Vaiko Eplik (keskel toolil püsti) esines 13. septembril NY Eesti Maja hooaja avapeol. Foto: Siiri Lind
13. septembril esines Vaiko Eplik Eesti Majas, millega avati ühtlasi maja sügistalvine hooaeg. Nagu Vaiko puhul ikka, emotsioone pakkus tema esinemine nii külalistele kui ka artistile endale.
Sisenedes Eesti Maja peaaegu rojalistlikkusse interjööri, kostub kõrvu see nii vaikoeplikulik meloodia. Muusik istub saali otsas, kitarr käes ja esitab nii oma tuntud hitte kui ka raadios ehk vähemmängitud teoseid. Kõlavad raimondvalgrelik “Nelgid” uuelt albumilt, hüpnootiline “Soorebased”, Ameerika popkultuurist inspireeritud “Sylvester otsustab surra” jne.
Põlevalt tuksuva sotsiaalse närviga laulja ei loobu oma minast ka New Yorgis esinedes. Kui rahvas ei kuula ja sumiseb leti ääres, marsib ta kitarr kaenlas keset ruumi ja mängib ilma igasuguse võimuta neile, kes tahavad kuulata. “Sest mul peab olema ka hea esineda,” kommenteerib ta hiljem. Kui ta aga peaks mõnd oma laulu laulupeo vääriliseks, räägiks see seksist vabas õhus, sest just sellepärast on Vaiko arvates Eesti iive nõnda madal. Et enam ei seksita vabas õhus, nagu vanadel eestlastel kombeks oli.
Põhjuseid, miks Vaiko ja tema sõber Dr Love New Yorki külastavad, on kaks: esiteks, sõbrad on oldud 10 aastat ja just selle reisiga seda tähistatakse. Teine ja Eesti muusikaajaloole suurema väärtusega põhjus on aga see, et kogutakse pagulasmuusikat, mida Nõukogude ajal USAs loodi. Kogumiku plaanib Vaiko välja anda loodetavasti jõuludeks.
Kui Vaiko peaks nimetama läbi aegade Eesti muusika TOP 10, oleks kolm neist pagulaste loomingu seast. “Olla eestlane ja teha LA-s 70ndatel muusikat on ikka midagi väga erilist,” räägib muusik. Plaadisaaki peab ta edukaks, tänu eestlaste kogukonna meilinglisti saadetud kirjale sai ta paari esimese päeva jooksul ligi 20 plaati. Poistel on plaanis külastada ka Lakewoodi arhiivi, kust loodetakse leida veelgi enam plaate ja vinüüle.
Küsides, mis New Yorgis veel elamusi on pakkunud, räägib Vaiko, et siin linnas on nii palju legendaarseid kohti. Nähtud on juba tänavanurk, kus mängis Moondog, kuulus halal kebabiputka ning rotid metroos. Kindlasti tuleb veel sõita New Jerseysse, kust on pärit helisalvestus.
Lõpetame vestluse aruteluga mugavuspagulusest, millest Eesti meedias viimasel ajal nii palju juttu on olnud. Eplik arvab, et see on tõsine teema ainult nende jaoks, kes on ise eemal ja reageering on sellele pigem lapsik. Eestis ei huvita see niiväga kedagi, kuid leiab, et kui tahta eriti terav olla, tuleks olla Eestis.
Kontserdi teiseks pooleks on Eplik suutnud aga saali kuulama panna ning lõpulauluna kõlab konteksti sobilik Whitney Houstoni “I will Always Love you”.
Anu Lill
