Eestis algas kohtuprotsess Keskerakonna endise juhi Edgar Savisaare ja Keskerakonna üle. Savisaart süüdistatakse Tallinna eelarvevahendite kasutamises enda ja Keskerakonna huvides, altkäemaksu võtmises, rahapesus ning Keskerakonnale suures ulatuses keelatud annetuse vastuvõtmises.
Keskerakonna venelaste poole pööratud näoga falang käib poolsalaja punaarmeelaste ja nende perekonnaliikmete juures Eesti julgeolekut õõnestamas, Vabariiki juhtiv Keskerakonna rakk tegeleb aga eestlaste ja meie liitlaste rahustamisega. Midagi umbes sellises stiilis: “Ärgem valutagem südant, me pooldame ikka NATOt. Olukord Eestis on endiselt kontrolli all.”
Jättes vähemustele küll kenasti hingamisruumi oma kultuurautonoomia seadusega, pole mingit kahtlust, et maailmasõdade vaheline Eesti Vabariik suutis teha läbi arvestatava “devenestumise”. Kui eestlased moodustasid 1934. a. rahvastikuloendusel ligi 90% Eesti rahvastikust ja 1945 a. Koguni 97,3 % (okupeeritud Eesti) rahvaarvust, siis seejärel algas venelaste ja teiste NSV Liidu rahvuste massiline õigusvastane sisseränne.
Kui sajad maapaos palju aastaid veetnud eestlased asusid 1991. a. ja pärast seda tagasi Eestisse elama, ootas neid ees laastatud majandusega maa, reostus ja venestunud ühiskond. Teoreetiliselt peaks venestatud Eesti küsimuse akuutsus näitama pidevat vähenemisetrendi nüüd juba veerand sajandit pärast iseseisvuse uuesti kättesaamist, ent asjad pole meie kasuks tegelikult üldse nii ludinal läinud. Nüüd arutatakse venekeelse repertuaari tagasivõtmist laulupidudele, umbes nagu vihatud Nõukogude korra pealesuruja Rein Ristlaane ajal.
Dekoloniseerimise algatuskeskus (mille tegevust siinkirjutaja mitu aastat 90ndatel aastatel juhtis) püüdis ametliku vastuseisu kiuste tähelepanu juhtida nö “järelvankri” ohu potentsiaalile, mis kätkeb endas seda probleemi, et kui sa ettevaatlik ei ole, siis Lääne liberalistlike printsiipidele toetudes võivad Balti riikidesse asustatud Nõukogude rahvuste esindajad jätkata oma lähedaste idast siia toomist inimõiguste mängureeglitele toetudes.
Norras elab üks USAs võrsunud pooleldi ameeriklasest naisterahvas nimega Silvia Lawrence, kes kasutab oma veebipäevikut kirjutamaks teemadest, mis puutuvad suuresti Põhjalasse. Lawrence märgib, et Soome pole vaid puhverriik Skandinaavia ja Venemaa vahel, vaid kujutab endast ka seda vööndi, kus Põhjala läheb nö üle Venemaaks. Tema sõnades: “Finland is how Scandinavia turns into Russia”. Ja Soome, kuigi soometunud, on arusaadavatel põhjustel tublisti vähem venestunud kui Eesti.
K.a. Inimarengu aruandest saime teada, et rändesaldo idast Eestisse pole seisatunud ega koomale tõmbunud, vaid “sealt tullakse meile rohkem, kui meilt sinna lahkutakse.” Aruande koostajad peavad silmas ka ukrainlasi. Kust Ukrainast just tullakse – kas selle ida või lääne osast, on raske ütelda. Slaavlaste nö asurkonnad Eestis pole mitte ainult laienemas – Venemaalt saabujatega tuleb Eestisse tõenäoliselt ka kremlimeelsust juurde.
Eesti tänavune sisserände piirarv kolmandatest riikidest (1317 inimest) täitub prognoosi kohaselt juba lähinädalail. Meie majandus kasvab praegu sedavõrd – nokk lahti, saba kinni – et ettevõtjad tunnevad töökätest puudust ja etniliste eestlaste närbuvate ridade sündivus ei suuda seda nõudlust küllaldaselt ise täita. Meie elukutselise poliitilise klassi heaolu on sedavõrd maksude korrapärasest laekumist olenev, et poliitikute enamus hiilib kõrvale küsimusest, kui kaua eesti keel ja meile omane kultuur suudavad vastu pidada selliselt survestatuna.
Taasiseseisvudes aastal 1991 ootasid eestlased, et nüüd pannakse uuesti alus riigile, mis tagab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nõnda on ju kirjas 1992 a. vastu võetud põhiseaduse preambulis. Eesti hõimu tarbimisisu ei näita aga raugemise märke ja meil napib tahtejõudu. Eesti juhtimine on tegelikult olnud järjepidevalt 1940. aastast kas selliste inimeste kätes, kellele eestlaste säilimine eriti korda ei lähe või kes ei oska väljapääsuteed leida. Eestlaste endi soovide ja arvamuste suhtes statistikaspetsialistid eraldi arvestust ei pea.
1998. aastal valmis Toompea haridusseminaril valitsusettekanne “Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad”, mille teadlastest autorid nentisid: “Depopulatsioonist väljapääsu otsiv (eestlaste) ühiskond on sunnitud rahvastikupoliitiliste otsustega tegelema kõigil tasanditel ja kogu aeg… Vastasel juhul tulevad meie ajaloolised alad loovutada elujõulisematele rahvustele.” Nüüd, 5. juunil, avaldas ajaleht Postimees Toompea haridusseminari ühe eestvedaja rahvastikuteadlase Jaak Uibu kommentaari samal teemal, milles ta peab 1998. a ettekande sõnu prohvetlikeks: “Kui poliitikud/ettevõtjad haaravad kinni importtööjõu kasutamisest, siis seda kiiremini rahvastikukriis liigub (eestluse) hääbumise suunas.”
Võime ju pisut lootust sellest ammutada, et mingil osal Venemaal elavatest noortest paistab kõrini olevat Putini tigedast režiimist. Kui soovid peaksid täide minema, suudavad just nemad Venemaad tulevikus kõrvale kallutada imperiaalselt ja revanšlikult kursilt, sest Eestis eneses ei tundu praegu küll eksisteerivat sellist reaalset eestlaste poliitilist jõudu, mis annaks meie rahvakillule enesekindlustunnet juurde.
1. juulil võtab Eesti endale Euroopa Liidu nõukogu eesistumise kohustuse. Kas see eestlastele ka midagi head toob – selle juurde jõuame ilmselt tagasi tulla!
Jüri Estam
