USA välismininister Rex Tillerson ja Ühendriikide president Donald Trump on väljendanud rahulolematust Ameerika ja Venemaa suhete kehva seisuga. Lahtiseletatuna tähendavad sellised seisukohavõtud seda, et “keegi peaks olukorda normaliseerima”.
Käivitamisel on siis järjekordne Ameerika Venemaale lähendamise protsess. Oleme tunnistajad sellele, kuidas ameeriklasi ja rahvusvahelist avalikkust selliseks rapprochement’iks psühholoogiliselt ette valmistatakse. Probleem on püstitatud: “suhted Venemaaga on halvad”. Reaktsioon, mida Valge Maja rahvalt nö välja lüpsta tahaks, on: “niimoodi ei saa küll jätkata” ehk “keegi peaks midagi selle vildaka olukorra lahendamiseks ette võtma”. Me lihtsalt ei tea veel, milliseks kujundatakse lahendus või siis “lahendus” mainitud küsimusele.
USA jõuline-pisteline sekkumine Süüria sõtta – pean silmas suurt hiljutist tomahookilööki – avas Valge Maja jaoks kaks ust. Esimene neist oli võimalus juhtida tähelepanu viivuks eemale USAs viimastel nädalatelkuudel aina silmnähtavamaks muutunud tõenditele selle kohta, et president Trumpil ja mitmetel tema lähikondlastel on olnud minevikus arusaamatult palju läbikäimist Venemaa ja venelastega ja seda küllaltki tihti valgustkartval moel. Teine asi, mida see Süürias läbi viidud rünnak Trumpile andis oli avang ehk põhjus püüda alustada vahetut dialoogi Vladimir Putiniga. See, et Rex Tillersonil tuli Moskvas mõnda aega käed süles istuda, oodates audientsi Putiniga (nime “Vladimir” venekeelne tähendus on muide “maailmavalitseja”) võis lihtsalt olla ühe suure lavastuse üks osa.
Kalev Stoicescu kirjutas hiljuti väljaandes “Diplomaatia”: “…on täiesti loomulik, et Valge Maja vastne peremees kavatseb kahepoolseid suhteid Venemaaga kuidagi siluda. Seda on püüdnud saavutada ka Trumpi eelkäijad Clinton, Bush ja Obama”.
Tegemist oleks nagu Ameerika presidentidele omase fetišiga – püüe nahast peaaegu välja ronida, et venelastele meeldida ja demonstreerida oma diplomaatilist suutlikkust, ainult et Moskvas saavad nad ikka külma duši. Clinton, Bush ja Obama ei omanud aga selliseid spetsiaalseid suhteid slaavlastega nagu Trumpi meeskonnal paistab Venemaaga esinevat.
Venemaa agressioon Ukrainas ja sekkumine Süürias on rahvusvaheliste suhete temperatuuri igatahes tõepoolest kuumaks kütnud. Stoicescu poliitiline vaist ei vea teda alt, kui konstateerib: “… Trumpi sõnades – ning isegi Putini matkimise katsetes – võib peituda midagi enamat” (võrreldes teiste USA presidentidega enne Trumpi).
Kui keegi on üldse väga nõus olukorrakirjeldusega, mille kohaselt USA ja Venemaa suhted vajavad korrigeerimist, siis on see Putin. BBC ajakirjanik Steve Rosenberg küsis hiljuti, kas Lääs on ikka valmis uueks suureks “diiliks” Venemaaga (“Is West ready for new deal with Russia?”) ja tuletas meelde, kuidas Roosevelti ja Churchilli suur 1945. a. kombinatsioon Staliniga IdaEuroopa jaoks halvasti välja kujunes. Rosenberg küsis: juhul kui tihedad kontaktid Valge Maja ja Kremli vahel peaksid viima uute kokkulepeteni USAga, siis millised võiks olla Putini taotlused? Suured diilitegijad lähtuvad ju ikka printsiibist “vorst vorsti vastu”.
Venemaa tahab, et NATO tõmbaks oma väed tagasi Venemaa piiride ümbrusest. Ka kui Lääs ei täida Putini seda soovi, tahab Venemaa, et Baltikum ei saaks endale permanentseid NATO baase.
Jätkates ütles BBC ajakirjanik, et Moskva soovib Läänelt de fakto kinnitust sellele, et Venemaa ümber asub Kremlile kuuluv eriline mõjusfäär. See on tuntud osa aktuaalseks jäänud Vene doktriinist, mille juured asuvad Molotov-Ribbentropi paktis ja isegi kaugemas minevikus. Kui rääkida IdaEuroopa elulistest huvidest – pange seda nüüd palun tähele – siis lääneriigid ei tohi minna sellele libedale jääle, nagu Venemaa perifeerial eksisteeriks venelaste poolt väljamunetud “lähivälismaa”, mille saatuse üle Moskva ainuisikuliselt otsustada tohib.
Sellele lisaks: Läänemeri peab jääma “mare liberumiks” ega tohi kujuneda venelaste veelombiks, kus nemad domineerivad.
Venemaa tahab tema vastu rakendatud sanktsioonide tühistamist, milline samm oleks samavõrdne Krimmi annekteerimise heakskiitmisega demokraatlike riikide poolt.
Omaette küsimus on “lähivälismaal” elavate venelaste ja venemeelsete isikute probleem – seda nii Ukrainas kui Baltikumis kui mitmetes teistes paikades Venemaa kõrval. Hitler kasutas ära teistesse riikidesse asustatud etnilisi sakslasi poliitilise relvana: Miks ei peaks Putin siis “omade” eest aktiivselt seisma?
Käesoleva aasta jaanuaris läbi viidud MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi uuring, mis teostati koostöös Turuuuringute AS-iga, näitas: 70% eestlastest usub, et Venemaa kujutab ohtu meie julgeolekule. Samas peab Eestis elavatest vene rahvusest vastajatest Venemaad ohtlikuks vaid 6 protsenti.
NATO liikme Eesti ja NATO liikme USA prioriteedid ei tundu kattuvat eriti hästi ja NATO mõjuvõimsaima liikmesriigi juht ei tundu meid põhjaeurooplasi eriti üldse kuulvat.
Eestlastel on empaatiat küllalt, et saada kõigest aru. Põhja-Korea kujutab endast probleemi. Ka eestlased kardavad džihadiste ja kes vaidleks sellele vastu, et neid maid, kes ei maksa (küllalt) NATO ühiskassasse tuleb korrale kutsuda?
Ent Eestil enesel on kujunenud “nokk kinni, saba lahti” probleem. Me keskerakondlasest peaminister ei oleks üldse võimul, kui venelased poleks Eestit õigusvastaselt koloniseerinud pärast Teist Maailmasõda. Meil on peaminister, kes ei kosta kuigi aktiivselt Eesti huvides, tehes parimal juhul hädaga vaid sellise näo. Meil on koalitsioonivalitsus, kes – erinevalt meie naaberriikidest ja mitmetest liitlasriikidest – jätab mulje, nagu oleks ebaleval seisukohal, mis puutub vajadusse astuda Soomes rajatava rahvusvahelise hübriidohtudega tegeleva keskuse asutajaliikmeks. Eesti on Keskerakonna taktikepi all tempokalt soometumas (finlandiseerumas).
Endised pagulaseestlased võivad ju Jüri Ratast avalisüli Lääneranniku Eesti Päevadel vastu võtta, kuid peaministrit mikrofoni juurde saades on vaja talle siiski ebamugavaid küsimusi esitada. Mis president Trumpi puutub, on vaja kuuldavalt USA avalikkuse tähelepanu sellele juhtida, et 70% eestlastest ehk ameerika liitlastest (kuidas nii vähe? Nõukogude okupatsioon tegi ikka oma töö!) peavad Venemaad Eestile ohuks.
Jüri Estam
