|
USA eestlaste parlament aastakoosolekul
Eva-Marie Liitmets, Eesti saatkonna esindaja, annab Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi ordenid üle Evald Rink’ile (vasakul) ja Jaak Juhansoo’le ERKÜ Esinduskogu koosolekul 5. mail.
Foto: Marju Rink-Abel
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides XIX Esinduskogu kogunes peaaegu täies koosseisus Baltimore-Washington rahvusvahelise lennuvälja ühes ilusatest hotellidest oma iga-aastasele koosolekule.
ERKÜ esimees Marju Rink Abel tervitas Esinduskogu kohalolnud liikmeid, avas koosoleku ja andis sõna palvuseks Esinduskogu liikmele õpetaja Markus Vagale.
Heas korras ja efektiivselt edenenud koosolekut juhatasid dr. Lya Karm ja Jaak Juhansoo. Protokollisid ERKÜ sekretär Ülle Ederma ja Airi Vaga.
Eesti Vabariigi poolt ulatas ERKÜ-le tervitava käe Eva-Marie Liimets. Samas andis ta üle Eesti Vabariigi tunnustuse Evald Rink’ile ja Jaak Juhansoole, kellele president Toomas Hendrik Ilves oli andnud Valgeristi V klassi ordeni. Sooviti õnne, võeti fotosid ja asuti siis jätkama USA eestlaskonnale eluliselt tähtsat koosolekut.
Ülemaailmse Eesti Kesk-nõukogu tervituse edastas esimees Jaak Juhansoo, märkides üllatuseks, et kavatsetud ESTO’08 ei toimu Inglismaal ja Esto korraldamine on jälle avatud kõikidele eestlaste asukohamaadele.
Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK) tervituse vahendas Karl Altau, kes andis hea ülevaate ÜBAK-i tõhusast tööst ja tegevusest Washington DC-s.
Rahvuskomitee Esinduskogu oma aastakoosolekul 5. mail. 2007. Esimene rida vasakult: juhatuse liikmed: Eric Suuberg, Erik Puskar (laekur), Ülle Ederma (sekretär), Marju Rink-Abel (esinaine), Mati Kõiva, Airi Vaga, Ilmar Vanderer. Teine rida: Markus Vaga, Andres Kurrik, Heino Jõgis, Henno Uus, Endel Reinpõld, Taavo Virkhaus, Jaak Rakfeldt, Juhan Simonson, Tiina Harris, Jaak Juhansoo, Lya Karm (juhatuse liige), Gilda Karu (juhatuse liige) ja Erich Siismets. Foto: Ulle Ederma
Erilist elevust tõi James Tusty ja Thor Halvorsseni saabumine, sest nad andsid ülevaate valminud filmi “Laulev Revolutsioon” esilinastusest ja vastuvõtust Eestis ning näitasid veel katkendeid sellest dokumentaalfilmist, mille tootmist ERKÜ on toetanud. James Tusty ja Thor Halvorssen loodavad, et peatselt tuleb film esitamisele USA suuremates kinodes. Euroopa Liidu parlamendis sai film püstiseisvalt publikult suure tänu.
ERKÜ tegutseb tõhusalt, abistades USA eestlaskonna tegevust materiaalselt ja moraalse toetusega. ERKÜ esindab USA eestlaskonda USA valitsuse juures töötades tihedas koostöös ÜBAK-iga.
ERKÜ tähtsamad ülesanded 2007.a. on: osalemine ÜBAK-i ja ÜEKN-i töös; reageerimine sündmustele Eestis; Rahvuskongressi läbiviimine Lääneranniku Eesti Päevade raames; Eesti pensionäride kodu küsimus; Eestlased Ameerikas ajalooraamatute edasiviimine; majanduslike toetuste otsustamine ja väljaandmine ning ERKÜ administratiivse struktuuri tugevdamine.
Nende teemade arutamisega möödus koosolek. Otsustati jätkata Eesti peansionäride kodu võimaluste uurimist ja USA eestlaskonna arvamuste ja soovide koondamist.
ERKÜ jätkab toetusi Eesti Vabariigi ülesehitamiseks. Tegevust koordineeritakse EV suursaatkonnaga ja peakonsulaadiga USA-s ning vahetatakse informatsiooni ja kooskõlastatakse USA eestlaste seisukohti nendega.
ERKÜ 2007.a. tegevuskava on tihe ja see avaldatakse Vaba Eesti Sõna veergudel peatselt.
ERKÜ XIX Esinduskogu liikmed võttavad neile usaldatud kohustusi tõsiselt ja tõotavad tegutseda ja töödata USA eestlaskonna kasuks ja oma sünnimaa ja isade maa ülesehitamiseks ja arenguks.
Airi Vaga
Sic transit
Ilmar Mikiver
Prantsusmaa Kommunistlik Partei (PKP) oli Teise maailmasõja järel oma maa kõige suurem poliitiline organisatsioon, suurelt osalt tänu oma põranda-alusele tegevusele vastupanuliikumises Saksa okupatsiooni-aastail 1940-45. Rahu tulles viis Prantsuse valitsus läbi massiivse tööstuse, pankade ja teiste teeninduste riigistamise peamiselt PKP eestvõttel. Nüüd on oluline osa sellest tühistatud. Pime, kuid õiglane jumalanna Justitia on viimaste aastate vältel jaganud PKP-le kolm masendavat hoopi.
Ta on kaotanud ca. 80% oma esindusest Rahvusassamblees (parlamendi alamkojas). Ta on kaotanud 90 % oma liikmeskonnast. Ja ta on kaotanud oma mõjurikka sõjajärgse positsiooni prantsuse (ja tegelikult kogu Euroopa) tooniandva kultuuri-eliidina, mis nt. sageli mõjutas Nobeli kirjanduse- ja rahu-auhindade määramist. Äsjastel presidendivalimistel sai PKP kandidaat vähem kui 2 % äraantud häälte üldarvust.
Kõigest valusam võib PKP-le aga olla olnud kaotada Nõuk. Liidu toetus, 2 miljonit dollarit aastas, mille Moskva lõpetas a. 1990. See on sundinud parteipealikuid kaaluma oma luksuslike peakorterite hinnaliste kunstiesemete maha oksjoneerimist, nende seas Marcel Duchampi “vurrudega Mona Lisa” ja Fernand Legeri fresko “Vabadus, ma kirjutan su nime”. Enamik neist kultuurivaradest on aga parteitruude kommunistide looming ja võib kergesti kuuluda sellesse keldrikategooriasse, mida Aeg (st. “koi ja rooste”) rikub.
“Nii kaob maailma hiilgus” (Sic transit gloria mundi), ütlesid vanad roomlased. “Minu tarkus saab kogu maailma tarkuseks”, ütles seevastu prantsuse marksistlik luuletaja Paul Eluard. Ta oli nii kindel kommunismi universaalses headuses, et julges ennustada selle retseptsiooni isegi rinnalaste hulgas, kirjutades:
„Ja ma olen tark iga imiku / ja tema ema silmis/
Ja minu armastuse nisu /
Annab tarkust kõigile inimestele.” (1949)
Vasakpoolne maailmavaade hakkas Prantsusmaaal kandepinda kaotama 1980. aastail president Francois Mitterandi valitsusajal. Sotsialismi lipu all kandideerinud Mitterand lõpetas ettevõtete natsionaliseerimise, nii et tagantjärele öeldakse nüüd, et tegelikult tema oli see, kes “tappis prantsuse sotsialismi”. Sellest hoolimata on Prantsusmaal tänini säilinud üks kõige sotsialistlikumaid heaoluriike Lääne-Euroopas, mille nõrkused on halvanud ta majanduskasvu ja tekitanud ebaloomulikult kõrge tööpuuduse – 8%-10%. Washington Posti kolumnisti George Willi hinnangul muudavad heaoluriigi nõrkused ühiskonna lapsikuks. Will kirjutab:
„(Heaoluriigid) on infantiliseerivad, sest on lapsik tahta mingit eesmärki tahtmata luua vahendeid selle saavutamiseks, ja inimesed, kes ihaldavad heaoluriiki, kalduvad üha enam hoiduma neist raskustest, mis on vajalikud selle rahastamiseks´“ (WP, 20. mai.)
Nende ridade kirjutamisel ei ole veel selge, kui suureks kujuneb kommunistide rühm uues 577-liikmelises Rahvusasssamblees. Senises rahvaesinduses oli neil 21 kohta, uues vaatlejate hinnangul võib-olla 15. See oleks vaid kauge kaja nende hiilgepäevadest 1970. aastail, kui parteifraktsioon tõusis 86 liikmeni.
Pretsedenditu on aga parempoolsete võit – esimene kord poole sajandi kestel, kus sama partei jääb võimu juurde – antud juhul: võiduka uue presidendi, Nicolas Sarkozy UMP (Rahvaliikumise Liit), kes valitses ka eelmise presidendi Jacques Chiraci ameti-ajal.
See oli Prantsuse rahva vastus Paul Eluard’i naiivsele lapseusule komminismi hiilgusesse. Eluard ennustas 58 aastat tagasi:
„Minevikus on veel vaid varjud /
Tulevikus ei ole enam vaenlasi“ (1949).
Tõenäolisem on, et Prantsuse kommunistlikul parteil ei ole enam tulevikku.
Jäävad veel vaid varjud.
Putinokraatia ehk demokraatia Venemaa moodi
Vello Helk 14.06.2007
Viimastes kommentaarides oli juttu Venemaa president Putinist, kelle teine ametiaeg hakkab lõpule jõudma. Tema arvates oli N. Liidu lagunemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Sellest jäi ainsa demokraadina üle Putin, mis olevat tragöödia. Tal polevat ka kellegiga rääkida, sest Gandhi on surnud. Gandhi ei kasutanud aga oma argumentides ähvardusi, eriti mitte rakette, mida Putin lubab suunata Euroopa vastu. Kas ta on unustanud, et Venemaa on Euroopa Nõukogu liige? Nii tuleks seda arutada selles nõukogus, mille eesmärgiks on just selliste ähvarduste vältimine.
Putini arvamuse järgi on valitsuse ülim eesmärk teha demokraatia ülevaatlikuks. Eriarvamused viivad inimesi segadusse, neil on raske teha valikut ja võtta seisukohta. Nii ei saa demokraatia funktsioneerida, kui pole juhtkonda, kes aitaks kodanikel uudiseid sorteerida ja neid õigele teele juhatada. Putini ”demokraatia” on riigikord, milles üks suur juht dikteerib rahvale ”tõdesid”, milles ei tohi kahelda, kuna see hädaohustab rahvast. Teistel riikidel on aga juurdunud demokraatia ekslik mõiste, mis viib neid segadusse ja ka vaenujalale suure vene rahvaga, kellele nad peaksid olema tänulikud. Laskma end vabastada nagu tegid seda II maailmasõja ajal mitmed Ida-Euroopa riigid, kui umbes sama demokraatia mõistet katsus rakendada N. Liit, tookord rahvademokraatia nime all. Selguse mõttes tuleks seda nimetada viimase astme teoreetiku järgi putinokraatiaks.Teoreetiline taust on saanud viimistluse KGB-koolides, üks pioneere oli poola väikemõisniku poeg Feliks Dzerzhinski. Juured lähevad aga kaugemale, Ivan Julma ja tatarlaste valitsusaega.
”20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof” on siiski jätnud oma jäljed. Ligi 75 aasta jooksul harjusid uued vene põlvkonnad enamikus putinokraatia põhimõistetega, mis tuginesid vanadele traditsioonidele. Leidub aga ka eestlasi, kes neid poolesaja aasta kestel on omaks võtnud. Putin liialdab väites, et tema olevat traagiliselt maailma ainus putinokraatlik demokraat, sest ta esindab N.Liidu päranduskoolkonda, olles ainult ”primus inter pares” (esimene võrdsete hulgas). Sellist nimetust kandis roomlane Augustus enne keisritiitli võtmist. Nii on tal ka ajaloolisi eeskujusid. Seekord pole ka vaja rääkida kommunismist, mis viis eksiteele, pigem Moskvast kui kolmandast Roomast, moodsa putinokraatia ”demokraatia” kantsist.
Kuidas vaatlevad seda lääne demokraatiat esindavad riigijuhid? Peamiselt tasakaalukalt ja rahulikult, sest nad on harjunud süsteemiga, kus on sõnaõigus nii tarkadel kui arulagedatel, kusjuures ei tohi viimaseid haavata. Seetõttu püüavad Lääne eksperdid tavaliselt leida rahustavat seletust ja ka vabandavaid asjaolusid. Nagu viimati USA arvutiturbeekspert Jose Nazario, kes leidis, et Kreml ei korraldanud Eesti vastaseid küberrünnakuid, see oli pigem vene natsionalistide töö (EPL 04.06.). Ta nähtavasti ei teagi, et üks Putini noore kaardiväe Nashi juhtfiguure on tunnistanud, et ta organiseeris rünnakuid. Kas oli ka Nashi poolt korraldatud blokaad Eesti saatkonnale Moskvas vaba kodanikuühiskonna meeleavaldus? Ega Kreml ei tapnud Litvinenkot, Lugovoi tegi seda!
Paremini kui paljud Lääne kremloloogid tunneb Venemaa olemust kauaaegne Jeltsini nõunik rootslane Anders Åslund, kes arvab, et Putinil pole mingit ideoloogiat, vaid tema rezhiimi põhieesmärk on suuremahuline korruptsioon, maskeeritud vene natsionalismi ning neoimperialismiga. Välis- ja kaitsepoliitikas puudub järjekindlus, millest võiks lugeda välja päris neoimperialistlikke ambitsioone. Kuid kui tahta olla diktaatorlik, on mugav olla oma naabritega halbades suhetes. See võimaldab õigustada diktaatorlikke ambitsioone. Vaatamata kõigile Eesti-vastastele rünnakutele ei pea Venemaad kartma, aga ka mitte leppima millegagi, mis pole vastuvõetav. Tuleb oma seisukohti kaitsta. Venelased on vägagi otsekohesed: kui lased end peksta, saad veelgi rohkem peksa. Kui aga hakkad vastu, siis nad lõpetavad. Bushi valitsus teeb tohutu vea, kui ta lihtsalt ignoreerib, mida Putin ja teised kõrged ametnikud USA kohta räägivad. Kreml näib ilmselgelt arvavat, et Ühendriike võib karistamatult rünnata. Järelikult – miks mitte seda teha? Niisuguse lähenemisega ei saa nõustuda. Samal ajal peab endale aru andma, millega tegeled, ning mitte ilmaasjata oma liitlasi ärritama. Peab olema kindel, et selja taga on tõepoolest toetus. Venemaa aitas tegelikult Eestit, lubades Kremli liikumisel Nashil rünnata Eesti saatkonda, ja ei kaitsnud ka end, kui selle üle kaevati. Åslundi arvates aitasid venelased Eestit rohkem, kui Eesti diplomaadid oleksid kunagi seda suutnud (EPL 05.06.). Putinokraatia on aga suunatud eeskätt vene rahvale, edukaks rakendamiseks on vajalik Putini tegevuse ja mõju jätkamine. Eesti kohta on ta juba öelnud: ”Ei saa okupeerida seda, mis meile kuulub!” Kurbi tulemusi mälestame tänasel leinapäeval!
Igapäevased mured
Paar päeva tagasi juhtus mul selline õnnetus, et pähklit hammustades murdsin ma katki oma hamba. Kogu mu kehast käis läbi valusööst, mis lõpuks muutus väljakannatamatuks. Vaatamata sellele, et umbes 30 aastat tagasi kuulusin ma roheliste barettide hulka USA armees, kardan ma hambaarsti nagu vanakurat välku. Kuid parata polnud midagi, tuli võtta ette teekond arsti juurde.
Hambatohter koputas mu hamba pihta ja küsis, kas on valus. Tahtes endas säilitada mingitki mehelikkust, raputasin ma kangelaslikult pead, kuid ma teadsin, et mu silmad reedavad mind. Arst ütles, et ta peab suretama hambanärvi. Kõigepealt puuritakse lahti juurekanal ja siis pannakse sinna mürki ning tõmmatakse välja närv. Enda meelest lamasin ma seal toolis üsna rahulikult ja kuulasin, kuidas arst ja õde seletasid midagi 22 millimeetrist. Doktor pidas seda ebaharilikuks, peaaegu võimatuks.
Kui minuga olid asjad ühel pool, selgitas doktor, et töö käigus selgunud talle, et minu hambanärv oli juba surnud, kanal tuli lihtsalt puhastada ja panna peale antibiootikumi. Hiljem aga tuleb sellele hambale panna peale kroon. Kuni mulle kirjutati välja arvet, küsisin ma arstilt, mis oli see 22 millimeetrit, millest nad õega omavahel rääkisid. Tohter võttis välja röntgenipildi ja riputas selle ekraanile, öeldes: „Nii suurel mehel nagu teie olete, on normaalselt hambakanal märksa sügavam. On täiesti võimatu, et kellelgi on hambakanal ainult 22 millimeetrit! Poleks ma seda ise oma silmaga näinud, siis ma seda ei usuks.“
Minu eneseuhkus oli muidugi riivatud…
Koju jõudes nägin ma oma korteriuksel silti, millel korteri-ühistu käskis kindlustada järgmisel päeval sissepääsu töömeestele, kes tulevad majas vahetama vannitoatorusid.
Ärkasin hommikul hilja, alles kell 8, sest hambavalu oli mul kogu jõu ära võtnud, nüüd sain end välja magada. Kohe olid kohal ka torujürid. Nad rääkisid ainult vene keeles. Sain aru, et nemad märkasid kohe, et minusugune sell vene keelt ei oska, nii ignoreeriti mind kõigiti. Kuigi ma ei saanud millestki aru, mida nad omavahel kõnelesid, mõistsin ma, et need on töömehed, kes saadeti minu korterisse oma ülesannet täitma. Igatahes olin mina sel hommikul jäänud hiljaks vannituppa minekuga, aga kui inimene ei saa hommikul vee alla, siis tunneb ta end äärmiselt sandisti. Ometi ei keelanud ma töömeestel sulgeda veetorusid ja mehed hakkasid kohe tegutsema. Kuna Eva, minu 17-aastane kasutütar, jäi koju, siis lahkusin tööle.
Õhtul koju jõudnud, nägin ma, mida need töömehed olid korda saatnud: tualetipott oli ära lõhutud, plaadid ja klaaskapp seinalt maha kistud, piirdeliistud katki rebitud etc. Kogu vannitoast oli nagu torm üle käinud ja see oli otsast otsani sodi täis. Paks ehitustolmu kord kattis kõike, mitte ühtegi asja poldud tagasi pandud, rääkimata lõhutud asjade parandamisest. Ka käterätikud olid paksu tsemendiga koos. Ma poleks ka oma halvimas unenäos kõike seda ette näinud. Kuigi oli tegemist venelastest ehitusmeestega, usaldasin ma neid täielikult oma korteris tööd tegema. Ma ei kujuta ette, kuidas nad leiavad tulevikus tööd, kui neid saadab selline lõhkujate kuulsus. Või käituti nii vaid minuga, sest ma ei osanud vene keelt? Ma ei tea seda. Aga mida ma kindlasti tean ja mida kogu see lugu kinnitab, on see, et idast ei ole kunagi tulnud ega tule tulevikus meile kunagi midagi head. Ja kui me räägime vähemuste diskrimineerimisest, siis sel päeval olin küll mina see, keda diskrimineeriti.
Mida ma kogu sellest loost õppisin? Ma õppisin seda, et ma ei luba enam kunagi kedagi oma korteriühistust, kuhu kuulub 95% vene rahvusest inimesi, oma korterisse mingeidki töid teostama.
Eesti riik on sellise õppetunni saanud juba ammu.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Klassikaline kevadpidu Lakewoodis
Ülal: Mariliina Vilimaa ja Maaja Roos.
All: Heli Leesment, Maaja Roos ja Priit Parming.
Fotod: Tõnu Vanderer
Traditsiooniline kevadpidu Lakewoodis toimus laupäeval 19. mail 2007, alates tavalise kogunemisega hilisel päälelõuna tunnil, baari ja einelaua külastamisega, vestlustega ja tervitustega meeleolu muusika saatel. Põnevusega oodati kava algust ja üldtuntud esinejate saabumist ning nende külakosti.
Kui esimesed suupisted võetud ja janud kustutatud oligi aeg asuda nägusalt dekoreeritud saali ootama eesriide avamist ja nautima kauaoodatud kevadkontserti. Avasõna ütles LEÜ abi-esimees Priit Parming, tervitades publikut ning lühidalt tutvustades üllatavat eeskava. Peagi sisenesid prima-donnad ja asusid kohtadele laval suure aplausi saatel. Ooperi sopran Mariliina Vilimaa on juba Lakewoodi “veteran” ning publikule hästituntud lemmik, kus-juures klaverikunstnik Maaja Roos esines esmakordselt üle hulga aja.
Mariliina teadustas oma repertuaari ning peagi kõlasid esimesed helid hästituntud “Minu veetlevast leedist – “Ma tantsiks veel ja veel” ning “Kõik, mis soovin on kambrike”, mida tunnustati suure aplausiga. Järgnesid “Pariisi tango” ja Richard Rogersi “Edelweiss”, mis publiku lausa harmoonilise kütkestava sarmiga hüpnotiseeris. Seejärel Priit Ardna populaarne “Kalurineiu” ja lõpuks E. Kalmanni bravuurne “Carrambolina”. Suurepärast vokaalset esinemist saatis meisterlikult virtuoos Maaja Roos, mida tõestas ka kestev aplaus ja mis tõi esile repriisi, kuid pidime siiski leppima kontserdi vokaalse osa lõpuga.
Lavale asus klaverikunstnik Maaja Roos, kes esitas eesti muusika popurrii, mis helises vaikselt üle saali ning võlus kuulajate hingi, elustades mälestusi eesti muusika maailmast. Maaja, kes on klass omaette, näitas oma tõelist talenti professionaalsel tasemel, mistõttu ta oma töös on äärmiselt hinnatud ja tunnustatud virtuoos.
Lõppsõnas esimees Tõnu Vanderer tänas esinejaid, korraldajaid ja publikut, kutsus esinejad lava ette ning andis Ühingu poolt lille-kimbud ja isiklikuks tänu-täheks “ühe punase roosi” mõlemale staarile lootusega nende talente tulevikus jälle nautida.
Järgnes maitsev soe õhtusöök koos roosamannaga, mida pakkusid Lia, Tiina, Luule ja Mitsi. Seejärel toimus humoorikas Anita ja Imbi loterii ja tantsupidu akordioni saatel. Meeldivaks üllatuseks järgnes paljudele tuntud Heli Leesment, kes esines laagrilaulude ja ühislaulude juhatamisega. Baari kohustusi täitis kogemustega Andres Simonson abikaasaga.
Kuigi osalejaid oli poolesaja piires, tunnistati klassikaline kevadpidu igati õnnestunuks, jäädi kõigega ülimalt rahule ning lahkuti meeldivate kestvate mälestustega.
Tõnu Vanderer,
esimees
Naabri köök ja Järve tare
Kotkajärve kaks hoonet – ehitajate nimedega
KJ-JT2 – “Kalevi Leegionärid” ehitavad “Järve Taret” aastal 1954.
Foto: T. Säägi
“Tungalnoole” suurlaagris 1954.a. oli “Järve Tares” laagri pood. Pildil poemees Jüri Kingissepp teenindab laagrilisi. Foto: J. Lepp
Kotkajärve laagriala muretseti 1953. aastal ja juba järgmisel aastal toimus Eesti Skautide Malev Kanadas esimene suurlaager “TUNGALNOOLE”, laagri juhiks skm. Aksel Salumets.
Laagri tarvis ehitati Kotkajärvele esimene hoone. Kuna hoone ehitajaks oli nskm. Tõnu Järve, siis sai tarele ka nimeks “JÄRVE TARE”. Ekslikult on arvatud, et kuna tare asub järve kaldal, sai tare nime järve lähedalolekust. “Järve Tare” on aastaid ausalt ja heatahtlikult teeninud meie skautlust ja gaidlust. Algaastatel oli see ainus hoone majutuseks ning talveks paigutati sinna paadid. Esimeses laagris oli tares toiduladu ning laagri pood. Toit valmistati seal samas vahetus läheduses asuvas väliköögis.
“Järve Tare” ehitati säästlikult – siis, kui raha oli napilt. Odavamaks ehitusmaterjaliks osutus vahtrapuu. Jah, isegi toores vahtra- puu oli nii kõva, et ainult meistrimehed said naela puusse. Kuid nskm. Tõnu Järve juhendamisel kerkis hoone “Kalevi Leegionäride” kätejõul – kerkis ja püsis kohandustega aastakümneid. Samad mehed püstitasid paar aastat hiljem “Peamaja”.
Ehitati odavalt ja sellega tekkisid talvel ka lumekoorma mured. Juba varakult sügisel toestasime ematala postidega. Kord jäime aga hiljaks – lumi ja talv saabusid enneaegselt. Murelikult sõitsime Kotkajärvele, kuid õnneks lumekoorem katusel ei olnud hoonet vigastanud. Toestasime ematala postidega ning igaks juhuks naelutasime ülemised otsad tala külge. Rahuldustundega sõitsime linna tagasi – hästi tehtud töö kiidab. Talvel käisime veel- kord katuselt lund rookimas. Kui aga kevadel “Järve Tare” uksed avasime oli üllatus – talvel kõvasti kinni kiilutud postid rippusid laest ja olid üle 12 tolli põrandast kõrgemal.
Hiljem gaidlipkond “Põhjala Tütred” said hoone omale ning ehitasid selle ümber koduseks tareks – köögi, varustusruumide ja kaminaga suurtoaga. Kuid Kotkajärve loodus oli hoonele koormavaks ning väsitavaks ja nüüd asendab algset hoonet uus avar ja moodne “Järve Tare” – kuigi mitte enam Tõnu ehitatud.
Paar aastat hiljem alustasime köögi ehitamisega – kõrgele mäe otsa, kaljukünka peale. Selle hoone lubas skautidele-gaididele ehitada Toronto Eesti Selts, kuid selle lubaduse lunastas Eesti Maja hing – Paul Naaber. Igal nädalalõpul päiksetõusust loojanguni ehitas sõber Paul kööki, kuni see valmis just enne hilissügist. Viimaseks sügistööks oli seinte katmine vineeriga.
Olime uhked ja tänulikud uue köögi eest. Tänutunnuseks nimetati hoone “NAABRI KÖÖK-iks” – Paulile, kes väsimatult hoonet püstitas.
Kuid ka Naabri Köögiga oli meil seiklusi. Esimesel talvel, kui jõudsime Kotkajärvele oli okassiga ka meie köögi üles leidnud ning mõnuga närinud iga seina vineeri tahvli paar jalga altpoolt lühemaks. Õppisime ruttu – järgnevateks kateteks Kotkajärvel olid seedri lauad.
Ka köögiga oli talvel lumekoorma mured. Igal talvel vähemalt kord käisime katuselt lund maha ajamas. Sellel korral oli köögis juba pliit – uhke tellistest ehitatud pliit, ilusa raudplaadiga ja uhke korstnaga. Ette-valmistatult oli meil kaasas supiks vajalikud head asjad. Tegime tule pliidi alla, sulatasime lund ja hakkasime suppi keetma – tühjad kõhud ootel. Kuigi sisse tuli natuke suitsu, siis see meid ei häirinud. Supil oli juba meeldiv podin ja lõhn kui kokk järsku märkas – pliidi korsten oli ehitatud kuni lae alla, kuid mitte läbi katuse välja. Ja kui seda ülaotsa vaatas kokk – ehmus ta – mitte ainult korstna suits ei olnud lae all, vaid ka leegid – uue köögi katus põles seestpoolt. Kuid skaut on leidlik – ainus käepärane vedel asi oli supp, selle viskas ta lakke ja kustutas tule. Köök oli päästetud! Sellest ajast valisime omale uue koka.
Jah – köögi katust oleme tihti puhastanud. Meeldejääv oli talv suurlumega. Kui suuskadelt “maha” astusime, vajusime kaenlaaukudeni lumme. Jah – tol talvel oli lund ligi 6 jalga. Ja kui köögi katuse puhtaks saime, siis võisime katuselt hangele astuda ega vajanud redelit.
Meil oli Kotkajärvel kaks hoonet, mis tänutundeks kandsid ehitajate nimesid. Eeloleval sügisel võib loota, et ka “Naabri Köögi” algne hoone leiab asendust. Siis oleksid mõlemad esimesed Kotkajärve hooned asendatud. Nende asendustega haihtuvad ka hoonetega seotud mälestused, nii nagu enamus hoonete püstitajatest. Tahaks loota, et hoonete nimedes elavad edasi nende algsed püstitajad.
Teile raudkäppadele – kes Teie ehitasite Kotkajärve – olge tänatud! Usun, et nende algaastate mälestused soojendavad veel meie südameid ja vaimusilmas ehitame jätkuvalt Kotkajärvet.
Jaan Lepp, skm.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Konsistooriumi teadaanne
Torontos, 9.juunil, 2007.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhimääruste alusel, peale uue peapiiskopi valimist, astub tagasi Konsistoorium olemasoleva koosseisuga.
Valitud Peapiiskop (electus) nimetab assessorite kandidaadid järgnevaks konsistooriumi koosseisuks, ja pöördub E.E.L.K. Kirikukogu poole kandidaatide kinnitamiseks. See toimus kirjalikult ülemaailmselt, kus tegutsevad E.E.L.K. kogudused.
E.E.L.K. Kirikukogu poole kandidaatideks kinnitamiseks pöördumise viis läbi E.E.L.K. sekretäriaat, Peapiiskop electus nõutamisel.
Konsistooriumi sekretäriaat teatab, et E.E.L.K. Kirikukogu on kinnitanud E.E.L.K. Põhimääruste alusel kõik assessoriteks esitatud kandidaadid.
Uue E.E.L.K. Konsistooriumi koosseisu assessorite ametisse õnnistamine toimus 10. juunil, 2007 kl.11, Toronto Vana Andrese Peapiiskoplikus Kirikus.
Kristlikus osaduses,
Ivar Nippak
Peasekretär,
E.E.L.K.Konsistoorium
EL-i kalandusnõukogu kinnitas tursavaru taastuskava
Euroopa Liidu (EL) põllumajandus- ja kalandusnõukogu võttis vastu Läänemere tursavarude pikaajalise kasutamise ja taastamiskava, mis jõustub 2008. aastal.
“Tegevuskava heakskiitmise tulemusel säilivad selle aasta Läänemere tursapüügikvoodid möödunud aasta lõpus kokku lepitud tasemel, vastasel juhul tulnuks kvoote igal liikmesriigil 15 protsendi võrra vähendada,” lausus keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome.
Eesti tursapüügikvoot Läänemeres on tänavu kokku 1171 tonni.
Kalandusnõukogus kokkulepitud tegevuskava kohaselt hakatakse igal aastal Läänemere tursapüügikvoote vähendama 15% ja püügikeeluaega pikendatakse 10 protsendi võrra, kuni saavutatakse teadlaste poolt soovitatud tursa väljapüügi tase.
Muus osas jätab tegevuskava järgmisteks aastateks kehtima enamuse tursavarude kaitsemeetmeid, mida kohaldati juba ka sellel aastal. “Tegevuskava vastuvõtmine tagab selle, et enam ei ole vaja püügikvootide kehtestamisel järgmisteks aastateks pikki vaidlusi pidada, kuna meetmed näeb ette pikaajaline tegevuskava,” lisas Soome.
Eesti, kes toetas määruse vastuvõtmist, saavutas läbirääkimistel kompromissi. Selle järgi saab Läänemere põhjaosas, sealhulgas Eesti vetes, kus turska esineb minimaalselt, siiski kasutada püügivahendeid, millele püügikeeld keeluajal laieneb ning seda seniks, kuni tursk peaks uuesti siia tagasi tulema.
“Kompromiss oli Eesti jaoks oluline, kuna samu püügivahendeid kasutatakse ka lesta ja rannikukalaliikide (ahven, koha ja teised) püügiks, mistõttu püügikeeld oleks toonud kaasa olulisi piiranguid Eesti rannakalandusele,” märkis kalavarude osakonna juhataja.
Eelmisel aastal püüti Eesti vetest ametlikel andmetel kokku ligikaudu 600 kilogrammi turska. Läänemeres oli Eesti kalurite kogu tursa väljapüük eelmisel aastal 702,4 tonni. Eesti laevad püüavad turska Läänemere lõunaosas Taani ja Rootsi majandusvööndis, mis on EL ühine kalastusvöönd. VES/BNS
Venemaa lennuk rikkus Eesti õhupiiri
Vene lennuk TU-154 rikkus 18. juunil kahel korral Eesti õhupiiri põhjaranniku kohal, teatas kaitsejõudude peastaap.
Lennuplaani järgi Kaliningradi suundunud lennuk sisenes esmaspäeval, 18. juunil kella poole kümne ajal õhtul kõigepealt Eesti õhuruumi neljaks minutiks Naissaare kohal umbes kahe kilomeetri sügavusele ning hiljem üheks minutiks Osmus-saare kohal umbes kilomeetri sügavusele.
Õhupiiri rikkunud lennukiga lennuliiklusteeninduse lennujuhid ühendust ei saanud.
Lennuplaani järgi oli õhupiiri rikkunud lennuki lennuliigiks märgitud mitteregulaarlennu-liiklus.
Rikkumised fikseeris õhusuveräänsuskeskus, kes teavitas vahejuhtumist Saksamaal asuvat NATO õhuoperatsioonide keskust.
Välisministeeriumi pressiesindaja Ehtel Halliste ütles, et Eesti esitab Venemaale juhtumi kohta noodi.
Leitnant Andres Sang pea-staabi teavitusosakonnast ütles , et TU-154 on ehitatud reisilennukiks, kuid mis otstarbeks piiri rikkunud lennukit kasutatakse, ei ole teada.
Viimati rikkus Venemaa lennuk Eesti õhupiiri 2005. aasta detsembris, kui Kaliningradi suunas liikunud Vene Föderatsiooni relvajõududele kuuluv transpordilennuk An-12 sisenes Eesti õhuruumi Vaindloo saare piirkonnas 1,8 meremiili sügavuselt, viibides Eesti õhuruumis umbes minuti.
Venemaa lennukid on Soome lahe kohal korduvalt Eesti õhupiiri rikkunud. Nii sisenes 2005. aasta oktoobri lõpus Eesti õhuruumi An-26, juuni lõpus tegi sama IL-18 ja aprilli lõpus veel üks An-26. Samalaadseid juhtumeid oli ka 2004. aasta detsembris ja novembris ning varemgi. BNS
Tallinnas taaspühitseti Jaani kirik
Jaani kiriku taaspühitses pärast remonti Eesti Evangeelse Luteri Kiriku piiskop Einar Soone.
Foto: Postimees
10. juunil taaspühitseti pärast põhjalikku ja üllatavalt kiiret remonti tundmatuseni muutunud Tallinna Jaani kirik, mis oli remondis olnud jaanuari algusest.
“Inimesed tulevad mu juurde, pisarad silmis, ja ütlevad: on ime, et meie kirik nii ruttu nii ilusaks sai. Aga me uskusime seda imet,” ütles Jaani koguduse õpetaja, Tallinna praost Jaan Tammsalu.
Tema sõnul on ime seegi, et restaureerijate töö tulemusena ilmus Peterburi Kunstide Akadeemia professori Karl Gottlieb Wenigi tehtud altarimaalil “Kristus ristil” tumeda lakikihi alt välja kiriku kaitsepühak evangelist Johannes.
“Seda imet võiks ehk nimetada “Johannese ilmumiseks”, mis on meie kiriku remondi ilusamaid sümboleid,” märkis Tammsalu.
Ta avaldas lootust, et kauniks muutunud 140-aastane kirik toob häid muutusi ka inimestesse, kes siin käivad.
Kogu töö korraga
Mõte kirik põhjalikult uuendada tekkis poolteist aastat tagasi, kui suur peaorel pidi remonti minema. “Oli hirmus mõelda, et pärast seda, kui vana orel miljonite eest korda saab, algavad mõne aasta pärast selle ümber tolmu ja niiskust tekitavad remonditööd,” meenutas Tammsalu.
Koostöös riigi ja linnaga leiti võimalus kokku saada remondiks vajalik 18 miljonit krooni, kusjuures kogudus võttis pangast kaheksa miljonit laenu. Kogudus tänab ka kõiki eraannetajaid, kes olid mõistnud, et kiriku kordategemine ühekorraga oli targem kui jupikaupa.
Ka Tammsalu tänas kiriku uuendamisel kaasalöönuid. “Siin töötas enam kui 20 firmat, üle 150 spetsialisti. See oli ilus töö ja nad kõik on ilusad inimesed,” sõnas ta.
Pühakojas muidu tavatu aplausiga tervitasid kirikulised ehitustööde pealikut, Tarrest OÜ projektijuhti Urmas Tammemäed.
Tammemäe ütles Postimehele, et on tööga peaaegu rahul. “No mõned pisiasjad tuleb veel paari nädala jooksul korda sättida,” tõdes ta.
Kirik avatud kõigile
“Kirik pakub suisa rõõmu,” kinnitas koguduse nõukogu liige, kunstnik Eva Jänes. “Eriti meeldib, et sambad, mis olid juba kiriku ehitamise aegu krohviga kaetud, said nüüd oma õige näo. Need on puhastatud ja näevad välja nagu paekivitablettidest laotud.”
Et aga kirikupillidele remonditööd ei meeldi, seda näitas ka mullu valminud kooriorel. “Vaatamata sellele, et orel kaeti kolmekordse kaitsekihiga, tungis peenike tolm siiski sisse,” märkis Tammemäe. “Orelimeister ütles, et pilli kordategemiseks kulub vähemalt kolm nädalat.”
Tammsalu sõnul saab koguduse elu kauniks muutunud pühakojas uue hingamise. Alles äsja ristiti 34 täiskasvanut. Tuleval pühapäeval seisab altari ees 60 leerilast.
Jänes soovitab huvilistel tingimata sisse astuda ka kiriku väiksesse galeriisse, kus on avatud maalinäitus “Au olgu Jumalale”.
Mida ütlete uuenenud kiriku kohta?
Toomas Paul, Jaani koguduse korraline külalisõpetaja:
Kui nüüd avanevad tehnilised võimalused kontsertide korraldamiseks, siis arvan, et teda ootab siin Tallinna südames sama helge tulevik, nagu need heledad võlvid praegu päikeses vastu peegeldavad.
Mul on ühest asjast eriti hea meel – et mul õnnestus kolm aastat tagasi saada Jaan Tammsalu enda järeltulijaks. Pakkusin talle Jaguari, muidugi ülekantud tähenduses. Ütlesin, et see on minusuguse jaoks liiga hea auto, mis nõuab suuremat erksust, aga tegelikult võiksid sa sellega siin kolmesajaga ringi sõita küll. Mul on tuline heameel, et see õige valik nii ruttu nähtavaid vilju kannab.
Olite siin ligi 20 aastat ise õpetaja, kas polnud nüüd paha kuulda, kui kehvas seisus kirik enne remonti oli?
Ei, vastupidi. Ütleksin, et Jaani kirik on nagu kogu kiriku sümbol. Kui palju on ümberringi pommitatud ja väristatud, aga siin pole ühtki müüripragu, olid ainult krohvipraod.
Kiriku müürid seisavad kindlalt. Põrandad olid vajunud, aga müürid on kõvad. Suurem osa minu tööst siin oli vene ajal, kui oli tähtis vastu pidada ja kirik lahti hoida.
VES/Postimees
Ajaloolane Jaak Valge tõrjub väiteid Pätsi tihedast koostööst venelastega
Jaak Valge. Foto: Postimees
Konstantin Päts ei kooskõlastanud 1934. aasta riigipööret Nõukogude saatkonnaga, kinnitas ajaloolane Jaak Valge Tallinnas 18. juunil toimunud konverentsil, seades kahtluse alla Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi direktori Magnus Ilmjärve vastupidised väited.
Jaak Valge tutvustas konverentsil oma kaheaastase uurimistöö vahekokkuvõtet.
Peale Magnus Ilmjärve teise eesti ajaloolasena Venemaa välispoliitika arhiivis Pätsiga seotud dokumente uurimas käinud Jaak Valge väidab vastupidiselt Ilmjärvele, et Konstantin Päts ei kooskõlastanud oma tegevust Venemaaga.
Eesti sisepoliitilise ajaloo olulisimat sündmust, 1934. aasta riigipööret ja demokraatia kadumist Eestis uuriv Jaak Valge on nõus, et venelased pidasid Pätsi kolmest võimalikust riigijuhikandidaadist endale sobivaimaks.
“Iga riigi saatkonnal on oma huvid, kuid küsimus on selles, kuidas neid õnnestub realiseerida,” lausus Valge.
Valge lükkas ümber Ilmjärve väite, et venelased proovisid Pätsi tema kampaanias toetada Venemaalt antud riiklike majandustellimustega. “Need tellimused, mis moodustasid ainult ühe protsendi 1934. aasta I kvartali Eesti üldväljaveost, olid nii väikesed, et Päts ei püüdnudki end nende valguses soodsamalt, idasuhete läbimurdjana näidata,” ütles Valge.
Möödunud aasta oktoobrist tänavu maikuuni korduvalt Moskvas arhiivides käinud Valge sõnul tähendanuks Ilmjärve konstruktsioon Nõukogude Liidu rollist 1934. aasta riigipöörde ajal, et Nõukogude Liit oleks justkui sünnitanud toonase rezhiimi Eestis. “Seda ei olnud ju! Päts ei kooskõlastanud midagi. Mitte sinnapoolegi!” ütles Valge.
Saaremaa jõevähid surid vähikatku
Jõevähid. Foto: Postimees
Norra veterinaarinstituudis tehtud analüüsid näitasid, et tänavu Saaremaal Põduste jões surnud vähid põdesid vähikatku.
Tänavu aprillis märkasid kalamehed Saaremaal Põduste jões surnud jõevähkisid, teatab keskkonnaministeerium.
Esialgu oli tegemist üksikute kolletega, kuid vähkide haigestumine ja suremine levis edasi. Vaatlusel ei tuvastatud suremise seost ühegi tööstusettevõttega, sest surnud vähke esines rohkelt ka tööstuspiirkonnast ülesvoolu.
“Vähiuurijad hakkasid kahtlustama vähikatku,” ütles keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus.
“Teadaolevalt ei ole aga Saaremaal kunagi varem vähikatku esinenud, seetõttu saadeti nii surnud kui ka elusalt leitud vähkidelt võetud koeproovid vähikatku põhjustava seene (Aphanomyces astaci) kontrollimiseks Norra Riiklikusse Veterinaarinstituuti,” selgitas Tuus.
Tuus rääkis, et kõikidelt elusalt tabatud vähkidelt võetud proovide analüüsitulemused näitasidki vähikatku tekitaja DNA esinemist.
“Paraku puuduvad andmed selle kohta, kuidas ja millal vähikatku tekitaja Saaremaale sattus, ning seetõttu algatas keskkonnainspektsioon uurimise,” lisas spetsialist.
Vähikatk võib levida vähkidega, kui neid tuuakse veekogust, kus vähikatk esineb, rääkis Tuus, lisades et katk võib edasi kanduda ka veega, mis pärineb vähikatkuga veekogust või märgade püügivahenditega, kui neid on kasutatud nakkuse leviku kohas.
“Nüüd tuleb vältida katkutekitaja edasist levikut Põduste jõest teistesse veekogudesse,” hoiatas Tuus, paludes inimestel Põduste jõest praegu vett mitte võtta ja samuti hoiduda seal kalastamast.
Vähikatku leviku tõrjemeetmete väljatöötamiseks korraldas keskkonnaministeerium kolmapäeval, 20. juunil Saaremaa keskkonnateenistuse ruumes arutelu asjassepuutuvate institutsioonide ja vähivarusid uurivate teadlaste osavõtul.
VES/Postimees
Ilves: küberrünnakute korraldamise eest maksti suurt raha
President Toomas Hendrik Ilves ütles Saksa ajalehele Frankfurter Allgemeine antud intervjuus, et Eesti-vastaste küberrünnakute korraldaja maksis küberkurjategijate teenuste kasutamise eest suurt raha.
“Kui küberrünnakute kulgu jälgida, siis oli näha, et need katkesid täpselt keskööl. Ma küsisin CERT-ilt [IT-turvalisuse organisatsioon], mida see tähendama peaks. Mulle vastati, et ilmselt oli makstud küberrünnakute organiseerimise eest täpselt ühe päeva eest,” lausus Ilves 18. juunil ilmunud intervjuus.
President märkis, et Eesti-vastased rünnakud tulid läbi botneti igalt poolt igalt poolt üle maailma asuvatest arvutitest Ameerikast kuni Vietnamini. Botnetiks nimetatakse viirusega nakatatud arvutite võrku, mis võimaldab saavutada nakatunud arvuti üle kontrolli ja seda tihti nii, et arvuti omanik seda ei teagi.
“Me ei tea, kes on rünnakute taga. Aga me teame seda, et kolm aastat tagasi Venemaal vastu võetud seaduse järgi peab iga interneti teenusepakkuja oma ühendustele võimaldama ligipääsu salateenistusel FSB. FSB kontrollib seal internetti,” tõdes Ilves.
Presidendi sõnul tõrjus Eesti küberrünnakuid välismaalt tulevat internetiliiklust blokeerides.
“Üksikutele internetilehekülgedele see probleeme ei tekitanud, küll aga näiteks pankadele, mille kontodele enam väljaspool Eestit ligi ei pääsenud. See näitab, et Euroopa Liit vajab seadusi selliste internetirünnakute vastu,” lausus Ilves.
President nentis, et Eesti oli küberrünnakuteks valmistunud, kuid mitte sellises mahus rünnakute vastu. Ta meenutas, et enne e-valimiste korraldamist lasi Eesti valimiste lehekülje vastu korraldatavaid küberrünnakuid läbi mängida.
“Seoses sellega oli Eestil küberrünnakute vastane kogemus olemas ja nendel riikidel, kellel sellist kogemust pole, oleks olnud veelgi raskem,” lausus ta.
Ilvese sõnul tekkis rünnakute tõttu olukord, milles oleks võinud kaalul olla mõne inimese elu või surm, kuna lisaks pankadele ja valitsusasutuste internetileheküklgedele rünnati ka hädaabinumbrit.
“Kuna Eesti on väike riik, siis selle lühikese aja jooksul, mil hädaabinumber blokeeritud oli, ei juhtunud midagi. Aga oleks võinud juhtuda,” ütles Ilves.
Ta tõdes, et NATO võttis Eesti-vastaseid küberrünnakuid väga tõsiselt, kuna varem oli selliste rünnakute kohta maailmas väga vähe kogemusi. Ta meenutas, et Pentagoni tabas küberrünnak pärast seda, kui NATO kogemata Belgradis õhurünnakus Hiina saatkonda tabas.
“Ma usun, et taanlased said oma kogemuse kätte pärast karikatuuritüli puhkemist,” sõnas ta.
Ilvese hinnangul vajab agressiooni definitsioon tänavapäeva maailmas muutmist.
“NATO leping pärineb Teise maailmasõja järgsest ajast, kui veel ei olnud palju arvuteid. Kas me peaksime agressiooni defineerima endiselt samamoodi, nagu see oli 19. ja 20. sajandil? Me ei käsitle internetirünnakut rünnakuna. Aga mis see siis on? Kui keegi näiteks pommitab Eesti elektrijaamu ja sellega riigi elektrivõrgu rivist välja lööb, siis on see agressioon. Aga kui keegi teeb sedasama arvuteid kasutades, mis see siis on?” küsis president.
BNS
Neeme Järvi teeb orkestri kuulamise naudinguks
Maestro pidas hiljuti oma 70. juubelit
Neeme Järvi. Fotod raamatust Encore, avaldatud kirjastuse SE&JS poolt 2001.a.
Ma armastan kogu aeg, iga päev, hommikust ôhtuni – liiga palju armastan ma muusikat, on öelnud Neeme Järvi. Seda suurt jäägitut armastust on ta alati jaganud ka muusikasôpradega.
Minu enda lapsepôlve muusikaelamused on tihedalt seotud maestroga. Kuna mu ema armastas nii ooperit kui klassikat, siis vôttis ta mind alati kaasa teatrisse ja kontserditele. Nii oli minul vôimalik juba 1963. aastal teha tutvust hilisema maailmakuulsa dirigendiga. Et ma ühel päeval kohtun temaga vabas maailmas, ei osanud ma muidugi tookord unistadagi.
Tol ajal verinoor orkestrijuht vôlus mind, tollal 10-aastast, enne kôike seetôttu, et tal oli erakordne vôime panna muusikat elama; oma kehaga ta lausa inspireeris muusikuid väljendusrikkalt intepreteerima. Tal oli alati pakkuda midagi uut ja pônevat. Oma individuaalse stiili ja oskuse teisi nakatada on Järvi säilitanud tänaseni.
Kui ma neli aastat tagasi kohtusin maestro ja tema abikaasa Liiliaga (iga eduka mehe taga seisab tugev naine) Frankfurdi Vanas Ooperis mil ta külastas Maini metropoli oma Göteborgi sümfoonikutega, dirigeerides minu lemmikuid Kriegi ja Sibeliust, siis oli Neeme Järvi täpselt see sama kui ma teda mäletasin oma noorusaastatelt. Sama energiline, sama vitaalne ja muidugi karismaatiline. Tagasihoidlik ja ikkagi avatud. Gigantne kunstnik – ja seda mitte ainult kasvu môttes – môjus minule nagu vana vein, mis muutub aastate jooksul paremaks ja küpsemaks, kuid püsib maitselt ikkagi värskena.
Neeme Järvi elutee
Neeme Järvi sündis 7. juunil 1937. aastal Tallinna aedlinnas Nômmel. Perekonnas oli juba 13 aastat vanem vend Vallo (1923-94). Perekonnapea August mobiliseeriti Puna-armeesse ja saadeti “Eestiranna” pardal Venemaale. Sinna ta aga ei jôudnudki, sest sakslased pommitasid laeva pôhja. Isal ônnestus imekombel ujuda Prangli saarele, kuid läbielatud kannatused viisid mehe varakult hauda. Ema Els, perekonna ülemjuhataja, oli helde ja lahke, oma positiivse ellusuhtumisega nakatas ta kôiki, on rääkinud maestro. 1940. aastal, mil Punaarmee okupeeris Eesti, oli Neeme alles kolme aastane, suurest poliitikast ta sel ajal veel ei hoolinud. Pigem oli ta vaimustatud vend Vallo noodiôpetuse- ja pillimängutundidest. See tôi pisipoisile ka reaalset kasu, sest Neeme sai tänu Vallo eestkostmisele esineda juba 4-aastasena ksülofonistina Eesti Raadios. Sôja-aja veetsid Järvid maal. Aasta 1944, mil sakslased hakkasid pôgenema ja venelased uuesti sisse marssima, on jätnud lapse hinge sügavad jäljed: “Aga nii kui venelased kohale jôudsid, tuldi kohe väevôimuga majja sisse. Kôik kapsliga uurid ja muud väärtasjad, mis eesti ajast järel olid, kadusid momentaanselt sôdurite taskusse. Niisugune oli siis “päästja Nôukogude armee” sissetulek. Mina karjusin nii kôvasti kui jôudsin, ja vôib-olla oli sellest ka abi,” meenutab dirigent oma eluloos.
1946. aastal astus Neeme Järvi ôppima Tallinna Muusikakooli. Siit algas andeka lapse kiire tôus professionaalseks muusikuks.
Esimesed esinemised dirigendina
Neeme Järvi esimene avalik dirigeerimine toimus muusikakooli ôpilasena Estonias ja selleks oli avamäng Johann Straussi operetile “Öö Venetsiaas”. Ta oli siis alles 17-aastane. Eesti Riikliku Filharmoonia kontserdigrupi koosseisus pääses ta isegi esmakordselt NL-st välja ja armus oma esimesel välisreisil Soome ühte kohalikku neidu – kogu afäär piirdus aga kätest kinnihoidmisega.
Kuna Tallinna Konservatooriumis ei olnud sel ajal vôimalik dirigeerimist ôppida, sooritas Neeme Järvi raskusteta 1955. aasta suve lôpul sisseastumiseksamid Rimski-Korsakovi nimelises Leningradi Muusikakôrgkoolis. Tema esimeseks ôpetajaks oli praeguse Marinskij-teatri dirigent, suur vene muusika spetsialist, Juri Gamalei. Noorel muusikatalendil oli ônne, sest tema ôpinguaastad langesid kokku Hrushtshovi aegse poliitilise sulaga, mil NL said külastada paljud maailmakuulsad sümfooniaorkestrid. Pileteid oli muidugi Pierre Monteux’ vôi Herbert von Karajani külalisetendustele ülimalt raske saada, see nôudis koguni kolme öö ja päeva järjekorras seismist, kuid üha kasvav huvi dirigeerimise vastu andis jôudu takistuste ületamiseks.
Peale Gamalei ôppejôu koha koondamist, siirdus maestro Nikolai Rabinovitshi tiibade alla. Haruldasel Lääne muusikale orienteerunud pedagoogil oli mitu orkestrit, seega ei tulnud tema ôpilastel praktikast kunagi puudust. Sel perioodil juhatas Järvi tudengina oma esimesed iseseisvad kontserdid ning saavutas ka oma esimese vôidu dirigentide konkursil. 1960. aastal saabus diplomeeritud orkestrijuht dirigeerima Eesti Raadio Sümfooniaorkestrit.
Poliitika dirigeerib kunstnikke
Varakult oli Neeme Järvi sunnitud valusalt kogema, et Nôukogude Liidus ei ole ühelgi kunstnikul vabadust, olgu ta kui andekas tahes. Ta ise meenutab: “Teosed, mis tulid ettekandele, käisid kôik kontrolli alla. Need tuli enne Heliloojate Liidus läbi kuulata ja ettekandmine olenes sellest, kas seal vôeti vastu positiivne vôi negatiivne otsus. Ja kui palju kirjutati kantaate Leninist, kommunistlikust parteist vôi Suurest Oktoobrist! Hulk teoseid tuli meie eesti noodikunstnikeltki, ja mina pidin need kôik raadios ette kandma, vähemasti lindistama. Kui palju aega ja raha sinna peale kulutati!”
Maesto järgis tsensuuri ähvardustest hoolimata oma sisetunnet, ta tôi kuulajateni eesti muusika esimese dodekafoonilise orkestriteose “Nekroloog”. Heliteose on kirjutanud tollane tudeng Arvo Pärt. Austus ja armastus selle andeka kaasmaalase vastu on jäänud tänaseni püsima, ikka jälle on Neeme Järvi julgelt, eirates punast tsensuuri, dirigeerinud Pärdi teoseid: 1. Polüfooniline sümfoonia (1964), Credo (1968) jt.
1961. aasta tôi Neeme Järvile kaasa isikliku ônne, ta abiellus Kaug-Idas sündinud Liiliaga. Perekonda sündis kolm last: Paavo (1962), Maarika (1964) ja pesamuna Kristjan (1972).
Noor Neeme Järvi.
Kaks aastat hiljem môrvati Dallasis president Kennedy. Vaevalt oskas aga tôusev täht aimatagi, et paarkümmend aastat hiljem saab see manner tema uueks kodumaaks. Neeme Järvile oli aasta 1963 vägagi edukas, ta määrati Eesti Raadio Sümfooniaorkestri ning samas ka Estonia Teatri orkestri peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks. Teatris oli tema esimeseks tööks Verdi “Othello”, mida minagi veel väga hästi mäletan.
Kôikide kiirete kôrval jôudis orkestrite juht, kelle energial ei tundu olevat piire, lôpetada veel Leningradi konservatoorimi aspirantuuri. Venemaa kultuur ja muusikud mängivad tänapäevalgi Järvide peres tähtsat rolli – ei tohi unustada, et ka vene intelligents sai nôukogude absurdi impeeriumis palju kannatada. Tasub ainult lugeda primaballerina Maja Plissetskaja vôi primadonna Galina Vishnevskaja meenutusi “Aeg ja elu” (ilmunud ka eesti keeles).
Andkem siinkohal jällegi sôna maestrole endale: “Olen elanud pôneval ajal, mil kôik Venemaa tuntumad muusikud veel esiplaanil olid. Tänu koosmusitseerimisele tekkis mul, tollal alles noorel dirigendil, suurte ja legendaarsete kunstikega ka lähemaid kontakte. Mu solisteks on olnud mh Maria Grinberg, Emil Gilels, Tatjana Nikolajeva, Leonid Kogan, Mstislav Rostropovitsh. Kuid missugused olid küll nôukogude orkestrite olmetingimused välisreisidel! Poolas oli orkestrantide päevateenistus umbes 3-5 dollarit. Neil olid konservid kaasas, nad korjasid metsast seeni ja keetsid neid hotellitubades. Nad tegid ise süüa ja hoidsid niimoodi kokku, et siis kodustele midagi osta. Kölnis esinedes läksid ükskord hotelli kaitsekorgid läbi. Hiljem selgus, et muusikud hakkasid ühekorraga oma keeduspiraalidega konservisuppi soojendama.”
Tung vabaduse järele
Tänu rahvamees Gustav Ernesaksale ei olnud Eesti üldlaulupeod päris allutatud poliitikale. Laulda sai isegi helilooja kirjutatud laulu “Mu isamaa on minu arm”, mida publik pisarsilmil kaasa laulis. Kuid muidu oli kunstniku elu Nôukogude Liidus vôrreldav munadel tantsimisega. Me ei tea, millal hakkas Neeme Järvi süda teadlikult igatsema vabaduse järele. Tema elulugu jälgides vôib oletada, et sisemine tuli hôôgus pikemat aega. Kas tekkis soov suhete katkestamiseks NL-ga juba 1970-ndal aastal, mil dirigent kohtus Dmitri Shostakovitshiga Tallinnas? Vôi Roomas, kus ta vôitis orkestrijuhtide konkursi esi-preemia? Autasuga kaasnevaid kontserte Järvile ei antud, riik ei lasknud laureaati lihtsalt enam oma vanglast välja. Kas suurehingelist kunstiinimest lohutas ärajäänud ettekannete asemele N-Eesti valitsuse poolt antud kôrgeim aunimetus – rahvakunstniku tiitel? Vaevalt.
Järgnevatel aastatel olid dirigendi käed täis tööd nii kodu- kui välismaal, mh USA-s ja Argentiinas. Pealiskaudsele vaatlejale vôib tunduda, et kôik on korras: Järvidel on ilus kodu Kadriorus, neil on kôik diktatuuri privileegid nagu ôigus kasutada valitsusele môeldud kauplusi ja haiglaid, orkestrijuht saab oma dirigeeritud kontserdi-kavade eest üha kôrgemaid NL autasusid kunsti ja kultuuri alal ja ka välismaa ajakirjanikud pole kiitustega kitsid: Daily News kirjutab mh näiteks 1979. aasta kevadel: “Eestist pärit Neeme Järvi juhatas teost äärmise tundlikkuse ja vaba tempovalikuga, kaotamata siiski kordagi pinget. Ta andis kogu partituurile tundeeheda sügavuse, mida selle kollektiivi ettekannetes pole varem esinenud.”
Ja ikkagi vôidab igatsus tôelise vabaduse järele, vajadus langetada ise oma elu üle otsuseid, tarve otsustada ise millist muusikat ja millise orkestriga mängida. Kuldses nôukogude vanglas pole see vôimalik.
Järvid esitavad nôukogude vôimudele avalduse riigist jäädavalt lahkumiseks. Paljudele eestlastele tuleb see üllatusena, nad ei saa aru, miks Järvid ei ole vôimude poolt antud nomenklatuuri privileegidega rahul. 1. oktoobril 1979 juhatab Neeme Järvi oma orkestrit Tallinnas viimast korda, kavas on Eduard Tubina 10. sümfoonia. Kas maestro valis selle teose teadlikult?
NSVL-u riikliku preemia omanik on nüüd üle öö eks-laureaat, sest tema esinemised katkestatakse üle kogu nôukogudemaa. Kogu perele kleebitakse külge silt “Nôukogude kodumaa reeturid”, KGB paneb liikvele kuulujutud: Neeme Järvi töötab New Yorgis tänavamuusikuna, kultuuri väljaannetest, isegi juba valmis-trükituist, rebitakse välja Järvi nimega seotud leheküljed. Neeme Järvilt vôetakse samuti ära vôimalus oma emaga kohtumiseks. Teda ei lasta enam Eestisse, ema ei lubata aga ka poja juurde. Elss sureb pojaga kokku saamata.
Uus algus Läänes, Neeme Järvi tôus muusika gigandiks
Tänavamuusikut Neeme Järvist muidugi ei saanud. Otse vastupidi, andekas muusik arenes vabas maailmas gigandiks. Tema hiline areng tôstatab tahes-tahtmatult ka küsimuse, milliseks oleks kujunenud maestro karjäär ilma NL-s elatud aastateta? Kui mitmete andekate inimeste hingerikkused tappis punane diktatuur!
Kui NL tolmud endalt maha raputanud maestro jôudis Ameerikasse, olid talle juba mitmed kontserdid planeeritud. Andekas ja tööindu täis olev eestlane leidis ruttu tee muusikakriitikute südametesse, Nancy Malitz iseloomustab Järvit 1980. aastal “The Cicinnati Enquirer”-is kui väga selgete ideedega dirigenti, kes teab, kuidas orkestrist tavapärasest palju rohkem kôla välja vôluda ja kes inspireerib värvikalt, jôuliselt küllusliku rütmilise impulsiga mängima – Järvi teeb orkestri kuulamise naudinguks. Muusikateadlane Priit Kuusk on arvutanud välja, et aastatel 1991-2001 on Neeme Järvi dirigeerinud üle tuhandel kontserdil 70 erinevat orkestrit 125 linnas. Pealegi on meie maestro plaadistanud üle 350 erineva muusika CD, sh ka tundmatuid helikunstnikke. Ja see on hiigelsaavutus!
Aino Siebert
Pirita kloostri varemetes näeb suvel etendust “Birgitta”
Nimitegelast Birgittat mängib Garmen Tabor. Foto: EPL
Sel suvel on Pirita kloostri varemetes võimalik näha Salme Raatmaa poeemi “Pirita peegeldused” alusel valminud etendust “Birgitta”.
Näidendi seadis lavale Liina Orlova. Birgitta rollis astub üles Garmen Tabor, tema abikaasat Ulfi kehastab Margus Tabor, kuninganna Biancat Külli Teetamm. Lisaks löövad kaasa Liina Orlova, Hans Kaldoja, Jaan Kiho jt.
Lavastus loob elava pildi 14. sajandil elanud Rootsi naisest, kelle katolik kirik pärast tema surma pühakuks kuulutas. Birgitta pani aluse birgitiinide ordule ja temalt on nime saanud ka Pirita klooster.
“Puhtalt poeemina tundus teos liiga vaesena, nii lisanduvad ajastutruud kostüümid, muusika ja tantsud, mis sobivad ilusti hoone atmosfääriga,” kirjeldas Orlova lavastuse kujunemist veel näidendi proovide ajal.
Etendust mängitakse Pirita kloostri varemetes 22., 23. ja 26. juunil kell 20.00 ning 12. ja 13. augustil kell 22.00.
EPL
* The Front Page reports from the annual meeting of the elected members of the Estonian American National Council. Members gathered at the 4-Points Sheraton between Washington, DC and Baltimore to discuss issues regarding the Estonian-American community. Among the issues raised was the need for the EANC to continue to be the conduit between the community and both the US and Estonian governments. Of special note was the participation of the makers of the feature-documentary “Singing Revolution.” They showed a short clip of the movie, and outlined their plans to get the movie into as many movie-houses as possible.
* Ilmar Mikiver writes about the decline of the French communist party. After WWII, due in large part to their participation in the Resistance, the French communist party enjoyed a measure of success and popularity. But over the years, especially in recent times, the party has declined, as they have lost seats in the government and their ranks have been decimated. With the victory of Nicolas Sarkozy as President, the future of the communists is becoming clear: there is none.
* Vello Helk discusses Vladimir Putin and his hold on Russia. With his unique form of democracy, Mr. Putin sees Russians as being easily overwhelmed by choice and freedom. Thus, democracy would not work, as no one could make decisions. By making decisions for them and filtering their news, Mr. Helk notes, allows Mr. Putin the opportunity to give his people democracy in an organized fashion. The West, of course, treats the situation with calm and balance, assuming that all democracies act the same.
* The Art and Culture page reports on Neeme Järvi on the occasion of his 70th birthday. The writer recalls the first time she saw Mr. Järvi in concert, directing an orchestra. A short history of the maestro is given, complete with quotes from the man himself, taken from his autobiography. Especially interesting are the sections that discuss how an artist could show their disagreement with the political system by performing works that were considered acceptable. For Mr. Järvi, this meant the direction of music by the then new composer Arvo Pärt.
* A classical Spring festival was held at the Lakewood Estonian House. The article, with photos, is featured on page 5. The event featured the singing of soprano Mariliina Vilimaa, a favorite for many Estonians at the House, as well as the musical accompaniment and performance of pianist Maaja Roos.
* An article on the Estonian-Canadian scout camp Kotkjärve appears on page 7. The article focuses on the kitchen and the hall, named after the individuals who built them. The Järve Hall ws built during a time of financial difficulty, but through the work of Tõnu Järve, the job got done. The Naaber Kitchen is named after Paul Naaber, who came each weekend to do more work on the construction, until one summer the job was done.
CELEBRATING 85 YEARS OF FRIENDSHIP: IDEALS IN PRACTICE.
Address by Minister Urmas Paet at the Heritage Foundation
Senator DeMint,
Dear colleagues,
Ladies and gentlemen,
It is a privilege to speak here at the Heritage Foundation to this very distinguished and knowledgeable audience.
Today, we are celebrating an important anniversary of U.S.-Baltic co-operation. 85 years ago, diplomatic relations were established between the United States of America and the young Republic of Estonia, thus launching a long-lasting friendship that has truly thrived. Based on the ideas of President Woodrow Wilson, Estonia had just taken advantage of the narrow window of opportunity and had fought itself free. The United States had no particular strategic reason for recognising us; it was done largely out of noble idealism.
Throughout these 85 years, we have stood by each other, not just when it was easy and convenient, but also in times of great need.
During the long night of Soviet occupation, American support for our captive nations was unwavering. Your commitment gave courage to the discouraged, and it was the primary beacon of hope in our struggle for freedom.
I am just coming from the Victims of Communism Memorial, which was opened here in Washington just a day before yesterday. This monument will help us in reminding the world of the inhumane crimes that communism has brought upon mankind. It is also momentous that we hold our conference today – a day of mourning and commemoration in the Baltic States. On June 14th, 1941, the Soviet deportations reached their first tragic peak, when nearly 10,000 people from Estonia alone were deported to Siberia in a single night.
The principled behaviour of the United States is a quality that we greatly admire. The U.S. Freedom Support Act, the pressure that was applied to withdraw the occupying armed forces from our country, and your support for the enlargement of NATO have all contributed to Estonia becoming a democratic, prosperous, and mature country.
America has never abandoned us, and for that, we are grateful.
This, however, is not a one-sided story. Estonia stood by the United States on the tragic September the 11th. As we speak, Estonian soldiers are fighting, shoulder to shoulder, with their American comrades-in-arms in both Baghdad and Afghanistan; we cooperate in the Balkans, as well as work closely together to advance freedom and security in Europe, its neighbourhood, and beyond.
Unlike sometimes assumed, ideals and practicality do not contradict each other. Quite the opposite. America’s and Estonia’s relations have always been based on shared values. But we have also creatively, methodically, and bravely worked for the realisation of these dreams. We do not only believe in freedom, we are certainly ready to do something about it.
Ladies and gentlemen,
As freedom and democracy safeguard our individual liberties at home, they are also the best security guarantee for our nations. We know from our own experience, that freedom cannot always be taken for granted – it needs a favourable environment, and cannot survive unless people make conscious decisions to safeguard it.
Therefore, it is in our interests to help the aspiring peoples in Eastern Europe, the Middle East, and elsewhere. Our work will eventually widen the zone of stability, and provide for our security in the best possible way.
We are making good progress in Georgia, Ukraine, and Moldova. Estonia’s real contribution is our experience, and we have the credibility of a nation that broke free from tyranny and managed to rebuild our society in less than 10 short years.
Relentless efforts are also needed to help resolve the so-called frozen conflicts. Estonia’s position is that the search for political solutions and the search for a working peacekeeping formula must mutually support each other. The current CIS peacekeeping in Moldova is actually having a perpetuating effect on the conflict, rather than facilitating the solution. Therefore, a truly multinational stabilisation mission is needed to replace it.
Estonia has consistently supported the open door policy of the European Union and NATO. We support the extending of NATO’s Membership Action Plan to Georgia next year at the summit in Bucharest. Also, we encourage Ukraine to enhance its cooperation with NATO. We have provided our transition experts to both of these countries to share our experiences. We help the aspirant countries in every way we can, so that one day they can assume their rightful place in the European family of nations.
Estonia will continue its efforts to help the people of Belarus, home of the last true dictatorship in Europe. We are already enlarging our project for training Belarus students, who oppose the repression and who will hopefully become the future leaders of that country. When we act together, it is only a matter of time when Belarus rejoins Europe as a proud, free nation.
Dear friends,
A critical issue in the further development of cooperation between America and Estonia is the free movement of ideas, capital, and people. Hence, the need for visa free travel between the European Union and the United States. At this point, I would like to thank the Heritage Foundation for its help in trying to expand the U.S. Visa Waiver Program, so that international travel between the two shores of the Atlantic could truly be free and secure.
The more we share, the more we understand each other and the closer is our friendship.
We have made significant strides since we started the discussions on the expansion of the Visa Waiver Program. And I can proudly assure you, that Estonia meets all of the required security standards. We need a solution to this issue soon, and I hope that the U.S. Congress will take the final necessary steps so that all EU Member States will be able to join the Visa Waiver Program.
Europe and America form a natural alliance. It has been rightfully said that when the EU and the U.S. agree, others follow. A senior political thinker of the EU, Mr. Robert Cooper, has justly noted that “while Europeans talk of human rights and the rule of law, Americans talk of freedom and democracy, but that we really mean the same thing. It is the force of the idea and the power of its practice that conquers.”
Along with efforts to combat terrorism and the proliferation of weapons of mass destruction, Estonia recognises the importance of transatlantic cooperation in the areas of energy security and climate change. It is in our mutual interests to secure safe and affordable energy supplies, as well as a friendly and clean environment, for the future generations. At the next EU-U.S. Summit, we should agree to strengthen our alliance in this field, and offer a stronger leadership for the tackling of global energy challenges.
Speaking of challenges – as we know, today’s security is threatened not just by conventional means but increasingly by various other forms of aggression.
In April and May of 2007, Estonia’s key government, industry, media and other websites were heavily and professionally attacked – swamped with information packages in order to paralyze our lines of communication. At the peak moments, the amount of cyber traffic from outside Estonia targeting governmental institutions was 400 times greater than the normal rate. We were the target of a three-week long cyber attack, which was aimed at destabilising our country.
We managed to deal with the offensive rather successfully and, in the process, acquired valuable expertise.
The Internet could become a perfect battlefield of the 21st century. We already know that our enemies need not necessarily target our cities, harbours, or railways only. They can aim an all-encompassing assault at our cyber-infrastructure, and thus harm our ability to effectively defend our people. As a result of an effective political propaganda campaign, a significant number of evildoers could be induced to simultaneously launch a massive cyber attack almost instantly. Hence, it is possible to inflict serious damage to a nation’s critical information infrastructure, especially in highly wired societies. Potential attacks on our cyber-infrastructure should therefore be taken as seriously as conventional attacks aimed at our traditional infrastructures.
Therefore, we have urged NATO to develop a common policy in this new dimension, and we need American support for that to happen. Our alliance should not be constrained by the limits of conventional wisdom, and just as we need to protect ourselves from hostile airplanes, missiles, and submarines, we require a defence for our cyberspace. It is vital to establish a commonly agreed legal definition of cyber warfare and other related items. We also need technical and operational means for countering this new threat.
A few years ago, we established the Cyber Defence Centre in Tallinn. We call upon all NATO Member States to join this centre of excellence, to share the experiences already acquired, and to jointly fight against the increasing threat.
Ladies and gentlemen,
Freedom is still not yet free, and peace is increasingly dependant upon the strength of our democratic alliance.
Many observers have asked whether the recently heard rhetoric from Russia, reminiscent of the Cold War, reflects a trend towards the re-establishment of the Soviet Union. I do not think that it will be possible to restore the Soviet Union – a totally illegitimate and oppressive system – if we are all willing to actively stand by the principles upon which our societies are based.
The great Victor Hugo said in 1851: “A day will come when your weapons will fall from your hands, a day when war will seem absurd and be as impossible between Paris and London, St. Petersburg and Berlin, Vienna and Turin, as today it would seem impossible between Rouen and Amiens, Boston and Philadelphia. /…/ henceforth the goal of great politics, of true politics, is this: the recognition of all nationalities, the restoration of the historical unity of nations and the uniting of the latter to civilization by peace.”
When Hugo was asked when his vision would become a reality, he replied optimistically that it will take just… 400 years!
Fortunately, we already have shining examples of peace and liberty in the world today. And we know a secret recipe: being free and at peace, ruled by law, and not by force, by the people, for the people. For these ideals we, the United States of America and the Republic of Estonia, have worked for 85 years, and will continue to do so.
Thank you and may our alliance continue to be strong!
DAY OF MOURNING
Joint statement of the President of the Republic, the President of the Riigikogu and the Prime Minister
June 14, 2007 — Today, on the Day of Mourning 2007, there is once again reason to gather at the pedestal of the statue of the mourning Linda and at other commemoration sites all over Estonia. Although mourning and anguish and tragic memories join us here every year anew, this day is also a day for drawing significant conclusions.
The main lesson taught to us by the innocent victims of Communism is that to a state based on the rule of law, and to democracy, there is no alternative. Otherwise we cannot prevent such horrors from occurring. Let us not forget: although in Estonia there were specific persons behind the repressions, although tens of thousands of people suffered for the repressions, it takes a totalitarian system for such things to happen, a state without liberties – an absence of democracy.
And this is not a special truth of Estonia, not a special case. More than a hundred million people all over the world have perished under the terror of Communist regimes. And they will be remembered. The day before yesterday, an international memorial for the victims of Communism was opened on Capitol Hill at Washington, the founding of which has also been supported by Estonia.
The actions of all Communist tyrannies are thus aligned, whether these have happened in Europe, Asia or elsewhere, among others the Berlin Wall as a symbol of disrupting countries and people, which divided people into the free and the subdued, as well as all the tragic events taking place in Estonia for half a century starting from the summer of 1940.
The strongest defence against all of that is a free, democratic world, which Estonia firmly belongs to.
Toomas Hendrik Ilves
Ene Ergma
Andrus Ansip
Prime Minister’s address on the occasion of the anniversary of the Estonian flag
Tallinn, Stenbock House, 3 June 2007
Dear compatriots,
Tomorrow, on Monday, the Estonian flag celebrates its 123rd birthday. I call for all the Estonian people to proudly raise the flag of our country on that day! We shall attempt to decorate with our national colours each house, each yard, and each flagpole. With this, we show respect towards our country and people, our statehood and history, which has granted us Estonia as it is today. The flying of the blue-black-white flag has not always been possible in this country. It is no surprise that Estonian students had to carry out the birth of the flag and its initial inauguration half-secretly, not to mention long decades under a foreign power when this colour combination was completely forbidden.
Let’s hoist now, on Estonian Flag Day, the flag of our struggles and victories, the flag of our free people and solidarity.
Today, in June 2007, we are more assured than ever before that the waving of the blue-black-white flag above all of Estonia is a matter of fact that can never be placed in doubt again.
Andrus Ansip
|
