VES 01- 8. jaanuaril, 2006

ILUSAT ALGAVAT AASTAT!

Valisin uue aasta esimese Vaba Eesti Sõna esipildiks ühe talvise Lõuna-Eesti maastiku. Pilt pärineb ühe väikese eesti perefirma fotopangast (www.gallery.diaso.ee). Selle foto autor on Toomas Sõelsepp ja pildil on Haanja Looduspark 2003. a. jaanuari alguses. Tollal oli pakast mitmel päeval 26 °C ja kahe ööpäevaga sadas maha 70 cm  (27-28 inch) lund. Paljud teed olid mitu päeva läbimatud.
Firma Diaso OÜ on pisikene perefirma, mis põhikirja järgi tegeleb peamiselt arhitektuurse projekteerimisega, pisut veebikujundusega ja disainiga ning fotograafiaga. Nagu firma üks omanikest Inga Sõelsepp ise ütleb: “Projekteerimisega toome pisut raha sisse ja fotograafiaga viime raha välja, sest Eestis fotograafiaga just rikkaks ei saa.
Fotograafia on ala, mille sees oleme abikaasaga mõlemad juba pisikesest peast olnud. Mõlemad oleme koos vanematega pikki tunde pimikus istunud ja vaadanud, kuidas pilt paberi peale ilmub. Koos vanematega sai siis fotograafia algtõed selgeks tehtud ning ise ka aktiivselt protsessis osaletud. Hiljem lisandus mustvalgele fotograafiale ka värvipiltide tegemine, nii diapositiivid kui ka värvipildid. Ikka protsess algusest kuni lõpuni ise läbi tehtud. Abi sai otsitud ka Fotograafia Rahvaülikoolist, kui omal tarkus otsa sai. Siis tulid vahepeal rasked ajad, kui NSVL lagunema hakkas ja poodidest kõik kemikaalid ning muud vajalikud materjalid kadusid. Vahele jäi mitmeaastane auk, kus ei saanud fotoaparaati kättegi võetud.
Siis jõudis kätte digiajastu, kus üks pisike “seebikarp” sai meie fotograafiaharrastuse elluäratajaks. Peagi otsisime ka oma vanad filmikaamerad välja ning jõudumööda katsume uut tehnikat juurde osta.
Aastatega on oma lõbuks pildistamisest saanud ka väike sissetuleku allikas. Esialgu läheb välja muidugi märksa rohkem, kuid rõõm seegi, kui mõni meie foto leiab omale ostja, olgu see siis eraisik, kes omale pildikest seinale soovib või kirjastajad, kes otsivad postkaartide, kalendrite ja raamatuillustratsioonide jaoks materjali või disainerid, kes vajavad toodete ja reklaamide kujundamiseks fotosid.
Pildistamine on meie mõlema jaoks tagasipöördumine linnamöllust looduse ja juurte juurde. Kui vähegi võimalik, sõidame linnast välja ja otsime ilusaid hetki ja kohti üle terve Eestimaa. Jõudumööda võtame ka lapsed kaasa ning õpetame-suuname neidki.
Oleme mitmel aastal osalenud mitmetel fotokonkurssidel ning nii mõnigi kord on mõnel meist hästi läinud.
Väikene osa meie fotodest on üleval ka internetis aadressil http://www.gallery.diaso.ee/
Pildivalikut püüame jõudumööda täiendada.”
VES/Inga Sõelsepp

Eesti noormehed said Kotkaskautideks

Pildil on Robert (16, vasakul) ja Richard (15) koos oma vanemate Silvi ja Robert Steigerwald’iga.

Kaks eesti päritolu venda, Robert ja Richard Steigerwald saavutasid hiljuti Ameerika skautluse kõrgeima, seitsmenda järgu: “Kotka Skaut” (Eagle Scout). Poiste vanemad on Silvi ja Robert Steigerwald ja nende kodu on Granite Bay linnas, Sacramento ligidal, Californias.  Suurele tunnustus-tseremooniale tulid õnnitlused isegi president Bushilt ja ta abikaasalt. Kohal olid muidugi ka poiste vanavanemad Allan ja Karin Kiisk, kes elavad samas rajoonis, Lincolni linnas.
Poiste ema Silvi on Allan ja Karin Kiisk’i tütar. Paljude aastate eest oli Vaba Eesti Sõnas (2. juuli 1981) artikkel temast, kuna ta oli esimene naissoost eesti päritolu Ameerika Lennuväe Akadeemia (Air Force Academy) lõpetaja.
Poiste isa, Robert Anton Steigerwald, on ka sama akadeemia lõpetaja ja nad abiellusid lõpupäeval. Mõlemad töötasid professoritena Lennuväe Akadeemias, aga nende lennuväe karjäär on nüüdseks läbi. Mõlemad, nii Silvi kui Robert töötavad nüüd arvutitehnika alal. Poiste isa Robert aitab Granite Bays kaasa skaudijuhina.
VES ainetel

Rõõmus jõulukoosviibimine New Yorgi Eesti Majas

Pildil esineb New Yorgi Eesti Naiskoor. All paremal EV konsul Signe Matteus, üks jõulupeo korraldajatest.
Fotod: Peeter Teedla

New Yorgi Eesti Maja kaunid jõulukuused särasid ja kenad jõululaulud helilindilt kajasid jõulupidu külalisi oodates. Haridusseltsi jõulupuu korraldajad, NYEHS-i juhatuse liikmed Signe Matteus ja Peeter Teedla olid aegsasti kohal valmistamas hõõgveini ehk glög’i ning vastu võtmas külalisi. Peeter Teedlal olid laudade ehtimisel abiks abikaasa Mari ja Rootsist siin viibiv ema Helju. Kuuseoksad ja küünlad laudadel lisasid jõulumeeleolu. Kuum glög saali nurgas meelitas saabujaid — maitsti ja kiideti heaks. Uksel registreeris külalisi New Yorgi Eesti Haridusseltsi äsja ametisse valitud mänedzher Eve Saar, kes hakkab oma ametikohustusi täitma 2. jaanuaril. Ka mänedzheri asetäitja, siinkirjutaja, oli kohal ja sirutas abistava käe seal, kus abi vaja.
Peatselt olid lauad täitunud külalistest, esinejad olid kohal ja jõuluõhtu New Yorgi Eesti Majas sai alata.
Tervitussõnad ütles NYEHS-i esimees Peeter Teedla, tutvustades ka kaugemalt saabunud külalisi ja andes siis sõna õpetaja Markus Vagale palvuseks. Õpetaja manitses kuulajaid mitte muretsema, kuigi jõulud toovad kaasa palju muretsemise võimalusi — kas kingitused sobivad saajale, kas ajast jätkub kõigeks, kas toidud saavad valmis jpm. Ta märkis, et Jumala soov on, et me ei muretseks, vaid jätaksime muretsemise Temale. Jõuluööl kuulutas Jumal oma inglikooriga rõõmu maa rahvale. See rõõmusõnum oli Jeesuse Kristuse, inimkonna Päästja ja Lunastaja, sündimine siia inimeste keskele. Õpetaja Vaga juhatas peolised paluma, et jõulude Issand saaks olla ligi ka sel jõulukoosviibimisel.
Palvusele järgnes NYEHS-i endise esinaise Agnes Morrisoni jõulu-mõtteline sõnavõtt. Ta soovis koosolijatele head jõulumeeleolu. Ta märkis, et aastatel, mil Eesti oli võõraste poolt vallutatud, oli meil kombeks palvetada kodueestlaste eest, kellel polnud võimalik jõulusid pühitseda. Oma luulekogude riiulilt oli Agnes Morrison leidnud “enda üllatuseks” 1988.a. väljaantud luuletuse, mille oli kirjutanud luuletaja Heiti Talvik. Selle seitsmerealise värsi luges ta õhtu külalistele ette: “Külm juukseisse sul põimis härmalõngu ja jõululumme vaibus linna kära. Su rõivaist levis kannikeste hõngu ja tähesära. Nii südaööni sumpasime ringi ja kirju kuusk — see loitles igas majas. Kuid leebe nukrus looritas me hingi, sest võõraist aknaist “püha öö” meil kajas.”
New Yorgi Eesti Naiskoor, kes on aastast aastasse Haridusseltsi jõulupuu koosviibimisi oma lauluga rõõmustanud, esines kahe ilusa jõululauluga oma koorijuhi Andrejs Jansonsi juhatusel.

Ülal annavad Eesti Abistamiskomitee sekretär Virve Vaher ja esimees Endel Reinpõld kooridele üle toetusümbrikud.
All esineb solist Mariliina Vilimaa.

Õhtu solist, sopran Mariliina Vilimaa, kes on Eesti Muusikaakadeemia lõpetanud, õppinud ka Heino Elleri muusikakoolis ja elab nüüd juba kolmandat aastat New Yorgis, soovis oma esinemisega tuua jõulurahu ja soojust kuulajate südamesse. Küünal käes, sisenes solist vaikselt saali, lauldes “Püha öö, õnnistud öö”. Järgnes seeria ingliskeelseid aariaid tuntud muusikalidest. Seeria lõpetas aaria Gilbert & Sullivani muusikalist “Mikado”. Eesti keeles laulis solist tuntud jõululaulu “Walking in the Winter Wonderland”, mille eestikeelne nimi on “Võlumaa”. Sellele järgnes tuntud laul “Edelweiss” eestikeelses esitused Roger & Hammersteini muusikalist “Helisev muusika” (Sound of Music). Oma etteaste lõpetas lauljanna nõudliku aariaga David Lloyd Webberi muusikalist “Phantom of the Opera”, mille saade oli samuti keeruline, kuid millega lauljanna saatja, koorijuht ja pianist Erik Veski hästi toime tuli. Esinejad said tormilise kiitva aplausi.
Huvitavat arutamist jõulutoitude nautimise vahele andis laudkondadele jagatud küsimused. Eesmärgiks oli laudkondade vaheline viktoriin ja küsimused olidki niivõrd nõudlikud, et täispunkte ei saanud ükski laudkond. Parimaks laudkonnaks osutus laud number üks, kus istus endine NY Eesti Kooli juhataja Toomas Sõrra, kelle ajaloolised teadmised lisasid laudkonnale vajalikke punkte võiduks. Iga osaleja sai väikesed jõulukaunistused, mis Peeter Teedla oli Rootsist hankinud.
Kajasid jõululaulud Urmas Kärneri eestvedamisel, saabus jõuluvana (Rein Olvet), anti toetusümbrikud kooridele Eesti Abistamiskomitee esimehe Endel Reinpõllu ja sekretäri Virve Vaheri poolt.
Jõulutoidud söödud, jõuluvana lahkunud, alustasid õhtu hilistundideni jõudnud külalised koduteed.
Airi Vaga

KLENK 2005

Pildil Urve Auksi annab Jüri Tultsile üle Eesti Kultuurfondi aasta auhinna $500.00. Fotod: Hans Ruus

Tänavuaastane KLENK toimus roteerivas järjekorras jällegi tänupüha nädalalõpul 24., 25. ja 26. novembril, seekord juba neljandat korda Indianapolises. Majutus ja ettekanded toimusid Comfort Inn & Suites hotellis, 9090 Wesleyan Road, mis asub I-465 maantee ääres umbes 10 miili põhja poole Indianapolise südalinnast. Asukoht oli sobiv ja kergesti kättesaadav ja tänu korraldavale toimkonnale, Jüri Tultsile, Margot Ruusmale, Jaak Pihlakule ja Indianapolise rahvusgrupile, kujunesid KLENK’i päevad jälle mälestusrikkaks ja huvitavaks elamuseks meie mälestuste sarjas.
Vaatamata meie järjest vananevale ja kahanevale liikmeskonnale oli kohale tulnud umbes 55 osavõtjat kõigist ilmakaartest, Kaliforniast kuni Idarannikuni ja Alabamast kuni Ontario provintsini Kanadas.
Loengud ja ettekanded olid huvitavad ja hästi esitatud, mitmekesised ja pakkusid huvi kõigile osavõtjatele, sellepärst oli ka selleks valitud tuba alati tulvil kuulajatest.
Juba Tänupüha õhtuks 24 nov. oli kohale jõudnud ligi paarkümmend saatuskaaslast. Registreerimistuba oli avatud, pakuti veini ja küpsiseid ja jutuvada kostis hotelli koridori teise otsa. Kella viie paiku siirduti kõndimiskauguses asuvasse Holiday Inn’i restorani ühisele õhtusöögile, kus puhvetlaual oli ka kalkun, nagu tänupühaks ikka kombeks, aga seal oli ka kõike muud. Kui kõhud täis, siirduti tagasi hotelli, kus Jüri Tults näitas Eestist toodud filmi, dokumentaaldraamat “August 1991”.
Reede, 25. nov. hommikul alustati ametliku kavaga. Mati Kõiva avas koosviibimise Eesti Rahvuskomitee tervitusega. Esimese ettekandega “Skautlus ja pagulasühiskond”, esines Enn Kiilaspea Torontost. Pärast II maailmasõda Saksamaal arenes Eesti skautlus kiiresti. Saksamaal oli palju vaba aega ja seda hakati kasutama noorte organiseerimiseks. Nii Saksamaal, kuid eriti Rootsis tekkis eestluse kadumise probleem ja endised skaudijuhid püüdsid skautlusega äratada rahvustunnet. Paljud praegused rahvustegelased on endised skaudid. Eestis on aga skautluse asi kurvem, seal puudub skautlusega ühendatud juhtkond ja toetus skautidele. Eesti riik ja sõjavägi toetab noorkotkaste ja kodutütarde liikumist ja eesti skautluse käsiraamat ei käsitle pagulas-skautluse tegevust ega ajalugu.
Praegu on USA-s üle kahesaja skautlusega tegeleva Eesti noore ja Kanadas umbes samapalju – algaastatel olid need arvud vast viiekordsed. Eesti praegune skautide malev on umbes 600 ligidal.
Järgmisena esines Indiana Ülikooli prof. Dr. Alfred Strickholm ingliskeelse ettekandega, “Early Estonian settlers in Alberta”. Dr. Strickholm on Alberta eesti asunike järeltulija, tema ema emigreerus sinna 1895. a. ja isa umbes samal ajal. Kanada riik andis immigrantidele tol ajal 5 aakrit tasuta maad mida asustada. Alberta Red Deer ja Stettler’i piirkonda kogus 1909 aastaks umbes 60 eesti perekonda, kes olid tublid töömehed ja maapidajad ja said kiiresti haljale oksale. Tekkis eesti ühiskond, ehitati Linda Hall (Eesti maja koos klaveri ja baariga), asutati eesti laulukoor, kool ja raamatukogu ja muud kultuurilised ettevõtted nagu põllumeeste- ja naisteklubi. Õpiti üksteiselt ja anti nõu teistele. Oli eesti ühiskond, umbes nagu meie ARENDAJA, natuke varajasem ja isegi suurem kui siin hiljem asutatu.

Grupp KLENK’ist osavõtjaid ettekannet kuulamas. Esiplaanil Mati Kõiva ja dr. Alfred Strickholm.

Asutati ka eesti kirik ja rajati surnuaed. Kohapealset kirikuõpetajat ei olnud. Medison Hat’is oli rändõpetaja John Sillak, kes teenis ka kohapealset kogudust.
Pärast lõunat oli korraldatud Eiteljorgi Muuseumi tuur – Ameerika Indiaanlased ja Lääne-Ameerika kunst. Meie nägime väikest osa sellest muuseumist, mis käsitles hilisema aja (1850.a) indiaanlaste elu ja tegevust, ja veel hilisemat “Cowboy” aegset kunsti. Selles muuseumis oleks võinud veeta veel pool päeva, kui selleks aega oleks olnud.
Õhtul kell 7:00 toimus Rahvamuusika Kontsert, Indianapolise eesti/läti ansambli ”Siilikesed” esitusel ja Andres Peekna juhatusel. Esitati põimik eesti ja läti rahvamuusikat kanneldel, pasunate ja torupillide saatel. Ettekanded olid nauditavad ja said suure menu osaliseks. Õhtu kulges laulu ja muusikaõhtuna Enn Kiilaspea ja Taavo Virkhausi eestvedamisel. Siin sai ise kaasa laulda, mis paistis kõigile meeldivat – lauldi läbi kõik tuntud laulud – laul rõkkas kuni südaööni.
Laupäeva hommikul alustati KLENK’i üldkoosolekuga. Otsustati järgmine, 2006 a. KLENK pidada Detroiti ümbruskonnas. Loit Maripuu ja Linda Einpaul andsid selleks nõusoleku. Arutati ka KLENK’i albumi koostamise vajadust. Urve Auksi tegi ettepaneku materjali kogumiseks ja KLENK’i ajalugu jäädvustava albumi väljaandmiseks järgmisel aastal. Urve teatas veel, et Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges andis KLENK’ile 2004 aasta Kultuuriauhinna, jagades seda võrdselt Los Angelese Eesti Teatriga. Preemia suurus on 500.00 dollarit ja Urve soovitas seda summat kasutada albumi väljaandmiseks.
2006.a. peaks olema KLNEK’i 50. aastapäev. Materjali kogumise koordineerijaks valiti Jüri Tults ja paluti kõiki, kellel on KLENK’i tegevuse kohta andmeid, saata need Jüri Tultsile, e-post: [email protected]
Esimese ettekandega laupäeva hommikul esines Taavo Virkhaus – “Dirigentide saladusi ja telgitaguseid sündmusi”. Temale omase huumori ja vaimustusega selgitas ta orkestri ja dirigendi vahekordi. Tavaliselt muusikud teavad, mida nad peavad mängima ja jälgivad dirigenti ainult silmanurgast. Mõned ütlevad, et nad üldse dirigenti ei vaata. Dirigent tõlgitseb muusikat ja kui dirigenti ei ole, siis keegi orkestrist peab asja juhtima. Juhtudel, kus dirigent proovidel märkusi teeb, võib vahekord dirigendi ja muusikute vahel olla külm. Kui kusagil küsiti muusikute käest, kas te vihkate dirigenti? oli vastus olnud, et vihkamine ei olevat veel küllaldane. Kui dirigendi käest küsiti, mis vahe on orkestril ja pullil, siis vastus oli olnud, et pullil on sarved ees ja taguots taga, vihjates, et orkestril on see vastupidi. Orkestris mängijad tihti üksteisega ei sõbrutse ja dirigent ka hoidub mängijatega sõbrutsemast, sest kardab, et arvatakse et ta peab soosikut. Kergesti aga võib tekkida vahekord dirigendi ja laulja vahel.
Taavo käsitles veel ka orkestri rahastamise ja toetamise probleeme. Orkestri eelarvest tuleb umbes 40% piletite müügist, ülejäänud peab tulema annetustest rikaste toetajate käest, mida varub muusikadirektor. Tavaliselt dirigent on ka muusikadirektor. USA-s on riigitoetus minimaalne, aga Euroopas on riigitoetus orkestritele suur – Soomes kuni 90%.
Ettekandega “Eesti meditsiin” esines Dr. Tiina Jaagosild, kes mõned aastad tagasi abiellus Clevelandi Metrohaiglas kardioloogia alal õpingul viibinud Dr.Priit Jaagosillaga. Abielupaar elab ja Priit praktiseerib nüüd West Lafayette, IN.
Dr.Tiina Jaagosillal on omal küllaltki tunnustav resüme. Ta on töötanud Tallinna Keskhaiglas kardioloogia erialal ja Mustamäe haiglas peaarstina. Ta märkis, et Eestis on välja kujunenud perearsti süsteem ja haigekassa maksab peaaegu kogu ravi. Ravimid on teataval määral kaetud, aga haigekassa ei kata hambaravi. Haigekassa on alati rahalistes raskustes, aasta lõpul on tavaliselt näpud põhjas ja siis tuleb ravi edasi lükata järgmisse aastasse. Erakliinikuid on Eestis vähe ja ei ole ka inimesi, kes suudaksid ravi eest seal maksta. Suureneb lõhe rikaste ja vaeste vahel. Aids’i viirus levib, eriti Ida-Virumaal ning südamehaigustesse ning vähki haigestumine on kõrge – ravi on kallis. Meeste eluiga on keskmiselt 63 aastat ja naistel 73 aastat, ühel kuuendikul elanikest (80 000 inimesel) puudub ravikindlustus. Arstide ja õdede nappus on suur, paljud siirduvad välismaale. Õdede palgad on ainult 2-3 tuhat krooni kuus ja nad peavad hoolitsema 50 000 kroonise kuupalgaga riigiametniku eest.
Üks asi, kus lääne maailm võiks Eestilt eeskuju võtta on arstirohtude ja hindade kontroll. Eestis on arstirohtude reklaam keelatud. Arst kirjutab rohu, mis on vajalik, selleks pole reklaami vaja ja ükski rohi ei tohi maksta rohkem kui selle rohu geneeriline variatsioon. Sellega hoitakse rohtude hinnad enamvähem mõistlikul tasemel.
Lõunavaheajal peeti ka lühike Geislingeni Gümnaasiumi kokkutulek. Arutati mõningaid päevaküsimusi ja tehti ühine pilt, midagi põhilist ei otsustatud.
Laupäevastes ettekannete kavas oli veel Ylo Ansoni “Kommnetaare poliitikast Eestis”. Ylo Anson tõi KLENK’ile tervitusi Vello Salolt Eestist ja käsitles üldist Eesti poliitilist ja majanduslikku olukorda. Mainis, et 75% eestlastest arvavad, et nad on vaesemad kui keskklass. Riigikogu liikme palk on 4-korda kõrgem keskmisest Eesti palgast. Keskmine palk on 7700. kr. kuus. Riigikogus 30 000 kr. ja hotelli töölistel 3000 kr. kuus. Vahe rikaste ja vaeste vahel suureneb.
Kutsealustest iga kuues ei ilmu kohale. Propageeritakse üleminekut palgaarmeele. Eesti sundteenistus on praegu 8 kuud. Tallinna üldpilt on paranenud, välisinvesteeringud kasvavad ja hinnad ja elukallidus tõusevad. Bensiin maksab $4.00/gal, aga autod sõidavad nagu ikka, kusagilt see raha tuleb. 29. okt. toimus Vabadusväljakul vabadussamba nurgakivi asetamine ja Lihula mälestussammas on viidud nüüd Lagedile, Eesti Vabadusvõitluse muuseumi. Pärnu on palju ilusamaks tehtud, majad on värvitud. Tehti kampaaniat “Värv linna” ja uus haigla on avatud. Ka uue silla plaanid on tehtud, kunas see teoks saab, on teine küsimus.
Viimase ettekandega esines tuntud estofiil Suzanne Mittenthal “estonian landscape – sights & sounds” valguspiltides. Tema on tõesti eesti loodusest huvitatud ja on pühendanud palju oma aega ja energiat selle uurimiseks ja säilitamiseks. Ta kogus ka annetusi Eesti loodusefondile.
KLENK’i päevad lõppesid piduliku õhtusöögiga naabruses asuvas Holiday Inn resotranis, kus tunnustati korraldavat toimkonda ja anti üle tänu Jüri Tultsile tehtud töö eest. Õhtusöögil oli veel võimalus suhelda oma saatuskaaslastega ja jätta jumalaga kuni järgmise kohtumiseni Detroidis.
Hans Ruus

USA sõjaväelased korraldasid Eesti laste jaoks korjanduse

Mullu septembris kaitseliitlastele missioonieelset väljaõpet korraldanud USA sõjaväelased kiindusid Palivere lastekodu kasvandikesse sedavõrd, et viisid oma kodumaal läbi korjanduse ja ostsid lastele hulga kingitusi.
Kaitseliidu pressiesindaja Tanel Rütmani sõnul olid USA Marylandi rahvuskaardi instruktorid majutatud Palivere mõisasse, kus nad naabruses asuva lastekodu kasvandike eluga tutvusid ning mängisid nendega vabadel hetkedel palli.
Kodumaale naastes korraldasid USA sõjaväelased korjanduse ja ostsid lastekodu lastele riideid, mänguasju, maiustusi, lauamänge ja joonistustarbeid.
“Ameerika Ühendriikide sõjaväelise missiooni Eestis ja Kaitseliidu peastaabi esindajad annavad kingitused Palivere lastekodu lastele üle reedel, 6.jaanuaril” ütles Rütman.
Tema sõnul kingib Kaitseliidu peastaap omalt poolt lastekodule tööstusliku tolmuimeja.
Mullu sügisel Läänemaal Piirisalu polügoonil toimunud nädalasel õppusel Cobra 2005 osalesid kaitseliitlaste koolitajatena 24 USA Marylandi osariigi rahvuskaardi ohvitseri ja allohvitseri, kellel on sõjaväepolitsei instruktori väljaõpe ja missioonikogemus maailma kriisipiirkondadest.
Palivere 19-kohaline lastekodu on asenduskoduks orbudele ja vanemliku hoolitsuseta lastele. Lastekodus elavad 7-20-aastased lapsed ja noored.
VES/BNS

(Mati Kõiva märkus: Eesti oli üle kümne aasta Marylandi Rahvuskaardi partner enne NATO liikmeks saamist. Selle programmi raames toimusid Eesti sõjaväelised õppused nii Eestis kui Marylandis.)

Kaitsejõud mälestavad Vabadussõja relvarahu
Kaitseväelased mälestasid teisipäeva, 3.jaanuari hommikul mälestusseisakuga 86 aastat pärast Vabadussõja relvarahu jõustumist selles sõjas langenuid.
Kaitseväe nimel asetas Tallinna Garnisoni komandant leitnant Madis Morel teisipäeval kell 10.30 relvarahu mälestuseks pärja Tallinna Sõjaväekalmistul asuva Vabadussõja ausamba jalamile, teatas kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja. “Usun, et tänase Eesti sõdurid teavad vajadusel iseseisvuse hinda sama hästi nagu nende ajalootunnist ja filmist “Nimed marmortahvlil” tuntud Vabadussõja-aegsed eelkäijad,” ütles kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts. 3. jaanuaril möödus 86 aastat päevast, mil jõustus relvarahu Nõukogude Venemaaga ning lõppes ohvriterohke Vabadussõda. Vabadussõja lahingutes aastatel 1918-1920 hukkus 3588 Eesti sõdurit.
VES/BNS

Aasta parimad sportlased on Värnik ja Võsu
Eesti selle aasta parimateks sportlasteks valiti odaviskaja Andrus Värnik ja vehkleja Maarika Võsu.
Parimaks meessportlaseks saanud Värnik võitis augustis Helsingis kergejõustiku maailmameistrivõistlustel odaviskes kuldmedali.
Parim naissportlane Võsu sai oktoobris Leipzigis vehklemise maailmameistrivõistlustel hõbemedali.
Parimaks võistkonnaks valiti paarisaeruline neljapaat koosseisus Andrei Jämsä, Tõnu Endrekson, Jüri Jaanson ja Leonid Gulov, kes võitis septembris sõudmise MM-il pronksi.
VES/BNS

Eesti langes majandusvabaduse indeksis neljandalt seitsmendale kohale

Eesti langes The Heritage Foundationi ja The Wall Street Journal’i tänavuses majandusvabaduse indeksis kolme koha võrra seitsmendale kohale, indeksit juhivad endiselt Hongkong ja Singapur.
Heritage Foundationi presidendi Edwin J. Feulneri hinnangul on Luxembourgil, Iirimaal ja Eestil vähe võimalusi tulla indeksis esikohale, kuna need riigid peavad järgima Brüsselist tulevaid piiranguid.
USA valitsuse infoportaal U.S. Newswire kommenteeris, et Eesti asetust indeksis langetas valitsuskulude kasv ning Euroopa Liidu kaubanduspoliitikate rakendamise aeglustumine.
Majandusvabaduse indeksiga kaasnenud kommentaarid ütlesid Eesti kohta, et märkimisväärsete turureformide tulemusena on Eesti tugevdanud oma majandust Kesk- ja Ida-Euroopa kõige konkurentsivõimelisema ärikeskkonna toel.
Kommentaar lisas, et Eesti oli 2004. aastal tehnoloogiliselt kõige arenenum riik Euroopa Liidus ning Schengeni Grupiga liitumine 2007. aastal harmoniseerib Eesti majandust Euroopa Liidu omaga veelgi.
Tänavu on indeksis Eestist ees lisaks Hongkongile ja Singapurile ka Iirimaa, Luksemburg, Suurbritannia ja Island.
Võrdluseks: Soome on indeksis kohal 12, Rootsi 19. kohal, Leedu 23. kohal, Norra 30. kohal, Läti 39. kohal ja Venemaa 122. kohal. Prantsusmaa oli 44. kohal ning Itaalia platseerus koht kõrgemale.
Indeksi viimane riik oli Põhja-Korea. Ei hinnatud Serbiat ja Montenegrot, Sudaani, Kongo Rahvademokraatlikku Vabariiki ning Iraaki.
VES/BNS

Mart Laar: Eesti majandusvabaduse languses ei ole süüdi Euroopa Liit.
Ekspeaminister Mart Laari sõnul ei saa Eesti positsiooni langemist Heritage Foundationi ja Wall Street Journali majandusvabaduse indeksi edetabelis lükata Euroopa Liidu (EL) kaela. Laari sõnul on Eesti valitsuskulud kiirelt kasvanud ja kuni Eestis jätkub praegune väga kiire majanduskasv, ei paista selle mõju sedavõrd välja. “Kui majanduskasv peaks aga aeglustuma, võivad probleemid ühel hetkel üle pea kasvada. Euroopa Liiduga liitumist Eesti positsioonide halvenemises süüdistada on seega ülekohtune,” lisas Laar.
Eesti langemise üle selles nimekas indeksis ei saa loomulikult rõõmustada. Iseenesest pole loomulikult tegemist veel mingi katastroofilise langusega ja Eesti kuulub endiselt kümne majanduslikult vabaima riigi hulka maailmas, lisas Laar.
“Samas on siiski tegemist madalaima kohaga Eesti jaoks nimetatud indeksis viimastel aastatel ning kuna Eesti positsioonid võrreldes konkurentidega on halvenenud ka mitmes teises indeksis, peaks valitsus praegust raha paremale ja vasakule külvamise poliitikat korrigeerima,” ütles Laar.
Laari sõnul ei saa seda kahjuks praeguselt Ansipi valitsuselt oodata. “Reformierakond on viimase aasta jooksul üllatava kiirusega Keskerakonnaga sedavõrd kokku kasvanud, et sealt mingeid otsustavamaid samme oodata oleks asjata,” ütles Laar.
VES/BNS

Leev Kuum: Eesti koht majandusvabaduse tabelis on väga hea.
Eesti konjuktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuumi sõnul on Eesti seitsmes koht majandusvabaduse tabelis endiselt väga hea. “Langus kolme koha võrra on väike ja vähemalt esialgu ühekordne. Seetõttu oleks ennatlik kaalukamate järelduste tegemiseks,” ütles Kuum .
Samal seisukohal on peaministri majandusnõunik Kalev Kukk, kelle sõnul toetuvad majandusvabaduse, konkurentsivõime ja muud indeksid suuremal või vähemal määral subjektiivsetele kriteeriumitele.
“Eesti positsiooni muutumisest mõne koha piires ühe aasta jooksul ei saa teha veel kaugemale ulatuvaid järeldusi, taolised kõikumised jäävad niiöelda statistilise vea piiresse,” ütles Kukk.
Kuum ütles, et Eesti edasine positsioon oleneb kõige enam musta turu ohjeldamisest. Tollipoliitika delegeerimisega Euroopa Liidule (EL) vähendab Eesti oma tegemiste mänguruumi reitingu kujunemisel, lisas ta.
Ka Kuke sõnul mõjutas Eesti positsiooni majandusvabaduse tabelis liitumine euroliiduga, mis tähendas Eesti jaoks liitumist ühe tolliliidu ja kõigi sellest tulenevate reeglitega.
“Eesti õigussüsteemi kohandumine EL-i õigusega eest tuleb paratamatult teatavat hinda maksta. Selle hinnaks on olnud sedakorda majanduskasvu kiirenemine, eelkõige stabiilsuse suurenemine Eesti majanduses ja ühiskonnas üldse,” ütles Kukk.
VES/BNS

Vabariigi Presidendi uusaastaläkitus 31.detsembril 2005

Armas Eesti rahvas!
Täna keskööl, kahe aasta lahutusjoonel, väärime taas mõttehetke iseenda jaoks. Meenutades lõppeva aasta olulisemaid tegusid ja sündmusi, püüdkem neid kaaluda ennekõike igavikuliste väärtustega. Ja tulevikku kavandades tehkem seda julgusega paremat püüelda ning kaugemale ette vaadata – et avada uusi horisonte.
Selleks on meil hea hoog ja loodetavasti ka tahe. Äsjasest küsitlusest selgus, et valdav enamus Eesti elanikest jäi lõppeva aastaga rahule. Jääb soovida, et rahulolu laieneks aastatele ning kõigile inimestele.
Kõrgete sihtide püüdlemiseks ei piisa aga üksnes stardikiirendusest ega tugevast tahtest. Vaja läheb ka tarkust ja häid toetavaid kaasteelisi. Ennekõike aga perekonna jagatud hoolt ja armastust, üksteise püüdluste ja loovuse toetamist.
Just sedakaudu, mitte varalise külluse abil, saavad lapsed turvatunde ja hingejõu nii tänaseks kui ka homseks. Selleta ei oleks neis osavõtlikkust, soovi areneda ja luua, oma tulevast abikaasat ja lapsi armastada. Nõnda võib öelda, et loome oma laste tulevikku iga hetk, iga sõna ja teoga.
Palju aastaid tagasi ütles mu isa: “Poiss, ära kunagi kakle külatänaval, see ei ole mehetegu!” Võtsin siis ta õpetust sõna-sõnalt. Alles hiljem taipasin, et isa ei pidanud silmas poisikeste nääklemisi. Elu ongi kinnitanud ta õpetust: heaga saavutab tõepoolest rohkem kui kurjaga.
Hiljuti Eesti koolides läbi viidud uuring näitas, et õpilaste hinnanguid suunavad ennekõike positiivsed väärtused. Noored hindavad kõige olulisemaks sõpru, perekonda ja kodu. Paraku on enamiku jaoks väheolulised isamaalised väärtused – patriotism, rahvuskultuur, esivanemate ja traditsioonide austus. See viitab aga pigem suundumusele kogu ühiskonna, mitte ainuüksi noorte väärtushinnangutes.
Lastel seostub isamaa ennekõike lähedaste inimeste ja asjadega, nagu kodu ja kodukoht või sünnimaa loodus. Lapsed mõistavad ja armastavadki isamaad küllap läbi oma kodu, seal valitseva vaimsuse ning ema ja isa tõlgenduste. See paneb väga suure vastutuse vanematele, kuid isamaalises kasvatuses peaks ka kooli osa olema senisest märksa tõhusam.
Uuring ei sisalda vastuseid neilt õpilastelt, kes koolis ei käi. Niisuguseid lapsi on aga ainuüksi põhikooli eas tuhandeid. Paljud neist jäävadki katkenud koolitee tõttu hariduseta. See on ülimalt traagiline nii noortele endile kui kogu meie ühiskonnale.
Väga murelikuks teeb alkoholi ja narkootikumide tarvitamise levik noorte seas. Maad on aga võtmas ükskõiksus sedalaadi juhtumite suhtes. See on laste probleemide puhul andestamatu. Kui perekond ei suuda lapsele toeks olla, siis peavad seda tegema riik, omavalitsus ja kool.
Muidugi soovivad lapsed ise olla armastatud ennekõike oma perekonnas, kus on nii ema kui ka isa. Ema jagab õrnust, isa aga teeb selgeks, mis on hea ja mis halb. Ehk nagu kirjutas üks noor inimene: „Ema on see, kes aitab sul hakkama saada, isa aga on sulle rohkem eeskujuks – just oma tegude, mitte sõnadega.“
Laste endi tähelepanekud annavad aimu, millest nad tunnevad kõige rohkem puudust – need pole niivõrd materiaalsed väärtused. Hoopis perekonnas valitsev soojus, armastus, hoolivus ja toetus on palju enam väärt kui raha või kallis auto, kirjutas üks laps.
Perekond, kus laps saab tuge nii emalt kui isalt, on ühiskonna üks jäävaid põhiväärtusi. Samas on otsekui elunormiks kujunenud vanemate kergekäelised lahkuminekud ja elunautimise avalik esiletõstmine. See tekitab valusaid üleelamisi lapsele. Aga see kahjustab ka ühiskonda ning solvab väärikaid, töökust ja haritust austavaid inimesi, kes just nende väärtuste toel oma lapsi kasvatavad.
Austatud kaasmaalased!
Räägin lastest, sest nende arenguvõimalusi eirates seame ohtu nii nende tuleviku kui ka rahvusliku edenemise.
Paraku ei ole igal lapsel sellist perekonda, kes suudaks teda kõiges toetada. Seetõttu vajame ühiskonna solidaarsust. Peame seda loomulikuks, kui jutt käib Euroopast, aga oma väikeses riigis tahaksime vahel nagu selle unustada. Õnneks on Eestis olnud küllalt kiire majanduse ja isikliku heaolu kasv, mis lubab anda rohkem raha laste hariduse ja tervise heaks.
Hoiaku muutus laste kasvatamise ja perekonna suhtes aitab saavutada positiivset nihet rahvastikuprotsessides. Kui tubli inimese ja kodaniku kasvatamine väärtustatakse kui ülitähtis töö, siis on ka rohkem rõõmu lastest.
Riik saab oma hoiakut väljendada mitmeti, näiteks sünnitoetustele lisanduva pikaajalise vanemapalga ja suurperetoetuse kaudu. Seni tulevad Eestis kõige paremini toime lasteta või ühe lapsega pered. Nende elujärg ületab tunduvalt mitme lapsega perekondade oma, kus ometi on vanematel mitmekordne töökoormus.
Paljude emade arvates on aga kõige olulisem ühiskonna üldine turvalisus. See, mis lapsi ees ootab.
Head inimesed!
Alustagem uut aastat tulevikku suunatud mõtetega. Ja tehkem igaüks midagi selleks, et meil poleks põhjust oma rahva tuleviku pärast muretseda.
Tahan teid julgustada endale kõrgeid ja samas inimlikke sihte seadma. Luues uusi väärtusi, hoidkem vanu. Laste kasvatamisel ühendagem mitme põlvkonna teadmised ja kogemused visa tööga tuleviku nimel. Selles töös ei saa kahe silma vahele jääda ka kõige pisem inimene.
Soovingi, et eeloleval aastal hooliksime rohkem igast lapsest. Siis võiksime mitte üksnes lootusrikkalt, vaid ka kindlalt tulevaste aegade poole vaadata.
Head uut aastat teile kõigile!
President Arnold Rüütel

Rootsi raadio lõpetab eestikeelsed saated

Rootsi raadio lõpetab uuest aastast eestikeelsete saadete edastamise, kuna Eestis pole enam probleeme demokraatia ja ajakirjandusvabadusega.
Rootsi raadios töötanud Anu Kaupmehe sõnul suletakse samal põhjusel ka läti-, poola- ja türgikeelsed saated. Samas on alustatud uudiste edastamist valgevene ja mustlaskeeles, ütles Kaupmees ETV-le.
Rootsi raadio alustas eestikeelsete uudiste edastamist 1988. aastal viieminutiliste eestikeelsete proovisaadetega. Eestikeelsed uudised said esialgu saateaja saksakeelse saate lõpust. Järgmisel aastal lisandusid lätikeelsed saated.
1990. aastal muutusid eesti ja läti saated korralisteks, kumbki 15 minutit. Môlemale toimetusele eraldati 2,5 töökohta. 1991. aastal lisandusid ka leedukeelsed saated.
VES/BNS

Eesti ja Soome rajavad oma veealuse gaasitoru

Soome gaasifirma Gasum kavatseb rajada koostöös Eesti Gaasiga veealuse gaasitoru Eesti ja Soome vahele, kirjutab Eesti Päevaleht. Projekti nimi on Balticcollector ning sellega tahetakse esialgsete plaanide kohaselt ehitada 80-100 miljonit eurot maksma minev gaasitoru Turust Paldiskisse, lisaks rajatakse maapealne ühendus Paldiskist Sakusse.
Projekti eestvedajad ja olulisemad rahastajad on ajalehe andmeil soomlased.
Uue ühenduse kaudu saavad nad kasutada Lätis olevaid gaasimahuteid, et hoida seal oma reserve, mida saab kasutada tarbimise tippkoormuse ajal. Eesti Gaas toob juba praegu talvisel tarbimisajal gaasi Läti mahutitest.
Eesti Gaasile annab projekt aga võimaluse tõsta oma võrgu koormust, osutades Gasumile transporditeenust.
Eesti Gaasi müügiteenuste ettevõtte direktori Raul Kotovi sõnul tuleb firmal projekti raames rahastada ligi 50 kilomeetri maismaatrassi ehitust Paldiskist Sakusse. “Tegemist on rahaliselt mahuka projektiga. Maismaatrass maksab kordi rohkem kui Vändrast Pärnusse ehitatud sama pikk trass, mis läks maksma 80 miljonit krooni,” ütles Kotov.
Gasumi projektijuhi Seppo Nurmineni sõnul käivad hetkel Eesti-Soome gaasijuhtme tasuvus- ja keskkonnauuringud, mis maksavad 2,5 miljonit eurot ning mida poole ulatuses rahastab Euroopa Liit ning poole ulatuses Gasum.
VES/BNS
Uuringutest olulisim on merepõhja uuring. Gaasitoru rajamiseks on kaks võimalust: ehitada see nii-öelda ühesuunaline või kahesuunaline. Esimesel juhul oleks projekt kasulik peamiselt Gasumile, teisel juhul võidaks rohkem ka Eesti Gaas, kes saaks vajadusel varustuse kindlustamiseks Soomest maagaasi osta.
Nurmineni sõnul pole gaasi päritolul siiski vahet – nii Soome kui ka Eestisse tarnib maagaasi ainult Gazprom. Rootsit varustab maagaasiga Taani ning Norras tarbitakse gaasi minimaalselt.
“Peame nii ehk naa uusi gaasiimpordi võimalusi otsima. Meil on kaks võimalust: arendada olemasolevat tarnekanalit Karjalas või ehitada uus varustuskanal Eestiga,” ütles Nurminen.
Soomlased on avaldanud huvi ühendada oma gaasivõrk kurikuulsa Vene-Saksa gaasitoruga. Kui see õnnestub, kahaneb Nurmineni sõnul Eesti-Soome gaasitoru tähtsus Soome jaoks, ent kasvab Eesti jaoks.
Gasum on lubanud viia Eesti-Soome gaasijuhtme uuringud lõpule 2007. aasta lõpuks, projekt valmib kõige varem 2010. aastal.
/BNS/

Kensico kalmistu eestlaste monumendist

See oli ligi pool sajandit tagasi kui New Yorgi lähedale, Kensico kalmistule, rajati eestlaste matusepaik. Nüüdseks paikneb seal üle tuhande kalmu. Juba alguses oli kava rajada ka väärikas üldmonument, et möödujatel oleks teada, kes puhkavad nende võõrapäraste nimedega haudades.
Mitmesugustel põhjustel on kava teostus tänini viibinud. Nüüd aga, tänu siinsete eesti koguduste ühisele otsusele, näib asi teoks saavat. Palju on veel teha – on tarvis raha koguda, on tarvis monumendifirmaga kindel leping sõlmida jne. Ometi, asi liigub.
Pikema kaalumise all olid monumendi kuju ning välimus. Viimaks jäädi siiski originaalse, kunstnik R. Söödi poolt loodud kavandi juurde: leinav Linda (heledast kivist) istumas nelinurksel, tumedal alusel (vt. pilti). Tuleb rõhutada, et kuju mõte pole väljendada surma kurbust. Linda lein käib selle kohta, et siin puhkab rahvakild, kes traagiliselt on kistud eemale oma kunagisest kodumaast. Monumendi mõned detailid, näiteks pealkirja tekst ning stiil, on veel lahtised. On kaalutud mõtet lasta rahval saata omapoolseid ettepanekuid. Teatame sellest hiljem, kui asi on lõplikult otsustatud. Kindlasti tahetakse koostada värviline brozhüür, mis kirjeldaks üksikasjaliselt kogu projekti. Sellega koos käiks üleskutse annetuste tegemiseks, sest umbes $17 000 piirides on veel tarvis raha koguda. Olgu märgitud, et Kensico kalmistu valitsus suhtub kuju kavandisse väga tunnustavalt. Võib kindel olla, et kui monument on kord omal kohal, kujuneb sellest üks Kensico vaatamisväärsus.
Informeerin lugejaid projekti käekäigust niipea, kui on astutud järgmised konkreetsed sammud. Jääme vahepeal lootma, et ometi kord viidaks lõpule kauges minevikus alustatud kava.
Raul Pettai

Ajaloolased otsivad andmeid Vabadusristi kavaleride kohta

Ajaloolased otsivad andmeid 361 teadmata kadunud Vabadusristi saaja saatuse kohta, kirjutab Eesti Päevaleht.
Viljandi Muuseumi direktori Jaak Pihlaku sõnul on tänase seisuga teadmata 361 Eesti kodanikust kavaleri saatus. Neid, kelle elukäigu kohta leidub vaid väheseid andmeid, on veelgi enam.
Teadmata saatusega Vabadusristi kavaleride nimistu on avaldatud Viljandi muuseumi koduleheküljel
http://muuseum.viljandimaa.ee/vr/teadmata.html
Eesti esimene riiklik teenetemärk anti aastatel 1919-1925 kokku 3132 inimesele. Üldse anti välja 3224 Vabadusristi, kusjuures mõni kavaler pälvis kaks või lausa kolm ordenit.
Ajutine Valitsus võttis vastu seaduse, mille esimene punkt kõlas: “Eesti Wabaduse Rist on asutatud Eesti Wabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebr. 1919. a. autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja kasulikka teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.”
Vabadusrist jagunes kolmeks liigiks: sõjaliste teenete eest (I liik), isikliku vapruse eest (II liik) ja kodanlike ehk tsi-viilteenete eest (III liik). Igas liigis oli omakorda kolm järku.
Ligi kolmandik autasustatutest olid välismaalased. Näiteks omistati Vabaduse Rist Prantsuse, Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile ning Verduni linnale. Ka 1. detsembri 1924. aasta kommunistide mässukatse mahasurumise eest autasustati kümmet Eesti sõjaväelast Vabadusristiga.
VES/BNS

Tallinna Kaarli kirik sai jõuludeks jääst Jumalaema

Jõulude eel tähistas Tallinna Toompea Kaarli kogudus oma 370. ja kiriku 135. aastapäeva.
Kiriku ja koguduse sünnipäevaks valmis skulptorite Tiiu Kirsipuu ja Kalle Pruude käe läbi jääskulptuur Neitsi Maarja lapsega.
Jõululaupäeval kraanaga kiriku Tõnismäe poolsesse kesksesse nishi tõstetud Neitsi Maarja lapsega on on 3,5 meetrit kõrge ja kaalub poolteist tonni.
Skulptorid Tiiu Kirsipuu ja Kalle Pruuden hakkasid jääplokke ette valmistama juba mitu päeva varem. Traditsiooniliselt lõigatakse jääkujusid välja ainult mageveejääst, sest merejää pole piisavalt läbipaistev. Väikestest kevadel Männiku ja Maardu karjääridest lõigatud ja suve läbi sügavkülmas hoitud jääplokkidest liideti kokku suur jääpank, millest Tiiu Kirsipuu hakkas järgmisel päeval jääpeitlitega kuju välja lõikama.
Skulptor Tiiu Kirsipuu, kes on jääskulptuure teinud juba aastaid ning osalenud paljudel rahvusvahelistel jääskulptuuride võistlustel, teab jäätöötlemise nippe: jääd raiuda ei saa, seda peab lõikama nagu seepi ning peitlid peavad olema teravad nagu habemenoad.
VES ainetel

Piltidel: Jääst Jumalaema lapsega valmis ühes Tallinna-lähedases külmhoones, kus oli kuju lõikamise ajal vaid 3 kraadi sooja.
All: Pimedal ajal valgustati kuju Kaarli kiriku nishis kollaka valgusega.
Fotod: Tiiu Kirsipuu

Kumu avab uksed veebruari lõpus

Eesti Kunstimuuseumi (EMK) uus hoone Kumu avab külastajatele uksed 18. veebruaril, pakkudes vaatamiseks suurimat Eesti kunsti väljapanekut.
“Esimest korda Eesti ajaloos on rahvale vaatamiseks väljas terviklik ülevaade Eesti kunsti varamust, mis tänini on suures osas ruumi puuduse tõttu hoidlates seisnud,” teatas EKM-i pressiesindaja Maarja Võrk.
EKM-i juhi Marika Valgu sõnul on Eesti kunstivarasid Kumusse üle viidud alates eelmise aasta sügisest. Ka pärast avamist jätkub kunstiteoste kolimine Kumu uutesse ja kaasaegsetesse hoidlatesse.
Kumu direktori Sirje Helme sõnul on Kumu kaasaegne kunstikeskkond, kus iga inimene saab ise kunsti luua, vaadelda, õppida või lihtsalt lõõgastuda.
Kumu püsiekspositsioon hõlmab kaht muuseumikorrust ja esitab Eesti kunsti alates 18. sajandist läbi nõukogudeaegse kunsti kuni kaasajani.
Lisaks püsiekspositsioonile avatakse Kumus rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus “Skaalanihe”, milles osaleb 30 kunstnikku üle maailma. Väljas on fotod, videod, installatsioonid ja skulptuurid.
Uues muuseumihoones on ka kunstiajaloo raamatukogu, lugemisnurk, kohvik, pood ja hariduskeskus.
Kumu üldpind on 23 910 ruutmeetrit, millest näituseruume on 5000 ruutmeetrit. Hoones eksponeeritakse kokku ligi 50 000 taiest.
Hoone projekteeris Soome arhitekt Pekka Vapaavuori ning see valmis Eesti Kunstimuuseumi, Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse, AS-i Merko, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti riigi koostöös.
1919. aastal asutatud Eesti Kunstimuuseumi koosseisu kuuluvad lisaks uuele peahoonele ka Kadrioru Kunstimuuseum ja Niguliste Muuseum.
VES/BNS

Tähtsast leiust Tartu ülikooli raamatukogus

Tartu ülikooli raamatukogu esimese direktori prof Karl Morgensterni (1770–1852) arhiivimaterjalide seast tuli ilmsiks suure Königsbergi filosoofi Immanuel Kanti (1724–1804) omakäeliste kirjaridadega leheke.
Mare Rand, Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja, kirjutab Eesti Päevalehes:
“Erialamaailmas on Tartu kantiaana hästi teada, kuid üllatuslik oli leid siiski.
Kanti kahe loengukäsikirja, kahe isiklikku kogusse kuulunud trükise, suure osa kirjavahetuse ja mõnede muude paberite jõudmine Tartusse on seotud Gottlob Benjamin Jäschega (1762–1842), ühega Kanti õpilastest ja kaastöölistest, kellele teadlane oli elu lõpuaastatel usaldanud oma loengute ja kirjavahetuse publitseerimise. Tartus taasrajatud ülikoolis filosoofiaprofessorina kevadel 1802 tööle asunud Jäschel jäi aga Kanti suhtes võetud kohustus lõpuni täitmata.
Loengukäsikirjad kinkis ta 1822. aastal raamatukogule, kirjavahetus oli juba varem loovutatud sõber Morgensternile, kes sellest ise mõndagi publitseeris. See selgitab ka Kanti kirjalehe peitumist Morgensterni paberite seas.
1805. a avaldas teine Kanti publitseerija Friedrich Theodor Rink (1770–1811) Königsbergis Kanti biograafia, milles mainis ka nüüd Tartus päevavalgele tulnud kirjalehekese olemasolu. Tegemist on Kanti kirjakontseptiga vastuseks David Ruhnkeni (1723–1798) kirjale, mille too nimekas Leideni professor oli 1771 Königsbergi läkitanud, taastamaks ammu katkenud kontakti oma kunagise koolisõbraga. Ruhnkeni pikk kiri oli laitmatus ladina keeles. Kant tahtis vastata samaga, kuid lausestust hoolikalt seades ja parandades pani kirja üksnes 30 mustandlikku rida ja kiri jäigi vastamata.
Immanuel Kant on sellise suurusjärguga teadlane, kelle vaimse pärandi sisu ja ulatust uuritakse juba kaks sajandit. Tänapäeval tegeleb sellega Saksamaal mitu institutsiooni ja Tartul on Kanti arhiivipärandi ühe olulisima hoidjana võimalus selles osaleda. Ilmumas on kaks sajandit peidus olnud kirja esmapublikatsioon, arhiiviallikatest on saadud lisandusi kogu Tartu kantiaana loole.

* The Front Page celebrates the New Year, 2006, with a photo from southern Estonia, showing a wintery scene. The photo is taken by Toomas Sõelsepp, whose family business Diaso is discussed in the article. While photography is a hobby for Mr. Sõelsepp, it does not necessarily bring income that the other offerings of the company do. Daiso specializes in architectural rendering, some web design, etc. More photos by Mr. Sõelsepp are available on his website, with the address given at the end of the article.
* The second item on the front page reports on two Estonian-American boys who have achieved the pinnacle of scouting: they have become Eagle-Scouts. Brothers Robert and Richard Steigerwald are shown in the photo with their parents. The Cailfornia brothers received many congratulations on the achievement, including a letter from President Bush.
* Ilmar Mikiver discusses the New Year and notes that it is time for a lesson. Based on the many tragic events of last year, including two devastating hurricanes, he notes how the Libertarian cause for smaller government has shown its validity. Some of the largest problems as a result of the hurricanes were the slow arrival of Federal aid, and the sheer cost of federal cleanup. Citing information from the New York Times, he notes how the cost of private clean-up in the Gulf Coast is a fraction of what the Army Corps of Engineers is billing for the work. Likewise, private companies are well on their way to completing clean-up projects they were hired for, while federal clean-up projects are lagging far behind.
* Estonian President Arnold Rüütel’s traditional greeting for the New Year is published on page 2. The president takes the time to discuss the future of Estonia, and notes how it is very important that Estonians raise their young well, and teach them to be responsible citizens. He takes a moment to recount what he has learned from his father.
* Vello Helk discusses some of the commentators in Estonia who see the situation there in the same light as he does. The problems that Estonia faces when dealing with its past and coming to grips with it is discussed, and he notes that it is good that others in Estonia see this as well.
* Enn Tarto writes about the need for Estonia to have the Kaitseliit, or Defence force. Citing how over the centuries, Russia has expanded its borders ever further, and the current mood in Moscow under Vladimir Putin, the threat from Russia is not over.
* The Art and Culture page has an article on the proposed monument to Estonians at the Kensico Cemetary.

Estonia in top 10 free economies, again

VES – While Hong Kong and Singapore continue to hold the top two spots in the Heritage Foundation and Wall Street Journal’s “2006 Index of Economic Freedom,” countries such as Ireland and Estonia continue to challenge the leaders.
The Washington, DC based conservative think tank release their findings every year, and for the twelfth year in a row, ranked the two Asian port cities at the top. But while Ireland, Estonia, Denmark and other smaller European nations with progressive economic plans close in, analysts see a major obstacle in their way. “For Luxembourg, Ireland, or Estonia to really break through and become No 1 is going to be difficult because they’re working within these constraints coming out of Brussels,” Edwin J Feulner, president of Heritage Foundation said, pointing to EU restrictions on agricultural trade. He sees this happening only if Hong Kong has a major policy shift away from free markets.
The index’s rankings for the 157 nations in the survey are based on factors including openness to trade and foreign investment, the size of government and its involvement in the economy, regulation of wages and prices, and protection of property rights.
Estonia ranked 7th, between Denmark in 8th and Iceland, which tied for fifth with the UK.

Recording conducted by Paavo Järvi nominated for Grammy

ER — A Grammy nomination was given to Estonian conductor Paavo Järvi for his recording in the category of best instrumental soloist’s performance with orchestra.
The nomination was awarded to a production by Virgin Classics of Schumann’s “Cello Concerto” and Bloch’s “Schelomo” with Paavo Järvi as conductor and Norway’s Truls Mørk on cello with Orchestre Philharmonique De Radio France.
Last year Järvi was nominated for his first-ever Grammy title in the category of best choral performance for the performance of Sibelius’ “Cantatas” by the Estonian Ellerhein Girls Choir, the Estonian National Male Choir and the Estonian National Symphony Orchestra with Järvi as conductor, and Tiia-Ester Loitme and Ants Soots as chorus masters.
Paavo Järvi is music director of the Cincinnati Symphony Orchestra, arts director of the German Chamber Philharmonic, Bremen, and artistic adviser to the Estonian National Symphony Orchestra.
Beginning next season, he will also work as music director of the Frankfurt Radio Symphony Orchestra.

FINNISH JOURNALIST DENIED RUSSIAN VISA

Finnish journalist Ville Ropponen applied for Russian visa in the end of this December but his application was rejected without explanation.
This autumn, Ropponen published a number of articles in several Finnish newspapers including Ilta Sanomat, Kaleva, and Voima on the political regime in the Republic of Mari El, an administrative unit of the Russian Federation.
This September, Ropponen visited two Finno-Ugric autonomous regions, Mari El and Mordovia. Among others, he met with representatives of the democratic opposition. In both regions, Russian special services applied pressure on him. In particular, he was interviewed by the Federal Security Service (FSB).
It is quite evident that Ropponen was denied visa due to political reasons. Ropponen says that the Russian authorities propose to finance and organise travel of foreign journalists in its territory to prevent their criticism of breaches of human rights and freedom of expression in Russia.
The Russian Federation is a signatory to basic international conventions on human rights.
Lately, the treatment of foreign journalists by the Russian authorities has worsened. Visas and work permits for journalists are delayed and conditioned by sending examples of texts to the Ministry of Foreign Affairs. The visa was denied to Matti Posio, a journalist of Finnish Aamulehti, while an attempt was made to reduce the number of work permits for the Finnish Yleisradio from twenty-five to five. The Russian Foreign Ministry issued the work permits only when the Yleisradio threatened to make the pressure public.
The Russian State Duma has drafted a law stipulating the denial of visas to foreigners who have demonstrated ‘open disrespect to the Russian Federation and its federal authorities”. In addition, visas may be denied for ‘actions demonstrating disrespect’ towards ‘spiritual, cultural and social values historically rooted in the Russian Federation, or activities that caused substantial damage to the Russian Federation’.
The political regime established since 2001 in Mari El, a region situated in the Volga region and populated by the Finno-Ugric nation called the Maris, has clamped down severely on the political opponents of the local President Leonid Markelov. These repressions have been particularly directed against the Maris. During the Markelov’s rule, dozens of journalists, opposition leaders and human rights activists were physically assaulted or murdered. The oppression increased since the beginning of 2005 when Markelov was re-elected for the second term and opposition challenged the results of elections. Hundreds were fired from their jobs for political reasons this year.
INFORMATION CENTRE OF FINNO-UGRIC PEOPLES

On Estonian Citizenship

The Republic of Estonia, established in 1918, lost its independence when it was occupied by the Soviet Union in June 1940. After the independence of the Republic of Estonia was restored in 1991, on the basis of legal continuity of statehood, Estonia was able to reinstate the right of its legitimate citizens. In February 1992, the Citizenship Law of 1938, based on the principle of ius sanguinis (blood relationship), was reapplied.
In the course of the Soviet occupation, the demographic situation in Estonia had been dramatically altered as a result of the Soviet Union’s sovietisation policies. During the tumultuous years of 1940-1949, about 60 000 Estonians, out of the population of about 1.1 million, were either killed, deported to Siberia and other hinterlands of the Soviet Union, or imprisoned in Stalin’s concentration camps, while at least an equal number fled to the West. At the same time, a large number of Soviet citizens including military staff, from various parts of the Soviet Union, were sent to Estonia as a result of Soviet forced migration policies. In 1934, there were 992 500 or 88.1% ethnic Estonians living in Estonia. By 1989, this number had dwindled to 963 281 or 61.5%, which is less than the pre-war level. At the same time, the number of non-ethnic Estonians living in Estonia, of which the majority were ethnic Russians, grew almost 5-fold from 134 000 in 1934 to 602 000 by 1989. From 1990–1998, 113 000 people left Estonia, the majority of whom were born abroad.
According to population censuses, Estonian citizens constituted 97.7% of the population in 1922 and 98.8% in 1934. After the restoration of Estonia’s independence, persons who held Estonian citizenship before 16 June 1940 and their descendants were automatically considered to be Estonian citizens. Thus, roughly two-thirds of the 1.5 million Estonian inhabitants restored Estonian citizenship in 1992. All other Estonian residents could obtain Estonian citizenship through the naturalisation process. At the same time, all Estonian residents, who had been Soviet citizens, had the right to register themselves as citizens of Russia, the USSR’s successor state or to choose any other citizenship. As of 1 December 2005, 83% of Estonia’s population held Estonian citizenship, 7.5% were citizens of other countries and 9.5% were of undetermined citizenship.
The Estonian Government actively promotes the acquiring of Estonian citizenship through naturalisation, thus reducing the number of persons with undetermined citizenship. The Government is constantly dealing with this matter and has made the acquisition of Estonian citizenship easier in many ways, especially for children. Consequently from the autumn 2005 the number of naturalized citizens exceeds the number of residents of undetermined citizenship.
MFA Information