Vahur ja Heli maitsevad värsket õunamahla, mille Tõnu on pressinud. Foto: Viido Polikarpus.
Öeldakse, et kolmas kord läheb õnneks. Meie talus käis kaks pottseppa ja kumbki ei tulnud tööga toime. Veel krooniajal olin ma ostnud K-Rauast Franklyni ahju, et talvel tuba soojaks kütta. Pärast mitmeid katseid ja ümberehitamisi pidin ma juhtima sooja õhu otse korstnasse, sest miski ei töötanud, nagu vaja. Franklynit tuli täie võimsusega kütta, et vähegi sooja tuppa saada. Kohe, kui tuli ahjus kustus, oli maja külm. Puid oleks mul normaalse kütmise korral jätkunud mitmeks aastaks, eelmisel talvel aga kulus lõpuks 30 ruumi küttepuid.
Sel aastal tuli meile appi minu naise onupoeg Tõnu Puura, kes on metsatöömees. Ta aitas meil puid teha, aga kuna need on praegu märjad, siis kasutada saame neid alles järgmisel aastal. Tõnu tegi ringkäigu meie metsas ja märkis ära, millised puud on kuivad, need saaksime kütteks maha võtta. Naabrimees Karli oli nõus langetatud puud metsast oma traktoriga välja vedama. Nõnda et ainuke asi, mis mul veel südamel oli, oli uue ahju ehitamine. Olin juba eeltööd ise ära teinud – lõhkunud seina ja valanud vundamendi –, kui meie kolmas pottsep, Vahur, alustas tööd. Ta tuli kohale 10. septembril, nagu oli lubanud, ja ei viitnud sekunditki aega.
Enne, kui Vahuri kohale kutsusin, olin teinud ka uurimistööd, kas ta ikka on mees, kes teab, mida ta teeb. Kaska Karli partnerile Viljarile oli Vahur uue ahju ja pliidi ehitanud ja me käisime Heliga seda kaemas. See oli muljetavaldav. Mulle meeldib, kui kasutatakse vanu ahjukive, mitte uusi. Vahur oli ehitanud kauni kamina ja leso ka minu heale sõbrale Laurile tema tuliuues kodus Tallinnas. Seega olin näinud mitmeid Vahuri töid ja need kõik meeldisid mulle väga. Kuigi ma nooruses töötasin koos oma isa ja vennaga, kes olid ehitajad, ei ole ma võimeline ise pottsepatööd tegema. Minu vanem vend on ehitanud väga kauneid kaminaid ja ahje ning ilusaid kivifassaade valmivatele majadele, minu ülesandeks oli siis talle kive ette viia ja muid abitöid teha, näiteks ehitusprahti koristada. Seega ma saan väga hästi aru, kui keegi teeb head tööd.
Nii me lõimegi Vahuriga käed. Vahur näitas meile ka koha, kust sai väga hea hinna eest kasutatud kive. Valgas oli just üks vabrik kinni pandud ja sealt me kõik vajaliku tõesti hea hinna eest ka ära tõime.
Sel aastal tuli tegelda ka suure õunasaagiga. Meil endal ei ole mahlapressi. Seni olin ikka kasutanud naabrite abi. Eelmisel sügisel viis Karli meie õunad oma isa Pruuli-Kaska tallu. Jüri Kaska pressis siis kogu oma suure pere ja ka meie õuntest kõikidele mahla välja. Need on alati olnud vahvad talgud. Sellisel puhul valmistab Liia Kaska tavaliselt lõunasöögi. Kuna sel aastal on õunu erakordselt palju, siis kartsin, et Jürile käib õunauputus üle jõu. Vahur päästiski mu sellest olukorrast välja ja teatas, et temal on mahlapress olemas ja ta saab seda mulle paariks päevaks laenata!
Laupäeva hommikul oligi Vahur kohal koos mahlapressiga ja aitas selle üleski sättida. Olin lootnud, et reedel saan õunad laupäevaks valmis panna, aga juhtus nii, et reedel käis mul väga palju külalisi, nii et ühtki õunapabulat ka ei saanud ma korjatud. Külas käis mul hea sõber Andres Raudsepp Torontost koos teise sõbraga Tartust, kes soovis näha meie päikeseparki. Siis tuli Kuno Kerge. Andres on pillimees ja seetõttu oli tal huvitav kohtuda Forestalia meeskoori dirigendiga. Kunol oli ka oma CD-plaat kaasas, mida ta sai Andresele ette mängida. Andres ja Kuno arutasid ka võimalust, et Kuno võiks Torontoski ära käia ja seal mõnel kontserdil külalisdirigent olla. Lõpuks tuli Setumaalt Ago koos oma naisega, et võtta kaasa minu maal, mille nad olid tellinud. Ja juttu oli meil kõigil pimedani.
Tänaseks on meil õunamahl pressitud ja plastikpudelitesse villitud. Panime need sügavkülma, jõulude ajal on seda hea sealt võtta.
Mulle tundubki juba, et jõulud hakkavad lähenema – suupärane jook on meil olemas ja tuba saab ka sel talvel soojaks.
Viido Polikarpus
