|
Connecticuti Eesti Kooli jõulupuu
Connecticuti Eesti Kooli noorimad päkapikud koos õpetaja Leelo Linaski ja lauluõpetaja Laine Kingoga. Fotod: Rein Linask
9. detsembril toimus traditsiooniline Connecticuti Eesti kooli Jõulupuu Concordia Luteri kirikus Manchester, Ct. Koolis on 35 registreeritud last ja külalistega koos oli kohal üle saja inimese. Teadustaja Linda Linask alustas programmi kõige nooremate klassi kooriga- nende õpetaja on Leelo Linask. Lauldi “Päkapikk” ja “Tasa,Tasa”, lauluõpetaja Laine Kingo klaverisaatel ja juhatusel. Järgmise klassi õpetajateks on Ulla Barclay ja Silvi Peckham. Nende õpilased laulsid “Kill-Kõll” ja “Lapsed Tuppa”. Siis esitasid kooli noored originaalse näidendi “Päkapikumaa Soovide Unelem”-(“Unbelievable Wishes for Santa”), mille oli koostanud Kristi Rakfeldt ja Linda Linask. Jõuluvana osa täitis energiliselt Aadam Barclay ja terve näidend oli humoorikas ja ajakohane.
Kui noored ümber riietasid Jeesuse sõime lavapildiks, kus väiksemad inglid täitsa särasid, siis Indrik Linask luges Oskar Lutsu Kevadest Jõuluõhtust, mis oli kontrastiks moodsale ajale. Vahepeal said ka külalised laulda vanu armastatud Jõululaule ja Helgi Kõiva poolt varem tõlgitud “Jõulukellad” (Silver Bells), millega kaasnes efektne klaverisaade.
Einelaua olid korraldanud Liz Kõiva, Kristian Kõiva ja Maria Kõiva. Laudade kaunistused olid Laine Edmistonilt ja Erika Edmiston luges söögipalve. Külalistele pakuti rikkaliku valikuga suupisteid ja maiustusi.
Jõuluvana tõi palju kinke kokkutulnud lastele ja mitmed lapsed esinesid salmide ja lauludega või muusika paladega. Külalised osalesid hästi korraldatud loteriis, tänu Ingi Triantafylidisele ja Anneliis Kuusikule.
Kooli juhataja, Kristi Rakfeldt tänas kõiki ja toonitas kui tähtis on vabatahtlik töö – näiteks Liz Kõiva on juba 16 aastat kooli laekur olnud ja Rein Linask on juba ligemale 50 aastat toetanud helitehnika ja fotograafiaga.Samuti ta tõi esile Tiina Uustalu ja Helgi Piheli kes annavad usuõpetus tunde kord kuus.Eestikooli Jõulupuu lõi meeleolulise ja ilusa alguse pühadele.
Jüri Martinson
Pilte Connecticuti Eesti Kooli jõulupuult.
USA eestlaskonna esindajad president Gerald Fordi külalistena
USA eestlaskonna esindajad president Gerald Fordi külaliseks Valges Majas kolmkümmend kaks aastat tagasi. Vasakult: Juhan Simonson, president Gerald R. Ford, Ilmar Pleer(†) ja Mati Kõiva. Foto: Valge Maja erakogust
USA 38. presidendi Gerald R. Fordi hiljutise surma ja käimas olevate mälestustseremooniate ning matuste puhul on sünnis meelde tuletada tema kokkupuuteid ka USA eestlaskonna esindajatega.
Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Komisjon korraldas 1975. aasta suvel Helsingis 35 riigi osavõtul konverentsi, mille tulemuseks oli nn. Helsingi lepingu allakirjutamine. Konverentsi eeltööde arutamiseks kutsuti 27. veebruaril Valgesse Majja 9-liikmeline USA Balti keskorganisatsioonide delegatsioon. Eestlaskonda esindasid Eesti Rahvuskomitee tolleaegne esimees Ilmar Pleer, aseesimees Juhan Simonson ja juhatuseliige Mati Kõiva.
Balti delegatsiooni poolt anti President Fordile üle ühine memorendum Balti riike puudutavates küsimustes, eriti seoses Helsingi lepingu sõlmimisega. Eestlaste delegatsioon esitas veel omalt poolt E.V. aastapäeva aktusel New Yorgis ja mujal vastuvõetud Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) poolt koostatud resolutsiooni. Ligi tund aega kestnud kokkusaamine toimus Presidendi ametiruumis, Oval Office’s, ja kulges äärmiselt sõbralikus ja heas koostöö vaimus. President Ford esitas omapoolseid küsimusi Balti delegatsiooni liikmetele ning jutuajamise juures viibis ka tuntud ikestatud rahvaste sõber Kongressis, Illinoisi osariigi Esinduskoja liige, republikaan Edward Derwinski, kes andis ka omapoolseid selgitusi.
President Ford oli mõni päev varem saabunud talviselt golfimängu puhkuselt Palm Springis, Kalifornias, ja oli hästi päevitunud ja nagu alati, sirge ja atleetliku hoiakuga.
Vastuvõtule Oval Office’is järgnes Balti delegatsioonile korraldatud ametlik lõunasöök Kongressi restoranis.
On huvitav märkida, et ajaloolisest kokkutulekust President Gerald R. Fordiga osavõtnud USA eestlaskonna esindajad on ka kõik olnud aastate jooksul USA eestlaste keskorganisatsiooni, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, esimehed: Ilmar Pleer 1972-1978, Juhan Simonson 1978-1996 ja Mati Kõiva 1996-2006.
Airi Vaga
SAATUSRASKED NÄDALAD
Ilmar Mikiver
Harva on ühte nii lühikesse ajaperioodi kuhjunud nii palju nii tähtsaid ootusi kui saabunud uusaasta esimesse kolme nädalasse. Neil nädalail peab Ameerika rahvas, Kongress ja Valge Maja teada saama, mis otsustab terroritõrje sõja, Iraagi valitsuse käekäigu ning põhiliselt ka Bushi presidentuuri saatuse. Ajakiri U.S. News & World Report teeb olukorrast graafilise kokkuvõtte, mis on väärt in extenso tsiteerida:
“Jaanuari algul võtavad demokraadid Kongressi üle ja näitavad, kui agressiivselt nad kavatsevad valitsusele oponeerida Iraagi asjus ning terves reas sisepoliitilistes küsimustes. Jaanuari keskeks on president Bush ära pidanud oma kõrgeid riske õigustava kõne, mis defineerib meie edasise etapi Iraagis. Ja 23. jaanuaril kuuleme ta “Uniooni aasta-ülevaadet” (State of the Union”) . Üks vabariiklaste erakonna seenior-nõustaja kommenteerib olukorda järgmiselt:
“Ükskõik, mida president iganes soovib teha oma ametiaja kahel viimasel aastal (2007 ja 2008), sõltub sellest, milliseks kujuneb reageering tema uuele kursile Iraagi-poliitikas. Kui ta Iraagi-kõne ebaõnnestub, on kõik läbi”.
Kuid hirmul võivad olla suured silmad. Mida see veteran-republikaan ei näi arvestavat, on tõik, et neil kahel aastal jagavad valitsuse sammude eest vastutust ka demokraadid, kelle käes on nüüd võim. President Bush ei ole Lähis-Ida poliitikas enam see ainumäärav tegur, mida ta oli viimased kuus aastat. Washington Posti kolumnist David Ignatius, kes korrapäraselt külastab Lähis-Ida võitluspiirkondi, teeb huvitava valiku isikutest, kes sümboliseerivad „eelseisva aasta tõotust ja potentsiaali“ ning kellest tema hinnangul Iraagi ja Palestiina konfliktide lahendamine suurel määral oleneb. Nendeks on Teherani linnapea, Iisraeli suursaadik Washingtonis ning Ühendriikide sisekaitseminister.
Detsembris toimunud Teherani linnavolikogu valimistel tuli ülekaalukaks võitjaks linnapea Mohammad Baqer Qalibafi nimekiri, kuna käremeelse presidendi Ahmadinejadi grupp võitis ainult kaks kohta viieteistkümnest. Ignatius iseloomustab Qalibafi järgmiselt:
„Ta kehastab Iraani potentsiaali kujuneda suureks riigiks ning pääseda sellest apokalüptilisest kokkupõrkest Läänega, mida proklameerib tema poliitiline vastane Mahmoud Ahmadinejad“ (WP, 29. dets.)
Ignatius, kelle informatsioon näib usaldusväärne, valib teiseks võtmetähtsusega isikuks Iisraeli uue suursaadiku Washingtonis, Sallai Meridori. Nagu Qalibaf Iraanis nii kehastab Meridor (51) Iisraelis Ignatiuse hinnangul uut rahumeelsemat generatsiooni, mis võib olla Palestiina riigi ideeele vastuvõtlikum kui tema eelkäijate sugupõlved. Tsiteerin:
„Mul on tunne, et tema generatsiooni iisraellased hakkavad aru saama, et Iisraeliga rahus elav Palestiina riik on kriitilise tähtsusega demokraatliku juudi riigi olemasoluks“.
Washington Posti kolumnisti kolmandaks valikuks on Bushi valitsuse ajal loodud uue sisekaitseministeeiumi (Homeland Security Department’i) juhataja Michael Chertoff. Ignatius on oma Chertoffile asetatud lootustes märksa reserveeritum kui kahel eelmisel juhtumil. Mitte et ta ministri võimetes kahtleks, vaid pigem seetõttu, et Chertoffil lasuv vastutus on lihtsalt kujuteldamatu – „hirmuäratav vastutus“, nendib kolumnist ning kirjutab:
„Tema kehastab uue aasta realiteeti, mida me tunneme vaistlikult, kuid haruharva söandame välja ütelda. Terroristid, kes ründasid Ameerikat 11. septembril 2001, ründavad uuesti, võibolla veel hävitavama jõuga. Chertoffi hirmuäratavaks vastutuseks on olla selleks õuduseks valmis – ajal, mil me teised teeme oma tavalisi toimetusi“.
Pealegi on sisekaitseülema võime katastroofi vältida ebaproportsinaalses suhtes hädaohukollete tohutu hulgaga. Kiusatus on keskenduda neile ohtudele, mida on kergem ära hoida, ütleb Ignatius, kuid lisab, et minister Chertoff on sellest teadlik. Ta möönab, et ta kõike teha ei suuda – „riski tõrje ei võrdu riski elimineerimisega“.
On kindel, et uus aasta toob uusi tuuli Bushi valitsuse terroritõrje poliitikasse. Seda tagab juba Kongressi uus koosseis, kuid ka võimalus, et Lähis-Idas „pääsevad löögile“ mõned uued mängijad, nagu vihjab Washington Posti analüütik. Seistes alles saatusraskete nädalate künnisel, on võimatu midagi rohkemat ennustada.
Uue aasta lävel
Vello Helk 30.12.2006
Uut aastat alustades pean realistina tõdema, et suhteliselt kõrge vanuse tõttu on minu tulevik üha piiratum, paradoksaalselt öeldes selja taga. Püüan orienteeruda olevikus ja Eesti ajalugu Euroopa kontekstis paigale panna, seda mitte mõne Eesti vaimusuuruse eeskujul redutseerida filosoofiliseks-semantiliseks diskussiooniks: näiteks, mis tähendab okupatsioon? Sellel teemal võib kirjutada palju lehekülgi, seejuures unustades olemuse ja tulemused. Nagu nõukogude vanglas, piinatud ei tohi ka häält teha, see on liiga emotsionaalne.
Uue aasta lävel näen terendamas kommenteerimise lõpetamist. Pean lisaks möönma, et ma nagu polekski puht eesti ajaloolane. Olen ju kohalikult ja rahvusvaheliselt tuntud kui eesti päritolu taani ajaloolane. Lähtun peamiselt siinsest taustast ja ka maailma ajaloost, milles Eestil on kaduvväike osa. On ju alati olnud naabervõimude mängukanniks, ajalugu sõltunud nende suhetest. Eestluse säilumine sõltub aga peamiselt eestlastest. Eesti suurmehed on au ja kiitust, aga ka kriitikat pälvinud maailma ajaloo arengu taustal. Seda kõike tuleks rohkem mõista. Mul on olnud õnne, olen saanud areneda ilma ideoloogilise sunduseta, koos Euroopa ja maailma arenguga. Põhiliselt ikka jäänud eestlaseks, siiski mitte egotsentriliseks. Eesti ajalugu on minu südame ajalooks.
Võib-olla oleks kasulik omada midagi 20. sajandi lõpparve taolist, mis aitaks ühiskonnal kergemini ületada keeldude, hirmude, ebatolerantsuse ja eelarvamuste kokteili järelmõjusid? Sageli on öeldud, et ENSV aja lummusest väljatulek võtab sama aja, kui see kestis. Ent ajalugu ei anna kunagi loodetud aega uute tingimustega kohanemiseks. Kui üha rohkem kultuurisiksusi valib kohanemise ja enesekriitika, st vaikimise, valivad nad aeglase allaandmise.
Mitmed vaatlejad on juhtinud tähelepanu faktile, et KGB “aktiivsete meetmete” kasutamise eesmärkide sekka kuulus ka vastasbloki riikides rahvarahutuste ja rassirahutuste korraldamine. Selleks saadeti vaenu, vihkamist ja vägivalda õhutavaid kirju ja üleskutseid erinevatele osapooltele ning levitati kahtlusi prominentsete isikute tegevuse motiivide suhtes sageli mõista andes, et “tegelikult” töötab too vaenlase heaks.
Seda taktikat kasutatakse aga üsna palju praeguses Eestis. Poliitilises propagandas kohtame tihti katseid sisendada avalikkusele, et mõni silmapaistev poliitik on venemeelne, natsimeelne, kommunist jne. Mis muidugi ei tähenda, et keegi ei võiks olla, aga tekib kahtlus, kui süüdistajad ise üsna selgelt esindavat seda pahet, mida tahetakse vastastele külge pookida.
Võrgukommentaaride rägastikus on üsna tabavaid tähelepanekuid. Näiteks poliitilisest keelest, et see meenutab üha enam, justkui oleks kadumaläinud Brezhnevi aeg tagasi ja eesti keele lihtsustamiseks neljateistkümnest käändest vaid kolm püsikasutuses olevatest alles jäänud – ülistav, omistav ja mittemidagi-ütlev (ehk JOKK).
Tuleb ka nentida, et Venemaal mõeldakse inimõiguste all mitte inimeste, vaid ainult venelaste kui venelaste õigusi. Neid kahte asja hoitakse Venemaal ja selle poolt okupeeritud riikides (endistes ja praegustes) rangelt lahus. Venemaa „suveräänse demokraatia” ja partei-ehituse rahvuslikke eripärasid selgitab ilmekalt Kremli noorteorganisatsiooni Nashi sellesuvisest noortelaagrist pärit loosung ”Tõde pole see, mis tegelikult juhtus, vaid see, mida inimesed juhtunust räägivad”.
Eriti parempoolsete hulgas on palju efektiivseid killustajaid, kes ajavad USA-d, euroliitu, vabamüürlasi ja juute süüdistades ja vandenõuteooriaid leiutades väga ohtlikku poliitikat. Olles kõige ja kõigi vastu, väidavad nad, et kõige õigem tee Eesti “täielisele” iseseisvusele oleks EL-ist välja astumine, suhete katkestamine USA ja teiste lääneliitlastega ning siis riigipiiri nihutamine Tartu rahulepingu kohaselt. Seatakse endid meelega rahvusvaheliselt täielikku isolatsiooni. Unustatakse, et ainult USA ja euroliidu vihmavarju all on võimalik ajada sellist juttu. Kui nende soov täide läheks, mis valik oleks siis Eestil? Oleks vaja maaühendust säilitada ja silmi avada ning mitte lasta ennast jälle tasapisi, aga märkamatult ja järjekindlalt idaimpeeriumi külge liita. Selline käitumine on ju vesi Moskva mõjuagentide veskile, kes on ka varmad seda oma huvides ära kasutama. Kui keegi arvab, et Eesti vajab lääneliitlasi praegu vähem kui 1990-ndatel aastatel, on ta sügavalt eksinud. Idapoolsed arengud teevad Eesti tuleviku ilma läänemaailmast pärit mõjukate sõpradeta väga pilviseks mitte kaugemas, vaid juba lähemas tulevikus.
Võrgukommentaarides vingudes ja kõrtsis valitsust kirudes ei saa ju muuta Eestit paremaks, küll aga märtsivalimistel julgelt hääletuskasti juurde astudes. Valijate hoiakust sõltub Eesti tulevik.
Lõhestatud rahvas?
Aastavahetuse pressis näis rohkem kui üht vaatlejat häirivat täheldus, et Ameerika rahvas on jagunemas kaheks vastandlikuks ja tihti võrdselt tugevaks leeriks – mitte üksnes nende vahel, kes toetavad sõda Iraagis, ja teiste, kes mõistavad selle hukka: aga ka usklike ja ateistide, perekonna-inimeste ja vaba-abielu pooldajate ning – ootuspäraselt muidugi – ka rikaste ja vaeste vahel. Kuhu sa ka vaatad, käimas on mingi polariseerumisprotsess, milles kogu rahvas seisab eksistentsialistliku valiku ees: kas üks või teine, kolmandat võimalust sul ei ole.
Kahed viimased üldvalimised ei ole jätnud mingit kahtlust, et see jõudude pooldumine on jõudnud väga delikaatse balansini demokraatide ja vabariiklaste vahel — 51% – 49% – (nagu näitasid 2006.a. valimised demokraatide edemusega Senatis ja 2004.a. valimised vabariiklaste edemusega äraantud häälte üldarvus). Ja see oli 2004. a. kampaanias, kui tollane asepresidendi kandidaat John Edwards laskis jälle lendu selle sajandivanuse vasakpoolsete lööklause ameerika ühiskonna kohta, et vahe “nende vahel, kel on” (“the haves”) ja “nende, kel ei ole” (the have-nots”) on pidevalt suurenemas. Mis on vale. (Sellest lähemalt allpool.)
Kuid vaadakem realiteetidele näkku. Ei saa eitada rahva killunemist, kui juba selline veendunud optimist nagu Washington Timesi poliitiline analüütik Donald Lambro kirjutab:
“Sõda Iraagis on läinud halvasti… Viimasel aastal oleme võinud tunnistada rahva meeleolu muutumist pessimistlikuks ja lõhestunuks küsimuses: mis peaks nüüd olema meie järgmine samm”? (WT, 25. dets.) Aga aasta-ülevaated pakuvad rea teisi tunnusmärke peale sõja, et Ameerika rahvastikku lahku kiskuvad jõud on süvenemas. Üks muret tekitavamaid nendest näib vähemalt allakirjutanule olevat perekondade hävinemine. Asja avaldatud statistika näitab, et abiellunud isikute koguarv USA-s on viimase kuue aasta kestel langenud 58-lt protsendilt 55-le ja et alla 18-aastaste laste suhtarv, kes elavad kahe vanemaga perekondades, on vähenenud 69-lt 67-le protsendile.
Koos faktiga, et vallaslaste sündide suhtarv on nüüd tõusnud 33-lt protsendilt 36-le, ja et see on suurelt osalt vallas-emade endi valik ja mitte rongaisade pagemine oma vastutuse eest, paneb see mõtlema rahva tulevikule. Kui palju isatuid poisse ja tüdrukuid suudab üks ühiskond üles kasvatada normaalseiks, vastutustundelisteks kodanikeks?
Ometi ei ole kõik märgid abielu-rindeilt enam negatiivsed. Nagu nendivad selle statistika koostajad (National Marriage Project), langes abielulahutuste arv möödunud aastal esimest korda 1950. aastaist saadik ja lahutatud isikuid on nüüd veidi alla 10 protsendi kõigist 15-aastastest või vanematest ameeriklastest.
Kes aga otsib läbini positiivset lugemismaterjali, ei saa teha paremini kui hankida endale äsja ilmunud raamat pealkirjaga „Tõelised andjad“ („Who really Gives“), mille autor Arthur C. Brooks lükkab ümber müüdi „kahest Ameerikast“. Brooks on analüüsinud vabatahtlikku heategevust Ameerikas, erilise rõhuga annetajate majanduslikul seisundil ja annetuste motiveeringul. Ta jõuab üllatavaile tulemustele. Teose retsenseerija, Tennessee ülikooli professor Wilfred M. McClay kirjutab Wall Street Journalis:
„Kui Mr. Brooksil on õigus, siis meie aja käibetõde – nagu oleks poliitiline vasak tiib kaastundlikum kui poliitiline parem tiib ning nagu Ameerika oleks maailma mastaabis üks silmatorkavalt ebahumaanne riik – on faktiliselt ebaõige. Tõeliselt senaator John Edwardsi korduvalt toonitatud väide, et „on olemas kaks Ameerikat“, on korrektne, kuid vääriti sõnastatud. Eraldusjoon nende kahe Ameerika vahel lahutab mitte „neid, kel on, nendest, kel ei ole“, vaid neid, kes annetavad hoolekandesummasid omast taskust, nendest, kes seda ei tee“ (WSJ, 22. dets.)
Brooksi leidude hulgas tõstab retsensent eriti esile fakte, et töötavad perekonnad, kes ei saa riigi abiraha (Social Security), annetavad kolm korda rohkem kui riigi hoolekandest elatuvad, nii-sama suure sissetulekuga perekonnad. Konservatiivsed leibkonnad annetavad 30 protsenti rohkem kui liberaalsed. Korrapäraselt kirikus käijad on 25% tõenäolisemad annetajad kui ilmlikud kodanikud jne. Arthur Brooks, kes on heategevust uurinud kümme aastat, loeb annetajate tähtsamateks ühisjoonteks nelja tegurit: usklikkus, umbusaldus riigivõimu vastu, tugev perekond ja ettevõtlikkus.
Vastukaaluks senaator Edwardsile tsiteeriksin lõpuks veel oma optimistlikku meelis-kolumnisti, Donald Lambrot:
„Meil pn praegu rohkem inimesi tööl kui kunagi varem Ameerika ajaloos, üle 150 miljoni. Töötute suhtarv – veidi alla 4 protsendi – on ainulaadne kogu industrialiseeritud maailmas“ (Lambro peab siin silmas eriti Prantsus- ja Saksa-maad, kes ei ole aastaid suutnud oma tööpuudust redutseerida kümnest protsendist allapoole) – nii et võib tõemeeli küsida:
Kui lõhestatud see rahvas ikkagi on, kellest kõik, kes tööd tahavad, on tööl, ja ka madalamapalgalised võivad oma töövilja jagada vaesemate ligimestega?
Ilmar Mikiver
LUGEJA KIRJUTAB:
Tartu rahust
Seisin ja mälestasin Vabadussõjas elu andnud eestimaalasi.
Mitmete Vabadussõjas sõdinute hauad on Saalesa, Pankjavitsa, Petseri ja Mõla kalmistul (praeguses Petseri rajoonis), kuid omaksed ei saa ilma kalli viisata neid hooldamaski käia… Meie vabaduse eest võitlejate hauad kasvavad rohtu!
Loodan jätkuvalt, et Eesti hakkab mõistma oma HÄBI ning tühjade ilukõnede asemel Tartu rahu aastapäeval hakkab meelde tuletama oma tõelist piiri. Ja seda ka tagasi nõudma.
See, et Eesti unustas ELi ja NATO pärast oma piirid, on Eesti esimene SUUR HÄBI iseseisva riigi sünnist praeguseni!
Häbi polnud see, kui väike Eesti suurriikide jalus oma iseseisvuse kaotas. HÄBI on see, kui ta nüüd ise vabatahtlikult loobub oma maast.
Taasiseseisvumisest 1991. aastal kuni 1997.a. (Petroskoi ja Siim Kallas…) anti ka neile eestimaalastele, kes elavad Petserimaal, Eesti passid. 1997st aga kirjutati Petserimaal sündinud inimeste passidesse ja ID-kaartidele: sündinud Venemaal (!?!).
Ka see on riigi häbi!
Anti küll Eesti passid, aga Petserimaal elavatele või sealt ära tulema suunitud inimestele pole tagatud need õigused, mis siinpool Piusa jõge ehk ENSV piiri ehk seda praegust häbipiiri: näiteks ei arvestata tööstaazhi pensioni maksmisel.
Petserimaal (praeguses Petseri rajoonis) elab üle 6000 EV kodaniku. Eesti Vabariik on nad kõik ära unustanud. Praeguse Eesti juhid püüavad unustada Vabadussõda ja Tartu rahu.
Seegi on väga suur häbi Eesti Vabariigile!
Seto Kongressi Vanemate Kogu (otsus 17. dets. 2006)ja Eesti terviklikkuse kaitse initsiatiivgrupp kutsub kõiki õiglust hindavaid inimesi ka tänavu 2. veebruaril Tartusse Vanemuise tn 35 ette meelt avaldama, õigluse ja aususe eest seisma ning tõelisele püstipäisele Eestile ustavaks jääma!
Eesti terviklikkuse initsiatiivgrupi nimel
Ilmar Vananurm
LUGEJA KIRJUTAB:
Eestit tutvustav voldik
Kui keegi Ameerikas küsib minult midagi Eesti kohta, siis sooviksin, et mul oleks leheke, mis kirjeldaks eesti ajalugu lühidalt, aga siiski nii täiuslikult kui vähegi võimalik. Kahjuks minu teada sellist ei ole olemas.
Sellepärast ma koostasin vajaliku voldiku ise. See on trükitud mõlemale poolele 8.5″x14″ suurusel paberil, mis on siis kaks korda volditud. Seega volditud suurus on 3.5″x8.5″, mis mahub tasku.
Voldik kirjeldab Eesti ajalugu algusest peale ja teeb selgeks, et Eesti oli olemas enne, kui ta okupeeriti Tsaari- Venemaa poolt. Ta väldib ka seda väga tavalist hädaldamist eestlaste seas, nagu “meie tiba-tilluke Eesti”, “meie lühike iseseisvus 1920-1940”, jne.
Eestlased ja nende ajalugu on pideva rünnaku all mitmelt poolt. Tavalised teemad on, et meie Vabadussõda 1918-20 polnud õieti mitte midagi väärt (vabadus kingiti meile teiste poolt või et sõda polnud üldse olemas), meie oleme fashistid, jne.
Meie ajalugu ei ole lihtne lühidalt seletada. Keegi ei saa ka kõiki tähtsaid kuupäevi ja andmeid meeles pidada. See voldik on suunatud vastama sellele vajadusele.
Kui soovite 2 näidiskoopiat, palun saatke mulle ühe dollariline rahatäht koos oma nime ja aadressiga (lisage ka e-mail aadress, kui see on olemas). Minu aadress on A. Koerv, PO Box 103, San Luis Rey, CA 92068.
Kui voldik meeldib, siis võite seda oma kohalikus Kinkos paljundada niipalju kui soovite, aga muutmata kujul. See voldik on kaitstud minu autoriõigusega; ma olen teinud seda põhjusel, et ma ei luba kellelgi muuta selle voldiku sisu ega nägemust.
A.Koerv
Lahkumise mõtted
Möödunud sügis on olnud mulle väga huvitav aeg. 22.IX valiti mind Valga kiriku õpetajaks. Jõuluõhtul pean siin viimased jumalateenistused ning Kolmekuningapäeval kavatsen seal alustada koguduse teenimist. Sellega lõpeb minu elus kümme aastat kestnud ajajärk, Ameerikas oldud aastad.
Üheltpoolt mõtlen Eestisse tagasipöördumisele suure vaimustusega, sest teoks saavad soovid, mille pärast ma kunagi Ameerikasse tulin ja mida olen kõik need aastad südames kandnud. Lisaks koguduse teenimisele hakkan jälle tegelema hingehoiu õpetamisega oma tulevastele ja juba tegutsevatele ametivendadele ja õdedele. Tänaseks olen ise selle aine õppimisele kulutanud kolmel maal kokku kümme aastat ja mu õpingud veel jätkuvad Philadelphia Luterliku Teoloogiaseminari doktorantuuris. Kirikus, kuhu ma õpetajaks lähen, on palju, millele mõtlen rõõmsa ootusega. Otsa saavad pikad reisid ühe koguduse juurest teiseni jõudmiseks. Valgas on koguduse hingekirjas üle tuhande inimese, kes elavad kõik ühes linnas, mille keskväljakut ehib vana kaunis kirikuhoone. Kirikus on orel, mis kuulub Euroopa kahesaja parima pilli hulka. Sageli annavad seal kontserte nii eesti kui eurooopa muusikud, kelle esinemiskulud kaetakse täielikult riigi ja linna poolt. Pastoraadis on koguduse kantselei ja diakooniakeskus, kus eakatele inimestele pakutakse sooja sööki. Linnas on mitu kooli, kus tuleks mõelda usuõpetuse tundide andmisele.
Teisalt aga on viimastel kuudel mu elus olnud ka väga kurbi tunde. Olen teeninud Ameerikas kogudusi kokku kaheksa aastat. Selle aja jooksul on kogunenud neid pool tosinat: 1998 jõuluõhtul alustasin Washingtonis ja Baltimores, 2000 Clevelandis, 2001 Seabrooki eesti ja saksa kogudustes ning 2006 Fort Lauderdale’s. Kõikjal on inimesed, kes on mulle saanud väga lähedasteks ja kellest on tõesti raske lahkuda.
Sel sügisel teen ma paljusid asju elus viimast korda. Olen pidanud oma siinse ametiaja viimaseid jumalateenistusi, kontserte, koosolekuid ja lahkumispidusid. Viimased kohtumised kodukülastustel on eriti nukrad, sest lahkudes teame, et need jäävadki tõesti meie viimasteks selles elus ja Jumalaga jättes usaldame üksteist Tema hoolde seniks, kuni kord Tema palge ees jälle kokku saame.
Need hetked on mind aga palju aidanud mõista ja hinnata tõeliselt olulist siin elus. Meie elu iga päev on ainulaadne ja iga hetk kordumatu. Neid igasuguse tühisuse taotlemisele kulutades oleme need jäädavalt kaotanud. Paljud kohtumised jäävad viimasteks ilma, et me selle peale mõtleksime. Me küll ei teadvusta seda endale, sest me soovime jätku kõikidele suhetele, mis meid elada aitavad ja loodame, et meile antakse veel aega korda seada seda, mis on sassi läinud. Valikud, mis meie ette seatakse, pole alati kaugeltki mitte kerged ja sageli on raske otsustada, millal on õige aeg nende tegemiseks. Teadlikkus viimastest võimalustest – mistahes need ka ei oleks on vahel küll väga raske, kuid kindlasti väga kasulik. See on otsekui igaviku puudutus ja Jumala ligioleku kogemus. Tema on ju küll meie ligi kogu aeg ja igal pool, kuid hetkede eest, mil meile sellest eriti selgelt märku antakse, on põhjust eriti tänulik olla.
Ma tänan kõiki siinseid sõpru aastate eest, mil olen elanud Teiega koos ja osa saanud Teie armastusest! Te jääte mu südamesse ja palvetesse kindlasti ka siis, kui me enam üksteist päevast päeva ja silmast silma ei näe.
Soovin Teile Jumala hoidmist ja õnnistust ning rõõrmsat jällenägemist!
11. detsembril 2006
Teie õpetaja Heino Nurk
Raudtee kasulikkusest
Peaaegu kõik üle 17-aastased inimesed USA-s, kaasa arvatud pensionärid ja puuetega inimesed, sõidavad autoga. Isegi tööd saada on seal ilma juhiloata võimatu. Vaid suurtes linnades kasutatakse isiklikku sõiduvahendit vähem kui ühistransporti.
Need olid Ameerika röövelparunid Rockefeller ja Goodyear, kui nimetada vaid mõnda, kes investeerisid trammidesse ja trollidesse Los Angeleses ülemöödunud sajandivahetusel, selleks, et neid sulgeda. Nad soovisid selle kaudu ühistranspordi tähtsust vähendada ja soosida erasõidukite valmistamist ja arengut ning teedeehitust. Rahvas, kes sõltub autodest, on kindel turg kõigele alates kütusest, autodest ja kiirteedest kuni lõputu sekundaarmajanduseni, mis hõlmab turismi ja transporti.
Raudteetranspordile tehti USA-s tohutuid järeleandmisi tema algaastail. Investoritele kingiti 24 miili ulatuses maad mõlemal pool raudteed ja seda kogu riigi ulatuses. Praeguseks ulatub nende maade väärtus miljarditesse dollaritesse. Raudteekompaniid jagasid seejärel oma firmad kõigepealt kinnisvaraks ja seejärel kinnisvara haldavateks firmadeks. Seejärel jagati end reisi- ja kaubavedude firmadeks. Raudteed läksid üle riigile ja nad vajasid toetusi, sest reisijate vedu ei katnud ära kulutusi. Ei arvestatud raha, mida tõid sisse kinnisvara ja kaubaveosed, ning antigi kogu toetus vaid AMTRAK-ile.
Mida raudteedega tehti – tehti seda, et maaomanikud eraldati raudteed omavatest firmadest. Maaomanikud said tohutu rikasteks sellega, et nad arendasid suuremates linnades kinnisvaraäri. Siis tehti järgmine raamatupidamistrikk – raudtee jagati jälle kaheks, reisijateveoks ja kaubaveoks. Ja jälle tuli kaubavedu omadega väga hästi toime, aga reisijatevedu ei suutnud võistelda autodega, tulles vaevalt ots otsaga kokku. Vaatamata sellele, et raudteefirmad said hiigelkasumeid, subsideeris USA valitsus aastaid reisijate-vedu. Nagu ikka said maksumaksjate raha eest rikkad veelgi rikkamaks.
Eesti ei peaks tegema sama viga, mille tegi USA. Sealne poliitika viis selleni, et ollakse täielikus sõltuvuses autodest. Kütus ei muutu enam kunagi odavaks. Me ei peaks käest laskma oma edu – Eesti maapiirkonnad saab ühendada suuremate linnadega raudteerööbaste kaudu enam kui maanteede ehitamise kaudu. Meil tuleb teha korda raudteejaamad ja raudtee sõiduvagunid – kujutagem ette, kui mugav on sõita rongiga, selle asemel, et kulutada oma närve kitsastel ja ohtlikel maanteedel.
Me oleme osa Euroopast. Ka Euroopa peaks veel kord mõtlema läbi oma reisi- ja turismipoliitika, arvestades kütuse kõrget hinda. On mõttekas ettenägelikult pakkuda turistidele, kes külastavad Eestit, odavat ja kindlat rongiliiklust.
Meie väike riik paistab silma oma juba olemasoleva raudteega, paremat ühistranspordisüsteemi on raske luua.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Arhiivi jõulud
Viimasel tööpäeval enne jõuluvaheaega asus arhiivi vabatahtlike abiliste pere oma jõulupidu pidama hõrgutistega kaetud pika söögi- ja töölaua ümber. Fotol tagaridades vasakult: Maie Palango, Karin Lichter, Ellen Tehve, Silva Pool, Ülle Saluri, Enda-Mai Holland (arhiivi juhataja), tema taga Epp Kuhn, Krista Uudna, Toomas Tehve, Peep Saluri ja praost Thomas Vaga (Arhiivi abijuhataja). Eesreas vasakult: Mercia David, Endel Pool, Imbi Sepp, Ivar Kesse , Anita Pallop. Laua taga vasakult: Ingrid Walter, Lydia Kesse ja Irene Verder. Kaasas oli ka Juhan Simonson, kes seekord oli fotograafiks. Tekst: Airi Vaga
E.E.L.K. Peapiiskopi valimised
TEADANNE
EESTI EVANGEELIUMU LUTERIUSU KIRIKU KONSISTOORIUM
Armsad kaaskristlased, kaasmaalased !
Nende sõnadega tihti pöördus rahva poole meist surma läbi lahkunud Peapiiskop Udo Petersoo. Need sõnad toovad esile meie vanemad ja vanavanemad, kes tõid põgenikena kaasa vabasse maailma eesti rahvakiriku alustele rajatud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku, mis kestab tänapäevani.
E.E.L.K. Põhimääruste alusel otsustas Konsistoorium peale Peapiiskop Udo Petersoo surma ametisse valida Peapiiskopi kohusetäitja (kt) ja läbi viia uue peapiiskopi valimised. Möödunud kuude jooksul pandi kirja peapiiskopi kandidaadid, täpsustati Põhimääruste alusel valimisõiguslikud Kirikukogu liikmed, koostati häältelugemise komisjon, valmistati ja postitati ülemaailmselt valimismaterjalid välis-eesti koguduste asukohamaadele.
Häältelugemise komisjon teatas 21. dets. 2006, et 46-st sissetulnud häältest keegi viiest kandidaadist ei saanud liht häälte-enamust (50% pluss); kaks enam hääli saanud kandidaatidest on Peapiiskop (kt) Thomas Vaga ja õpetaja dr. Andres Taul. Teine korduv hääletus toimub nende kahe kandidaadi vahel E.E.L.K. Põhimääruste alusel. Konsistoorium saadab uued valimismaterjalid välja jaanuarikuus 2007.
E.E.L.K. Konsistoorium tänab E.V. Aupeakonsulit Torontos, hr. Laas Leivatit ja advokaate härrad Tõnis Laari ja Indrek Uukivit, kes viisid läbi häältelugemise komisjoni liikmetena.
Armsad kaaskristlased ja kaasmaalased – Jumala õnnistatud Uut Aastat teile kõigile!
Thomas Vaga
E.E.L.K. Peapiiskop (kt)
Ivar Nippak
E.E.L.K Konsistooriumi nimel
Peasekretär
In memoriam Leo Kodurand
Leo Kodurand sündis 5.aprillil 1920 Eestis, Viinistu rannakülas ja suri 27. detsembril 2006 Plainfield, Connecticutis.
Leo alustas oma meremeheelu juba 15-aastaselt, sõites purjelaevadega, mõni aeg hiljem juba aurikutega. Tema viimane Eesti aurik oli “Tiiu”. Aurik “Tiiu” sai torpeedotabamuse 1940.a. Inglismaa läheduses. Leo Kodurand pääses koos meeskonnaga Inglismaa randa peale 52 tunnist meres ligunemist.
Sõja ajal teenis Leo Ameerika transpordilaevadel (Merchant Marine), vedades sõjamaterjali, ilma et oleks kordagi torpeedoga pihta saanud.
1952.a. asus Leo elama New York City’sse ja töötas kõrgete kortermajade ehitusel. Et pääseda suure linna kärast, asus elama Brooklyn, Connecticuti ja töötas 1969-1985 Connecticuti Ülikooli juures tehnilistel töödel.
Leo kuulus Veterans of Foreign Wars (VFW) post #5446 ja oli Võitlejate Ühing Connecticutis kauaaegne juhatuse liige. Ta oli Connecticuti Eesti Seltsi liige ja E.E.L.K. Conn. Koguduse juhatuses ja nõukogus.
Leo võttis osa ka Soome Lutheri Koguduse tegevusest Brooklyn, Conn.
Leo on maetud Westfield’i kalmistule, Danielson, Conn.
Leo lahkumist leinab abikaasa Ann, palju sõpru USA-s ja sugulased Eestis.
Erich Siismets
Määratlemata kodakondsusega isikud saavad viisavabalt reisida
30. detsembril avaldati Euroopa Ühenduse Teatajas Euroopa Liidu Nõukogu määrus, millega vabastatakse Schengeni viisa nõudest Euroopa Liidu liikmesriigis elavad määratlemata kodakondsusega isikud, kellel on kehtiv välismaalase pass. Siseministeeriumi pressiesindaja ütles, et määruse muudatuse kohaselt vabastatakse viisanõudest pagulased, kodakondsuseta isikud ning teised isikud, kellel pole ühegi riigi kodakondsust tingimusel, et nad elavad seaduslikult Euroopa Liidu liikmesriigis ja omavad selle liikmesriigi väljastatud reisidokumenti.
Ta lisas, et seega katab määrus Eestis elavaid määratlemata kodakondsusega isikuid, kellel on välismaalase pass ja Eesti elamisluba. Viisavabastus lihtsustab reisimist ega anna õigust teises liikmesriigis töötamiseks või viibimiseks kauem kui 90 kalendripäeva poole aasta jooksul, mida arvestatakse esimesest riiki sisenemise kalendripäevast arvates.
Määrust ei kohaldata vaid Iirimaa ja Ühendkuningriigi suhtes.
Eestis elavaid Venemaa kodanikke see määrus ei puuduta. Isikud, kellel on kolmanda riigi kodakondsus, kuid liikmesriigi elamisluba, saavad viisavaba reisimisõiguse alles Eesti ühinemisel Schengeni õigusruumiga.
Viisavaba liikumine võimaldatakse määruse järgi ka kooliõpilastele, kellel on kolmanda riigi kodakondsus (näiteks Venemaa kodakondsus) ning kelle elukoht on liikmesriigis (näiteks Eestis). Kooliekskursiooni raames reisimisel peab sellist õpilasrühma saatma kõnealuse kooli õpetaja. Viisavaba reisimine kooliekskursiooni raames ei laiene isikutele, kellel pole ühegi riigi kodakondsust.
Määruse eelnõu kiideti heaks 4. detsembril Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogus, ministrite nõukogu võttis selle vastu 20. detsembril.
Euroopa Ühenduste Teatajas avaldati määrus möödunud aasta 30. detsembril ja see jõustub üldises korras ehk 20. päeval pärast avaldamist.
VES/BNS
Uued kahe-ja kümnekroonised
Eesti Pank laseb jaanuaris ringlusse uue seeria kahe- ja kümnekrooniseid rahatähti, millel on muutunud vesimärgid ja mõned teised turvaelemendid.
Uutel kahekroonistel rahatähtedel on suurim muutus vesi-märgis – kui varem oli seal kujutatud Toompea lossi Pika Hermanni torn, siis uuel on samas kohas K. E. von Baeri portree. Kokku on rahatähel 11 turvaelementi.
Kümnekroonistel rahatähtedel on seerianumber nüüd tagaküljel ja esiküljel on paremal alanurgas kombitav turvamärk vaegnägijatele. Varasema kolme lõviga vesimärgi asemel on uuel rahatähel Jakob Hurda portree kujutis. Kokku on rahatähel 14 turvamärki.
Uutel rahatähtedel on ka keskpanga praeguse presidendi Andres Lipstoki allkiri.
Müügiautomaate käitavatel firmadel soovitab keskpank võtta ühendust kommertspankadega, kellelt saab tellida automaatide seadistamiseks vajalikke näidisrahatähti.
Uue seeria kahekroonised rahatähed trükkis Saksamaa firma Giesecke & Devrient GmbH oma trükikojas Kanadas ja kümnekroonised rahatähed Suurbritannia firma Thomas De La Rue oma trükikojas Maltal.
Keskpank on varem teatanud, et uusi rahatähti oli vaja seoses euro kasutuselevõtu edasilükkumisega.
Lipstoki sõnul ei jää uued rahatähed viimasteks, mida keskpank enne euro käibeletulekut välja laseb. “Praegu teeb Eesti Pank ettevalmistusi, et tellida juurde 25-, 100- ja 500-krooniseid,” ütles ta.
Eestis oli aasta lõpu seisuga kahekrooniseid ringluses 33 miljoni krooni väärtuses ja kümnekrooniseid 84 miljoni krooni väärtuses. Kokku oli aasta lõpus ringluses ligi 80 miljonit rahatähte väärtusega üle 11 miljardi krooni. BNS
Üle Eesti meenutati Vabadussõja relvarahu
Eesti tähistas Vabadussõja relvarahu 87. aastapäeva. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees
Kolmapäeval, 3. jaanuaril meenutati üle Eesti mitmesuguste üritustega Vabadussõja relvarahu jõustumist.
Tähtsamad relvarahu aastapäeva tähistamise üritused toimusid kolmapäeval Tallinnas, kus kell 10.30 asetas kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots pärja Reaalkooli juures asuvale kooliõpilaste ja õpetajate ausamba jalamile. Mälestusüritusel teenis EELK peapiiskop Andres Põder.
Tallinna kaitseväe kalmistul rivistus üles üksik-sidepataljoni allüksus ning pärja pani kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitja kolonel Neeme Väli.
Kaitseministeerium tähistas sõjategevuse lõppemist tavapärase üheminutilise vaikuseminutiga. Ministeeriumi pressiesindaja sõnul on tegemist vana, möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest pärit traditsiooni taaselustamisega, mida kaitseministeerium tähistab neljandat korda, mälestamaks Vabadussõjas võidelnud ja langenud sõjamehi.
3. jaanauaril asetasid ka kaitseväe garnisonide ülemad pärjad Vabadussõjas langenute mälestussammastele ning kaitseväe väljaõppekeskustes ja asutustes oli kell 10.30 mälestusseisak.
Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Lipu Selts, Kindral Johan Laidoneri Selts, Eesti Sõjahaudade Hooldeliit ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum kutsusid varem riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi, kogudusi, seltse ja ning kõiki kaas-kodanikke üles heiskama 3. jaanuaril lipud ja peatuma kell 10.30 kirikukellade helina saatel üheks minutiks.
Riigikogu liige, Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste ütles, et mälestusüritusi toimus üle Eesti paljudes valdades ja suuremates keskustes.
Ta tõi näiteks Pärnumaa, kus Pärnu linnas Alevi kalmistul asuva Vabadussõja monumendi juurde asetati Pärnu pataljoni ja Pärnu linnavalitsuse pärjad, samuti Pärnu-Jaagupi ning Häädemeeste, kus toimusid mälestusüritused.
Ka helisesid Velliste sõnul üle Eesti kirikukellad.
Relvarahu aastapäeval korraldas Tallinnas Harjumäel Vabadussõja ausamba tulevast asukohta tähistava kivi juures kõnekoosoleku Isamaa ja Res Publica Liidu rahvuslaste ühendus. Üritusel pidasid kõne rahvuslaste ühenduse esimees Tarmo Kruusimäe, ühenderakonna eestseisuse liige Toivo Jürgenson ja Velliste.
Mälestustseremoonia toimus ka Narvas. Ühenduse Eesti Sõjamemoriaal esindaja teatas, et piirilinnas mälestati lisaks sõjameestele ka punaste eest põgenenud inimesi, kellest paljud surid haigustesse. Praeguseks on teada 1200 hukkunu nimi vene valgete Loodearmeest ja põgenike seast.
Hukkunute kalmudel süüdati küünlad, hingepalve pidas isa Dionisii Jõhvi Jumalailmutuse kirikust.
3. jaanuaril möödus 87 aastat päevast, mil jõustus relvarahu Nõukogude Venemaaga ja lõppes ohvrite-rohke Vabadussõda. Vabadussõja lahingutes aastatel 1918-1920 hukkus 3588 Eesti sõdurit.
BNS
Saaremaal mäletati Louis Kahni ja August Komendanti
Eesti arhitektid (Olga Tammes, Kersti Lootus, Mart Keskküla) L.Kahni pildi ees Kuressaare Raekojas.
Autori fotod.
Kui kevadel, Kultuuripäevade ajal New Yorgi Eesti Majas, arhitekt Toivo Tammik pidas loengu Louis Kahnist, siis kutsus ta huvilisi tulema sügisel Saaremaal korraldatavale Kahni päevadele.
Oktoobri algul see üritus saigi teoks tänu Eesti Arhitektide Liidu tegevjuhi Ingrid- Mald Villandi aktiivsele eestvedamisele.
Eesti Arhitektide Liit pühendas kahepäevase seminari Kuressaarest võrsunud 20. sajandi maailma tipparhitekt Louis Kahnile ja tema pikaajalisele koostööpartnerile, insener August Komendandile.
Seminar oli hästi korraldatud. Loengud toimusid enamasti inglise keeles, kuna neljast põhiloengu-pidajast kolm olid USA-st. Kuulajatele jagati nii eesti kui ingliskeelseid hästi kujundatud ja sisukaid programme, iga istekoht oli varustatud kõrvaklappidega, millest sai valida kas eesti-inglise või vastupidist tõlget. Avamine ja lõpetamine toimus suursuguses Kuressaare lossis.
Kahni elu on alati ümbritsenud müstika. Intervjuusid talle anda ei meeldinud. Ta lähemad kolleegid ei teadnud palju teme eraelust, rääkimata ajaloolastest. Puudub korralik biograafia tema elust. Kuigi tema surmast on möödunud juba 32 aastat, on huvi Kahni ja tema loomingu vastu ainult kasvanud.
Alles vahetult enne Kuressaare seminari sai Riia arhiivist leitud sünnitunnistuse alusel kindlaks teha, et Kahni tegelik sünniaasta on 1901. 1906 aastal Schmuilowskite perekond emigreerus Eestist Philadelphiasse USA-s. 1914. aastal võtsid nad naturaliseerimise korras omale uue perekonnanime Kahn.
Pöördeliseks momendiks Kahni loomingulises elus sai kohtumine Paidest pärit insener August Komendandiga 1956 aastal. Kahn, kes oli sel ajal veel suhteliselt tundmatu, otsis omale kogenud inseneri nõuandjaks. Juhuslikult leidsid nad kohtumise käigus, et mõlemad on Eestist pärit. Komendandile oli juudi päritolu Louis Kahn ka öelnud, et temas on vähemalt veerand head eesti verd. Kui mõelda ta erksiniste silmade peale, sellel võib tõepõhigi all olla. Rõhutas hoolega, et ta sünnikoht on Eesti, mitte Venemaa. Nende kahe suure mehe edukas koostöö kestis kuni Kahni surmani.
Kuna päevad olid pühendatud ka August Komendandi sajandale sünniaastale, siis tundus, et temast, kui maailma- kuulsusega insenerist, oleks võinud omaette loengu teha. Praegu ta oli nagu kõrvalteemana.
Kindlasti on viimastel aastatel elustanud huvi Kahni isiksuse ja loomingu vastu tema USA-s väljaspool abielu sündinud poja Nathanieli edukas, rahvusvahelisi auhindu saanud dokumentaalfilm “Minu arhitekt. Poja teekond.” 2003 a. Kuressaares, peale filmi vaatamist toimunud arutelul Nathaniel Kahn nimetas, et ta on saanud omale Eestist palju sõpru.
Louis Kahni kunstnikust tütar Alexandra Tyng USA-st, kes on sündinud Roomas, samuti väljaspool abielu, kinkis omatehtud õlimaali isast, mis pandi üles Kuressaare Raekojas.
Alexandra ema ja 30 aastat Louis Kahni büroos töötanud arhitekt Anne Tyng pidas äärmiselt huvitava ettekande. Ta on ühtlasi üks esimestest naistest, kes Harvardi Ülikoolis sai magistrikraadi arhitektuuris. Kirjutanud raamatu “Louis Kahn to Anne Tyng. The Rome Letters 1953-1954″. 86-aastane leedi pidas oma ligi tunniajase loengu püsti seistes. Tutvustas oma mõtteid ja kontseptsioone arhitektuurist. Ta oma sõnade järgi publikule – just nii nagu ta oleks seda Lou’ga rääkinud.
Peale teda ainsa eesti arhitektina pikema sõnavõtu teinud Vilen Künnapu loeng oli rohkem mediteerimine antud teemal. Kontrastina eelmisele esinejale, pidas põlvkonna jagu noorem arhitekt oma loengu istudes. Slaidid tema reisidest pidid aitama aru saada hingelist ja vaimset sidet ise-enda, Louis Kahni ja arhitektuuri vahel. Geniaalselt tehtud majad tõmbavad taevast energiat ja annavad seda edasi maale …Suur Mandala. Igal majal on silmad ja hing … Kui see on leitud, siis su hing on rahul ja oled õnnelik…Louis Kahni USA-s tehtud majad on eelmänguks Bangladeshi Parlamendihoonele ja teistele idas ehitatud Kahni hoonetele. Oma ehitistega seal on Kahn 21. sajandi spirituaalse revolutsiooni varane kuulutaja…
Iowa Ülikooli professor, raamatu ”Louis I. Kahn – Ehituskunst- Ehitusteadus“ autor, Thomas Leslie rääkis kaasakiskuvalt “möödapääsmatutest nuhtlustest”, mis toimisid keeruliste suhetena August Komendandi, Louis Kahni, ehituskunsti ja ehitustehnika vahel. Oma pikaajalise koostöö ajal vaidlesid kaks suurt tegijat pidevalt ja otsisid vaidlustes lõplikku õiget lahendust.
August Komendandi sõnade järgi arhitektid peavad insenere möödapääsmatuteaks nuhtlusteks, kes rikuvad arhitektuurilisi omadusi niinimetatud ehituslikel põhjustel. Insenerid saavad eksisteerida ilma arhitektuurita, aga arhitektuur ei saa eksisteerida ilma inseneriteaduseta…
Komendant oli sirgjoonelise käitumisega ja ei tundnud üleliigset aupaklikust arhitektide ees. Koostöö Kahni ja Komendandi vahel oli nagu võrdne võrdsega. Mõlemad mehed austasid teise mõtteid ja ainult nii sai sündida uudne ehitusteaduse ühendamine võimsa arhitektuurilise kujundusega.
Vaidlused olid paratamatu osa nende loomingulisest tööst ja loengul näidati, kuidas selliste vaidluste füüsilise ilminguna tekkisid kaks suurepärast ehitist – Salk Instituut Kalifornias ja Kimbelli Kunstimuuseum Texases.
Arhitektuuriprofessor Floridast, Robert McCarter, kes on kirjutanud raamatuid arhitektidest Frank Lloyd Wrightist ja Louis Kahnist, peatus Kahni arhitektuuri mõjude juures teistele arhitektidele. Samuti Kahni, kui arhitektuuri õppejõu tegevust Yale ja Pennsylvania Ülikoolis. 1950 aastal Euroopas veedetud aasta Rooma Ameerika Akadeemia külalisarhitektina ja selle tuntav, pöördeline mõju tema hilisemale loominguperioodile.
Kahni ütlus: ”Sa ei saa kunagi õppida midagi, mis pole osa sinust endast”, oli ka seminari moto Kuresaares.
Kahni päevade üks ideedest oli, et suure arhitekti loomingut üle maailma on võimalik ja peab vaatama kui ühendava sillana maailma erinevate kultuuride vahel. Eriti tänapäeva maailmas toimuvate sündmuste taustal.
Väärt mõttena on Eesti Arhitektide Liidul kavas tulevikus hakata välja andma rahvuvahelist auhinda Kahni ideed kõige enam edasi viinud arhitektidele
Seekordsetel päevadel oli USA eestlastest kohal Kadri Mets, Anu Ojamaa ja ta tütar arhitekt Heli Ojamaa…
Minule endale olid päevad nostalgilise tundega. Näha oma endiseid kolleege üle paarikümne aastase vahe, taaskohata oma ülikooliaegseid sõpru ja tunda ennast arhitektide peres nagu kodus. Võibki öelda, et päevade õhkkond oli kodune ja mugav.
Sellised päevad annavad suurepärase võimaluse kokku saada arhitektuuri ja kultuuri huvilistel üle mandrite . Tulevikus on meil kõigil see võimalus kuna Eesti Arhitektide Liidul on kavas korraldada kahe aasta pärast teine seminar, kus räägitakse Kahni mõjust maailma arhitektuuris.
Paremat kohta, kui sügiseselt kaunis, hästihooldatud vanaaegse linnakeskusega Kuressaare, oleks raske leida.
Laine Mets
NYEesti Naiskoori Advendi kontsert-jumalateenistus
Betaania kirikus, 26. novembril 2006
Andrejs Jansonsi juhatusel
Klaveril Erik Veski
Kolm komplimenti NY Eesti Naiskoorile, kes pidevalt värske repertuaari otsingul oli jõuluks välja toonud meie lõunanaabri Läti tuntuima helilooja Bruno Skulte jõulukantaadi – “Ilmus hele tähekene”. See värske, kaasaegses stiilis helilüürika andis õige pühade meeleolu nii sisuliselt kui teostuselt kolmes osas: “Mälestamine”, “Püha öö” ja võimsalt kaunis “Au Jumalale” , Ita Saksa tõlkes ja W. Meredithi oboe ning Silvija Grevidze kandle kaasmängul. Pala oli läbi põimitud vahesoolodega, mida esitas sopran Tiia Ruut ningmelodeklamatsiooniliste osadega Aime Andra esituses.
Kontserdi avapalana meenutati heliloojat Kaljo Raidi, guasi akadeemiliselt kõlava “Sina oled hea” (Psalm 86) ja “Maarja kiituselaulu” ettekandega. Huvitava vahepalana rahva omaloomingust paelus Helen Duesbergi seatud “Kuis pean vastu võtma” Erik Veski klaverisaatel.
Betaania kogudust juhtiv arhitekt Leevi Kiil sidus oma tõemeelse ustavusega õhtu eesmärgi järgnevasse kokkuvõttesse: “Advendiaeg… võtame selle tänase muusikas avaldatud kauni sõnumi endale teadmiseks… Olgu tänase programmi jõulu vaimu sügav mõte meie kõigiga. Kuningas Herodes ja teised hoolimatud jõululapse hävitajad on kaotanud. Jõululapse sünd elab meie teadvuses ja kodudes aasta kaunima sündmusena, mida saame tunnetada helides niikaua kui meil on kultuurseid nais- ja teisi koore olemas.
Kontserdile järgnes Betaania koguduselt seltskondlik vastuvõtt maitsvate pühaderoogadega.
Juta Kurman
Mida toob 2007
Astroloog Igor Mang
Protestantlus ja sotsialism
Protestantlus on ka kunsti- ja kultuurivaenulik: reformi käigus lõhuti kirikutes pühapildid ja skulptuurid. See oli alles eelmäng sellele, kuidas mõnesaja aasta pärast enamlased kirikuid lõhkusid. Protestantism kui kapitalismi vaim lõpetab kloostrikultuuri, soovitades munkadel ja nunnadel minna tootvale tööle – nii sünnibki homo faber.
XX sajandi 60ndatel teeb Nikita Hrushtshov sedasama, likvideerides vähesedki kloostrid ja saates palvetajad tootvale tööle. Kloostrid aga on kohad, kus toimib kollektiivne väljund inglite transtsendentsesse maailma ja seetõttu on nad võimelised puhastama ühiskonna vaimset atmosfääri.
Sotsialism on protestantliku ratsionalismi äärmuslik vorm: paradiis ehk kommunism ehk heaoluühiskond tuleb maa peale luua iga hinna eest.
Sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemine tähendab ka protestantismi kokkukukkumist. See säilib vaid vähetähtsate sektidena.
Just eeskätt protestantlikes maades pandi alus vabrikutele, tehastele ja masstoodangule, tekkis rahva lumpeniseerumine. Ei Martin Luther ega Johann Calvin pole ise seda muidugi kunagi tahtnud – progressiidee oli neile võõras. Ent traditsioonilise elulaadi vastu mässajatena tegid nad tee säärasteks eksperimentideks lahti.
Selline usulise elu lahjendamine leidis poolehoidu eelkõige maisele tegevusele orienteeritud linnarahva seas. Aadel siirdus müstilistesse ordudesse, nagu seda on Malta ordu, roosiristlased ja vabamüürlased, kes kuni tänase päevani on jäänud läänemaailma vaimseks eliidiks. Nemad pole midagi vanast pärandist ära visanud.
Kui algselt oligi olemas protestantlik eetika, siis industriaalühiskonna kujunemisega sellest enam rääkida ei saa – masstoodangul pole eetikat ega esteetikat. Tagajärjeks on maakera risustamine ohtlike tootmisjäätmetega ja tuhandete elusorganismide hävitamine. Tagatipuks veel massihävitusrelvade suurtootmine, mis kõik toimub kristlikus areaalis.
Siin pole enam midagi pistmist kristlusega, vaid puhtal kujul mammona jumaldamisega. Inimkonnalt on võetud turvaline tulevik.
Siia Kalevipoeg tagasi ei tule, tema jaoks on see maailm, mille on anastanud sortsid. Kujutage ette Kalevipoega Mersuga kihutamas ja kokakoolaga janu kustutamas! Ei! Kalevipoeg jääb põlluharijate, kangelaste maailma oma hobuste juurde.
Vanausulised kui usuvägilased
Rõõmustav on näha Eestis elavnenud huvi vanausuliste vastu, kusjuures rohkem eestlaste kui venelaste seas. Peipsi-äärsed vanausulised on kujunenud üheks eesti kultuuri osaks. Vaatamata sajandeid kestnud tagakiusamisele, on nad suutnud säilitada omapära ja kõrge tööeetika. Ja kõike seda tänu oma tugevale õigeusule. See on huvitav fenomen, kuna XVII sajandil reformitud vene kirik peab ennast samuti õigeusklikuks.
Kui süüvida reformijärgsesse aega, siis on täheldatav üks eripära: enamik vanale usule truuks jäänud rahvast olid talupojad, lihtrahvas. Võimu ladvikus olevad inimesed läksid enamikus reformitud kirikusse.
See talupoeglik elulaad on jäänud vanausuliste juurde tänapäevani. Suuri talupidajaid nende seas küll enam ei ole, kuid ellusuhtumine on jäänud samaks. Siit ka kaunid aiad, korras majad ja eriliselt maitsvad sibulad.
Talupoeglik elulaad on sügavalt traditsiooniline ja midagi ürgset. See oli olemas ka enne ristiusku, ainult selle vahega, et siis olid põlluharijad ka sõjamehed. Ristiusu tulekuga kujunes neist kaks eraldi seisust.
Vaatamata ristiusustamisele, jäi talupoeg edasi elama paganlikule ajale omases kosmilises loodusrütmis. Siit ka igaviku tunnetus, mis on kujunenud vahelduvate aastaaegade igavesest ringkäigust.
Talupoegade jaoks õigesse usku muudatuste tegemine tähendas pühaduse teotamist: mis õigeusk see siis on, kui peetakse võimalikuks vigade olemasolu! Milleks meile praagitud usk?
Ja nad jäid truuks vanale – usku ei tohi muuta. Neid ei puudutanud ka Peeter I reformid, nad ei läinud kaasa revolutsiooni meeleoludega, jäädes truuks monarhiale. Nad on püüdnud vastu seista igasugustele uuendustele, ka siis, kui reformitud õigeusu kirik reetis revolutsioonipäevil keisri, andes truudusvande ateistist avantüristile Kerenskile ja tema ajutisele valitsusele.
Vanausuliste jaoks on kõik muud kristlikud konfessioonid ketserlikud. Seda vanausuliste meelsust esindavad kõige selgemini romaani stiilis kirikud – talupoeglikult raskepärased ja preesterlikult spirituaalsed. Olgu näiteks Lundi katedraal Rootsis või Sofia katedraalid Kiievis ja Novgorodis. Nende ehitamise aeg langeb kokku ühiskonna vaimse elu kõrgperioodiga.
Monarhial on vertikaalne mõõde ja seetõttu elu ühiskonnas ei saa langeda nii madalale, kui see on ateistlikus ühiskonnas, kus inimest alandatakse, muutes ta suure masinavärgi mutriks.
Millise rõõmuga tervitasid inimesed Suurbritannia kuningannat Tallinnas! Monarhial on oma müstiline võlu. Kuningas või kuninganna teenivad ennekõike Jumalat, sest tema ees nad peavad aru andma oma rahva käekäigu eest. Presidendid nii ei mõtle.
Pealegi puudub ajutiselt oma ametikohust täitval inimesel sakraalne oreool ja müstiline võlu. Siit tulebki, et protestandi kirikud dubleerivad tänapäeval perekonnanõuandlaid ja sotsiaalhoolekandeasutusi.
Kirik, kellel puuduvad pühakud, müstikud, geeniused, kloostrid ja usuvägilased, ei saa jääda kirikuks tõelises mõttes. Vanausulised ongi usuvägilased ja siit ka sügavate hingede huvi nende vastu.
Usuvägilased on ka meie maausulised, keda on veel kauemgi kiusatud, aga nad on olemas. Huvitav, et XXI sajandiks on nad mõlemad teineteisele lähenenud. Suures tagasivaates on just nemad omavahel sarnasemad kui teised kristlikud konfessioonid. Põhjus on selles, et mõlemad on sügavalt traditsioonilised, talupoeglikud.
Muinasaja usk säilis talupoeglikus keskkonnas. Talupoeglik keskkond on omaette organism, terve maailm omanäolise kultuuriga, mis tuleb toime elu antud väljakutsetega. Ta on seisus, kelle andekamast osast kujunebki maa aristokraatia, patriitsid, kes valivad omale kuninga.
Nii kujuneb tervest ühiskonnast elav katedraal, kus ka igapäevane elu on liturgia ja kus kõige õilsamaks tegevuseks on põlluharimine – leivategemine.
* The Front Page reports from Connecticut, where the local Estonian community gathered to celebrate a traditional Christmas. Students of the Estonian school performed songs, as well as a play– “Unbelievable Wishes for Santa.” The students also acted out a manger scene, with each person playing a role in the traditional setting. Santa was also expected, with children performing carefully prepared songs or poems before being given their gift.
* The second photo on the Front Page shows representatives of the Estonian-American community meeting with then President Gerald Ford at the White House. The meeting occurred on February 27, 1975, and consisted of an hour-long meeting. Interestingly, the three attendees all served as chairman of the Estonian American National Committee various times: Ilmar Pleer (†) 1972-1978, Juhan Simonson 1978-1996, and Mati Kõiva 1996-2006.
* Ilmar Mikiver writes about the first weeks of 2007. Citing an article by David Ignatius in the Washington Post, three people are singled out as being key players in setting the tone for the year: Tehran mayor Mohammad Baqer Qalibafi, Israel’s Ambassador to the US, Sallai Meridori, and the head of the Department of Homeland Security Michael Chertoff. All three men have the opportunity to make an impact on the course of the world, especially in that they are seen as not harboring the same ideas as their predecessors.
* Vello Helk looks back on the year, and muses on the upcoming one. The situation in Estonia remains volatile in that many groups with the wrong ideas continue to fight for power. Whether it is the extreme right that wants Estonia to sever ties with the West and in effect become isolationist, or the left that seeks to tie the country closer to Russia, the ideas are misleading. No amount of bar-talk and complaints will make it better. New parliamentary elections are coming up, where a real difference can be made.
* The Art and Culture page reports from the island of Saremaa, where the life of Estonian-born architect Louis Kahn was celebrated last October. The event also saw the celebration of August Komendant’s 100th birth year. Mr. Komendant collaborated with Mr. Kahn on a number of projects. The article gives an overview of the mysterious and quiet life of Louis Kahn, whose popularity is only increasing, 32 years after his death.
* Igor Mang, who began his column in the last issue, continues with an overview of protestantism and socialism. The progressive destruction of the “old ways” and the mysticism is religion, argues Mr. Mang, takes people away from religion. This even reflects in society, where people revere monarchies for their symbolism and power.
Parliamentary elections set for March
VES – Estonia will be holding parliamentary elections on March 4, 2007. In Estonia, advance polls will be open already from February 19-23 and 26-28, as well as on election day. Electronic voting will also be made available to residents in Estonia, as well as those wishing to vote abroad.
Voters abroad can also vote by mail or at Foreign Missions. After voting from abroad it is not possible to vote again in Estonia for the election of parliament in 2007.
Electronic voting is done through www.valimised.ee starting from February 26-28. It will also be possible to vote in most Foreign Missions of Estonia, but the voter must possess an ID card with valid certification and PIN-code. The website www.valimised.ee has additio-nal information on voting.
Estonian composer premiers piece at gala concert in Bulgaria
VES – To celebrate their joining the EU, the Bulgarians held a gala concert in Sofia, where a new work by Estonian composer Valdo Preema was performed.
Mr. Preema, who is a graduate of the Tallinn Music School, studied percussion. He also plays in the jazz group “New Murphy Band.”.
The concert, held on New Year’s Day, was opened by Bulgarian Prime Minister Sergei Stanishev, and featured participation from German Foreign Minister Frank Walter Steinmeier, European Commission Commissioner Olli Rehn and European Parliament president Joseph Borrell.
The concert featured works by composers from all 27 EU member nations, performed by the Sofia Symphony Orchestra. Valdo Preema’s „Sincerely” was performed by 12-year old classical guitarist David Djakov.
Estophilus scholarship opportunity
VES – The Estonian Institute is offering scholarships for the 2007/2008 academic year to holders of a doctoral degree, MA or PhD students who are citizens of a foreign state and are studying at a university abroad. The scholarship is intended to aid in the writing of a research paper on an Estonia-related topic, or to gather material for such a paper. The deadline, though, is fast approaching: 15 January 2007.
The 40,000 EK scholarship is granted by the Council of Academic Studies of Estonian Language and Culture Abroad, involving experts when necessary, and financed by the Estonian Ministry of Education and Research and administered by the Estonian Institute.
While knowledge of Estonian is helpful, it is not necessary.
More information can be gotten at the Institute’s website: http://www.einst.ee/activities.
html?cat=48&id=713
Greeting from the President of the Republic for the turn of 2006/2007
01.01.2007
Dear compatriots!
Ärma, where I am sitting during the last minutes of the ending year, is like a small narrative of Estonian history. This homestead in Mulgimaa was bought free and clear as a result of the hard work by my 19th century ancestors.
From Mulgimaa, children were sent to be educated in the city. Here, before the Second World War, they rejoiced over fruit of their labor. This was a place of despair: the arrival of foreign troops, book-burning, flight into the woods, and mass-deportations. Much of this land – and also Ärma – was left empty. However, faith in the future and better times endured. When these times arrived 15 years ago, the lands here were cleared of brush, and homesteads began to be restored.
We need faith. Faith in our homes, our work, our families, our people, and our country. And we need to be proud of it.
We are proud of ourselves, but many of us are not proud of our country. We like the Estonian people and culture, but our country does not evince the same sentiment.
This is unfortunate, because it undermines us from within. We must believe in our country and be proud of our country. If we do not believe in Estonia, we do not believe in ourselves. If we are not proud of our country, we are not proud of ourselves.
Let us not adopt such a stance toward ourselves, for you are worthy of praise and recognition.
Moreover, it is your authority that the March Riigikogu election will place in your hands, the people. Accept this power to improve your country. You have the liberty to vote. Transform this liberty into an obligation to determine which political parties see beyond today or tomorrow’s one-off deal and are prepared to sign a contract with you for the next four years.
Things are going well for Estonia. Things will go even better for Estonia; we have become wealthier than ever before. The closing year made us richer with the birth of almost 15,000 children. This is more than in the preceding twelve years. There are more marriages in Estonia and fewer divorces. Although all this will not arrest the decline in our population, it still shows our belief in the future, that we are more at ease, more self-confident and optimistic.
This year, we rejoiced in the splendid victories of our athletes. We felt ourselves united as a larger and prouder family. This is an ineffably good feeling. We would like these wonderful moments to repeat themselves again and again. With the help of our joint aspirations and efforts, our cheering and jostling, they will.
From the warmth of our hearths, we support the members of the Estonian Defense Forces, who will welcome the New Year many time zones away in Iraq, Afghanistan, and the Balkans. You are performing difficult and – as the news of recent days has harshly confirmed – dangerous work on behalf of your country. I thank you and your families, who steadfastly support on the home front.
When Estonia regained its independence 15 years ago, we were impatient. We did, however, persevere so Estonia could become a country that was not isolated and alone in a remote corner, but among trusted partners. And Estonia has become the country we wished it to be – a member of the European Union and NATO.
Today we also see impatience around us. It is different, however. One senses increasingly a spiritual constraint. Young people, people who have just graduated from school and hope to find breathing space and European openness abroad, often complain “Estonia is too confining.” We must convince them otherwise. We must demonstrate that Estonia offers both a sense of security and openness.
For this we need understanding, tolerance and, in particular, caring. This is something that each of us, both individually and as a society, should do. Care. For instance, what is it but ordinary caring not to get behind the wheel of a car drunk or tired, thereby not endangering your own life or those of your fellow citizens.
The most moving experience of these long holidays came from the Estonian people when you, during the Christmas Tunnel TV program on Christmas Day, donated over three million kroons for the purchase of resuscitation equipment for the Children’s Hospital. Thank you!
I think the state should now find the wherewithal to add at least another three million to the common till created by the people during the holidays.
I know that not all of you who are now watching and listening to me are sitting around a bounteous holiday table. Therefore, I hope that the caring spirit of Christmas will not end with the holidays. Keep on noticing those who need help, help them, and teach them to help themselves.
We need to love Estonia more. Just as our forefathers a century or two ago, when they founded their homes, in the course of war secured their long-desired freedom, and became masters of their country, loved Estonia.
Our dreams and wishes, for both the coming year and years following, shall come true. For this, I wish us all strength, charity, good health and faith in the future.
Happy New Year, dear Estonia!
Toomas Hendrik Ilves – President of the Republic of Estonia
|
