Inimesed ei ela ainult leivast, ja toimetused ei tööta üksnes raha teenimiseks
Ühes selle sarja varasemas kirjutises panin palju rõhku sellele, et suurem osa välismaal eesti keeles ilmuvatest nädalalehtedest on kommertsettevõtted. Ja sellele, et aktsionäridest ei maksa mööda rutata, kuna suuremateks kursimuudatusteks on vaja saada nende nõusolek.
Kuigi väliseesti ajalehtede enamus tugineb organisatoorselt ärimudelile, põhjustel, mis ei vaja selgitamist, ei loodud neid lehti peamiselt kasumi teenimise eesmärgil. Raha polnud peamine ka siis, kui lugejaid oli rohkem.
Aksel Mark on kirjutanud, et Malevlane – mille esimene number ilmus 9. detsembril 1943 – tahtis olla abiks, “et saavutada kõikide rahvuslike eestlaste sihti – Eesti iseseisvuse taastamist”. Bernard Kangro on täheldanud eksiilajakirjanduse sünni kohta, et “sõna oli informatsioon, sõna oli lohutus ja lootused.” Karl Arro on näinud Kanadas ilmuvas eesti ajakirjanduses vabade eestlaste häälekandjat, “mille eesmärgiks on alal hoida Eestist saabunud põgenike rahvuslikku iseteadvust ja patriotismi”. Need mõttekäigud on sellest perioodist, mil kodumaal valitses võõrvõim ja pagulased ei olnud tuleviku suhtes kindlad. 1945. a. 6. jaanuari Teatajas avaldatud sõnad (see oli üks eestlaste lehtedest Rootsis, mis ei ilmu enam) on aga endiselt aktuaalsed: “Tea ja pea meeles, et mida enam hoiame kokku ja mida enam toetame üksteist ja oma ühisettevõtteid, seda paremini käib eestlaste käsi võõrsil.”
Seega: valdav osa ajalehtedest väljaspool Eestit võivad olla struktuurilt ärinduslikud, kuid olemasolu õigustuse poolest on need mitte üksnes info-, aga ka kogukonna vaimsuse kandjad. Sidemehed. Selline meediakanal on kui elava olevuse keha, millel on silmad, kõrvad ja tuiksooned. Meie ajaleht on "kere" ehk sidusaine üksikisik – nii üksikisiku tasandil kui ka organi-satsioonide ja üksikisikute vahel.
Ideaalses olukorras on ajalehel isegi süda või siis südametunnistus. Selle asemel võiks kasutada ka sõna “väärtused”. Osade pagulaslehtede motod väljendasid minevikus alahoidlikke ideid: näiteks “ühtsuses on jõud” ja “ei mingit kompromissi kommunistidega”, liberaalsemad arvamused samades lehtedes on juhtinud tähelepanu aga sellele, et eestlastel on vaid üks kodumaa, kus asuvad me juured. Olgu tegemist ühe leeri või teisega, aga me lehed on alati leidnud ruumi debateerimiseks.
Tänapäeval on me lehtedel juba uued mured. “Kas Eesti tuleb toime ning kuidas?” “Kas väliseestlus püsib", "Suudab see “uustulnukaid” integreerida?” “Mis saab Eesti majadest”, jne? Mis saab lehtedest endist? Need teemad on samuti väärtustega seotud.
Paul-Eerik Rummo oleks just kui kirjutanud põgenenud ja emigreerunud eestlaste ja nende ajalehte lipukirja: See salm on mu südamevaevast – kas oska-me hoida kõik ühte – kas oskame hoida ühte – kui heitunud mesilaspere – kas oskame hoida ühte – ja minna nii läbi mere.
Kas välismaal elavatel eestlastel on midagi öelda, ning kellele?
Kui on midagi öelda, eriti arvamusveergudel ja uurivates kirjutistes, siis võiks juba küsida ka: on meil selliseid asju öelda, mis huvitaksid lugejaid Eestis? Ja kui mitte või kui ebaküllaldaselt, kust leida juurde võimekaid autoreid (fotograafe, video-inimesi, teisi sisu loojaid)?
Väliseesti meedial tuleks läbi viia avar audit, s.t. anda hinnang sellele, kus asuvad potentsiaalsed lugejad ja mõeldavad Interneti lehitsejad. Kuidas nendeni jõuda meie meediaorganisatsioonidele kasumlikul viisil? Kas julgeme ja tihkame neid üles otsida? Väliseesti lehed peaksid kujundama oma tuleviku vastavalt järeldustele, milleni selline audit viiks. Arvestades, mis on toimumas digitaalses maailmas oleks normaalne kui tänapäeva ajakirjanik – tänapäeva meedia juht – “läheks sinna, kus asuvad silmamunad”. Otse loomulikult peab väliseesti meedia paremaks muutuma, kui soovib rohkem lugejaid angazeerida.
90. aastate alguses, kui Raadio Vaba Euroopa saated olid menukad ja kohalikud raadiojaamad Eestis kandsid neid üle – kui Eestis toimusid suured muutused – selleks ajaks toimetasid neid saateid uuemal ajal võõrsile emigreerunud inimesed ühiselt endiste pagulastega. Tollal õhutas ajakirjanduse autoriteet Marju Lauristin Raadio Vaba Euroopa töötajaid: Jätkake! “Olge erinevad, olge võõrapärased, see on teie nišš.”
Tean ühelt poolt liigagi hästi, et väliseestlased on hellaks ja araks tehtud. “Ärge tulge meid õpetama!” Ometi – kui ma üldse tean midagi oma tosinast Vaba Euroopale Münchenis ja Skandinaavias töötatud aastast, siis just seda: aidata Eesti eestlastel tunnetada suure maailma hoovusi ja pajatada kodumaale, milline tundub Eesti väljastpoolt: sellel on väärtus sealsete inimeste jaoks.
Kunagine pagulasmeedia on vaba ajakirjanduse bastion. Mõned ütleksid päriselt, teised aga, et see võiks selleks kujuneda. Bastion, mis väärib kaitsmist ja paremaks muutmist. Kunagine pagulaseesti meedia, mille vundamendile tugineb mingis ulatuses ka moderniseeruv väliseesti kogukond – see kätkeb endas endiselt hoiakute ja suhtumise polest seda “midagi erinevat”, millest rääkis professor Lauristin. Praegusel ajal, mil kümned tuhanded isikud otsivad enesele elatise teenimise võimalusi väljaspool Eestit ja ka neil oleks vaja "oma meediat", oleks vale lasta sellel meie meedial kõngeda, mis on pidanud vastu rohkem kui pool sajandit.
“Digimoderne ajastu” ulatab päästerõnga
Isegi kui vanaemad ja vanaisad ei loonud kõnesolevaid ajalehti raha teenimise eesmärgil, teame me nüüd, et ebaküllaldane käive on neid lehti tasapisi tapmas. Järelikult oleks vaja majanduslikku mõtlemist, juhul kui arvame, et need väärivad päästmist.
Kui tahame, võib suhteliselt hiljuti alanud digitaalne ajastu anda meile ohjad kätte välismaal ilmuvate nädalalehtede tugevamaks muutmiseks ja nende finantsnäitajate parandamiseks.
Väliseesti meedia: globaalne kogukondlik organism, mille jäsemed ei ole olnud üksteisest üleliia teadlikud
Püüdke vaimusilmas ette kujutada välismaal ilmuvate eesti kogukondade ajalehtede võrku! Mõelge toimetuseruumidele sini-must-valgete laualippudega põnevate nimedega suurlinnades nagu Sydney, Stockholm, Toronto ja Manhattan. Mõelgem veidi väiksemate väliseesti lehtede tegijate töölaudadele Suurbritannias, Saksamaal, Eestis, Peterburis, Simfe-roopolis. Elavad meil ju edasi “Rahvuslik Kontakt”, “Võitleja” ja teised – praegu veel. Kelle silmanägemine on eriti hea, tajub eelnevatele lisaks väiksemaid väljaandeid paljudes teistes kohtades. Need sünnivad toimetajate kodudes San Franciscos, Albertas, Heidelbergis jne. Mitte kõik nendest ei ilmu 100% eesti keeles, vaid hoopis saksa, inglise või vene keeles, aga kõikidele lugejatele läheb korda üks väikene maa Läänemere ääres, mis jääb Soomest lõunasse.
Kui saabub videvikutund Torontos ning New Yorgis ja Kai Kiilaspea ja Kärt Ulman koos kolleegidega mõtlevad oma vastavate linnade tööruumes kojumineku peale, valmistuvad peatoimetaja Tiina Pintsaar Stockholmis ja tema pereliikmed kodus magamaminekuks. Samal hetkel on peatoimetaja Aune Vetikul Austraalias uus tööpäev juba alanud. Sellist latentset rahvusvahelist võrku nagu eksisteerib väliseestlastel ei ole olemas isegi suurel ja vägeval Eesti Rahvusringhäälingul Tallinnas.
Me ei ole harjunud mõtlema välismaal ilmuvatele eesti lehtedele kui ühe võrgu osad. Ometi hingavad need ajakirjandustöötajad – meie ajalehtede pered – samas rütmis. Nende mõtted tegelevad suuresti samade asjadega meie maailma erinevates suurlinnades.
Eestlased välismaal ei ole jõudnud veel ühiselt mõtteni, et võrgustatud maailmas – maailmas, kus vahemaad kaovad, nagu kirjutas Francis Cairncross 14 aasta eest inimeste silmi avavas raamatus “The Death of Distance”, et 50., 60. ja 70. aastate suhteline isolatsioon, milles töötasid näiteks toimetajad Harald Raudsepp New Yorgis ja Juhan Kokla Stockholmis, on möödanik. Tänapäeval võiksid Raudsepp ja Kokla vestelda Skype’i kaudu nii palju kui süda ihkab. Oleme selle võimalusega alles harjumas.
Maailma ja moodsaid meediaorganisatsioone on tabanud suur “paradigmanihe”, mis ei puutu üksnes infovahetusse, aga mis on ilmselt osalt ka teiste suurte praeguste muutuste taga. Ainult väliseesti meediani ei ole see arusaam veel päriselt jõudnud.
Kumb juhtub varem – kas väliseesti toimetused ja just nimelt toimetused leiavad üksteist ja on üksteisele toeks, või viskavad välis-eesti nädalalehed vedru välja enne kui see juhtuda saab?
Jüri Estam
