|
Jõulupidu ning vana-aasta ärasaatmise pidu Los Angelese Eesti majas
Pildil: Los Angelese segakoori etteaste jõulupeol. Fotod: Christel Strömberg
Seekordses tagasihoidlikus ülevaates sooviksin kõigile huvitatuile teada anda kuidas Los Angelese Eesti Maja segakoori, rahvatantsu, teatri ja laste kauni musitseerimise, luule ning laulude saatel sai mööda saadetud Los Angelese Eesti segakoori ja rahvatantsurühma rõõmus jõulupidu ning hoogsalt Eesti hümniga vastu võetud 2007 aasta.
Nüüdseks juba möödunud aasta 22. detsembri õhtul toimus rahvatantsurühma ja segakoori jõulupidu. Kutsutud ja oodatud olid eestlased ja nende külalised lähedalt ja kaugelt, endised tantsijad ja lauljad. Sõbrad, kes ei olnud kaua kohtunud, said heietada muljeid möödunud aegadest, nautida meeleolukat eeskava ning süüa maitsvat eestipäraselt valmistatud jõulusööki.
Avasõnaga alustas seekord prof. Edgar Kaskla, kes kohe ka kõiki ühiselt jõululaule laulma kutsus. Seejärel saime taas kord nautida Karl-Erik Leesmenti klarnetimängu, duettis Mari-Liis Palloga ning triona Maarja Palloga ning klaveril saatmas Kaie Pallo.
Kaugemalt San Franciscost olid LA-sse kohale saabunud perekond Otsmaa. Nende laste Mikk Otsmaa ning Kai Marju Otsmaa esituses kuulsime kauneid klaveripalu.
Uusaasta lõbusad osalised: Jüri Tint – Lääneranniku Eesti Päevade peakorraldaja koos Eesti Seltsi esinaise Mall Aursaluga.
Segakoor laulis kuus jõululaulu, esilauljaks Mati Riivald ja saatjaks taaskord meie kõigi lemmik, mitmekülgsete annetega Kaie Pallo klaveril. Järgnes hoogne rahvatants. Peale rühmakava esitamist palusid rahvatantsijad publiku seast teisigi mehi ning naisi perekonna valssi tantsima. Lõpetuseks laulsid kõik kohalviibijad koos populaarse jõululaulu “Püha öö”.
Eeskavale järgnes jõulu-pärane õhtusöögilaud. Eesti maja köögis olid perenaised valmistanud suurepärased verivorstid, hapukapsad, ahjusealiha, keedukartulid, kõrvitsasalati, pohlamoosi. Neid roogi nautides võis sulgeda silmad ja kujutleda ennast eestimaisesse ema-isa voi vanavanemate kodusesse miljööse. Jõulu-toidu maitsvuse kirjeldamiseks puuduvad lihtsalt sõnad, tänusõnad kuuluvad aga perenaistele kuhjaga ära. Õhtusöögi vahepalana tänati väikeste jõulukingitustega laulukoori juhti Kaie Pallot, tantsujuhti Eeva Sorki ja näiteringi juhti Astra Shore’i.
Taaskohtumine samas armsas Los Angelese Eesti majas sai teoks vana-aasta õhtul. Teemaks oli seekord “Vana Teatrimaja”, kus saabujaid oli uksel ootamas piletikontroll rollinimega proua Kessu Sisselasi (Mall Arusalu – Eesti Seltsi esinaine ning kogu vana-aasta ürituse ideealgataja, üks elluviijatest ning saalidekoratsioonide autor.) Kohtadele juhatas proua Zoja Puhur (Leila McLaughlin – Eesti Seltsi juhatuse liige). Teatrikülaliste saabumist oodates oli kohalolijatel juba võimalik eelrooga maitsta. Peagi kanti lauale Peakoka Napoleon Punaparti (Jüri Tint, Lääneranniku Eesti päevade peakorraldaja) andekate käte all valminud isuäratavad lihatäidisega pannkoogid puljongiga ning magustoiduna shokolaadi kreem.
Teatrikohvikus pakkusid janukustutamiseks kõiksugu kraadi ja kraadita jooke Jaak Paak (Johannes Nukk) ning Elmar Prill (Valdur Kaskla).
Seekordse koosviibimse juhatas sisse Vana Teatri direktor Aap-Gustav Tobreluts (prof. Edgar Kaskla, Eesti Seltsi juhatuse liige) ning rahvalikest lugudest koosneva akordionipalade popurrii esitasid Liisi Lepalind (Helge Laan) ja Teele Tiganik (Kaie Pallo), millele järgnes luulepõimik, omalooming teatri direktori Aap-Gustav Tobrelutsu sulest.
Lustakaid, teada-tuntud operetiviise “See sündis lõunas” ning “Tule tagasi Sorentosse” esitas Tõnu Tõukeratas (Mati Riivald) klaveril saatjaks Anna Asu (Kaie Pallo). Nende saatel tantsisid flamenkotantse meie tantsujuht rollinimega Roosi Okas (Eeve Sork), kauni daami saatjateks Villu Vedru (Markus Riivald) ja Enno Huljar (Adam Riivald).
Seejärel erutasid kohalolijate meeli eksootiliste tantsude esitajad Diona ja Levina (Diana Tan, Leila McLaughlin) Diana Tan, väga aktiivne/atraktiivne noor daam, kahe lapse ema, on nabatantsuga tegelenud juba üle poole aasta ja ka Leila oma partneriks meelitanud.
Lõpetuseks esitati näitejuhi Astra Shore’i lavastatud väga humoorikas Neil Simoni lühinäidend “Kokkulepe” A. Tshehhovi ainetetel, näitlejateks Tõnu Tõukeratas (Matti Riivald), Kalju Kindel (Aivar Kokamägi) ja Roosi Okas (Eeve Sork). Hr. Matti Riivald pakuks kindlasti konkurentsi ka Eestimaa teatrirahvale oma muljetavaldava väljendusrikkuse poolest ning väga hea näitlejameisterlikkusega.
Täpselt keskööl kuuldus kohalolijate suust kaunis Eesti hümn ning kõlasid kokku shampanjapokaalid.
Sellised olid Californias elavate eestlaste jõulud ja uus-aasta öö. Lõbus pidu meeldivas seltskonnas ning õhtu orkestrandi/DJ Antti Loopi (Sven Hansen) valitud tantsumuusika saatel kestis hiliste öötundideni, kui mitte mainida, et varajaste hommikutundideni välja.
Christel Strömberg
Kartulid ja mulgikapsad uusaastaööl NY Eesti Majas
Köögis “opereerisid” kokad dr. Ihor Gussak, dr. Hiie Gussak ja dr. Toomas Sõrra. Foto: Riina Sõrra
Külalisi uustaastapeolt.
Aastavahetuse pidu toimus 31. detsembril 2006 New Yorgi Eesti Majas. Kohale tuli palju inimesi ning köögi andmetel anti välja ligikaudu 50 söögiportsu. Kella 5 ajal õhtul New Yorgi aja järgi, seati üles uus suur plasmatelekas, kust vaadati läbi interneti Eesti TV kanali uudiseid. Kõnet pidi pidama ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kuid interneti vahendusel aasta viimasel tunnil kahjuks seda ei näidatud.
Tegevuses oli köök, baar ja piljardi laua taga oli järjekord. Söök oli prii. Süüa said kõik – need, kes oma soovi järele poetasid dollari(d) annetuse karpi ja ka need, kel taskus ainult sent. See oli köögis “opereerivate’’ kokkade dr. Ihor Gussaku, dr. Hiie Gussaku ja dr. Toomas Sõrra panus Eesti Maja kassasse. Kokad valmistasid toiduks võileibu, salateid, kartuleid, hapukapsast, sealiha, pohlamoosi ja palju muud. Baaris tegutses Anne-Ly Meho. Meeles peeti ka Jaan Kuuse sünnipäeva.
Eesti aastavahetust tähistati klaasi shampusega kell 5 õhtul New Yorgi aja järgi.
Rahva üllatuseks oli külalisteks ka võõramaise päritoluga mees ja naine, kellest ühel oli taskus Eesti Vabariigi pass ja teisel kaasas papagoi. Veel oli seltskonnas teiste hulgas üks ameeriklane, kes oli peole tulnud oma eestlasest sõbra Miko Põdraga. Kõiki võeti lahkelt vastu ning võõrustati nagu omasid.
New Yorgi aastavahetuse lähenedes vaadati plasmatelekast Manhattani tänavaid, kus viibis ligikaudu 1 miljon inimest ehk umbes sama palju inimesi kui elab Eestis kokku! Tõsteti shampuseklaasid ja loeti kaasa sekundeid: 5, 4, 3, 2, 1 ja kuulda võis klaasikõlinaid ning ütlusi nagu ’’Happy New Year!’’ või ’’Head uut aastat!’’.
Näod olid kõigil naerul ja naeru võis kuulda igalt poolt. Loodetavasti oli pidu lõbus kõigile. Toitu söödi ja kiideti, mis tähendab, et tänu peaks avaldama õhtu peakokkadele ja korraldajatele.
Minule isiklikult meeldis see aastavahetus täielikult ja kõik läks paremini kui ma plaanisin.
Head uut aastat kõigile!
Laura-Liisa Nanits
Tartu Miina Härma Gümnaasium
8c klass
UUS NOSTRADAMUS
Ilmar Mikiver
Tänavu möödub 460 aastat sellest, kui Pariisi arst ja astroloog Michel Nostradamus avaldas oma ennustused kõigi eelseisvate aastate kohta kuni maailma lõpuni. See pidi tulema 1990. aastates, arvas hea doktor, kuid midagi näib tal olevat viltu läinud. Viimnepäev on ikka veel tulemata.
See võib aga tulla üsna pea, kui neil inglise teadlastel on õigus, kes peavad võimalikuks planeet Maa kokkupõrget ühe suurema komeediga aastal 2012. See jätaks meie koduplaneedist väga vähe järele ja Nostradamus oleks siis eksinud vaid tähtsusetu statistilise vea (margin of error) võrra, mis oleks vähem kui 0,5%. Kuid Briti saartelt on tulnud ka teistsuguseid ennustusi. Londonis tegutseva välispoliitilise uurimiskeskuse direktor Paul Moorcraft pakub ühes äsjases Washington Timesi artiklis huvitava valiku oma uusaasta-prognoosidest. Need keskenduvad rohkem välispoliitilisele kui astroloogilisele stsenaariumile.
Moorcrafti hinnangul on aastal 2007 üheks suuremaks “mängijaks” nafta. Õlihinnad tõusevad mõõtmatusse kõrgusse, ütleb briti selgeltnägija, lisades:
“Isegi kui (Lähis-Idas) ei puhke piirkondlikku sõda, võib üks al Qaeda rünnak suurematele Saudi Araabia naftaseadmetele põhjustada (pretsedenditu) kriisi maailma naftaturgudel… (samal ajal kui) üha autoritaarsemaks muutuv Venemaa jätkuvalt kasutab Euroopa riikide sõltuvust vene energiavarudest väljapressimiseks… (ja) Venezuela president Hugo Chavez teeb sama selleks, et hävitada USA mõju Ladina-Ameerikas…Õlihindade tõus a. 2007 võib põhjustada ülemaailmse majanduskriisi” (WT, 4. jaan.)
Mitme teise vähem kui meeldiva ettekuulutuse seas torkab silma Moorcrafti hinnang Lähis-Ida olukorrale. Sel aastal, väidab ta, laguneb Iraak kolmeks autonoomseks väike-riigiks vastavalt nende elanike usutunnistusele – see on: shi-iitide, sunniitide ja kurdide teokraatiaks. Vähe sellest – kurdide emantsipeerumine kutsub esile Türgi sõjalise invasiooni kurdide asualale Põhja-Iraagis. Kuna lääneriigid seda ei toeta, astub Türgi välja NATO-st ning Ameerika kaotab seega ühe oma ustavamaist liitlastest.
Briti teadlase prognoos ei koosne siiski üksnes “pahade uudiste” sektorist. Tal on mõndagi öelda ka “heade uudiste” kategoorias.
Maailmaklassi kuulub uudis Teheranist. Moorcraft ennustab, et eeloleval suvel kõrvaldavad iraanlased võimult president Ahmadinejadi, kes – nagu teada – eitab holokausti ja on oma muude surmaotsuste kõrval lubanud ära hävitada Iisraeli riigi. Uues olukorras lendab president Bush Teherani ja käivitab kaua-oodatud “läbirääkimised” USA ja Iraani vahel. Iraani tuumaenergia projekt, millest Lääs on kartnud uue aatomipommi sündi, kaotab sel aastal oma tungivuse. Iisrel vabaneb teda painanud surmahirmust, leiab briti oraakel.
Tõsist rõõmu miljoneile Aafrikas ja Aasias peaksid valmistama Moorcrafti kaks tähtsamat surmasõnumit. Kuskil oma Pakistani peidu-urkas sureb Osama bin Laden ja oma luksuselamus Harares heidab hinge Zimbabwe diktaator Robert Mugabe. Mõlemad surmad tähistavad olulist lööki sellele globaalsele terrorikultuurile, mis pidanuks verest tühjaks jooksma juba möödunud sajandil, Teise maailmasõja lõpu ning Stalini ja Hitleri surmaga, kuid on miskipärast taaselustunud meie sajandil, otsekui Lääne demokraatlike suurriikide kaitsva tiiva all.
Ka läänemaade kohta on Moorcraftil mõndagi huvitavat öelda:
Inglismaal tõrgub kuninganna Elizabeth troonilt lahkumast, et nõndaviisi valmistada pinda pojapoja prints Williami kuningaks kroonimisele kroonprints Charlesi asemel. Prantsusmaal leiab aset ajaloo unikaalsemaid sündmusi – nimelt valivad prantslased oma uueks presidendiks naise, sotsialisti Segolene Royale’i, kes on nagu üleöö kerkinud Pariisi poliitilisele firmamendile. Ja Ameerika Ühendriikides astub asepresident Dick Cheney tervislikel põhjusil ametist tagasi. Londoni nostradamus ennustab, et president Bush nimetab oma uueks asetäitjaks mõõdukalt konservatiivse senaatori John McCaini.
Tuleks lisada, et nendes ennustustes ei ole ehk antud küllaldast erikaalu faktile, mis võib varjutada kõik teised 2007. aasta sündmused, nimelt et 2007 on Ameerikas uute presidendi- ja üldvalimiste eelaasta. Kampaania 2008 on tegelikult juba alanud. Briti futuristi asemel võime ennustada, et aasta 2007. määravaks sündmuseks kujuneb mitte nafta, vaid aasta 2008.
Uue presidendi uusaastaläkitus
Vello Helk 06.01.2007
Eelmise presidendi viimast uusaastaläkitust kommenteerides leidsin, et aastavahetusel olnuks oodata mitte mureliku vanaisa, vaid lootusrikka Eesti Vabariigi presidendi kõnet. Puudusid väärtushinnangud eestlaste panusele kodu- ja välismaal. President läks täiesti mööda maailmast, kuigi 2005 oli Eestile esimene täisaasta EL-is ja NATO-s. Vanavanemate põlvkond on alati olnud ja on mures laste tuleviku pärast. Presidendilt kui riigi ja rahva juhilt olnuks aga oodata eestvedamist, motiveerimist ja innustamist, paremaid lootusi, laiahaardelisemat horisonti (VES 12.01.2006).
Uue presidendi läkitus on laiahaardelisem. Selles on ka selge sõnum – armastage oma kodumaad ja oma riiki. Kui me Eesti riiki ei usu, siis ei usu me iseennast. Kui me ei ole oma riigi üle uhked, siis ei ole me uhked iseenda üle. Peale armastust Eesti vastu, samal moel, nagu seda tegid meie esivanemad sajand või kaks tagasi, kui rajasid endale päris oma kodud, siis võitsid sõjas kätte kauaigatsetud vabaduse ning kellest hiljem said head peremehed oma riigile. Ja ta lõpetas: „Meie unistused ja soovid saavad teoks, nii algaval aastal kui ka edaspidi. Selleks meile kõigile meelekindlust, ligimesearmastust, tugevat tervist ja usku tulevikku.“
Kõnes on substantsi, aga ka banaalsusi, mis kuuluvad sellise läkituse juurde. Uusaastakõne ei saagi olla väga terav, peab olema kooskõlas uusaastameeleoluga, osutama ideaaleesmärkidele. Loomulikult tuleb oma riigi ja rahvuse üle uhke olla, aga see eeldab ka panust, et sellel on tõepõhja – nagu seda on teinud palju pagulasi ja eriti pärast taasvabanemist ka kodueestlasi.
Kommentaarid on enamasti positiivsed, aga pikapeale sekkuvad aktiivselt vana ”rüütelkonna” nostalgia esindajad. Muidugi ei ole veel kõik ideaalne, aga pärast pikaajalist võõrvõimude all olemist on eestlased olnud vabad alles 15 aastat. Üks kommentaator küsib: „Kas tõesti eesti inimene ei oska vaba olla?“ Ta viitab tuntud ütlusele: “Mida olete teie isiklikult teinud selle heaks, et see riik oleks parem elamispaik meie kõigi jaoks” ja jätkab: „Kas olete näinud vaeva kompententsi tõstmisega oma valitud erialal, omandanud uusi keeli, võtnud riske ja parandanud nii oma elujärge või ainult nõuate, et oleks parem. Ärgem unustagem: riik oleme meie kõik koos just täna ja praegu. Teist elu meile ei anta, ärgem saatkem seda mööda kibestunult kirudes, tehkem oma elu elamisväärseks, mitte keegi ja mitte kunagi mitte ühegi riigikorra ajal, ei saa seda teha teie eest”.
Üldiselt oli nukker kommentaare lugeda. Kirjutamisoskusega ei kaasne alati lugemis- ja mõtlemisoskus, eriti viimast pole ju ka vahepeal õpitud. Seda peeti koguni hädaohtlikuks.
Tava kohaselt soovitakse head uut aastat, aga kuna president ei meeldi, kas tuleks soovida talle halba, seega ebaõnnestumist? Tihti et täitu ka parimad uusaastasoovid, aga see ei tohiks olla eesmärgiks. Kuna presidendiks ei saanud taas Rüütel, kes kord kirjutas raamatu tuleviku taassünnist, kas on siis Eestil oodata halba tulevikku? Pigem võiks rääkida mineviku taassünni pidurdamisest, mis ei paista meeldivat paljudele nostalgikutele.
Mitmed kujundavad teksti demagoogiliselt oma printsiipide järgi. Pole üldse tähtis, mida president rääkis ja millise sõnumi edastas, vaid mis tal seljas oli, kas ta istus küllalt sirgelt jne, ikka lähtudes kirjutaja intelligentsitasemest.
Mul oli võimalus võrrelda Taani kuninganna traditsioonilise uusaastakõnega, mida kantakse otse üle juba kell 18. Seda võib iseloomustada intelligentse köietantsuna, näiteks rääkis kuninganna ka Muhamedi karikatuuridest, mitte neid otseselt nimetades. Ta oli kriitiline, aga kõigi oma riigi kodanike esindajana väljendas ka tema end üldiselt, pannes siiski erilist rõhku sõnavabadusele koos taani omade väärtustega. Ka Ilves püüdis hoida tasakaalu, näiteks pöördudes mitte eestlaste, vaid kaasmaalaste poole, millega ta saavutas tunnustust ka venelaste poolt, kes aga tihti ei tea, kes on nende kaasmaalased. Ta mainis positiivseid saavutusi, sportlasi ja kaitseväelaste panust, aga mitte aasta probleeme, mis algasid Tõnismäe pronksmehest ja kulmineerusid tema enda valimisega. Neid on ta tagasihoidlikult kommenteerinud aastavahetuse intervjuudes.
Seda kõike tuleks võtta rahulikumalt. Kuna on tegemist tavapärase viisaka pöördumisega rahva poole aastavahetuse puhul, polekski vaja nii palju kommenteerida, sest me ei kommenteeri ju meile saadetud häid aastavahetustervitusi. Kuigi presidendi ülesandeks on ka innustada ja motiveerida, on tal peamiselt esindusfunktsioon: rohkem võimu rääkimiseks kui otsustamiseks. Palju otstarbekam oleks analüüsida tegelike võimukandjate uusaastasoove ja –lubadusi, sest neist oleneb rohkem rahva usk oma riiki ja uhkus selle üle.
KOMMENTAARE WASHINGTONI TAUSTAL
Ameerika Hääl
Vello Ederma
Viimasel ajal on mind püütud nii Eestis kui Ameerikas veenda, et oleks aeg kirjutada mälestusi Ameerika Häälest (AH/VOA – Voice of America) enne, kui see oluline külma sõja relv vajub unustusse. Olen seda varem teinud oma mälestuste raames ja inglise keeles. Viimases seetõttu, et minu osalus AHs ja üldse USA valitsuse välispoliitilises infostruktuuris oli laiaulatuslikum ning ei piirdunud ainult eesti osakonnaga. x Eriti soovivad mälestusi minu endised kolleegid üle Ameerika Hääle.
Nii on käesolevad artiklid rohkem mõeldud eestlasist lugejaile. Mõnel juhul, kui on vajalik lisada ingliskeelne originaal mõnest dokumendist, siis teen seda, kuna tõlked, ükskõik kui head, võivad viia eksiteele.
Kavatsen rangelt kinni pidada faktidest, esitada Ameerika Häält nii nagu ta oli, mitte nii nagu mõned arvasid, lootsid või koguni fabritseerisid. Eriti ajendasid mind väärinfo ja isegi sopajutustused Eestis AHst, mis on anonüümsuse varjus püüdnud solvata minu tublisid kaastöölisi.
Minu üllitistes võib olla palju materjali, mida kas pole varem mujal avaldatud või on seda tehtud valikuliselt. Pensionile minekul sain kirjaliku loa avaldada materjale ning ürituste kirjeldusi, mida olen ise kirjutanud või milles olen otseselt või kaudselt osalenud. Ainukene caveat, et materjal pole enam klassifitseeritud (salastatud). Arvestades, et minu esimesed uudised, käsikirjad, artiklid, otsused ja administratiiv-, personaal- või programmimemorandumid AHs läbisid 33 aastase VOA/USIA tööstaazhi ja lõppesid kui Eesti osakond suleti a. 2004, siis võib julgelt oletada, et seda materjali on väga palju.
Nagu minu paljud kolleegid on rõhutanud, külma sõja ajal ei olnud töö AHs pelgalt töö, vaid pühendus. Kui ilmad olid halvad (näit. lumetormid) , oli päris tavaline jääda toimetusse üleöö, täiesti ilma sundimata, sest keegi pidi kohal olema järgmise hommiku saateks. See oli eriti kriiside ajal. Madratseid oli AH majas külluses! Ja üle tänava oli hotell. Kui keegi oli haige või kellelgi oli mingi tähtpäev või püha, pakkusid kaastöölised asendust ilma küsimata. Seda võis eriti kogeda minu neljateistkümne aasta jooksul uudiste keskosakonnas, kus töötas kristlasi, juute, islamiusulisi ja vähemalt kümnest rahvusest mehi ning naisi. Mul oli küllalt tegemist koju tagasi saata kolleege, kes tulid tööle puruhaigetena, sest „kuulajad vajasid infot.“ Ei mina ega nemad ei hinnanud üle oma tähtsust ega pidanud ennast teistest targemaks. Igaüks teadis, et koostöö oli vajalik ja kõigil oli oma osa täita. Kuulajad olid alati esikohal. Me teadsime, et nad panid tihti oma elu kaalule, et meid kuulata.
Pannes jutustuse täpsemasse konteksti, tuleb peatuda mu enda karjääril. Minu isiksus pole siin tähtis, tähtis on Ameerika Hääl. Ma olin Ameerika Hääle otseses koosseisus kakskümmend kolm aastat, neist viisteist juhtivatel kohtadel. Vastates küsimusele ühes viimases AH usutluses, jaotasin oma „kõlblikud“ aastad kolmeks: põgenikuaastad, kool ja sõjavägi; AH ja infoteenistus; ERKÜ/ÜEKNi tegevus ja NATO lobi. Rõhutan, et kõik kolm, algusest lõpuni, olid Eesti-ainelised. Arusaadavalt olin ja olen sellele uhke. Mul on lihtsalt õnne olnud teha, mida ma olen ise tahtnud teha. On olnud võimalus saavutada, mida ma ise olen tahtnud saavutada. Ma pole eales ise kohti taga ajanud. Võibolla olin, nagu üteldakse, õigel ajal õiges kohas.
Kirjutamine on veres: oma esimese „artikli“ avaldasin põgenikelaagris aastal 1947, kui olin kolmeteistkümne aastane. Olen ajakirjandusega tegelenud üle viiekümne aasta, neist umbes nelikümmend inglise keeles. Keskkoolis, Baltimores, olin kooli ajalehe juhtkirjanik, kuigi vaevalt kaks aastat Ameerikas. Ülikoolis õppisin ajakirjandust, rahvusvahelisi suhteid ja kommunikatsiooni (foreign affairs and international communications). Kommunikatsiooni eriala hõlmas veel ajalugu, sotsioloogiat, psühholoogiat, majandust ja mitut muud ainet. Sai ka tuubitud nii Göbbelsit kui Leninit. Peale armeeteenistust Saksamaal pakuti mulle kohta Ameerika Hääles. Tegin testi, läbisin veel rangema taustauuringu kui mul juba sõjaväe kaudu oli ja alustasin treeningaastat.
Minu ligi neljakümne aastane osalus ja lähedane kontakt AHga ei piirdunud ainult eesti osakonnaga. Olin selle koosseisus alguses vähem kui aasta ja viisteist aastat hiljem oli see minu alluvuses koos kuueteistkümne teise keelteosakonnaga.
AH on väga ulatuslik teema, mida saab väärikalt lahata ainult siis, kui kõik faktid on teada. Ameerika Häält ei ole võimalik selgitada ega iseloomustada paari lausega. Kes seda teevad, peaaegu automaatselt eksivad. Kriitika peaks olema rajatud faktidele. Kõige toredam neil aegadel oli kuulata või lugeda kommunistide kriitikat AH kohta, sest siis teadsime, et olime tabanud kümnesse. Ka praegu leidub „endiseid,“ kes pole sellest tõvest üle saanud.
Nagu igal külma sõja relval, oli ka AHl nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Selles osalesid tuhanded inimesed mitte kunagi vähem kui neljakümnest rahvusest. Poliitika mängis siin ka olulist rolli ja minul ei olnud selle vastu midagi, kuigi tekitas tihti peavalu. AH aga oli põhiliselt USA valitsuse raadio ja meie palk tuli ameerika maksumaksjalt. Kõige selle juures tuleb alati meeles pidada, et Ameerika Hääl oli ameerika hää1 eesti ja paljudes teistes keeltes. AHl oli oma harta, kinnitatud vastavas seaduses kongressi poolt ja presidendi allkirjaga. See ei olnud eestlaste hääl, vaid paljude teiste seas ka ameerika rahva hulka kuuluvate ameerika eestlaste hääl. Osa keeleosakonna materjali oli suunatud vastavale kuulajaskonnale, kuid muidu pidi terve AH rääkima „ühe häälega.“
Palju ja tihti üsna võhiklikult, on vaieldud Ameerika Hääle ja Infoagentuuri kui nn. „propagandaasutuste“ üle. Terve see mõiste tekitas poleemikat üle aastakümnete nii AH-siseselt kui väliselt. Lahkan seda hiljem. Kui just oli vaja kasutada seda terminit, siis vaieldi „musta“ ja „valge“ propaganda vahel. „Must“ pidi olema täis valet, „valge“ aga tõtt. Alati on rõhutatud, et kui AH esimest korda eetrisse läks aastal 1942 saksa keeles, siis alustati saadet sõnadega: „Uudised võivad olla head või halvad. Kuid meie räägime teile tõtt.“ Ja minu ajal, kui eetrisse läks mingi vale (ja mõnel korral läks, mitte aga AH süül), siis sai see kohe parandatud. Võimalik, et mõni usutletav võis valetada, kuid Ameerika Hääl ise püüdis valeinfost alati hoiduda.
Suuremaks probleemiks aga oli, mida me uudisteosakonnas nimetasime tantsuks noatera peal. See oli siis, kui päevapoliitika (politics), valitsuse poliitika (policy) ja neid ümbritsev uudis sattusid ühte patta ja tekitasid pudru, millest oli nii Ameerika Hääle reporteril kui programmijuhendajatel ja direktoritel raske lahti rabeleda. Pealegi, eesti keeles on niigi probleem eristada poliitikat (politics) ja poliitikat (policy). Sellest on mul tulevikus näiteid, millega olen ise tegelenud.
Tutvusin AH’ga 1955, kui olin ülikoolis. Minult paluti reportaazhe USA ülikooli elust ja õpingutest. Peale nn. treeningaastat asusin tööle Jaan Kitzbergi juhitavas eesti osakonnas. See oli parim professionaalne koosseis, mis selles osakonnas on üldse üle aegade olnud. Kuid siis täiesti ootamatult pakkus uudisteosakonna juhataja mulle kohta koos kiire palgatõusuga ja ma võtsin selle vastu. Tegime seda kokkuleppel, et ma vajaduse korral aitan ka eesti osakonda. Mitte, et seda eriti vaja oli, sest minusugust ei saanud üldse võrrelda koosseisuga, mille esireas olid Jaan Kitzberg, Mall Jürma, Elmar Simm, Arvo Kalbus, Endel Rennit, Harald Parrest, Pedro Krusten, Voldemar Veedam jt. Mall Jürmalt oli isegi tabav kriitika, mida Veedam ja Rennit mulle üle veiniklaasi mõnuledes kordasid: „Mis see Ederma siin teeb? Tal pole ju Tartu vaimu!“
Kaheksa aastat hiljem, 1970, pakuti mulle euroopa uudiste peatoimetaja koht. Mind oli saadetud kolmenädalasele kursusele välisministeeriumi Foreign Service Institute’s ja kui uudiste osakonna juhataja mulle seda üle telefoni pakkus, tulid mulle lausa külmavärinad peale: kas ma tõesti saan sellega hakkama? Külma sõja ajastul oli see kõige tähtsam ja vastutusrikkam regioon.
Kolm aastat hiljem sain terve osakonna peatoimetajaks (uudiste keskosakond töötas 24 tundi, kolmes vahetuses ja päevase vahetuse peatoimetaja oli neist kõige olulisem, sest puutus kokku AH kõrgema juhtkonnaga). Aastal 1975 määrati mind Euroopa osakonna asedirektori kohale. See oli juba muudatuste aeg, sest välisteenistuslastest direktorite teadmatus raadioalal tekitas professionaalsuse probleeme. Nii olin ma esimene prof sellel kohal ja peale mind said ka teised edasi. Selle üheksa aasta jooksul olin pool ajast ka direktori asetäitja. Tuli teha mitte üksi programmilisi ja personaalseid, vaid ka poliitilisi otsuseid.
Aastal 1983 asusin US Information Agency (USIA, millele tollal allus AH) uuringuteosakonda Balti, meedia ja NATO eksperdina. Jäin tihedasse kontakti üle tee asuva Ameerika Häälega ja minuga konsulteeriti tihti.
Siin võin huvitava vahepalana nimetada, et kui ma kord soovitasin ühte tuntud RFE eestlast AH kohale, leidis uus RFE/RLi direktor (kes oli mu sõber ja endine lühiajaline AH direktor), et „mängus on Vello näpud,“ (nagu ta ise mulle hiljem ütles), et nüüd peab „sellest mehest“ kramplikult kinni hoidma – ja ta pakkus talle RFE Eesti osakonna direktori koha. Nagu ameeriklased ütlevad kokkuvõtlikult, „the rest is history.“ Niipalju sissejuhatuseks.
Vello Ederma
Algus eelmises VES-s
Mida toob 2007
Astroloog Igor Mang
Sündmuste ülevaade kuude kaupa
Kui vaadata elusündmuste tendentse kuude kaupa, võib täheldada järgmist. Jaanuar ja veebruar tulevad konfliktirohked, pingutavalt rasked kuud nii Eestile kui kogu maailmale. See puudutab eelkõige poliitilist maastikku. Valitsusel muutub olukord keeruliseks juba vana aasta lõpul, mis annab aastavahetuseks palju jutuainet.
Ansip löögi all
Peaminister Andrus Ansipile langevad rasked Pluuto seisud alates 18. jaanuarist ja need kestavad 8. veebruarini. Tulemas on tige aeg ja teravad sõnavõtud kas tema enda, mõne tema alluva või koalitsioonikaaslaste pihta.
Kuna Pluuto löögi all on just intellektuaalne planeet Merkuur, tulevad välja mingid dokumendid, mis paljastavad kellelegi liiga palju raha andmist või koguni vargust. See kuuajane periood võib osutuda üsnagi närvesöövaks.
Ka Venemaa presidendil on aasta esimesed kuud keerulised, sest see on aeg, kus ta on kaotamas kollektiivset usaldust ja rahaküsimused nõuavad kontsentreeritud tähelepanu. Pole välistatud jõustruktuuride sekkumine riigi siseasjadesse, millele viitab peaaegu terve aasta kestev Pluuto ühendus Marsiga Putini horoskoobis.
Ameerika Ühendriikide president võib maailma üllatada mõningase suunamuutusega oma poliitikas, millega loob endale uut imagot. Ameerika suundub enam majanduslike ressursside kokkuhoiu poliitikale. Abivajajate arv maailmas kasvab.
Ilvese tõusujoon
Mis puutub Eesti presidendisse, siis oma astroennustuses 14. septembri Maalehes lubasin presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvesele võitu valimistel, sest 2007. aasta planeetide seis näitas tööd ja vastutust juurde tulemas.
Nüüd lisan, et just aasta esimene pool tuleb tal raske, kuna uus ametipost nõuab kohanemist.
Kuivõrd domineerivad mõjutajad on pikaajalised Saturni aspektid Merkuurile ja Jupiterile, on tegemist kindlasuunalise strateegia väljatöötamisega, välja selgitamaks, mida presidentaalne institutsioon üldse teha võimaldab. Oma abiliste ja kaadri valik nõuab presidendil suure hulga info kogumist.
On näha ka tema sugulaste väljailmumist nii lähedalt kui kaugelt, kes kõik tahavad nõu anda või ise abi saada. Kevadel – aprillis, mais – tuleb Ilvesel jõulisi väljaastumisi ning pingeid mõne partei esindajatega, mis ilmselt on seotud valitsuse moodustamisega.
Sügiseks presidendi autoriteet kasvab. Aasta teine pool alates septembrist tulebki talle parem. Juhtimisohjad lähevad kindlamalt tema kätte, mida tingib keeruline aeg nii Eestis kui maailmas tervikuna ja kus valitsus ei saa kuhjunud probleemidega hakkama.
Laari võimalused
Sügisel on võimalik valitsuse remont või koguni väljavahetamine. Pole võimatu, et uue valitsuse moodustab Mart Laar, sest tema seisud on sügisel paremad, samas kui Rahvaliidu ja Keskerakonna liidrite seisud siis just halvenevad. Siit võiks järeldada, et pärast valimisi kevadel moodustavad valitsuse esmalt siiski Rahvaliit ja Keskerakond, kellel sel ajal on veel head näitajad.
Ent siiski ei saa väga kindlalt välistada Laari saamist peaministriks juba kevadel partnerluses sotsidega. Sellisel juhul tuleb sügisel teha vaid väiksem valitsuse remont.
Roheliste tõus
2007. aastal tulevad parlamenti ka rohelised, kes saavad kaalukeeleks paljude otsuste vastuvõtmisel. Marek Strandberg (sündinud 25. septembril 1965) on päikesemärgilt Kaalud, kellel on tugevad Skorpioni lisamõjud. Veekolmnurgas esindab Skorpion mürgiseid vedelikke (nafta, bensiin ja muu keemia, kaasa arvatud arstirohud).
Strandberg on selle näitaja põhjal sündinud rohuteadlaseks või arstiks-keemikuks. Vähk samas kolmnurgas esindab tervislikke vedelikke, nagu mahlad, ning Kalad joovastavaid vedelikke, nagu veinid ja liköörid.
Strandberg jääb poliitikasse pikaks ajaks. 2007. aasta sügisel hakkab ta saama häid Saturni aspekte. Saturn võtab tõsiseks, kuid heas aspektis tähendab see vastutuskoorma suurenemist. Seega võivad ka rohelised saada valitsusse kaasa haaratud. Valitsuses olles kuulub talle keskkonna- või siseministri ametikoht.
Järelemõtlemise aeg
Võrreldes koera-aastaga, tuleb sea-aasta vähem rahmeldav ja rohkem mõtlev, täpsemalt öeldes järelemõtlev, juuri otsiv. Siga tustib, otsib juurikaid. Peale selle on see plaanide tegemise aasta. Ent ka igast väiksestki õnnestumisest osatakse rõõmu tunda. Lisaks veel tunnustuse ja aumärkide jagamise aeg.
Aasta raskeim, keerulisim aeg tuleb suve lõpul ja sügise algul: 23. augustist kuni 26. septembrini. See on seotud suurte sotsiaalsete rahutustega, toimuvad ka muutused kinnisvarahindades. Seeläbi saab paljude inimeste elu häiritud. Ka rahvusvaheliselt on see keeruline ja konfliktne periood.
Aasta esimesel poolel on raskemad kuud veebruar, kus löögi all on rahaasjad, valuuta, börsindus ja loodus, ning mai, kus on suur tööstusavariide ja terroriaktide oht.
Aasta loovamad kuud on aprill ja juuli. Eluolu stabiliseerivad ja majanduslikult soodsad on aasta kolm viimast kuud. Märkide osas võib kokkuvõtlikult öelda, et sea-aasta soosib tulemärke: Jäära, Lõvi, Amburit.
Maaleht
TOIMETUSE KÜLALISI
Toimetust külastasid Michael Ke Huang Tallinnast koos oma poja Raido Kevin Vahtramäe ja oma New Yorgis elava õe Lin Huang’iga.
Michael Ke Huang elab Eestis juba 15 aastat, tal on ekspordi ja impordiga tegelev firma Vipex AS . Ta on abielus eestlannaga ning nende poeg Raido räägib ilusat eesti keelt ning õpib Tallinna Vanalinna Koolis. Foto: VES
Eesti gaidluses kaks uut peagaidi
Pildil vasakult välis-Eesti Gaidide Liidu uus peagaid gaider Ingrid Kütt koos endise peagaidiga gaider Hilja Kuutmaga.
Foto: Ants Kütt.
Välis-Eesti Gaidide Liidu uueks peagaidiks kinnitas vEGL-u Esindajate Kogu gaider Ingrid Kütti Kanadast, kes alustas oma nelja-aastast mandaataega 1. jaanuaril 2007.
Gdr I. Kütt on eesti gaidluses keskmise põlvkonna tuntud juht, kel pikaajalised juhikogemused. Muuhulgas on Ingrid tegutsenud pikemat aega lipkonna juhina, osalenud välis-laagrites, kaasa arvatud Eestis, olles mitmel korral Kanada esindusüksuse juht ning juhtinud edukalt Kotkajärvel toimunud maailmalaagrit “Julgus”. Lapsepõlves hellakesena alustatud gaidirajal kogutud kogemused on asendamatuks väärtuseks värskele peagaidile väliseesti gaidluse juhtimisel ja edendamisel.
Hiljuti esitas Ingrid Kütt edukalt oma gaideritöö, mille teemaks oli valinud lipkonna juhtimise ning tunnustati gaideri tiitli vääriliseks.
Välis-Eesti Gaidide Liidu juhatuse, nimetusega Keskbüroo, asukohamaaks jääb järgmiseks neljaks aastaks jätkuvalt Kanada. Meie veteranjuhtidest tegutsevad Keskbüroos edasi gdr-id Siiri Lepp, Maie Kask ja Urve Põhi (USA) ning uue liikmena ngdr Silvi Verder. Ametist lahkunud peagaid, gdr Hilja Kuutma, kes 32 aastat juhtis väliseesti gaidliikumist, jääb aastaks nõuandjaks. Keskbüroo liikmete asemikeks kinnitati ngdr Lily Kastelic ning USA-st ngdr Hillevi Obet-Paul. Tänu ja tunnustus kuulub Keskbüroost lahkunud liikmeile, gdr-id Ene Lüdig ja Helje Valter, kellede panus eesti gaidlusele on märkimisväärne. Gdr E. Lüdig kuulus Keskbürosse 27 tegusat aastat.
Praeguseks väliseesti gaidluse südameks on Põhja-Ameerika mander, kus tegutsevad suhteliselt väikesed, kuid siiski veel elujõulised malevad Kanadas ja Ühendriikides. Gaidlik/skautlik tegevus Rootsis astub kahjuks oma viimaseid samme. Tegutseb veel üksik hellakeste/hundude pere ja gaidjuhtidest koosnev Gaiderite Kogu koondis. Ka Austraalia nimekirjas on ainult Gaiderite Kogu koondis. Puudub noorte järelkasv. Gaidlus ei oma enam sellist silmapaistvat tähtsust ülemaailmses ulatuses kui möödunud aegadel.
Teine uus peagaid valiti möödunud sügisel Eestis, kus Eesti Gaidide Liidu aastapeakoosolek kinnitas peagaidi ametisse gdr Tiia Lillemaa. Ka Tiia on laialdaste kogemustega juht, kes osalenud eesti gaidide/skautide maailmalaagrites Rootsis ja Kanadas ning õppepäevadel Rootsis. Tiia Lillemaa Tartu Ülikooli diplomitöö teemaks oli eesti gaidluse areng algusaegadest tänapäevani. Oma vastuses välis-Eesti Gaidide Liidu õnnesoovile kirjutas ta: “Tahan seista selle eest, et mäletatakse seda, mis on olnud ja tehtud eesti gaidluse järjepidevuse tagamiseks, et hinnataks ja hoitaks neid inimesi, kes selle heaks on oma panuse andnud ning tänagi tööd teevad, et eesti gaidlus kasvaks, areneks, õitseks, säraks. Soovin, et jätkub senine viljakas koostöö meie Liitude vahel”.
Senine Liitude vaheline koostöö on tõesti aastate vältel süvenenud ning mõlemapoolset vilja kandnud. Ühised arusaamad on pannud aluse tugevatele juhtidevahelistele sõprussidemetele. Jääb ainult soovida, et eelseisvad aastad pakuvad veel mitmeid võimalusi ühisteks edukateks ettevõtmisteks ning noortele püsivate sõpruste loomiseks. Väliseesti gaidlus vajab kodueesti gaidluse sütitavat energiat ja värskust ning gaidlusele Eestis on kasuks meie väliseesti pikaajalised kogemused ning tugev rahvuslik meelsus.
Tuleb loota, et kunagi tulevikus ülemaailmne gaidide keskorganisatsioon, World Association of Girl Guides and Girl Scouts, tunnustab väliseesti gaidliikumist ning eesti kaks Gaidide Liitu võivad ühineda ühiseks sõprusringiks. Ühenduses on jôud !
Seniks soovime kahele eesti peagaidile jõudu, edu ja sujuvat koostööd !
Hilja Kuutma, gdr,
vEGL endine peagaid.
In Memoriam
E.E.L.K. Philadelphia Kogudus
Anno Domini 1952 – 2006
Pildil: Philadelphia Eesti Koguduse jõulujumalateenistus Old Zioni kirikus.
Jõulujumalateenistus Old Zioni kirikus 17. detsembrikuu päeval aastal 2006 tähistas Philadelphia Eesti Koguduse ja rahvusgrupi organiseeritud tegevuse lõppu. Sündmus oli ajalooline ja emotsionaalne nii meile kui ka Zioni koguduse vanemale generatsioonile, kellega sai tegutsetud ühise katuse all 24 aastat. Sündmus tähistas ühtlasi jumalagajättu sõpradega ja koduseks saanud Old Zioni kirikuga.
Heidame nüüd pilgu Philadelphia Eesti Koguduse minevikku, ajale, mis järgnes II maailmasõja pagulaseestlaste kannakinnitamisele Philadelphias ja selle ümbruses ning vajadusest emakeelse jumalasõna järele.
Eestikeelsed jumalateenistused said alguse Philadelphias õpetaja Sooviku eestvõtmisel, kelle kogudus oli Seabrookis, kuid kes jutlustas 49. ja 50.-datel aastatel Philadelphia Läti kirikus. Temale järgnes õpetaja Juhan Suurkivi aastal 1950, kes jutlustas algul Läti ja siis ruumikas Apostles kirikus kuni 1952 aastani, mil ta siirdus ameerika koguduse õpetaja kohale Virginia osariigis.
Samal aastal naasis Philadelphiasse õpetaja Walter Koppermann ja võttis eestikeelsete jumalateenistuste pidamise oma õlgadele. Rahvusgrupi üldkoosolek 8. märtsil 1953 otsustas asutada E.E.L.K. Philadelphia Koguduse ja ametlik kinnitus toimus E.E.L.K Konsistooriumis Rootsis. Juhatuse esimeheks valiti Alfred Kivisepp. Peatselt saabus peapiiskop Johan Kõpu poolt kiri esimehele, kus ta tervitas südamest meie kogudust selle asutamise puhul. Meie koduks kuni 1959. aastani sai St. Marcuse kirik, mil õpetaja Koppermann, kes oli lugupeetud ja armastatud hingekarjane, lahkus Allentowni.
Kuna õpetaja Suurkivi oli jälle naasnud Philadelphiasse, jätkas ta Immanueli kirikus eestikeelsete jutluste pidamist koos õpetaja Hans Rebasega. Kogudus valis uue juhatuse ja esimeheks Heino Susi.
Koguduse elu kulges nüüd muudatusteta kuni 1963. aastani, kus valiti uus juhatus ja esimeheks Evald Rink. Järgnevad 40 aastat olid “Rinkide ajastu “, kus koguduse töö kõrval õitses ka meie rahvuslik ja kultuuriline isetegevus. Loodi laulukoor, organiseeriti üritusi, kus tutvustati Eestit ja Nõukogude Vene brutaalset okupatsiooni Eestis. Võeti osa pagulasüritustest nii USA-s kui ka välismaailmas. Hildegard Rinki eesti kool pakkus samal ajal lastele võimaluse tutvuda meie keele ja kultuuriga. Õpetajate osa rahvuslikus liikumises oli suure tähtsusega, kuna koguduse tegevus ja eesti rahvuslik töö sammusid käsikäes.
Aastal 1966 valiti Hans Rebane Seabrooki koguduse õpetajaks ja ta lahkus Philadelphiast. Järgnevatel aastatel kuni 1982. aastani, mil õpetaja Suurkivi asus puhkepalgale, liikus kogudus ühest kirikust teise, vastavalt oma õpetajale määratud teenistuskohtadele. Meie kodukirikuteks olid üksteise järele St. Marks Temple, St. Michael ja lõpuks St. Matthew, mis sai nimeks “Old Zion Lutheran Church “.
Õpetaja Suurkivi lahkumisega tõusis vajadus leida kogudusele uus õpetaja ja Philip A. Tammaru, kes teenis Seabrooki kogudust, oli nõus selle kohustuse omale võtma. Kaks korda kuus, pühapäeva hommikul pärast jumalateenistusi Seabrookis, asus õpetaja teele oma abikaasaga 50. miili kaugusel asuvasse Philadelphiasse, et kostitada meid jumalasõnaga. Õpetaja jutlused olid sisukad ja inspireerivad ja jumalateenistused said oodatud sündmusteks. Aastal 1997 pidi õpetaja Tammaru loobuma pikast sõidust tervislikel põhjusil ja teda tuli asendama õpetaja Markus Vaga, kes on olnud meie ustavaks hingekarjaseks kuni koguduse töö lõpetamiseni. Õpetaja Vaga töö aeg tõi mitmeid muudatusi koguduse ellu ja juhatusse. Esimees Evald Rink kolis Washintoni lähedusse aastal 2001 ja asendati Jüri Linaskiga, kes omakorda kolis Floridasse aastal 2003. Viimaseks koguduse esimeheks oli Ants Sildve.
Koguduse tegevus algas 56 liikmega, mis paisus 140 liikmeni ja lõpetas oma tegevuse 12 tegevliikmega.
Esimeseks organistiks oli meil Viktor Mändvere, kellele järgnes Asta Sarapuu ja lõpuks Ilona Babienskiene, kes on kohaliku leedu kogduse organist. Solistideks olid üle pikkade õitseaastate Aliis Altok ja Ellen Parve-Valdsaar.
Eeltoodud informatsioon põhineb peamiselt Evald Rinki koostatud ajaloolisele tööle “Eestlased Philadelphias “. See huvitav document katab üksikasjaliselt Philadelphia ja selle ümbruse eestlaste usuelu ja isetegevuse ja näitab kui laialt haarav ja elujõuline oli kohaliku eestlaskonna tegevus ja kui tähtis osa oli kogudusel meie usuliste vajaduste rahuldamisel ja rahvusliku ühtekuuluvusetunde säilitamisel.
Ants Sildve
Philadelphia Koguduse esimees
Selma Kivijärv In Memoriam
Pildil Selma Kivijärv 1925. aastal.
Foto: erakogu
Lõppenud aasta 18. august oli auväärseks verstapostiks ühele tähelepanu vääriva elusaatusega eestlannale, tema perele ja sugulastele nii USA-s kui Eestis. Nimelt oli jõudnud 103. eluaasta künniseni New Yorgis elanud Selma Kivijärve sündmusterohke elutee. Elujõudu jätkus veel 4 kuuks, kuni lõpliku lahkumiseni 29. detsembril.
Selma sündis 18. augustil 1903. aastal Tartumaal Haaslava vallas Mõra külas Laugi-Klause talus Liisa ja Peeter Ivane lasterikkas peres. Soov õppida viis ta Tartu Õpetajate Seminari õpetajakutset omandama ja seejärel töötama omandatud kutsealal Kavastu-Koosa, Elvas, jm. Haridusjanu ei kustunud, kuid ainelised olud seadsid piirid ja soov kõrgharidust omandada jäi siiski vaid unistuseks.
1944. aastal oli Selma sõja jalust põgenedes sunnitud jätma Elva mändide alla nii abikaasa kalmu kui ka kauni kodu ning hüvasti tuli öelda ka armastatud kutsetööle. Neli last käekõrval, neist vanim 11 ja noorim 4 aastat vana, jõuti lõpuks läbi sõja-koleduste ja Saksamaa põgenikelaagrite New Yorki. Tuli kohaneda uue ühiskonna tavadega, õppida selgeks võõras keel, teha rasket tööd ja koolitada lapsed. Selle kõigega sai töökas ja visa eesti naine hakkama, ehkki hinge jäi kriipima kodu ja lähedaste kaotus ning mure sünnimaa saatuse pärast. Õnneks jõudis Selma ära näha ka rahvuskaaslastele uskumatunagi tundunud iseseisvuse taastamise ja kohtuda mõnegagi sugulastest kodumaalt.
Eluõhtul olid lahkunule toeks ja vanaduspäevade rõõmuks neli last, kuus lapselast ja seitse lapselapselast, neist viimased üliarmsad 4-aastased kolmikud. Kaks vanemat tütart – Aade Ambre ja Mare Valgemäe – on koos abikaasadega tuntud kui eesti meele ja keele alalhoidjad siinses eestlaste kogukonnas ning kodueestlaste toetajad nõu ja jõuga nii ainelisel kui vaimsel alal. Kuni viimase ajani oli juubilar säilitanud eakohase tervise, tähelepanuväärse vaimuerksuse, huvi Eesti elu ja maailma asjade vastu. Aeg-ajalt rõõmustasid sugulasi kodumaal Selma selged kirjaread elust New Yorgis ja nüüdseks juba ajalooks saanud esimese iseseisvuse aegsest toimetamisest kodutalus Haaslaval ning maaelu edenemisest ajani, mil võõrvõim selle katkestas.
Ainus, mida Selma oma elus arvas kahetsevat, oli omaaegne sunnitud lahkumine Euroopast. See ei jätnud teda aga koduseinte vahele norutama, vaid ikka oli ta kohaliku eestlaskonna ettevõtmistes jõudumööda kaasalööja kogu oma pika ja väärikalt elatud elu jooksul.
Leinajate nimel
Marja Ahun,
vennapoja tütar Eestis
“Nafta ja veri: Balti energia ja kommunismi pärand”
ÜBAK-i 7. Balti konverents
ÜBAK (JBANC) korraldab 9.-10.veebr. 2007 L’Enfant Plaza hotellis Washington, DC-s 7. Balti konverentsi “Oil and Blood: Baltic Energy and the Legacy of Communism”.
Konverentsi peakõneleja on Leedu president Valdas Adamkus.
Konverentsi teemad on Baltimaade energeetiline julgeolek ja kommunismi pärand. Woodrow Wilsoni Keskuses näidatakse reede pärastlõunal teemakohaseid dokumentaalfilme. Oodata on külalisi ka Eestist, nende hulgas Imbi Paju koos oma filmiga “Tõrjutud mälestused.” Reedeks on planeeritud ka USA valitsuse briifing.
Osavõtumaks on $125 ($150 pärast 1. veeb-ruari 2007) ja sisaldab mõlema päeva sündmused, kaasa arvatud laupäevane lõunasöök. Üliõpilaste osavõtumaks on $75. Registreerimisvormid on saadaval aadressil http://jbanc.org
Hotelli reserveerimiseks palume helistada toll free 800-635-5065 ja vajutada #1 (group reservations), et saada gruppidele mõeldud toa hinda $149. See kehtib kuni 19. jaanua-rini. Tuleb küsida “Joint Baltic American National Committee” hinda. Hotelli info: http://www.lenfantplazahotel.com/about-us.cfm
ÜBAK -i informatsioon [email protected], või tel. 301-340-1954
Karl Altau
ÜBAK-i direktor
Balti riigid võtsid üle õhuturbe missiooni juhtimise
Eesti, Läti ja Leedu juhivad sellest nädalast Baltimaade õhuturbemissiooni iseseisvalt.
Leedu õhujõudude juhataja kolonel Arturas Leita ütles, et Kaunase lähistel Karmelavas asuv regionaalne õhuseirekeskus (Regional Air Surveillance and Control Center) muutus alates 8. jaanuarist üheks NATO juhtimiskeskuseks (Control and Reporting Center – CRC), millel on kõik volitused Balti riikide kohal patrullivate hävitajate juhtimiseks.
“See on suur samm edasi. Nüüdsest võime ise, mitte aga Saksamaal asuv õhuoperatsioonide ühendatud keskus, anda käsu hävitajate õhkutõusmiseks Zokniai baasist,” selgitas Leita.
Juhtimiskeskuse paigutamine Leetu lubas kiirendada Karmelava regionaalkeskusest tuleva teabe analüüsimist ja otsuste langetamist, näiteks hävitajate õhkuviimise kohta.
2005. aasta septembris Vene hävitajaga toimunud intsident tõi ilmsiks õhukaitse haavatavuse. Zokniais asunud Saksa hävitajad tõusid õhku alles siis, kui Leedu õhuruumis paarkümmend minutit ekselnud Vene lennuk oli juba alla kukkunud.
Balti kaitseministrid ja kaitseväejuhid leppisid juba 2005. aasta novembris kokku juhtimiskeskuse Karmelavasse paigutamises. Protseduuride kooskõlastamine kestis kogu eelmise aasta.
Balti riikide otsus paigutada juhtimiskeskus Karmelavasse on ajutine abinõu, mis kehtib järgmise aastani, mil on kavas teha otsus selle keskuse pika-ajalise perspektiivi kohta.
NATO hävituslennukid valvavad Balti riikide õhuruumi alates Eesti, Läti ja Leedu alliansiga liitumisest 2004. aasta märtsis.
VES/BNS
Poola ja Baltimaade valitsusjuhid arutavad tuumajaama ehitust veebruaris
Poola osalemine Balti riikide tuumaelektrijaama ehituses võib ametliku kinnituse saada veebruaris, kui saavad kokku nelja riigi valitsusjuhid, teatas Leedu peaminister Gediminas Kirkilas.
Teisipäeval Varssavis kokku saanud Eesti, Läti, Leedu ja Poola energeetikakompaniide juhid otsustasid moodustada neljapoolse eksperdirühma, kes vaatab läbi võimalused kaasata Poola tuumajaama ehitamise projekti.
Lietuvos energija, Latvenergo, Eesti Energia ja Polskie Sieci Elektroenergetyczne lõpetasid 9. jaanuaril konsultatsioonid koostööst uue tuumaelektrijaama rajamises ja allkirjastasid kavatsuste protokolli.
Ekspertide esialgsete arvutuste kohaselt tuleb ühe või kahe 800-1600-megavatise võimsusega reaktoriga tuumajaama investeerida 2,5-4 miljardit litti. Kui aga Poola liituks projektiga, võiks kõne alla tulla kaks korda võimsama jaama ehitus.
Uus tuumajaam võiks Leetu Ignalina tuumajaama asemele kerkida aastatel 2014-2015. VES/BNS
Eestis elab 31. dets. seisuga 125 799 määratlemata kodakondsusega inimest, mis on üheksa protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Aastaga on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 10 201 inimese võrra, 31. dets. 2005 elas Eestis 136 000 määratlemata kodakondsusega inimest, teatas rahvastikuministri nõunik Aarne Veedla. VES/BNS
Riigikogu valimised 2007
Eestis toimuvad 4. märtsil 2007 Riigikogu valimised.
Eestis saab Riigikogu valimistel hääletada eelhääletamise ajal 19. – 23. veebruar ja 26. – 28. veebruar 2007 kell 12.00 – 20.00 ning valimispäeval, 4. märtsil 2007, kell 9.00 – 20.00.
Välisriigis olles on valijatel võimalik hääletada elektrooniliselt, kirja teel või välisesinduses. Juhul kui hääletate välisriigis, ei ole 2007. aasta Riigikogu valimistel enam võimalik hääletada Eestis.
Elektrooniliselt saab hääletada veebilehel www.valimised.ee 26. veebruarist 2007 alates kell 9.00 ööpäeva-ringselt kuni 28. veebruarini 2007 kell 20.00 (eesti aja järgi).
Eesti Vabariigi Peakonsulaadis New Yorgis saab elektrooniliselt hääletada 26. – 28. veebruaril kell 12.00-14.00.
Selleks peab valijal olema kehtivate sertifikaatidega ID-kaart ja selle PIN-koodid. Rohkem teavet elektroonilise hääletamise kohta leiab aadressil www.valimised.ee.
Soovides hääletada Ameerika Ühendriikides kirja teel, tuleb vabas vormis kirjutatud hääletamistaotlus saata EV Peakonsulaati New Yorgis aadressil 600 Third Avenue, 26th Floor, New York, NY 10016 või EV Suursaatkonda Washingtonis aadressil 2131 Massachussetts Avenue, NW, Washington DC 20008. Kirja teel hääletamise taotlus peab olema välisesindusele laekunud hiljemalt 2. veebruariks 2007.
Valija, kes elab alaliselt välisriigis:
1. lisab hääletamistaotlusele isikut tõendava dokumendi isikuandmete lehekülje koopia;
2. märgib taotluses välisriigis oleva elukoha aadressi.
Valija, kes elab alaliselt välisriigis, kuid kes Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis:
1. lisab hääletamistaotlusele koopiad dokumentidest, mis tõendavad tema isikut ja seda, et ta on Eesti kodanik ning et ta on valimispäevaks saanud 18-aastaseks (hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust);
2. märgib hääletamistaotluses välisriigis oleva elukoha aadressi;
3. märgib hääletamistaotluses, kus oli tema viimane elukoht Eestis, selle puudumisel tema vanemate või vanavanemate viimane elukoht Eestis – maakond, Tallinna linnaosa või Tartu linn.
Valija, kes viibib ajutiselt välisriigis:
1. lisab hääletamistaotlusele isikut tõendava dokumendi isikuandmete lehekülje koopia;
2. märgib hääletamistaotluses välisriigis oleva elukoha aadressi;
3. märgib hääletamistaotluses oma rahvastikuregistri järgse elukoha aadressi Eestis.
Hääletamistaotluse alusel saadetakse valijale hääletamissedel, ümbrikud ja kandidaatide nimekiri. Valija kirjutab hääletamissedelile selleks ettenähtud kohta ühe oma elukohajärgse valimisringkonna kandidaadi registreerimisnumbri, kelle poolt ta hääletab. Seejärel tuleb täidetud sedel panna ühte (nn sisemisse) välisesinduse saadetud ümbrikku. Viimase paneb valija välisesinduse saadetud teise (nn välimisse) ümbrikku. Välimisele ümbrikule kirjutab valija oma nime, isikukoodi ja valimisringkonna numbri. Ajutiselt välisriigis viibiv valija kirjutab välimisele ümbrikule ka oma rahvastikuregistri järgse elukoha aadressi Eestis seisuga 30 päeva enne valimispäeva ning märgistab ristiga lahtri “väljaspool elukohajärgset jaoskonda toimuval eelhääletusel”. Seejärel saadab valija hääletamissedeli kirja teel välisesindusele.
Hääletamissedel peab olema laekunud EV Suursaatkonda Washingtonis hiljemalt 19. veebruariks ning EV Peakonsulaati New Yorgis hiljemalt 22. veebruariks 2007.
Kui Te ei esita kirja teel hääletamise taotlust või ei saada hääletamissedelit etteantud tähtajaks välisesindusele, on Teil võimalik hääletada EV Peakonsulaadis New Yorgis 17. veebruaril 2007 kell 10.00-16.00 ja 18. veebruaril 2007 kell 10.00-16.00 või EV Suursaatkonnas Washingtonis 19. veebruaril kell 10.00 – 14.00, 20. veebruaril kell 10.00 – 14.00 ja 21. veebruaril kell 10.00 – 14.00.
Välisesinduses hääletamiseks tuleb kaasa võtta kehtiv isikut tõendav dokument. Valijad saavad enda kohta Rahvastikuregistris olevaid andmeid isiklikult kontrollida internetis aadressil http://x-tee.riik.ee/portaal/ ja edasi ID-kaardiga või läbi internetipanga.
Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe aadress www.vvk.ee
President kuulutas välja sõjahaudade kaitse seaduse
Ansip: väljakaevamine pronkssõduri juures võib alata mais
Peaminister Andrus Ansipi sõnul ei saa Tõnismäe pronkssõduri monumendi teisaldamise eelduseks olevate väljakaevamistega alustada varem kui maikuus.
Ansip ütles 11. jaanuarill valitsuse pressikonverentsil, et Eestis tehakse väljakaevamisi maist kuni oktoobrini ning talvel ei võeta selliseid töid ette isegi siis, kui on ajutiselt sulailmad.
Peaministri sõnul tuleb väljakaevamised ilmtingimata teha ning kui sealt kellegi säilmed leitakse, tuleb nad väärikalt ümber matta sinna, kus on surnute koht ehk surnuaiale. Kui Tõnismäel enam haudasid pole, ei ole Ansipi sõnul mingisugust põhjust hoida seal ka hauatähist.
Mullu kevadest alates Tõnismäe monumendi teisaldamise vajalikkusest rääkinud Ansip ütles neljapäeval, 11. jaanuaril, et tema isiklik veendumus pronkssõduri küsimuses on Eesti rahvale teada ja ta ei ole oma veendumust muutnud.
“Monumendid peavad ühendama rahvast, kuid see konkreetne monument selles konkreetses kohas lõhestab rahvast. Ma olen väga veendunud selles, et pronkssõduri koht ei ole Tõnismäel,” lausus Ansip.
VES/BNS
Algus eelmises VES-s
Saaremaal mäletati Louis Kahni ja August Komendanti
Kahni ütlus: ”Sa ei saa kunagi õppida midagi, mis pole osa sinust endast”, oli ka seminari moto Kuresaares.
Kahni päevade üks ideedest oli, et suure arhitekti loomingut üle maailma on võimalik ja peab vaatama kui ühendava sillana maailma erinevate kultuuride vahel. Eriti tänapäeva maailmas toimuvate sündmuste taustal.
Väärt mõttena on Eesti Arhitektide Liidul kavas tulevikus hakata välja andma rahvusvahelist auhinda Kahni ideed kõige enam edasi viinud arhitektidele.
Seekordsetel päevadel oli USA eestlastest kohal Kadri Mets, Anu Ojamaa ja ta tütar arhitekt Heli Ojamaa…
Minule endale olid päevad nostalgilise tundega. Näha oma endiseid kolleege üle paarikümne aastase vahe, taaskohata oma ülikooliaegseid sõpru ja tunda ennast arhitektide peres nagu kodus. Võibki öelda, et päevade õhkkond oli kodune ja mugav.
Sellised päevad annavad suurepärase võimaluse kokku saada arhitektuuri ja kultuuri- huvilistel üle mandrite. Tulevikus on meil kõigil see võimalus kuna Eesti Arhitektide Liidul on kavas korraldada kahe aasta pärast teine seminar, kus räägitakse Kahni mõjust maailma arhitektuuris.
Paremat kohta, kui sügiseselt kaunis, hästihooldatud vanaaegse linnakeskusega Kuressaare, oleks raske leida.
Laine Mets
NYE Meeskoori jõulukontsert ja praost Uudo Tari 75. juubeli tähistamine
Eesti Luteriusu kirikus New Yorgis, 17. detsembril 2006.
Aasta kaunimal pühal koguneb kogu maailma kristlik kogudus ülemlauluks meie patuste päästja Jeesus Kristuse sünnipäeva auks Betlemmas 2000 aastat tagasi. Rahumeelne hõiskav “Halleluuja” kõlab tänapäevani kõigis mee-diais, kirikuis ja kodudes.
New Yorgi Eesti Mees-koor märkis sündmust seitsme tuntud palaga – Maasalu, Võrgu, Topmani, Aaviku loomingust, lõpe-tades traditsioonilise Thom-soni “Meie Isa palvega”. Koori juhtis helikustnik Erik Veski.
Sopran Kristi Roosmaa oli kaasa toonud Adam’i helisevalt populaarse “Oo püha öö” Indrek Laulu oreli saatel.
Praost Uudo Tari sõnaline talitus kulges tiitli all “Rahu pühad” (Lk 2:14) mottol: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas. Järgnes meil jõulu hümniks kujunenud “Püha öö”. Laulu ajaloolisest taga-põhjast järgmine huvitav katkend õpetaja ettekandest:
Kui katoliku munk Joseph Mohr külastas oma sõpra, Franz Gruber’it, 24. detsemb-ril 1818, siis see oli moment ajaloos. Joseph Mohr andis oma koguduse abi-organistile Franz Gruberile kuulutuse sõnad, mida ta oli loonud juba paar aastat varem, ülesandega luua sel-lele meloodia. Gruber täitis oma sõbra soovi ja juba sama päeva õhtul see laul lauldigi suure menuga Oberndorf’i St. Nicola kirikus jõuluteenistusel. Ei saa laulda seda laulu, ilma et meie ei tunnetaks seda rahu oma südames.
1914. aasta jõululaupäeval toimus imelik asi Läänerindel. Sõdurid olid kaevikus varjul, inglise-saksa sõja ajal. Saksa sõdurid süütasid jõuluküünlad bajonettide ja keppide otsas. Kui sakslased hakkasid laulma “Stille Nacht! Heilige Nacht!”, siis inglise sõdurid laulsid oma kraavides “Silent Night, Holy Night.” Järgmise päeva hommikul, jõulude esimesel pühal, tõstsid sõdurid mõlemal poolel pead kraavidest välja. Kuid keegi ei lasknud, nad ronisid ettevaatlikult kraavidest välja ja kohtusid (no man’s land) ja kostitasid üksteist sigarettidega.
Siis tuligi vaherahu. Me näeme sellest ajaloolisest loost, kuidas küünlavalgus ja laul rahust tõid imelise, ebatavalise vaherahu sõdivate sõjavägede vahel.
Organist Indrek Laulu vägev postludium klaveril, Frantz Liszti H-moll sonaadiga lõpetas meeleoluka jõulukava.
Praost Uudo Tari juubeli tähtpäeva tähistamine toimus kohvilauas, kiriku seltskondlikes ruumes. Esimesena tõi tervitusi konsistooriumilt piiskopi kohustetäitja praost Toomas Vaga. Järgnes Connecticuti Eesti Seltsi esimees Tõnis Ora koos kogu Conneticuti kogudusega. Siis tervitasid Pauluse koguduse esimees Endel Reinpõld, Urmas Kärner NYE Meeskoori poolt, skautide-gaidide esindajana tervitas Viktor Nigol ja Eesti Helikunsti Keskuse USA-s nimel Juta Kurman. Järgnesid korp! Ugala tervitused Ylo Ansonilt, koguduse esimehe Voldemar Lundre ettekanne juubilari elutegevusest, abipraost Valdeko Kangro kingitus ja Laine Tigane lilledega. Tähistamine lõppes hoogsa sünnipäevalauluga meeskoorilt “Me soovime õnne ja tervist Sul…”
Järgnes maitsev kohvilaud. Oli ilus teenistus.
Juta Kurman
Fotod sündmusest ilmusid 28. dets. VES-s
* The Front Page reports from Los Angeles, where the local Estonian community gathered to celebrate Christmas and New Years. On Dec. 22, the Los Angeles folk dancers and mixed choir held their annual Christmas party together. The choir performed six holiday carols, followed by an energetic folk-dancing performance. After this, everyone was invited to dance along. Performances were followed by a group singing of “Silent Night,” after which everyone settled down for dinner. New Year’s Eve was celebrated a few days later with the theme of “the old theater.” Organizers and helpers all took on the names of characters from plays.
* The New York Estonians also celebrated New Years Eve, starting with an early celebration at the Estonian House. A new plasma TV had recently been installed, on which guests watched New Years Eve programming from Estonia. President Ilves’ New Years message was anticipated at 5pm, but the internet-based broadcast did not show it, to everyone’s disappointment. Celebrations, though, continued, and the plasma TV was called into action again at midnight to watch the ball drop in Times Square.
* Ilmar Mikiver talks about the new Nostradamus. Although Nostradamus made many predictions, those concerning the end of the world have been most popular. According to him, the world was supposed to end in the 1990s. This, obviously, did not happen. So Mr. Mikiver presents the “predictions” of Paul Moorcraft instead. His predictions include Iraq splitting into three autonomous states, and Turkey leaving NATO over conflicts with the Kurdish state. He also predicts that the Iranians will remove the anti-Israeli President Ahmadinejadi, allowing for a new dialog to open between Washington and Tehran. Other interesting predictions are made as well.
* Vello Helk discusses President Ilves’ New Year’s speech. He notes that most commentators were generally pleased with the speech, but points out that obviously there are those (the “Rüütel-gang”) who see only negative things. But since the President’s role is more as a symbol and a motivator, rather than executive, Mr. Helk feels that perhaps the New Year’s greetings from the government should be analyzed more closely than the President’s.
* Vello Ederma writes about his intent to share his experiences working at the Voice of America. He has shared these experiences already in English, but begins here to share the story for Estonian readers as well. He wants to tell the story of the VOA while the organization is still remembered.
* Astrologer Igor Mang shares his predictions for 2007. These include possible difficulties early in the year for PM Andrus Ansip due to the position of Pluto in his horoscope. Difficulties will also be had by Vladimir Putin. Mr. Mang predicts that Mart Laar may well form the new government after the upcoming elections.
* Page 9 remembers the Estonian congregation in Philadephia, which ended its services at Christmas. Church council chairman Ants Sildve, using former chairman Evald Rink’s written history of Estonians in Philadephia as a source, gives a brief overview of the history of the church and the community.
Ilves: Estonian schools are not inferior to others
Jan5 ‘07 — Speaking at the educational forum at the Haapsalu Vocation Education Center today, President Toomas Hendrik Ilves said that teachers require a sense of security that the reorganizations that have been discussed and deliberated within a circle of experts will reach their logical conclusion. “This is a belief that, after long years of searching and reform, Estonia’s educational system is finding the road that can lead any country or people to its most important objective—a wise nation in the 21st century,” said President Ilves.
“I do not think that a new era requires new people or that, in the age of Internet and mobile phones, the work of teachers needs to be done totally differently. Whether in ancient Greece or today’s Estonia, the main role of a teacher is still to arouse interest and provide guidance. The greatest challenge of this occupation is to make unavoidable necessities interesting. However, this requires that the teacher is fanatical, in the good sense, about his or her subject, and is a creative person, not just an insensitive worker,” said the Head of State.
“I myself have gone to school in the U.S. and my son has studied in German, Estonian, and American schools. Estonians schools are not inferior to others, but unfortunately, they are also not significantly better. Differences do exist at the university level and primarily in the humanitarian fields,” said the President of the Republic.
He recalled the positions voiced recently at the General Assembly of the Academy of Sciences and the newly created President’s Think Tank: that the development and success of countries and economies that are knowledge-based is connected one-to-one to the percentage of students that are studying sciences and natural sciences and to the number of educated engineers. “Those preparing and approving curricula for general education schools also cannot ignore this fact. If we reduce the number of subject hours in mathematics, physics, or biology today, then in 20-30 years at the latest, our children will have a reason to be dissatisfied with us,” said President Ilves.
The Head of State also quoted “Estonian Educational Strategies 2015”, a document that will soon be ten years old and that proclaims education as the national religion of Estonians. “It is the belief in the power of knowledge, that education opens doors, and helps in every sense to achieve a richer and better-quality life. The Estonian people arrived at this understanding already in the 19th century, when farm families sent their middle and younger sons to school in town,” said President Ilves. “We should maintain this belief. This means we must continue to learn. We must all learn—the President, Minister of Education, school director, teacher as well as students.”
The objective of the Educational Forum 2006: Teachers in a Learning School and Society is to start a public discussion about the future development of teacher professionalism, to support learning becoming cognitively more interesting, and to provide the public with an opportunity to participate in the discussion on the formation of the state’s policies regarding teachers.
Public Relations Department of the Office of the President
President Ilves greets troops
President Toomas Hendrik Ilves sent a New Year’s greeting to the members of the Defense Forces on Estonia’s foreign missions, in which he wishes them and their families a peaceful end to the old year and the fulfillment of their wishes in the upcoming year.
”You will be welcoming the New Year far from home in Iraq, Afghanistan, and the Balkans. You are performing difficult and, as the news of recent days harshly and regrettably shows, very dangerous work on behalf of your country,” wrote the President of the Republic in his New Year’s greeting.
The Head of State added, ”Your work is important to Estonia, it creates confidence in our defense forces and in our country as a whole. Moreover, if our country is a trustworthy ally, then our allies will help us if we are in trouble.”
”We, who will be welcoming the New Year in our warm homes in peaceful Estonia, have a duty to support you in every way. I thank you for your excellent service, and your family members and intimates who provide you with a secure homefront,” wrote President Ilves.
Public Relations Department of the Office of the President
Flag burning incident leads to smoldering relations
VES/er – The Estonian Foreign Ministry delivered a note to Russia over a protest in front of the Estonian embassy in Moscow during which Estonian national flags were set ablaze, and an effigy of an Estonian soldier dressed in a Nazi uniform was hanged.
“We issued a note in connection with the incident at the embassy in Moscow, since the picket at the embassy went beyond the generally accepted limits,” a spokesperson for the Estonian Foreign Ministry said.
She added that the Foreign Ministry did not consider it necessary to protest against pickets which were conducted observing the laws of the respective country and international law.
Around 40 people took part in a December 11 action at the Estonian embassy in Moscow, organized by the Young Russia movement. During the protest against a new bill signed in the Estonian Riigikogu, Estonian flags were set ablaze and the effigy was hanged.
Under the new bill, drafted by the Estonian Justice Ministry, the demonstration and distribution of official symbols of the Soviet Union and its republics, as well as symbols of the German Nazi Party and SS troops, including easily-recognizable fragments of such symbols, will be considered attempts to incite hatred, and will incur criminal punishment.
The leader of the Young Russia movement has admitted that setting Estonian flags on fire during a protest in front of the Estonian embassy in Moscow was going too far and does not rule out an apology.
“Of course it was overdoing things to some extent. Initially there was naturally no plan to commit such an act,” Maxim Mishchenko said.
Mr. Mishchenko said the movement was considering an apology and will make a decision on the matter soon.
Mikhail Kamynin, official spokesman for the Russian Foreign Ministry has called the bill outrageous, according to Russian news service Ria Novosti.
“The Estonian authorities are continuing their disgraceful attempts to re-write history and equate Nazi crimes and the heroism of the Soviet people, who made a huge contribution to Europe’s liberation from Fascism,” he stated.
The Baltic country was annexed by the Soviet Union in 1940, before World War II, and then re-conquered following the Nazi occupation of 1941-1944, the Ria Novosti article concluded.
Euro site gives helpful tips
VES — Eesti Pank, the Bank of Estonia, has implemented a website to inform people on the upcoming accession of the Euro currency in Estonia. The site, http://euro.eesti.ee/, gives information on what people can expect once the transition occurs, as well as useful tools such as currency calculators.
Both Estonian Kroons and Euro will be in circulation, according to the site, for 2 weeks once the Euro is officially adopted. People with bank deposits will have their currency automatically converted at the approved exchange rate. Banks will also exchange Kroons into Euro at the official exchange rate and without a service fee at Eesti Pank for a month prior to, and six months following the date of adoption.
Useful information about what people can expect is also provided, including suggestions that interest rates will be more stable, and it will be easier for Estonians to travel in Europe without having to exchange any funds. As a rule. the site claims, taxes and benefits will be rounded in the more favorable direction for taxpayers and beneficiaries.
Estonia’s progress with meeting the Maastrich criteria, required to switch to the Euro, is also detailed on the site.
|
