Miks me vajame rituaale? Kui ma noor olin, siis ei meeldinud mulle sugugi neis osaleda. Ei meeldinud tähistada hingedepäeva, käia kirikus jõulujumalateenistusel või lihavõttepühade ajal. Lõpuks loobusid mu vanemad mu venda ja mind distsiplineerimast. Isa ja ema eelistasid kahekesi välja minna ja jätta lapsed koju. Ma kasvasin üles nii, et ootasin küll emadepäeva, sest siis andis isa mulle viis dollarit, et ma saaksin kohalikku sööklasse sööma minna, aga vanematega koos ma seda ei tähistanud, vaid isa ja ema läksid kahekesi restorani. Minu meelest oli see tore. Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi mingitest tähtpäevadest agaralt osa võtnud. Küllap oli põhjuseks sellisele vabameelsele suhtumisele ka asjaolu, et mu isa oli kunstnik ja ema muusik, nad olid ise boheemliku eluviisiga ja ilmselt liiga varmalt valmis ka oma lastele samasugust käitumist lubama. Ma ei arvanudki, et ma oleksin millestki olulisest elus ilma jäänud.
Ka sõjaväes olles ja hiljem ohvitseridekoolis Fort Benningis, Georgias, ei võtnud ma osa neist tegevustest, millest teised, ei käinud näiteks golfi mängimas. Korra küll läksin, aga leidsin, et golf on mõttetu mäng, ja rohkem sinna oma nina ei pistnud.
Monmouthi ülikoolis liitusin ma üliõpilasseltsiga, aga läksin seal ühe kaaslasega vastuollu ja lahkusin lõpuks sealtki. Olin ka ühe eesti üliõpilasseltsi liige, kuid ei suutnud järgida selle reegleid. Ju ei ole ma meeskonnamängija. Maailm aga on loodud just meeskonnamängijate jaoks. Põhjus, miks kõik nii läks, on selles, et ma ei suuda end meeskonna tahtele allutada. Mulle ei meeldinud, et täiskasvanud mehed üliõpilasseltsis täidavad lapsikuid rituaale. Ei mõistnud ma tookord, et need rituaalid olid testimiseks. Testitakse seda, kas sa oled võimeline oma mina ja oma tõekspidamisi klapitama teiste omadega, kas sa oled valmis teiste tõekspidamisi austama, isegi kui need tunduvad kerglastena. Kui sa oled valmis seda tegema, siis saab sind usaldada ka palju keerulisemates küsimustes.
Rituaalid ja tavad on tähtsad. On öeldud, et kirjalik ajalugu on lihtsalt moodne mütoloogia, mida erinevad rühmad soovivad ümber kirjutada, et ennast esile tõsta.
Mõned tavad, nagu näiteks vastlapäeval Kurenurmes Kilbi mäest üles ronimine ja sealt kelguga alla sõitmine on küll väga vahvad. Kurenurme naisselts palub igal aastal Taavi Serval tema talu maadele jääva mäe lumest puhtaks rookida, et külarahvas seal kelgutada saaks. Ka sel aastal oli nii. Pärast väljas möllamist mindi Kurenurme seltsimajja, kus Laine Rekli pakkus vastlakukleid ja hernesuppi. Ka mu naine Heli oli sel nädalavahetusel maal ja me mõlemad tundsime vastlapäevast rõõmu. Heli isegi tänas mind selle toreda päeva eest. Tema sõnutsi tegi just vastlapäev talve täiuslikuks. Ma usun, et see ongi ühe rituaali eesmärk – muuta midagi, mida me teeme, täiuslikuks. Väga oluline on siin ka ühistegevuse tunne, teadmine, et sa oled osa kogukonnast, oma külast.
Ma hakkasin mõtlema isegi selle peale, et ehk oleksin nooruses pidanud siiski mängima golfi koos teistega, ehk oleksin end siis selles seltskonnas paremini tundnud. Kes teab, ehk oleks ka üliõpilaste seltsielus aktiivne osalemine avanud mulle elus rohkem võimalusi.
Olen elanud oma elu, nagu ma olen elanud. Jätsin ülikooli pooleli ja läksin sõjaväkke siis, kui kõik teised käitusid risti vastupidi. Nii olen ujunud kogu elu vastuvoolu. Aga ehk ei ole veel hilja midagi oma elus muuta? Olen otsustanud liituda Kuno Kerge meeskooriga, kes käib koos Tartus. See on algus!
Viido Polikarpus
