Hiljuti korraldati emakeele tähistamise koosviibimine Göteborgis, kus jagati ka välja huvitavat kirjalikku materjali, näiteks väljaanne konverentsist “Eesti keel ja kultuur maailmas III”.
Lugedes selles Tartu Ülikooli professor Birute Klaasi artiklit “Eesti keele arendamise strateegia (2004-2010) seeria II” reageerisin negatiivselt ühe, mitte ainult professor Klaasi poolt kasutatud, vaid avalikes arutlustes peamiselt Eestis tihti väga levinud väljendi vastu väliseestlaste kohta.
Prof. Klaas kirjutab lk. 66 muuseas: “Seoses Teise maailmasõjaga Eestist emigreerunud põlvkond on kadumas…”
Kahtlemata on sõnade valik tähtis kui arvamuste ja väärtuste väljendaja ning assotsiatsioonide ja emotsioonide ärataja. Mis emotsioone ja assotsiatsioone äratab sõna “emigreerumine” kui arutame väliseestlaste ettevõtmisi seoses Teise maailmasõjaga? Kas kõne all oli “emigreerumine” või oleks mõni teine sõna “õiglasem”? Kui tuua näiteid teistest samasugustest dramaatilistest sündmustest, võib küsida, kas poolakate rahvavool Rumeeniasse ja sealt edasi selleks, et pääseda puna ja saksa sõjavägede eest Teise maailmasõja ajal oli emigratsioon või põgenemine? Või kuidas nimetada rahvamasside voolu Ida-Preisimaalt läände punavägede eest? Või kas sakslane idas, kes kaevas ennast müüri alt läände oli emigrant või põgenik?
Teatud määral võiks ju väita, et toimingud olid vabatahtlikud. Oli ju teoreetiliselt võimalus mitte kaevata ennast läände, kuid kas see muudab klassifitseerimist emigratsioon või põgenemine? Huvitav on ka, kuidas nimetasid Rootsi ametivõimud eestlasi, kes saabusid Rootsi Teise maailmasõja ajal? Kas emigrantideks, umbes nii nagu nimetati Rootsist Ameerika Ühend-riikidesse üleeelmisel sajandil välja rännanud rootslasi? Rootsi riik oli Teise maailmasõja lõpus Nõukogude Liidu suhtes väga sõbralik ja taktitundeline. Kuid Rootsi Välismaalaste Komisjon, kes kindlasti oli teadlik sõnavaliku tähtsusest, nimetas oma juhtnöörides eestlasi põgenikeks ja Rootsi riik andis neile poliitilise varjupaiga, mida vaevalt oleks antud emigrantidele.
Minu arvates peaks klassifitseerima sõna tõsises mõttes “põgenemiseks” eestlaste ettevõtmisi, kes tihti oma eluga riskides ja hirmuga jätsid Teise maailmasõja keerises vastumeelselt maha oma kodud selleks, et läände pääseda punavõimu eest, millest olid õudsed kogemused ja mälestused. Paljuid oleks ka peale kojutulekut kindlasti oodanud Siber või vangilaager, näiteks eesti soomepoisse, kes olid sõdinud punaarmee vastu ja kes vangilaagri asemel valisid vaba maailma. Miks nimetada seda kui ”emigreerumine”, mis äratab hoopis teisi assotsiatsioone? Või kas tõesti “nõukaajal” võimude poolt õhutatud moonutis väliseestlaste kohta on tänapäevani nii sisse juurdunud, et ikka veel pole õiget ettekujutust mispärast ja millistes tingimustes väliseestlane tegi oma valiku Teise maailmasõja ajal?
Jaagup Perem,
Rootsi “Eesti Päevaleht”
