Iga kogukond vajab kedagi, kes ta ühiseks pereks seob. Muidugi on majanduslikel võimalustel oma osa mängida, aga kogukonna aktiivsetel liikmetel on siiski tähtsam roll. Friedebert Tuglas kirjutas „Juhan Liivi monograafias“, kuidas Viljandi kaotas oma juhtiva koha pärast Jakobsoni surma:
“Kõigepealt oli linn väike ja ilma vaimliste huvideta. Jakobsoni ajal ärganud elavus oli koondunud varem lauluseltsi “Koit” ümber, kuid varsti ka seal vaibunud. Liiategi oli seltsi eeskava kitsas ja alanud reaktsioon ei võimaldanud selle laiendamist. Polnud muud peaaegu lubatudki kui laul ja tants, mis seisid siis ka korduvalt seltsi harvade perekonnapidude eeskavas. Kui katsutigi harukorral esineda mõne väikese näitemängu või kõnega, siis oli juba raske selleks politseilt luba saada. /…/ Pärast Jakobsoni oli Viljandi varsti jälle endine kadakasakste pesa ja “Koit” varjusurma vajunud. /…/ Endisest kuulsast Viljandist ei paista praegu enam midagi ilmale, mis silmi ehk südant rõõmustaks. /…/ Ärksust ja rahaküllust võiks võeras tänapäev praegu asjata Viljandist otsida. Linnale tegevat “au” ainult kõrtside rohkus, mida leiduvat igas teises-kolmandas majas.”
Ma ei ole Viljandi suhtes õel. Minu vanaisa, dr Edmund Sibul oli Viljandi linnavolikogu liige, minu ema ja isa olid mõlemad mulgid. Oma onult, dr Henno Sibulalt sain ma päranduseks korteri Viljandis. Tahan lihtsalt toonitada üksikisiku tähtsust isegi sellises olulises linnas nagu Viljandi. Sellistel isikutel on tavaliselt visioon, eesmärk, mille nimel nad väsimatult tegutsevad, enamasti ilma igasuguse kompensatsioonita, ka ilma tänusõnu ootamata ja neid saamata. Südamesoov on see jõud, mis neid liikuma paneb. Ega niisugustel juhtudel ei saagi kellegi tööd rahas mõõta. Ilma selliste inimesteta polekski meie kogukondi olemas, räägime siis kas linnast või maakohast.
Mina käisin Sulbis sealses vanas koolimajas asuvas vabaajakeskuses volbriöö nõidade tantsu vaatamas. Neile, kes veel ei tea – Sulbi asub Sõmerpalu vallas Võrumaal. Ainuke asi, mida minagi seni Sulbist teadsin, oli see, et mu naine käis Sulbi metsades seenel ja mina olin teda sinna mõnel korral autoga viinud. Ise ma seenekorjaja ei ole, istusin sel ajal, kui tema kukeseente jälgi ajas, autos ja lugesin.
Kohaliku taluliidu juht, aga ka siinse ümbruskonna rahva üks liidritest on Aivar Rosenberg. Olen teda vahel kohanud Kurenurme päikesepargi projektiga seoses. Meie siin Kurenurmes püüame omakandi rahva uuesti ellu äratada, seepärast ongi meil ka omad liikumapanevad jõud. Sulbi on midagi sellist, kuhu meiegi jõuda tahame.
Nõidade tantsuõhtu sissepääsuks pidi igaüks võtma kaasa söödavat ja joodavat. Peolaud täitus kiiresti hea ja paremaga. Ja mitte ainult lapsed ei olnud volbriööks nõidadeks riietunud, vaid nõiad olid ka nende vanemad. Aivar Rosenbergi abikaasa Maarika oli küll mures, et isasid oli vähe kohal, sest enamus oli põllul kevadkündi tegemas.
Minu naabritüdruk Daila tantsis ja minul oli õnn olla see, kes ta autoga peole sõidutas. Laval oli kahe mehe ansambel, kes laulis ja mängis kitarri, lapsed võisid aga lõbusalt luudade seljas ringi joosta ja tantsida. Õhtut juhtisid kaks kõige toredamat nõida, keda ma kunagi oma elus olen kohanud, aga mu elu on olnud võrdlemisi pikk!
Mulle meeldis vaadata, kuidas lapsevanemad olid üritusega hõivatud ja selles osalemisest ka ise siirast rõõmu tundsid. Õhtu puändiks oli aga nõidade luua seljas lendamise võistlus. Kõik lapsed võtsid Maarikale sappa ja kogu see kamp otsesõnu lendas rõõmsalt üle saali.
Mida kauem ma maal elan, seda vähem tunnen ma puudust linnaelust.
Viido Polikarpus
[email protected]
