Mõned aastad tagasi, kui ma veel Tallinna Eesti Majaga tegutsesin, oli mul ka võimalus seal esineda – laulda ja kitarri mängida, millal iganes ma seda soovisin. Olin umbes kaksteist aastat vana, kui esimest korda kitarri kätte võtsin. Tol korral saatis ema mind panka tšekki sularahaks vahetama (küll on ikka olnud ajad!), Lakewood Trust Company vastas teisel pool tänavat oli aga Meltzeri muusikapood. Selle asemel, et raha koju viia, ostsin ma miskipärast sealt hoopis kitarri. Minu ema oli enne sõda õppinud Tallinna konservatooriumis ja tal oli väga hea meel, et ma olin näidanud üles huvi muusika vastu.
Ta oli juba mitmeid kordi proovinud panna mind klaverit mängima, aga ma ei võtnud kuidagi vedu. Kord hüppasin isegi aknast välja, et sellest pääseda, kui ema mulle selja keeras. Ja tänaseni ei ole ma õppinud ära noodi lugemist. Kitarri õppisin ma mängima sõprade abiga, kes näitasid mulle, kuidas akorde võtta. Kõige enam on mind sel alal mõjutanud Heikki Leesment, kes on praegu Tartu ülikoolis rahvusvahelise õiguse õppejõud. Heikki mängis kitarri noortelaagrites ja eesti üritustel, ta oli minu silmis kangelane!
Mina, kes ma tahtsin ikka olla tähelepanu keskpunktis, mängisin peagi iga lugu, küll ainult kolme akordiga, kus neli akordi järgnesid üks-teisele ning esimene ja viimane olid samad. Minust polegi saanud mingit kitarristi, aga tähelepanu keskpunkti mul skaudilaagrites ja rannaliival õnnestus pääseda. Õppisin ära ka mõned lorilaulud, mis tõstis minu eestikeelset sõnavara märkimisväärselt.
Enne veel, kui Eesti Maja sai avatud, olin ma mõnda aega tööl iiri pubi juhatajana Tallinnas. Ühel õhtul kitarri tinistades kohtasin ma Kuldar Kallustet, kes on pärit Võrust. Temagi võttis välja oma kitarri ja me mängisime mitu tundi minu kontoris. Kuldar on suurepärane kitarrist ja laulja, ta mängib hästi ka rahvapille. Ta oli kolinud Tallinna ja me kohtusime ikka aeg-ajalt siin ja seal ning musitseerisime koos. Seepärast tuligi mulle mõte Eesti Majaski koos temaga vaiksetel õhtutel esineda. Ja nii me tegimegi mitu head aastat. Me mängisime mõned korrad isegi Kuku klubis ja teisteski kohtades Tallinnas. Nüüd ei ole ma juba mitu aastat esinenud. Tunnen sellest suurt puudust.
Ühel päeval käisin ma koos Kaska Karliga Osulas Varese külalistemaja kohvikus söömas. Karli naine töötab seal. Külalistemaja peremees on Kalmer Mägedi (43), kes on käinud Osulas koolis. Ta on töötanud üheksa aasta Toftanis, hiljem välismaal ja nüüd on tagasi kodumail. Kalmer on kohviku uus omanik, aga omaniku vahetamise tõttu pole see päevagi kinni olnud. Esimesed kuud on läinud päris hoogsalt ning paistab, et Varesel asuv söögi- ja külalistemaja oligi Kalmer Mänglile hea algus uues ametis. Olgu öeldud, et Kalmer Mängli on ka foto-graaf ja tänu sellele on tal kindlasti rohkem silma asjadele, mida tavainimene ehk tähelegi ei pane.
Merike Kaska andis mulle nõu, et ma peaksin tema uue bossi Kalmeriga rääkima, ehk saaksin Vareses vahel esineda. Me oleme Kulda-riga ju ka Sõmerpalu koolis esinenud, kui Erki Nool endale valimiskampaaniat tegi. Rääkisingi Kalmeriga ja olin üllatunud, et talle mu mõte väga meeldis. Pärast seda pidasin nõu Kuldariga, kas temagi mu mõttega päri on. Kuldar on küll väga hõivatud, aga kuna ta ema elab Võrus, siis siia tulles saaks ta ka oma ema külastada, nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Aga nendele, kes on unustanud, tuletan ma heal meelel meelde, et oma esimesed viisteist minutit kuulsust sain ma „Võsa laulu“ saates lauluga „Eesti naine. Heli laul“.
Kui 21. detsembril maailmalõppu ei saabu, siis võib juhtuda, et kuulete meid Kuldariga Varese külalistemajas laulmas ja pilli mängimas. Kaska Karli rääkis mulle, et üks mees, kes kuulis maailmalõpust, mis peagi saabuvat, kiirustas otsemaid koju asju pakkima. Karli küsis talt, kuhu tal enam rutata on. Mees vastas: „Venemaale, seal juhtuvad kõik asjad viiskümmend aastat hiljem.“
Viido Polikarpus
