Laupäev, 5. märts 2022 oli mitmekülgne kuupäev Atlanta, Georgias. Oli „pidupäev“ – Eesti Vabariigi 104. sünnipäev.
Oli „rõõmupäev“ – Atlanta eestlaskond ja palju rahvusvahelisi ja Ameerika Eesti sõpru kogunesid jälle kokku peale kolmeaastast koroonapausi.
Oli suuurepärane üksteist rõõmuga tervitada, kallistada, isiklikult näha ja kätt suruda ja klaase kokku lüüa.
Oli just lõppenud väga edukas kolmepäevane programm, mille ajal Eesti Vabariigi Suursaadik Ameerikas Kristjan Prikk külastas erinevaid ülikoole (Georgia State, Oglethorpe, North Georgia), kohtus Atlanta World Affairs Council ja Atlanta Council for International Affairs liikmetega. Suursaadik andis intervjuud kahele rahvusvahelisele ajakirjale ning arutas äridiplomaatiat kohalike ärimeestega.
Huvi Eesti riigi olukorra, arengu ja julgeoleku suhtes oli haruldaselt suur, põhjalik ja entusiastlik igal pool. Eesti Atlanta aukonsul Aadu Allpere oli korraldanud sisuka ja mitmekülgse programmi.
Ja siis oli “ilus ja valus” vastuvõtt Allperede kodus, kuhu kogunes 70 inimest.
Ilm oli jumalikult päikesepaistelinene, ilus ja soe.
Uuestisünd loodusele ja lootusele.
Maja oli ehitud Eesti lippude ja värvidega, haruldaste lillekimpudega, lintidega. Kombekohaselt olid daamide tualetid värvidega kooskõlas.
Oli ka “kurb” päev. Õhus oli südamevalu. Kohale paigutatud Ukraina lipp ja Ukraina lindid ja päevalilled tuletasid kurbust ja südamevalu meelde.
Silme ette ilmusid pildid linnadest, rüüstatud hoonetest, hirmust põgenevatest inimestest, surnukehadest tänavatel. Kõik nähtav ja vaadatav televiisorist, tundtunni kaupa.
Mõtte kargas pähe ja langes hinge. See on ju nagu Eestimaal 1940-1945, kui meie perede ja kodumaa saatus muutus.
Kas see on täpselt, kuidas meie vanemad ja vanavanemad, onudtädid kiirustasid lapsevankrite ja väikese kohvriga Eesti randade poole, et leida paate Läände põgenemiseks, et vähemalt ellu jääda. Huultel soov – „ootame ära ja tuleme tagasi“.
Täna meie vanemate generatsioon õnneks ei näe Ukraina tragöödiat, aga meie, nende lapsed, mäletame, kas lastena kogetult või perelugude kaudu, seda inimsusevastast aktsiooni ka täna. See mineviku sõda ja jubedus on mõjutanud meie elu ja olu vaatamata kas põgenesime Läände või saadeti meid rongidega Siberi tühjustesse. Peale 75 aastat on ikka veel kurbuse killud südames.
Täna toetame ja tunnistame Ukraina vaprust igat moodi – lippudega, värvidega, annetustega, oma vaba häälega. Näitame oma poolehoidu aktiivse toetusega. Kirjutage presidendile, kirjutage ametnikele nii oma osariigis kui ka Washingtonis. Jagage oma isikliku perekonna elulugu ja saatust.
See sama tragöödia, mis praegu toimub Ukrainas, toimus 1940-1945 Eestis ja Baltikumis.
Elagu ja püsigu Eesti!
Slava Ukraina!
Kristi Vuht Allpere
