas püsivat suurpõgenemise mälestuspaika. See graatsiline skulptuur kujutab sümboolselt lugematute hüvastijättude viimast hetke, viimast käte puudutust lahkumishetkel, mis hõlmas ebakindlust tuleviku suhtes olenemata sel-lest, kas lahkuti või jäädi. Mälestusskulptuur hakkab paiknema Pärnu jõe ääres, sealt põgenesid tuhanded inimesed väikeste paatidega. Mälestusmärk avatakse 21. septembril 2024. Loodame, et sellel kuupäeval mäles-tavad eestlased kogu maailmas neid kohutavaid sündmusi igaüks omal moel.
Ameerika eestlastena on meil eesõigus ja kohustus selle looga siduda ka meie tulevasi põlvkondi. Meie, kes oleme ise kogenud pere-de rebenemist või omame seda perekondlikku pärandit, tunneme ära selles pärandis kingituse – meie rahva loo – mida pühitseme, tähistades EV 106. aastapäeva ja mälestades 1944. aasta suurpõgenemist.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esinduskogu kutsub kõiki üles seda päeva tähistama ja seda kingitust jagama.
Elagu Eesti!
Eesti Vabariigi 106. aastapäeva puhul,
Mai-Liis Bartling
ERKÜ president
