Maarja Merivoo-Parro.
Milline oli eestlus külma sõja aegses USAs ja kuidas selles väljendus huumor, muusika, haridus, vaba aja veetmine ning akadeemiline ränne − seda kõike uuris oma doktoritöös Tallinna Ülikooli doktorant Maarja Merivoo-Parro, kirjutab ERR.
Pärisorjuse kaotamise järel on eestlased läbi teinud palju suuri rändeid, nii vabatahtlikke kui ka sunniviisilisi. Nii ongi võimalik viimased kolm sajandit rääkida eestlaste üleilmsest diasporaast
või hajalast, millega käib kaasas eriilmeline kultuurimaastik.
Enim rändasid eestlased Teise maailmasõja päevil, mil kodumaalt lahkuti nii rindele sõdima, küüditatuna Siberisse asumisele kui ka pagulasena läände. Kuidas selle kõigega käis kaasas kultuur ja rahvusliku identiteedi säilitamine, uuris oma doktoritöös Maarja Merivoo-Parro.
Maarja Merivoo-Parro kasutas nii arhiiviallikaid kui ka suulise ajaloo meetodit tõlgendamaks eestlaste tegevusi laiemas Ameerika diasporaa-ühiskonna kontekstis, et panna need dialoogi nii välisbalti kui teiste rahvaste kogemusega ja teemat laiemalt käsitleda.
Suur hulk doktoritöö keskmes olevaid inimesi veetis osa või kogu oma lapsepõlve ja kujunemise aastatest paguluses ning kuuluvad seega pagulaskonna teise põlvkonda. Neil polnud erinevalt täiskasvanuna migreerunutest Eestist isiklikke mälestusi ehk kodumaa oli nende jaoks eelkõige kujutluspilt. Selleks, et kujundada noortele ettekujutus oma kogukonna jätkusuutlikkusest, tehti formaalset, informaalset ja mitteformaalset noorsootööd. Noortele organiseeriti hulgaliselt erinevaid tegevusi. Selleks, et luua näiliselt lõpmatu rahvuslike ärkamiste tsükkel investeeriti raha, aega ja sotsiaalset kapitali lootuses, et järeltulevad põlved etendavad sedasama tsüklit.
Ajapikku muutus kõrge rahvuslik eneseteadvus ideaalist standardiks ning patriotismist kujunes eksiili vältel midagi ilmaliku religiooni taolist. Viimane muutis näiteks Eesti Majad justkui templiteks, kus rahvuskeha teenida, kirjutab Maarja Merivoo-Parro oma doktoritöös.
Need, kes sellise sättumusega ei haakunud, jäid järk-järgult kogukonnast eemale, neist said “need teised”. Kuna kõrvalejääjatel oli samaväärne õigus ja vajadus rahvuslikule enesemääramisele, mida nad ka julgelt kasutasid, hakkasid tekkima alternatiivsed kogukonnad.
Vaadates väliseesti kasvatustööd ja selle tulemusi, tuleb ilmekalt esile, et pole ühest retsepti, kuidas väliseesti kogukonnas järelkasvu kindlustada. Kuid erinevate käitumismustritega kogukondi ühendab veendumus, et peamine rahvuslik kuulumine kasvab välja kodust. Lisaks kodule kasvatas eestlaslikkust kogukondlik kasvatustöö erinevates ühistes ettevõtmistes, näiteks täienduskoolides, skautide-gaidide liikumises, ESTO ja teistes suurüritustes. Maarja Merivoo-Parro toob välja, et nii püüti osa saada eestluse nimbusest ning kasvatada noorest inimesest eestlased.
Huvitaval kombel polnud see vahetu kokkupuude võitlusliku diasporaaga paljude teise põlvkonna pagulaseestlaste jaoks sugugi ainus päästik oma juurte otsimise ja leidmise protsessi käivitamiseks. Nimelt toimusid nende küpsemise aegu kogu Ameerika ühiskonnas laiemad protsessid, mis pidid asendama senise ühekülgse nn rahvaste sulatusahju retoorika. Muutuste tuul läbis kogu ühiskonda koolisüsteemist valitsuseni.
Mõju popmuusikale
Huvitav nähtus leidis aset ka muusikamaailmas. Sedagi iseloomustab topeltpeegel: see tõmbas diasporaa eestlasi korraga nii modernsuse kui ka nostalgia juurde. Eksiili alguses, kui elu pagulaslaagreis või uuel asukohamaal veel võõristust tekitas ning puudus sügavam side kohaliku kultuurimaastikuga, pidi väliseestlaste muusika pakkuma moodsat helikeelt. Edukateks osutusid need muusikud, kes ajaga kaasas käisid.
Aastate möödudes aga hakati üha enam leidma oskusi, võimalusi ja vahendeid asukohamaa ja rahvusvahelise muusikamaastikuga suhestumiseks. Nii tekkis huvitav paradoks: oli aegu, mil väliseesti muusika tundus Nõukogude Eesti muusikaga võrreldes mahajäänuna, ometi oli just vaba maailma eestlastel juurdepääs popmuusika paremikule, millest raudse eesriide taga olijad võisid vaid unistada. Võrreldes koorimuusikaringkondadega, oli popmuusikute vaheline suhtlus ootamatult tihe ja liberaalne.
USA ei olnud ainuke riik, mis Teise maailmasõja järel kodumaalt põgenenud eestlasi võõrustas. Arvestatavad kogukonnad tekkisid ka näiteks Rootsi, Kanadasse ja Ühendkuningriiki. Kõigi asukohamaade eestlaskondadel olid unikaalsed vaated, traumad ja püüdlused, mis olid omavahel pingeseisundis.
Sillaehitusega nende vaimsete ruumide vahel pidid rinda pistma eelkõige isikud, kes olid globaalsete organisatsioonide eesotsas ning need, kes tegutsesid ajutiselt või püsivalt mitmes diasporaas korraga.
Maarja Merivoo-Parro doktoritööd “Eestluse edendamine külma sõja aegses USAs: haridus, rekreatsioon, huumor ja kattuvad diasporaa-seisundid” juhendasid Tallinna Ülikooli vanemteadur Aivar Jürgenson ja professor Karsten Brüggemann. Oponendid olid Kaja Kumer-Haukanõmm ning Guntis Šmidchens.
Ingliskeelne doktoritöö Pursuing Estonianness in Cold War U.S.A.: Education, Recreation, Humor and Overlapping Diasporic Conditions on saadaval veebis aadressil: