|
Baltimore Eesti Kooli jõulupuu
Baltimore Eesti Kooli 3. klass ja lasteaed esitavad laulu “Päkapikk” Fotod: Anne Sarapik
All: Aili Puskar ja Helvi Sarapik saavad jõuluvana käest paki peale salmi esitamist.
Baltimore Eesti Kooli jõulupuu peeti 16. detsembril Baltimore Eesti Majas. See on Baltimore eestlaste jõuluaja armastatuimaid üritusi.
Ilusaks traditsiooniks on kujunenud koolipere rongkäik. Jõululaulu helide saatel sisenesid pimedasse saali õpetajad ja õpilased, näod küünlavalgusel säramas. Koolipere seadis end lavale, mida kaunistasid tulukestega ehitud jõulukuusk ja kamin. Jõulu-evangeeliumi lugesid 7. ja 10. klassi õpilased (Eerik Kari, Karl Grabbi, Kristina Laukaitis, Maria Laukaitis, Markus Malmgren, Markus Puskar; Aili Puskar, Delis Kruup, Helvi Sarapik). Palvuse pidas õpetaja Heino Nurk, kes koolipere kurvastuseks pärast jõulupühi läks tagasi kodumaale, et uut kogudust teenima asuda. Pastor Nurk on teeninud ka Eesti Kooli usuõpetuse õpetajana ja temast tuntakse seal suurt puudust.
Esimese klassi lapsed (Annika Paletzki, Maili McClafferty, Magnus Põldmäe, Tia Puskar) esinesid ettekandega “Lumehelbeke”. Kellade kõlina saatel laulis noorem koor “Kill-kõll”. Päkapikkudeks riietunud lasteaia mudilased (Alex Popa, Lukas Einberg, Lukas Jester) ja 3. klassi õpilased (Erik Paletzki, Heili Deaton, Laine Jõgi) laulsid “Päkapikk”, tantsisid küürus seljaga, hüppasid ühe jalaga. Pisematel oli suure päkapiku-issi abi vaja. “Jõuluõhtut” kirjeldasid luules 5. klass (Devin Kruup, Liivia Malmgren, Lili Puskar, Viivianne Malmgren). Vanem koor laulis Andres Põdra juhatusel “Jõulukellad”. Luuletusega “Häid pühi” esines 4. klass (Aksel Põldmäe, Lukas Deaton, Teele Jõgi). Kavas oli ka mitu ühislaulu, mida saatis klaveril Reet Kaseoru.
Baltimore Eesti Kooli pere kohe pärast algusrongkäiku laval.
All:10. ja 7. klassid loevad jõuluevangeeliumi.
Koolilapsed kobisid lava taha riideid vahetama ja näidendiks ette valmistama. Sel ajal võttis sõna koolijuhataja Anne Sarapik, kes kasutas võimalust publikule uhkusega nentida, et Baltimore Eesti Kooli ühest endisest ajalooõpetajast – Toomas Hendrik Ilvesest – on saanud Eesti Vabariigi president. Kes teab, kas ka mõnest täna õhtul aasta kauneimad pühi tähistavast õpetajast või õpilasest saab Eesti poliitik või muul viisil tuntud kuju, arvas koolijuhataja.
Näidend “Jõuluissi valimised” algas kamina ees istuva jõulutaadi (Karl Grabbi) ja tema proua (Helvi Sarapik) omavahelise jutuajamisega. Vana ja väsinud jõulutaat tahab ameti maha panna, aga kuidas valida järglast? Välja ilmus narrikostüümis teataja Devin Kruup, kes esitles eidele-taadile ja züriile (Kristina Laukaitis, Maria Laukaitis, Delis Kruup) võimalikke kandidaate. Kas uueks jõuluissiks saab eesti mees Ants Kaval (Eerik Kari), suurte valgete vuntside ja vintpüssiga ameeriklane Dick Wyomingist (Markus Puskar), maadeuurija Christopher (Markus Malmgren) või koguni tugev tütarlaps Lilleõis Powerpuff (Aili Puskar) oma abilisega (Lili Puskar)? Et jõuluvanal ja züriil meeleolu tõsta, esinesid neile veel tantsivad tüdrukud ja päkapikud (1., 3., 4. ja 5. klassi lapsed). “Jõuluissi” konkurentsi võitjat pidi otsustama publik oma aplausiga. Jõuluvana troonipärijaks sai tüdruk Lilleõis Powerpuff. Eks näe, kas järgmine aasta tulebki kohale naissoost “vana” koolilastele kingipakke jagama. Näidendi lõppedes kogunesid kõik õpetajad ja õpilased lavale laulma “Metsas sirgus kuuseke” Andres Põdra juhatusel.
Jäi ainult üle oodata päris jõuluvana tulekut. Lauldi koos “Jõulutaadi ootel”, lootes, et külaline seda kuuleb ja õigesse kohta välja jõuab. Jõuluvana jõudiski kohale ja jagas välja kingituste kotid, mille eest pidi iga saaja midagi laulma, lugema või mängima. Päris tillukesi pakisaajaid oli seekord õige mitu. Neist mõned astusid julgelt jõuluvana juurde, teised hoidsid igaks juhuks ema-isa küljest kinni. Muhedalt naeratades kuulas jõuluvana juba kooliealiste noorte laule, luuletusi ja klaverimängu. Üks vahva poiss (Markus Puskar) valmistas jõuluvanale õhupallidest kutsu. Meeldiv oli vaadata ja kuulata andekate noorte esinemisi.
Pidu jätkus Kuld Lõvis. Kaetud oli isuäratav toidulaud; ei puudunud ka väärtuslike võitudega loterii ja õnne õngitsemine. Selsamal päeval oli ka kaksikute Kristina ja Maria Laukaitise sünnipäev, mida tähistati lauluga. Tänu Eesti Kooli perele rõõmsa jõulumeeleolu loomise eest!
Tiina Ets
SOTSIALISM KUI TROOJA HOBUNE
Ilmar Mikiver
Aasta algul võitis Venezuela president, rafineeritud demagoog Hugo Chavez, teise ametiaja – muuseas lubadusega jääda kuue aasta pärast presidendiks veel kolmandat korda, ehkki see on põhiseaduse vastane. Lääne üldise arusaama kohaselt on Chavez seega ületanud piiri demokraatliku ja autoritaarse riigikorra vahel. Kuid Chavez ei tunnusta sellist vahetegemist. Tema terminoloogias on ta praegu Venezuelas üles ehitamas “kahekümne-esimese sajandi sotsialismi”, mida ta vahel nimetab ka “uueks sotsialismiks”. Harrastusajaloolasele nagu siinkirjutaja ei ole Chavezi “uussotsialism” uuem kui u. 2700 aastat ehk teisisõnu: Trooja sõda.
Ja ma ei mõtle siin mitte Kreeka ega Rooma riigikorda ca. 700 aastat eKr, vaid kreeklaste vallutustehnikat, mis tõi neile võidu hiigelsuure puuhobuse abil. Selle kerre peitunud kreeka sõdurid pääsesid salaja linna sisse ja andsid troojalastele hävitava löögi. Trooja hobuse taktikat on kasutanud kõik tähtsamad diktaatorid viimase paari sajandi vältel ja Venezuela president Chavez on nende pingereas küll võib-olla viimane, kuid kaugeltki mitte kõige novaatorlikum.
Mis on õieti sotsialism ja mida uut võib selles leida Venezuela isevalitseja? Jättes kõrvale Chavezi utoopilise retoorika, võib sotsialismi näha kahe õpetuse kombinatsioonina.
Ühelt poolt koosneb sotsialism rahva varade ümberjagamisest ehk Robin Hoodi (või eestipäraselt Rummu Jüri) doktriinist („röövi rikastelt ja jaga vaestele“); teiselt poolt eeldab sotsialism konspiratiivset koostööd ühiskonna eliidi mõjukamate ja rikkamate, aga peaasjalikult naiivsemate “sponsoritega”, keda Lenin nimetas „kasulikeks idiootideks“ („George Sorosi sündroom“). Robin Hoodi komponent tagab sotsialistidele nõmeda rahvamassi entusiastliku toetuse; George Sorosi komponent tagab neile moraalse ja ka rahalise tegevuskapitali ühiskonna eliidilt.
Prantsuse revolutsioonist saadik on sotsialism suutnud midagi „uut“ pakkuda peamiselt sedavõrd, kuivõrd on muutunud “George Sorosi komponent” ehk teisisõnu: kuivõrd on sotsialistid suutnud värvata ja ekspluateerida uusi ja paremaid „kasulikke idioote“.
Prantsuse sotsialismi algidee ehk nn. „ühiskondliku leppe“ (contrat social) isa Jean Jacques Rousseau oli oma ajastu viimistletumaid raha väljapressijaid (fund raiser), kelle utoopilisi “hoolekandeprojekte” rahastasid prantsuse aadli mõned silmapaistvamad liikmed.
Esimese tõelise uuenduse sotsialismi terminoloogiasse tõi Adolf Hitler. Ta leiutas „rahvus“-sotsialismi, mis omistas eliidi mõiste ühele etnilisele grupile – nimelt tervele saksa rahvale – ja välistas rahva vara ümberjagamise hüvedest nn. mitte-aarialased, st. juudid, mustlased, poolakad jt. (Hitler kui Robin Hood oli aga päris populaarne rahva seas. Mu korteriperemees Münchenis viitas uhkusega Waldfriedhofi eeslinna kümnetele uutele individuaalelemutele – „Das alles hat uns Adolf Hitler gebaut“ – „Kõik selle on meile ehitanud Adolf Hitler“.) Niisiis võis natsionaalsotsialism tänu Hitlerile kui Robin Hoodile tähendada esmajoones seda, et keskeltläbi iga riigitruu sakslane võis tunda end George Sorosina, st. eliiti kuuluvana.
Hitler pitseeris kinni ka ühe teise tähtsa tunnusjoone 20. sajandi sotsialismi mudelis – nimelt kasutada ära demokraatlik rahvahääletus autoritaarse diktatuuri sisseseadmiseks. Weimari vabariigi viimseile vabadele Riigipäeva (parlamendi) valimistele jaanuaris 1933, mis tõid Hitleri võimule, järgnes peatselt Riigipäeva hävitamine (ta pani selle hoone põlema), demokraatlike parteide sulgemine, valitsusvõimu ülekanne natsistlikele politseiorganeile ning naaber-riikide territooriumi annekteerimine. Sellega oli sotsialismi „uus“ mudel jõudnud oma vormitäiusele, mis on kogu 20. sajandi kestel meelitanud paljusid rahvajuhte Hitlerit imiteerima, eriti Aafrikas.
Seda Hitleri põhistatud „uut“ sotsialismi võib vaadelda Trooja hobusena. Esimeseks sammuks on demokraatlik rahvahääletus, mis annab sotsialismi nime all võistelnud grupile laiahaardelise mandaadi (Trooja hobuse ehitamine). Teiseks on sotsialismi muundumine autoritarismiks. Selleks on vajalik rahvusvaheline propagandakampaania, mis tõmbab ligi vajaliku arvu „kasulikke idioote“ prestiizhikais institutsioonides, näiteks ÜRO-s. (See on hobuse sissepääs Trooja linna.) Ja lõpule viib operatsiooni sisemaise vastupanu väljapuhastamine, see on: teisitimõtlejate vangistamine või mõrvamine (Trooja linna hävitamine). See toimub juba suletud piiride ja suukorvistatud massimeedia kaitsekilbi varjus. Trooja hobune on jõudnud kohale.
Hea lugeja ei eksi, kui ta eelnenud paragraafis näeb eelkõige Fidel Castro Kuubat. Nüüd on ka Hugo Chavezi Venezuela asunud samale teele – Muammar Ghaddafi, Idi Amini, Robert Mugabe ja Aafrika kümnete teiste luhtunud riikide (failed states) jälgedes. Head teed!
Kahepaikne propaganda
Vello Helk 13.01.2007
Märtsivalimiste propaganda ülepakkumis-tuurid on juba käigus. Kasutatakse võimalusi välireklaamideks, mida varsti takistab nende keeld. On aga võimalusi sellest mööda hiilimiseks. Kohukeste kasutamine viimastel valimistel pole veel unustatud.
Tuleb imetleda Keskerakonna propagandakavalust, katset lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Kandidaate esitletakse nagu spordifänne, sini-must-valgega põsel. Et Narva kandidaadil Efendijevil pole sini-must-valget olevat eksitus, koguni jama. Narvas on see aga kasulik. Mujal tahavad nad sel kombel demonstreerida oma ”truudust” Eesti lipule, juhtida tähelepanu oma rahvuslikule hoiakule. Mida peidavad nad aga puhtal teisel põsel?
Keskerakonna venekeelse ajalehe Pravo i Pravda (Õigus ja Tõde) detsembrinumbri kahel esimesel küljel ilmusid kirjutised fashismi väidetavast taassünnist Eestis. Esiküljel oli pealkirja ”Oni opjat na marshe” (Nad marsivad taas) all avaldatud sõjaaegne pilt marssivatest Natsi-Saksamaa sõjaväelastest. Teisel küljel ilmus pikk artikkel pealkirjaga ”Ansip, Velliste ja uued natsid”.
Pealkirjas oli Ansipi ja Velliste nimes s-täht kujundatud SS-i sümboolikaga sarnases kirjas. Artiklit illustreeris sõjaaegse Saksamaa propagandaplakati stiilis fotomontaazh, kus olid kujutatud SS-lase kiivris sõdur, peaminister Andrus Ansip ning Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaat Mart Laar. Tekstis rõhutatakse, et Keskerakond on ainus reaalne jõud, kes suudab peatada uute natside marsi ja vältida kodusõda. Suure osa ülejäänud ajalehest täitsid Keskerakonna poliitikute kirjutised. Ajalehe päises oli kasutatud Keskerakonna logo, seal oli kirjas, et Pravo i Pravda on Keskerakonna poliitikaleht ning impressumis oli peatoimetajaks märgitud Allan Alaküla, kes on ka ajalehe Kesknädal peatoimetaja (Postimees 8.01.)
Keskerakond distantseerus oma venekeelse ajalehe detsembrinumbrist ning teatas, et lõpetab sellenimelise ajalehe väljaandmise, teatades: “Keskerakond andis tänavu 17. juunil ajalehe Pravo i Pravda kaubamärgi kasutamise õiguse Jüri Vilmsi Sihtkapitalile, kuid ei lubanud kasutada Keskerakonna logo ega nimetada lehte ka erakonna väljaandeks”. Veebilehel oli logo aga juba augustikuu numbril. Jälgede segamine: lehte ei tohi nimetada Keskerakonna leheks, kuid kes lõpetab selle väljaandmise?
Ajalehe Vesti Dnja peatoimetaja, 2003. aastal Keskerakonna ridades kandideerinud Aleksandr Tshaplõgin kinnitas, et ajalehes Pravo i Pravda ilmunud artikkel on tema koostatud.
Keskerakonna häälekandjat Kesknädalat väljaandev Jüri Vilmsi Sihtkapital omandas detsembri alguses sajaprotsendilise osaluse Vesti Dnjas. Pole tähtis, et Tshaplõgin arvati Keskerakonnast välja 29.04.2004, vaid tema osalus selles seebiooperis erakonna kasuliku marionetina Riigikogu valimiste eel. Ain Seppik süüdistab teda Konstitutsioonierakonna propagandas, aga tegelikult nimetati artiklis Keskerakonda ainukese natside vastase jõuna ja kutsuti just selle poolt valima.
Savisaar on hakanud kasutama kaudse tegutsemise metoodikat. Ta ei teadvat midagi sellest tema juhitava erakonna logo all ilmuva lehe artiklist. Süüdistab selles koguni IRL-i ühendparteid. Nagu lasteaias, et mitte mina, vaid hoopis teised tegid. Kui venelane eestlast fashistiks sõimab, pole sellel suurt mõjujõudu, kui seda aga teeb ühe Eesti oma erakonna ajaleht, ei tee seda olematuks ükski vabandamine. Distantseerutakse küll eestlastest valijate jaoks, loodetakse saada kasu venelaste juures.
Ansipi natsiks tembeldaja on tema enda koalitsioonipartner. Korraliku demokraatiaga riigis tooks see kaasa valitsuskriisi, aga Ansip ei kavatsegi reageerida. Kas see pole tegelikult vanade seltsimeeste kokkulepitud taktikaline samm, mille eesmärgiks on valitsuskoalitsiooni säilitamine? Savisaar võib unistada, aga ei saavuta valimistel Riigikogus absoluutset enamust, on vaja koalitsioonipartnerit. Rahvaliidu tulevik on ebakindel, tuleb panustada kindlama valijate toetusega Reformierakonnale. Selleks on vaja isamaalastelt suurima vabadusvõitleja tiitlit üle lüüa, ära kasutada Ansipi halvustamist, mis tooks juurde kriitiliste isamaaliitlaste toetajate hääli ja garanteeriks valitsuskoalitsiooni jätkamise.
Selle propaganda tähtsaks lüliks on ka Laari tembeldamine kõige kurja juureks.Talle omistatakse sama kahjulikku reeturi rolli, mida varem väsimatult poogiti külge Pätsile. Nüüd on see muutunud tavatõeks. Sama korduvate süüdistuste relvaga püütakse elimineerida isamaaliitlasest opositsiooni juhti, päästjaks oleks Ansip. Kas lasevad valijad ennast kahe-paikse propaganda poolt alt vedada?
Ameerika Hääl
Vello Ederma
Nagu igal külma sõja relval, oli ka AHl nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Selles osalesid tuhanded inimesed mitte kunagi vähem kui neljakümnest rahvusest. Poliitika mängis siin ka olulist rolli ja minul ei olnud selle vastu midagi, kuigi tekitas tihti peavalu. AH aga oli põhiliselt USA valitsuse raadio ja meie palk tuli ameerika maksumaksjalt. Kõige selle juures tuleb alati meeles pidada, et Ameerika Hääl oli ameerika hää1 eesti ja paljudes teistes keeltes. AHl oli oma harta, kinnitatud vastavas seaduses kongressi poolt ja presidendi allkirjaga. See ei olnud eestlaste hääl, vaid paljude teiste seas ka ameerika rahva hulka kuuluvate ameerika eestlaste hääl. Osa keeleosakonna materjali oli suunatud vastavale kuulajaskonnale, kuid muidu pidi terve AH rääkima „ühe häälega.“
Palju ja tihti üsna võhiklikult, on vaieldud Ameerika Hääle ja Infoagentuuri kui nn. „propagandaasutuste“ üle. Terve see mõiste tekitas poleemikat üle aastakümnete nii AH-siseselt kui väliselt. Lahkan seda hiljem. Kui just oli vaja kasutada seda terminit, siis vaieldi „musta“ ja „valge“ propaganda vahel. „Must“ pidi olema täis valet, „valge“ aga tõtt. Alati on rõhutatud, et kui AH esimest korda eetrisse läks aastal 1942 saksa keeles, siis alustati saadet sõnadega: „Uudised võivad olla head või halvad. Kuid meie räägime teile tõtt.“ Ja minu ajal, kui eetrisse läks mingi vale (ja mõnel korral läks, mitte aga AH süül), siis sai see kohe parandatud. Võimalik, et mõni usutletav võis valetada, kuid Ameerika Hääl ise püüdis valeinfost alati hoiduda.
Suuremaks probleemiks aga oli, mida me uudisteosakonnas nimetasime tantsuks noa-tera peal. See oli siis, kui päevapoliitika (politics), valitsuse poliitika (policy) ja neid ümbritsev uudis sattusid ühte patta ja tekitasid pudru, millest oli nii Ameerika Hääle reporteril kui programmijuhendajatel ja direktoritel raske lahti rabeleda. Pealegi, eesti keeles on niigi probleem eristada poliitikat (politics) ja poliitikat (policy). Sellest on mul tulevikus näiteid, millega olen ise tegelenud.
Tutvusin AH’ga 1955, kui olin ülikoolis. Minult paluti reportaazhe USA ülikooli elust ja õpingutest. Peale nn. treeningaastat asusin tööle Jaan Kitzbergi juhitavas eesti osakonnas. See oli parim professionaalne koosseis, mis selles osakonnas on üldse üle aegade olnud. Kuid siis täiesti ootamatult pakkus uudisteosakonna juhataja mulle kohta koos kiire palgatõusuga ja ma võtsin selle vastu. Tegime seda kokkuleppel, et ma vajaduse korral aitan ka eesti osakonda. Mitte, et seda eriti vaja oli, sest minusugust ei saanud üldse võrrelda koosseisuga, mille esireas olid Jaan Kitzberg, Mall Jürma, Elmar Simm, Arvo Kalbus, Endel Rennit, Harald Parrest, Pedro Krusten, Voldemar Veedam jt. Mall Jürmalt oli isegi tabav kriitika, mida Veedam ja Rennit mulle üle veiniklaasi mõnuledes kordasid: „Mis see Ederma siin teeb? Tal pole ju Tartu vaimu!“
Kaheksa aastat hiljem, 1970, pakuti mulle euroopa uudiste peatoimetaja koht. Mind oli saadetud kolmenädalasele kursusele välisministeeriumi Foreign Service Institute’s ja kui uudiste osakonna juhataja mulle seda üle telefoni pakkus, tulid mulle lausa külmavärinad peale: kas ma tõesti saan sellega hakkama? Külma sõja ajastul oli see kõige tähtsam ja vastutusrikkam regioon.
Kolm aastat hiljem sain terve osakonna peatoimetajaks (uudiste keskosakond töötas 24 tundi, kolmes vahetuses ja päevase vahetuse peatoimetaja oli neist kõige olulisem, sest puutus kokku AH kõrgema juhtkonnaga). Aastal 1975 määrati mind Euroopa osakonna asedirektori kohale. See oli juba muudatuste aeg, sest välisteenistuslastest direktorite teadmatus raadioalal tekitas professionaalsuse probleeme. Nii olin ma esimene prof sellel kohal ja peale mind said ka teised edasi. Selle üheksa aasta jooksul olin pool ajast ka direktori asetäitja. Tuli teha mitte üksi programmilisi ja personaalseid, vaid ka poliitilisi otsuseid.
Aastal 1983 asusin US Information Agency (USIA, millele tollal allus AH) uuringuteosakonda Balti, meedia ja NATO eksperdina. Jäin tihedasse kontakti üle tee asuva Ameerika Häälega ja minuga konsulteeriti tihti.
Siin võin huvitava vahepalana nimetada, et kui ma kord soovitasin ühte tuntud RFE eestlast AH kohale, leidis uus RFE/RLi direktor (kes oli mu sõber ja endine lühiajaline AH direktor), et „mängus on Vello näpud,“ (nagu ta ise mulle hiljem ütles), et nüüd peab „sellest mehest“ kramplikult kinni hoidma – ja ta pakkus talle RFE Eesti osakonna direktori koha. Nagu ameeriklased ütlevad kokkuvõtlikult, „the rest is history.“ Niipalju sissejuhatuseks.
Uus avastus kakskeelsuse kasulikkusest
VES-i lehekülgedel olen juba mitmel korral kirjutanud kakskeelsuse õpetamise kasulikkusest lapse arenguga kaasuvas kognitiivses võimes kiiremini ja paremini läheneda ja lahendada probleema. Uurimuste tulemused ühtlasi on näidanud, et parim on alustada kakskeelsuse õpet juba hällis, aga kindlasti enne kuuendat eluaastat, kui lapse keelearengu elundid on alles plastilised igasuguste häälikute omandamiseks. Hiljuti Toronto Ülikooli tervise osakonnas tehtud uurimuste tulemused seostavad kakskeele oskuse hüve ka inimese vananemisperioodiga.
Viimasel ajal koos vanurite arvu suurenemisega on tekkinud rohkem huvi vananemiseprotsesside ja hilisemate eluaastate kognitiivsete uurimuste vastu, ulatudes elustiili, füüsilise aktiivsuse ja hariduse aladelt sotsiaalsete suhete ja meditsiini valdkondadesse. Kuigi uuringud on keskendunud suurel määral dementia ja Alzheimeri tõve sümptomide ärahoidmisele, ei ole ükski nende alade uurimus siiani avastanud eriliselt silmapaistvat faktorit vanadusega kaasnevate vaimsete võimete vähenemise alguse edasilükkamiseks.
Canada NewsWire via COMTEX – tõi 11. jaanuaril 2007 ära üllatava teate uurimusest Rotman Research Insitute Baycrest-i uuringute keskuses tehtud vananemise ja ajutegevuse uuringust. Tulemused on ära toodud ka veebruarikuu Neuropsühhloogia ajakirjas. Uurimisgrupi juht Ellen Bialystock Ph.D., kelle uurimisgruppi kuulub ka Dr. Fergus Craik, üks ülemaailmselt tuntud vananemisega seoses olevate mäluprobleemide muudatuste uurijatest ja Dr. Morris Freedman, kes on üks suuremaid autoriteete kognitiivsete puuete alastes haigustes nagu Alzheimeri tõbi – on avastanud, et kakskeelsus lükkab vaimsete võimete languse edasi keskmiselt neli aastat.
Uurimus hõlmab 184 patsienti, kes külastasid kognitiivsete häirete tõttu Baycrest’i Sam ja Ida Ross Memory kliinikut Torontos aastatel 2003-2005. Grupis oli 91 ükskeelset ja 93 kakskeelset isikut. Uurimuse tulemused näitavad, et keskmine vanus dementia sümptomite ilmnemisel oli ükskeelsetel keskmiselt 71.4 aastat, kuna kakskeelsete oasas algas vaimsete võimete vähenemine keskmiselt 75.5 aastaselt. Vahe ilmnes ka siis kui arvesse oli võetud võimalikud kultuurilised, immigratsioonilised, hariduslikud, tööalased ja isegi sugupoolte erinevused.
Dr. Freedman ütleb, et sellist dramaatilist dementia sümptoomide edasilükkumist ei ole praegu võimalik saavutada ühegi farmakoloogilise vahendiga.
Aime Andra
Õpetaja Heino Nurga viimane jumalateenistus
Pildil vasakult Briana Bevacqua, Brianna Carter, Dillon McQuilkin ja õp. Heino Nurk.Foto: Helgi Viire
Esimesel jõulupühal toimus Seabrooki Luteri kirikus viimane jumalateenistus sellel aastal (2006) ning viimane teenistus pastor Heino Nurga poolt.
Pärast kuueaastast teenistust meie keskel pöördub õp. Nurk tagasi oma kodumaale, et seal jätkata oma õpetajatööd Valga Jaani kirikus.
Seabrooki kirik oli jõuluehtes ja küünlasäral ning noored kaunistasid jumalateenistust rõõmsate jõululauludega, kuid vaatamata sellele oli kurbus siiski meie kõikide südames meie kauaaegse õpetaja ja sõbra lahkumise puhul.
Südamlikud õnnesoovid õpetaja Nurgale meie poolt.
Seabrooki kogudus ja Seabrooki Eesti Selts
Uue aasta vastuvõtt Chicago Eesti Majas
Pildil Chicago Eesti Maja president Mehis Vahtra tervitamas uue aasta peo külalisi. Foto: www.eestimaja.com
Umbes 50 inimest võttis traditsiooniliselt vastu uue aasta saabumise Chicago Eesti Majas. Toitlustamine oli Toomas Mitti ja tema abikaasa Tony vilunud kätes. Neid abistasid nende ameeriklasest naabrid – kogu perekonnaga! Lauad olid kujundatud huvitavalt – ringikujuliselt – saali madalamal tasemel.
Õhtut alustas EM president Mehis Vahtra klaveril, juhatades ühislaule. Huvi pakkusid ka Mehise abikaasa Silvi Pirni poolt koostatud küsimused, kus mõõdeti peokülaliste “tarkust” paljude vähetuntud faktide abil.
Järgnes tants muusika saatel, kus esindatud olid nii uuemad kui vanemad palad.
Varsti hakkas kell näitama, et aasta on lõppemas. Tuli avada shampusepudelid uue aasta terviseks. Aasta lõppes ja uus aasta saabus Eesti hümni laulmisega, mida jällegi juhatas klaveril Mehis Vahtra.
Lahkudes mitmed osavõtjad nimetasid, et see õhtu oli neile soojaks ja meeldivaks elamuseks.
Imre Pagi
Sõnumeid Eestlastest
Illinois’ osariigi Cook County Treasurer Maria Pappas ja Gilda Karu (ERKÜ) seisavad eestipäraselt dekoreeritud jõulupuu ees. Pappas’e Chicago kesklinnas asuvas büroos oli väljas näitus “Holiday Trees from around the World”, kus eksponeeriti rohkem kui 90 erinevat rahvuslikku jõulupuud ja muid etnilisi jõulukaunistusi, mis kõik kajastavad Cook County’is elavaid rahvusi.
Vasakult: Pat Michalski, Pappas’e assistent rahvusküsimustes, Gilda Karu ja Treasurer Maria Pappas.
USA suursaadiku kohuseid täidab Jeffrey Goldstein
Kuni uue Ameerika Ühendriikide suursaadiku saabumiseni täidab suursaadiku kohuseid ajutise asjurina Jeffrey Goldstein.
Ameerika Ühendriikide suursaatkonna pressiesindaja Eric A. Johnson ütles, et USA senine suursaadik Aldona Wos lahkus Eestist mullu 17. detsembril, uue suursaadiku saabumiseni täidab tema kohuseid ajutise asjurina Jeffrey Goldstein, kes enne seda oli esinduse asejuht.
Pisut üle kahe aasta ametis olnud Wos teatas lahkumisest mullu 4. detsembril. Samal päeval teatas Valge Maja pressisekretär, et president George W. Bush kavatseb nimetada Stanley Davis (Dave) Phillipsi Ameerika Ühenriikide erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Eestis.
Johnson märkis, et suursaadiku kinnitamise protsessil ei ole kindlat ajakava ning USA suursaatkond ei saa kommenteerida, kui kaua kinnitamise protsess aega võtab või millal presidendi kandidaat kinnitatakse.
USA seaduste kohaselt peab suursaadiku kandidatuuri kõigepealt esitama president ja selle peab heaks kiitma USA senati enamus. Suursaadikute nimetamine on senati väliskomisjoni pädevuses, kes võib korraldada vestlusi või teha kandidaadile soovitusi enne, kui kogu senat lõpliku otsuse langetab.
Phillips on praegu firma Phillips Industries juht, investeerimisfirmal on osalus tekstiili- ja mööblitööstuses. Varem on Phillips olnud Põhja-Carolina osariigi kaubandusminister ning töötanud pikemat aega Smithsoni instituudi juhtkonnas Washingtonis. Ta on osalenud Bushi valimiskampaania rahastamises.
Diplomaatilisel tööl on olnud ka uue saadiku vend Earl Phillips, kelle president Bush nimetas 2002. aastal saadikuks Ida-Kariibidel. Ta lahkus ametis 15 kuud hiljem.
VES/BNS
Rünnati Eesti konsulaati Peterburis
Venemaal Peterburis asuvat Eesti konsulaati tabas ööl vastu 18. jaanuari järjekordne vandaalide rünne, teatas agentuur Interfax. “Esialgseil andmeil viskasid kaks tundmatut üle Bolshaja Monetnaja tänaval asuva diplomaatilise esinduse väravate kaks musta värvi täis olnud pudelit,” teatas kohalik siseasjade valitsus. Samuti leidsid militsionäärid väravate juurest mitu lendlehte, mis sisaldasid kriitilisi hinnanguid Eesti võimude mõnele otsusele. Korrakaitsetöötajad asusid juhtunu asjaolusid selgitama ning kõne all on kriminaalasja algatamine.
Eesti esitab Peterburi konsulaadi ründamise pärast Venemaale noodi.
VES/BNS
Mart Laar saab Praha Liberaalse Instituudi aastaauhinna
Praha Liberaalne Instituut tunnustas ekspeaminister Mart Laari tegevust Eesti majandusreformide teostamisel ning uute ideede levitamisel Euroopas oma aastaauhinnaga. Isamaa ja Res Publica Liidu teatel on tegemist Kesk-Euroopa mõjukaima majandusauhinnaga, mis antakse isikule, kes on kaasa aidanud liberaalse mõtlemise levikule ning vabaduse, eraomandi, konkurentsi ja õigusriigi põhimõtete teostamisele.
Enne Laari on selle auhinna saanud Milton Friedman, Nobeli preemia laureaat James Buchanan ja Gary Becker, filosoof Michael Novak ning Tshiili pensionireformi teostaja Jose Pinera.
“On suur au seista ühes reas selliste majandusteadlaste ning poliitikutega,” ütles Laar, kelle sõnul on Eesti majandus-reformid avaldanud positiivset mõju ka teistes riikides, kes on Eestilt õppinud.
Laari sõnul on ühetaoline tulumaks aidanud kiirendada majanduskasvu mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis. “Need otsused võivad vastuvõtmise hetkel olla ebapopulaarsed ja valusad, kuid Eesti edu tuginebki julgusel võtta vastu radikaalseid otsuseid,” lisas ta.
Praha Liberaalse Instituudi aastaauhind antakse Mart Laarile üle pidulikul tseremoonial 19. veebruaril Prahas.
VES/BNS
Vene välisministeerium kutsus eesti suursaadiku välja
Eesti suursaadik Venemaal Marina Kaljurand.
Foto: EPL
Neljapäeval, 18. jaanuaril kutsuti Venemaa välisministeeriumisse Eesti suursaadik Marina Kaljurand, keda hoiatati, et sõjahaudade kaitse seaduse elluviimine võib rikkuda kahe riigi suhteid.
Suursaadikule räägiti, et vaatamata Venemaa protestidele jätkatakse Eestis katseid luua seadusandliku baasi haudade üleviimiseks ja monumentide demonteerimiseks, teatas RIA Novosti.
Ministeerium nimetas Kaljuranna väljakutsumist puudutavas teates hukkunute ümbermatmist ja kujude eemaldamist pühadust teotavaks ettevõtmiseks ning maailma fashismist vabastanud sõdurite mälestuse rüvetamiseks.
Riigikogu võttis 17. jaanuaril 66 poolt- ja kuue vastuhäälega vastu nelja fraktsiooni algatatud sõjahaudade kaitse seaduse, mis peaks looma juriidilise aluse Tõnismäe pronkssõduri teisaldamiseks. Genfi konventsioonist lähtuv seadus annab võimaluse ümber matta sõjas langenute säilmed ning teisaldada vastavad hauamonumendid ja -tähised, kui hauad asuvad sobimatutes kohtades või kui säilmete ümbermatmine on muul põhjusel avalikes huvides vajalik.
Uudistamas Euroopa Keskpanka
Euroopa Keskpank Frankfurtis. Foto: Aino Siebert
Euroala on üks maailma suuremaid majandus-piirkondi, mille rahvaarv oli 2004. aastal 312 miljonit.
Viis aastat peale ühisraha euro käibele tulekut pole paljud inimesed rahul. Aina suurem hulk kodanikke leiab, et euro on teinud nende riikide majandustele rohkem kahju kui kasu. Ajalehe Le Parisien uurimuse kohaselt on 30 kõige levinumate toidu- ja tarbekaupade hinnad kasvanud viie aastaga 80 protsenti. Sakslaste teatel on igapäevaste tarbekaupade väärtus tõusnud umbes 50 protsenti. Ka äsja europiirkonnaga liitunud Sloveeniast on kuulda ainult vihast nurinat. Sedavastu eksisteerib Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt lihtsalt “vigane arusaamine inflatsioonist”. “Inflatsiooni tase mõnedes riikides pole kunagi olnud nii madal,” nentis rahandusvolinik Joaquim Almunia.
Euroopa Keskpank (EKP)
Selleks, et rahapoliitikast aru saada, tasub külastada Maini-äärses Frankfurdis asuvat Euroopa Keskpanka. Iga keskpanga põhi-eesmärk on kindlustada raha väärtuse säilimine. Heidelbergi tudengid Kadri Petersoni juhtimisel oli esimene eestikeelne grupp, kes saabus tuulisel jaanuaripäeval uudistama Euroopa juhtivat finantsorganit, mis võttis 1998. aasta juunis üle oma eelkäija, Euroopa Rahainstituudi (ERI) kohustused. Rühma võttis vastu juba kolm aastat pangas õigusnõunikuna töötav Andres Tupits, kes selgitas grupile EKP struktuure ja ülesandeid.
EKP on riigiülene institutsioon ja iseseisev juriidiline isik. Siin töötavad inimesed kõigist El-i liikmesriigist, panga presidendiks on prantslane Jean-Claude Trichet, kes vahetas välja hollandlase Wim Duisenbergi. “Ei ole sugugi mõeldamatu,” nii Andres Tupits, “et ühel päeval juhib panka ka eestlane.” Kui momendil üürib EKP oma personalile Maini jõe metropoli kesklinnas kolme kõrghoonet, siis nelja aasta pärast peaks valmima uus alaline peahoone Frankfurdi idaossa.
Eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmisel peab EKP olema sõltumatu, tal on tõhusa rahapoliitika teostamiseks olemas kõik vajalikud vahendid. Keskpanga otsustusorganiks on nõukogu, kes on volitatud võtma vastu eurosüsteemi strateegiliselt kõige olulisemad otsused. Nõukogu koosneb EKP juhatuse liikmetest ja euroala riikide keskpankade presidentidest ning ta on kohustatud avalikkusele oma tööst aru andma.
Euroopa majanduslik lõimumine
Mõte luua Euroopas majandus- ja rahaliit tekkis enam kui viiskümmend aastat tagasi, mil kuue Euroopa riigi juhid asutasid 1952. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühenduse. Kuus aastat hiljem loodi juba Euroopa Majandusühendus ja Aatomienergiaühendus. Tugevnenud võrgustikust moodustatigi hiljem Euroopa Ühendus ja siis juba Maastrichti lepingu allkirjastamise järel 1993. aastal Euroopa Liit, mille liikmeks sai Eesti kolm aastat tagasi. Tingimusi, mida tuleb Eli astumiseks täita, nimetatakse Kopenhaageni kriteeriumiteks. Selle kohaselt peavad liikmesriikides olema tagatud stabiilsed institutsioonid, mis kindlustavad demokraatia ja toimiva turumajanduse.
Kuigi 1970-ndate aastate alguses muutusid vahetuskursid ebastabiilseks ning pärast naftakriisi algas üleilmne majanduslangus, siis esimesed katsed luua Euroopas ühist majandus- ja rahaliitu nurjusid. Alles 15 aastat hiljem tõusis idee taas päevakorda ja krooniti ühtse Euroopa ühisturu aktiga. Mõisteti, et teiste suurte turgude nagu USA või Jaapan vastu võib konkureerida ning ühisturu hüvesid saab nautida vaid juhul, kui selles osalevad riigid võtavad kasutusele ühisraha.
Euroopa Ülemkogu andis 1988. aastal Delors´i komiteele ülesandeks uurida võimalusi majandus- ja rahaliidu (EMU) loomiseks. EMU teostati kolmes etapis: kõrvaldati Euroopa siseselt kõik inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise takistused, alustati Euroopa Rahainstituudi loomisega ja keskenduti ühisraha kasutusevõtmise tehnilisele ettevalmistusele. 1999. aastal alustati vahetuskursside kindlaksmääramisega, rahapoliitika ainupädevuse üleandmisega Euroopa Keskuspangale ja ühisraha kasutuselevõtuga.
Keskpanga rahapoliitika ja TARGET
Eurosüsteemi esmane eesmärk on säilitada hinnastabiilsus. Selleks peab EKP mõjutama rahaturu tingimusi ja selle kaudu ka lühiajaliste intressimäärade taset. Hinnastabiilsus tähendab euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi aastakasvu alla 2 protsenti. Samuti on tipppanga kohustus tagada piisav kõikumisvahemik deflatsiooniriski vältimiseks, stabiliseerida inflatsiooniootusi ning aitama vähendada kõikumisi majandusarengus. TARGET on üleeuroopaline automatiseeritud reaalajaline brutoarvelduste süsteem, mis aitab arveldada eurodes.
Eesti ja Euroopa Keskpank
Eestis ei olda varasematest positiivsetest prognoosidest hoolimata eurot veel kasutusele võetud. Tänapäeval lokkab Maarjamaal 6 protsendi suurune inflatsioon, sisselaenatud raha on investeeritud asjadesse, millel pole püsivat väärtust. Andres Tupits tõi esile oma isikliku arvamuse, et Eestile ei tule kasuks nn valuutakomitee süsteem (eesti kroon on seotud euroga), mida britid kasutasid vanasti oma koloniaalmaades.
Alaliselt töötab EKP-s kümme eestlast, nendele lisanduvad Eesti Panga praktikandid. Andres Tupits, kes põhitöö kõrval kirjutab Londoni Ülikoolis oma doktoritööd, tegeleb õigusnõunikuna pangas erinevate probleemide lahendamisega, ta on teine andmekaitseohvitser (sisuliselt julgeoleku-inimene), kes kannab vastutust isikuandmete turvalisuse eest.
Küsimuse peale, kas eestlaste hirm euro ees on põhjendatud, vastas pankur, et juba praegu tõusevad hinnad Eestis kiirelt. “Samuti”, nii Tupits, “tundub paljudele, et hinnatõus on olnud üleüldine. Kuid kuigi mitmete toiduainete vôi tarbekaupade hinnad on tõepoolest kiivanud üles, siis on mitmete teenuste hinnad jälle selgelt langenud.”
Aino Siebert
www.ecb.int Hiljuti valmis ka eestikeelne infomaterjal.
Kelam: Eesti ei tohi Venemaa laimurünnakute ees vaikida
Europarlamendi liige Tunne Kelam tegi 17. jaanuaril avalduse, milles rõhutas, et Eesti ei tohi Venemaa laimurünnakute ees vaikida ning peab kutsuma ka oma liitlasi ja partnereid vastama Moskva väljapressimistele.
“Eesti vabariik, mis suurte pingutuste ja rahva ohvrite hinnaga on töötanud ennast üles, et saavutada liikmesus inimõigusi ja demokraatiat tingimusteta respekteerivates Euroopa Liidus ja NATO-s, ei saa praegu jääda apaatseks Venemaa laimurünnakute suhtes,” teatas Kelam.
Eurosaadiku hinnangul tuleb Moskvat lüüa tema oma relvaga ehk tüliküsimuste viimisega rahvusvahelisele areenile, nendesse organisatsioonidesse, kuhu Eesti erinevalt Venemaast kuulub. Eesti on erinevalt Venemaast näiteks Euroopa Liidu ja NATO liige. Kelami sõnul peab demokraatlik maailm Venemaa väljapressimistele vastama solidaarsuse ja ühisrindega. “Eestil on õigus, koguni kohustus seda oma liitlastelt ja partneritel nõuda,” teatas Kelam. “Muidu võime tõepoolest kõik leida ennast 1939. aastast.”
Kelami avalduse kohaselt toovad 1939. aasta meelde Moskvast Eesti aadressil päev päeva järel sadavad süüdistused ja ähvardused.
“Vene föderatsiooni välisministri, riigiduuma esimehe ja mitmete teiste juhtivate poliitikute väiteil pidavat Eesti olema maa, kus rehabiliteeritakse fashismi, revideeritakse Teise maailmasõja tulemusi ja teotatakse selles sõjas langenute mälestust,” teatas Kelam. “Et Eestit karistada, peavad Vene föderatsiooni erinevate võimuorganite esindajad vajalikuks lõpetada igasugused suhted riigikogus esindatud erakondadega (välja arvatud president Putini võimuparteiga koostöölepingu sõlminud Keskerakond), kehtestada Eesti suhtes majandussanktsioonid, suunata ümber Eestit läbiv transiit ja viia ninimetatud Eesti fashismi küsimus rahvusvahelisele tasandile.”
Kelam meenutas, et sellise tormilise ülereageeringu on esile kutsunud Eesti kõrgeima rahvaesinduse poolt vastu võetud seadus sõjahaudade kaitsest, mida Moskva üritab meelevaldselt tõlgendada Venemaa vastu suunatud vaenuliku aktina. Europarlamendi saadik lisas, et siiski ei saa tõemeeli võrrelda olukorda 1939. aastaga.
“Ilmselt ei soovita Kremlis mõista, et Eesti-Vene suhteid ei anna tänapäeva üleilmastunud maailmas enam suruda Hitleri-Stalini pakti konteksti,” teatas ta. “Iga Venemaa-poolne aktsioon asetub EL-i ja NATO laiemasse raamistikku, olgu Euroopa ühtne välis- ja julgeolekupoliitika praegu veel algusjärgus.”
Kelami hinnangul tuleb selles laiemas raamistikus vaadelda Venemaa allkirja tagasivõtmist Eesti-Vene piirilepingult, Venemaa teostatavat rahvusvaheliste energiatarneteshantaazhi, oma teed otsiva Gruusia vastu rakendatavat majandusblokaadi ja ksenofoobiaaktsioone, Gruusia ning Moldova territoriaalse terviklikkuse jätkuvat ohustamist, vägede jätkuvat hoidmist Moldovas ning Transnistria separatistide toetamist.
Venemaa selliste tegude loetellu mahuvad Kelami sõnul ka suhete sõlmimine terroriorganisatsiooniga Hamas, kõrgrelvastuse ja tuumatehnoloogia müük Iraanile ja Põhja-Korea stalinistliku rezhiimi tuumaambitsioonide pea-aegu et varjamatu toetamine, rääkimata kodanikuühiskonna pidevast ja muret tekitavast tasalülitamisest Venemaal endal.
“Nimetatud konteksti arvestades räägib Moskva praegune kõrgendatud hääletoon suhetes Eestiga kahjuks selget keelt sellest, mida on juba tõdenud ka rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid: nimelt et Venemaa näol on meil viimastel aastatel tegemist mittevaba riigiga,” teatas Kelam.
Tema sõnul määravad selles riigis poliitikat ksenofoobia ja rassiviha ning pime soov saada revanshi Nõukogude Liidu lagunemise eest.
“Moskva käitumine Eestiga on ebameeldivaks kinnituseks sellelegi, et vaatamata kõigile viimase viieteistkümne aasta pingutustele ja Venemaale tehtud järeleandmistele-hinnaalandustele pole seda riiki õnnestunud euroopalike väärtushinnangute ja käitumistavade ruumi integreerida,” teatas Kelam.
VES/BNS
Riigikogu valimised 2007
Eestis toimuvad 4. märtsil 2007 Riigikogu valimised.
Eestis saab Riigikogu valimistel hääletada eelhääletamise ajal 19. – 23. veebruar ja 26. – 28. veebruar 2007 kell 12.00 – 20.00 ning valimispäeval, 4. märtsil 2007, kell 9.00 – 20.00.
Välisriigis olles on valijatel võimalik hääletada elektrooniliselt, kirja teel või välisesinduses. Juhul kui hääletate välisriigis, ei ole 2007. aasta Riigikogu valimistel enam võimalik hääletada Eestis.
Elektrooniliselt saab hääletada veebilehel www.valimised.ee 26. veebruarist 2007 alates kell 9.00 ööpäeva-ringselt kuni 28. veebruarini 2007 kell 20.00 (eesti aja järgi).
Eesti Vabariigi Peakonsulaadis New Yorgis saab elektrooniliselt hääletada 26. – 28. veebruaril kell 12.00-14.00.
Selleks peab valijal olema kehtivate sertifikaatidega ID-kaart ja selle PIN-koodid. Rohkem teavet elektroonilise hääletamise kohta leiab aadressil www.valimised.ee.
Soovides hääletada Ameerika Ühendriikides kirja teel, tuleb vabas vormis kirjutatud hääletamistaotlus saata EV Peakonsulaati New Yorgis aadressil 600 Third Avenue, 26th Floor, New York, NY 10016 või EV Suursaatkonda Washingtonis aadressil 2131 Massachussetts Avenue, NW, Washington DC 20008. Kirja teel hääletamise taotlus peab olema välisesindusele laekunud hiljemalt 2. veebruariks 2007.
Valija, kes elab alaliselt välisriigis:
1. lisab hääletamistaotlusele isikut tõendava dokumendi isikuandmete lehekülje koopia;
2. märgib taotluses välisriigis oleva elukoha aadressi.
Valija, kes elab alaliselt välisriigis, kuid kes Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis:
1. lisab hääletamistaotlusele koopiad dokumentidest, mis tõendavad tema isikut ja seda, et ta on Eesti kodanik ning et ta on valimispäevaks saanud 18-aastaseks (hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust);
2. märgib hääletamistaotluses välisriigis oleva elukoha aadressi;
3. märgib hääletamistaotluses, kus oli tema viimane elukoht Eestis, selle puudumisel tema vanemate või vanavanemate viimane elukoht Eestis – maakond, Tallinna linnaosa või Tartu linn.
Valija, kes viibib ajutiselt välisriigis:
1. lisab hääletamistaotlusele isikut tõendava dokumendi isikuandmete lehekülje koopia;
2. märgib hääletamistaotluses välisriigis oleva elukoha aadressi;
3. märgib hääletamistaotluses oma rahvastikuregistri järgse elukoha aadressi Eestis.
Hääletamistaotluse alusel saadetakse valijale hääletamissedel, ümbrikud ja kandidaatide nimekiri. Valija kirjutab hääletamissedelile selleks ettenähtud kohta ühe oma elukohajärgse valimisringkonna kandidaadi registreerimisnumbri, kelle poolt ta hääletab. Seejärel tuleb täidetud sedel panna ühte (nn sisemisse) välisesinduse saadetud ümbrikku. Viimase paneb valija välisesinduse saadetud teise (nn välimisse) ümbrikku. Välimisele ümbrikule kirjutab valija oma nime, isikukoodi ja valimisringkonna numbri. Ajutiselt välisriigis viibiv valija kirjutab välimisele ümbrikule ka oma rahvastikuregistri järgse elukoha aadressi Eestis seisuga 30 päeva enne valimispäeva ning märgistab ristiga lahtri “väljaspool elukohajärgset jaoskonda toimuval eelhääletusel”. Seejärel saadab valija hääletamissedeli kirja teel välisesindusele.
Hääletamissedel peab olema laekunud EV Suursaatkonda Washingtonis hiljemalt 19. veebruariks ning EV Peakonsulaati New Yorgis hiljemalt 22. veebruariks 2007.
Kui Te ei esita kirja teel hääletamise taotlust või ei saada hääletamissedelit etteantud tähtajaks välisesindusele, on Teil võimalik hääletada EV Peakonsulaadis New Yorgis 17. veebruaril 2007 kell 10.00-16.00 ja 18. veebruaril 2007 kell 10.00-16.00 või EV Suursaatkonnas Washingtonis 19. veebruaril kell 10.00 – 14.00, 20. veebruaril kell 10.00 – 14.00 ja 21. veebruaril kell 10.00 – 14.00.
Välisesinduses hääletamiseks tuleb kaasa võtta kehtiv isikut tõendav dokument. Valijad saavad enda kohta Rahvastikuregistris olevaid andmeid isiklikult kontrollida internetis aadressil http://x-tee.riik.ee/portaal/ ja edasi ID-kaardiga või läbi internetipanga.
Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe aadress www.vvk.ee
President kuulutas välja sõjahaudade kaitse seaduse
Vabamajandus Eestis
Üldtuntud The Wall Street Journal avaldas 16. jaanuaril 2007 oma “Vabamajanduse indeksi 2007”. See igaaastane hinnang järjestab 157 maad vastavalt nendes valitsevale majanduslikule vabadusele. Hinnangu aluseks on tegurid nagu eraomanduse kaitse, maksuseadused, valitsuse majanduskontroll, rahandus- ja kaubanduspoliitika, elatistase jne. Et saada võimalikult õiget pilti, lisati sel aastal senisele toimkonnale 16-liikmeline metodoloogiat kontrolliv grupp. Sihiks oli kindlustada, et uurimistulemustes peegelduks võimalikult täpselt antud riigi majandusvabaduse aspekt. Tänu sellele on selgelt näha, et majanduslikult vabades maades on rahva sissetulek – elustandard – tunduvalt kõrgem kui maades kus riik (ükskõik mis ettekäändega) majanduselu kontrollib. Samuti on ilmne, et majandusliku vabaduse suurendamine viib heaolu kiiremale kasvule. Seekordne uurimus näitab ka, et isegi globaalsed probleemid nagu naftahinna tõus, terrorism jt. pole suutnud pidurdada nimsoo põhilist pürgimist suurema isikliku vabaduse suunas.
Nagu öeldud, haarab tabel 157 maad. Eestil on selles 12. koht! Temast eespool on Hong Kong, Singapore, Austraalia, USA, Uus-Meremaa, Inglismaa, Iiri, Luxemburg, Shveits, Canada ja Tshiili. Eesti on aga jätnud seljataha maad nagu Soome (16. koht), Jaapan (18), Saksamaa (19), Rootsi (21), Leedu (22), Läti (41), Prantsusmaa (45), rääkimata maadest nagu Poola (87), Argentiina (95), Venemaa (120) jt. Tabeli viimasel kohal, 157, on Põhja-Korea.
Muidugi ei tähenda eeltoodu, et mida madalam number, seda enam sarnaneb riik Edeni aiaga. Hinnang on kõikehaarav keskmine. Üksikud majanduse aspektid või teatud rahvakihi heaolu võivad näiteks Brasiilias (70) olla märksa paremad kui Austrias (25). Ometi, majandusvabadust tervikuna kaaludes pole kahtlust, et mida väiksem on kunstlik kontroll, seda kiirem on positiivne areng.
Raul Pettai
“Adirondacks alive”
Tunnustus eesti loodusfotograafile
 American Alpine klubi New Yorgi osakonna esimees Phil Erard ütleb, et ta pidas Francois Leydel’i klassikalist raamatut “Time and the River Flowing” Grand Canyonist parimaks, kuni nägi Horizon Editions, LLC möödunud juulis väljaantud ja USA 2006 a. loodus- fotograafia alal auhinna pälvinud Olaf Söödi ja Don Mellory raamatut “Adirondacks Alive”.
“Adirondacks Alive” (176 lk. 12.6”x 9.5” suuruses) on eriline saavutus, mis jäädvustab maastiku ohjeldamatu ilu ja avaldab austust loodusele läbi fotosilma. See on kulminatsioon väljapaistva reisi- ja loodusfotograafi Olaf Söödi üle 30-ne aasta vältel mägiro-nimisega kaasunud huvist ja erilisest võimest loodust pildistada viisil, mis on samal ajal nii harukordne kui rabavalt hämmastuslik. Kuigi paljud asjaarmastajad ja ka mitmed professionaalid on varem proovinud, pole keegi suutnud edastada sellist tõelisust ega süüvida otse Adirondack Pargi süvasisemusse ning nende teosed jäävad võrdluses nagu ilusateks kirjeldusteks ja pildiklõpsatusteks, arvab Andy Bates 7. okt. 2006 Adirondack Daily Eneterprise ilmunud artiklis. “Adirondacks Alive” aga on läbi läätse edastatud tegeliku tegevusega küllastatud tõend Adirondacksi mägede ja Riigipargi ilust nii päikese säras kui tormides, mis ei väljenda ainult mägise maastiku maalilisust, vaid vastandab ürgse looduse ilu ja väljakutsed inimelu kogemustega – kütkestatud sünkronisatsioon inimesest ja loodusest, mis sulatab kõik ühtsaks läbielamuseks. Raamatus manatakse silmade ette fotograafiaga dokumenteeritud peegeldusi looduse tõelikkusest kõige puhtamas vormis, olgu see siis maalihe värske rüüstang või lumme mattunud bivakk, ehk reaalne kaljuronimine riigi kõige kõrgemal – 800 jalalisel Wallface’i kaljuseinal. Don Mellor, kelle sulest on ilmunud mitmeid autoriteetseid mägironimise ja Adirondack-i maaala kohta kirjutatud raamatuid, lisab kaheksa äärmiselt elokventset kirjeldust, mis viib “Adirondacks Alive” ainult inspiratsiooni ja naudingut pakkuva ajaviite- või fotoraamatute alast välja 6,000,000 aakrilise Adirondacksi Riigipargi looduse, ajaloo ja geoloogia tundmaõppimise vahendi valdkonda.
Don Mellor on tuntud Adirondack-i mägironija/juhina juba 1980-datest aastatest. Temalt on ilmunud “American Rock”, mis sai 2001 aasta Banff Mountain Book festivalil eriauhinna, Rock Climbing: A Trailside Guide jt. Don Mellor jagab oma tegevust ja aega, töötades Adirondack Rock and River Guide Service hooldamisel, kohapealse matkajuhi ja maastiku-oskuste giidina ning konsultandi ja inglise keele õpetajana Northwood koolis Lake Placid, NY. Ka kogub ta jätkuvalt oma huviala kogemusi metsikust loodusest koos oma tütre Elisega. Don Mellori arvates on see, mis on kirjutamist vääriv hoopis erinev tekstist, kus lihtsalt midagi kirja pannakse.
Olaf Söödi – inseneri, mägironija, fotograafi – looduslike elumallide avastamise huvi ja rõõm on iseloomulik kõigile tema ettevõtmistele, väljendudes nii tema erilises teravpilgulises võimes kaameraga loodussaladusi taibata kui tehnilisi kontsepte lahendada. Leida teed läbi metsiku maastiku mäetippu, on Olafile sama kui lahendada mingi insene-riülesanne või luua hoopis midagi uut. Kõike hõlmab visioon, teadmised ja hool.
Olaf Söödi väljapaistvaid ehituslikke insenerilahendusi võib näha nii New Yorgi Metropolitan Ooperis, Kennedy keskuses Washington D.C. kui ka Cirque du Soleil’i ”O” estraadietenduse lava saladustes Bellagio, Las Vegases. Tema kui inseneri saavutuste novaatorlikkus ulatub tõsiste probleemide lahendamisest energia alalt kuni eriliste atraktsioonisõitudeni suuremates lõbustusparkides ja puuetega isikute transpordis ning nendele mõeldud juurdepääsuteede kavandustes ja ehitustes.
Olaf Sööt nakatus fotograafiast juba väga noorelt oma isa, tollal rakenduskunstniku, hiljem väliseestlastele hästi tuntud maalikunstnik Richard Söödi pimikus. Soov ikka ja jälle leida teed mägede tippu tärkas aga Saksamaal Augusburgi DP-laagris, kui sealse eesti skautlipkonna reisil Berchtesgadenisse esmakordselt mägede ilu, võlu ja ronimisega tutvust tehti. Saabunud USA-sse, soovis noormees õppida arihtektuuri, kuid kool, kuhu majanduslik jõud ja stipendium teda viisid, seda ala ei pakkunud, ja nii sai temast insener. Nii kui vähegi avanesid võimalused, võis Olafit näha tutvumas Ameerika mandri vaatamisväärsustega, mitte kui pealtvaataja vaid ikka osaleja. Varsti lisandus mägironimisele ka mäesuusatamise harrastus, mis kulmineerus puutumatus looduses sooritatud helisuusatamises. (Helikopter viib mäe otsa, kust siis koos giidiga ilma mingi rajata all laskutakse).
Nüüdseks on inseneriameti kõrval koos abikaasa Gittaga tutvust tehtud jõgede-mägede maastikuga neljal kontinendil. Need teekonnad on kõik jäädvustatud piltides ja filmides. Klassilised filmid on näiteks teekonnast Tetoni mägedes “Alps of Wyoming” ning “Zero Zero Romeo”, mis jäädvustab mägede ilu nautimist kõrge lauglennu kogemustes. Samuti on läbi fotoläätse jäädvustatud 10 000 miiline rännak mööda läänepoolkera “selgroogu” Alaskast Patagooniani. Need kõik on pälvinud tunnustust ja rahvusvahelisi auhindu. Ees aga ootavad veel mitmed projektid ja matkad. Kui küsida, mis kaamerat või stiili Olaf kasutab, siis tema vastus on, et see pole üldsegi tähtis, tähtis on näha – ja teada, et mida näed, ei ole alati see, mida kaamera näeb.
Aime Andra
“Väliseestlus – väljasuremisele määratud?”
Kevadiste New Yorgi Kultuuripäevade (29. märts – 1. aprill 2007) ajal toimuv foorum “Väliseestlus – väljasuremisele määratud?” kutsub teid kõiki arutlema väliseestluse oleviku ja tuleviku üle.
Viimasel paaril kümnendil toimunud muutused maailmakorras on sundinud paljusidki meid ehk ümber hindama olemasolevad väärtused ja hoiakud, mis seni eestlasi siin- ja sealpool ookeani on liitnud. Aastal 2007 tuleb tõdeda, et elame globaliseeruvas maailmas, kus kultuurid sulanduvad ning rahvused ja riigipiirid ei määra kellegi asukohta. Selle teadmisega küsime: mis meid nüüd ühendab? Kas eesti kultuur ja kahanev väliseesti ühiskond on nii tugev, et suudab vastu panna suurtele muutustele? Kas me üldse peame sellele vastu panema? Kas meile on üldse vaja Eesti Majasid, arvukaid väliseesti organisatsioone, väliseesti kirjandust ja ajalehti – kõike, mis hoiab elus eesti kultuuri ja keelt? Kas me oleme väljasuremisele määratud?
Neile ja teistele küsimustele üritab foorum vastust leida. Ja seda saab teha ainult teie kõikide abiga.
Esialgne foorumi kava näeb ette ettekandeid väliseestluse teemadel. Hilisem töö toimuks gruppides, millest igaüks käsitleks erinevaid alateemasid. Väljapakutud alateemad oleks järgmised:
1. Eesti organisatsioonide tulevik.
2. Eesti Maja(de) tulevik – kas hoida või müüa?
3. Kodu- ja väliseestlased – kas kaks erinevat rahvust?
4. Hoiakud kultuuri säilitamisel – mida teha?
5. Väliseesti kirjanduse/ajalehtede tulevik.
Siinkohal ootame kõikide teie ettepanekuid. Eriti oodatud on info võimalike lektorite ja töögruppide moderaatorite kohta. Selleks, et töö toimuks võimalikult efektiivselt, eeldaksime teie varajast registreerumist töögruppidesse enne foorumit.
Info ja teated: [email protected] või helistada 646 750 6872.
Töögrupi nimel
Merike Pärtel
Üleskutse – KLENK-i ajalugu
Esimesed KLENK-i, Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondise sõpruspäevad toimusid Chicagos aastal 1958. Kuna see üritus on viiekümne aasta vanuse lävel, siis on kavatsus nimetatud juubeli puhul koostada ja välja anda ülevaade KLENK-i tegevusest möödunud aastate jooksul. Esimeseks ülesandeks selle projekti täideviimiseks on mitmesuguste KLENK-iga ühenduses olevate dokumentide kogumine, nagu loengute käsikirjad, aruanded, fotod jne. Näiteks puuduvad KLENK-i sõpruspäevade programmid aastatest 1965, 1970, 1976, 1977, 1980 ja 1982. Projekti lõpul saadetakse kogutud materjal Lakewoodi Eesti Arhiivi. Käesolev on palve isikutele, kellel juhtub olema otsitavat materjali, see saata järgmisse sihtkohta:
Jüri Tults, 5337 Hawks Point Road, Indianapolis, IN 46226; telefon: 317-542-8073;
e-post: [email protected].
In Memoriam
Victor Terras
Eric Suubergi vahendusel on saabunud Vaba Eesti Sõnale Brown University, Providence, RI sealselt slaavi keelte fakulteedi dekaanilt, Rajiv Vohra’lt teade professor emeeritus Victor Terrase manalasse siirdumisest.
Victor I. Terras (1921-2006), Henry Leyard Goddard University Professor emeeritus ja slaavi keelte ja literatuuri fakulteedi professor emeeritus, lahkus 17. detsembril 2006 Washington, DC Parkinsoni tõve komplikatsioonide tagajärjel.
Professor Terras alustas oma akadeemilist karjääri Eestis, Tartu Ülikoolis romaani ja klassikaliste keelte filoloogia alal. Ta saavutas slaavi keelte ja literatuuri doktori kraadi Chicago Ülikoolis. Seejärel siirdus ta Browni ülikooli, kus ta silmapaistev õpetlasekarjäär kestis üle 30 aasta.
Prof. Terras oli ülemaailmse kuulsusega õpetlane 19. ja 20. sajandi vene ja üldise euroopa kirjanduse alal ning tuntud Dostojevski uurimuste esteetilise ja poeetilise kriitika eriteadlasena. Tema mõju slaavi keelte uurimuste põllul võib näha selles, et paljud tema endised õpilased on nüüdseks üldiselt tuntud eriteadlased sellel alal.
Victor Terrase kolleegid mäletavad teda kui vaikset, tagasihoidlikku isikut, ustavat sõpra ja ammendamatut informatsiooni allikat. Victor Terrast jäävad leinama abikaasa, professor Rita Terras, poeg dr. Alex Terras ja tütretütar.
* The Front Page reports from Baltimore, MD, where the local Estonian community gathered to celebrate Christmas at their traditional Estonian School Christmas party. The gathering, held at the Estonian House, featured music and performances by the students of the school. Rev. Heino Nurk offered the benediction which was seen as bittersweet by many. Rev. Nurk returned to Estonia after Christmas to serve at a congregation there. The reverend had also taught religion class at the school. Principal Anne Sarapik reminded people of a former history teacher at the Estonian school who had gone on to greater things–Toomas Hendrik Ilves– noting that no one knows what potential this year’s students are capable of.
* Ilmar Mikiver writes about the Trojan Horse that is Socialism. With the re-election of Hugo Chavez in Venezuela, Mr. Mikiver thinks that the horse may be put into action again. Going through history, he notes how socialism has often used people, circumstances, and movements to its advantage. Even Hitler’s National Socialism used the pretext of a democratic election to get into power, and then unleashed the trojan horse to stay there. President Chavez has already hinted that he may repeal the constitutional term-limit which would mean his tenure ends after this one. It is the socialist trojan horse in action.
* Vello Helk discusses the propaganda in Estonia leading up to the election. As all the candidates for parliament drape themselves in the Estonian flag, there is other, more blatant propaganda occurring. He refers directly to the articles which have appeared in the Russian-language Pravi i Pravda. In one issue, they stir panic that a new Nazism is coming, with the likes of Andrus Ansip and Trivimi Velliste heading things up. The paper also included a doctored photo showing PM Ansip and former PM Laar with an SS soldier in an old propaganda poster. The issue these appeared in also carried the logo of the Center party, who have since claimed that they are not an official publisher. This is, of course, convenient after the fact.
* Vello Ederma’s memoirs from the Voice of America continue, where he discusses briefly his early years, and the work done. He notes that the aim was always to report the news accurately, but sometimes this did run afoul with official policy. He promises to describe examples in a later piece.
* The Art and Culture page reviews a book, “Adirondacks Alive,” which features the photographic work of Estonian engineer Olaf Sööt. Mr. Sööt has photographed the adirondack region for more than 30 years, and manages to capture nature with a unique eye. Reviews from other sources are cited, and a brief overview of Mr. Sööt’s life is given.
* The article on page 7 discusses the European Central Bank, which is in charge of the common Euro currency. The article discusses the history of the bank, as well as the role Estonia plays.
* Page 9 reports on the last service that Rev. Heino Nurk officiated before returning to Estonia. Rev. Nurk was the pastor of the Seabrook, Baltimore, and Washington Estonian congregations, as well as the Seabrook German congregation, for 6 years. He returns to Estonia to pastor a church there.
Foreign Ministry supports Afghan province with 1.1 million kroons
The Foreign Ministry supports outfitting the children’s department of the central hospital of Helmand Province with a total of 1,100,000 kroons.
Foreign Minister Urmas Paet signed a directive providing the amount to be allocated from funds earmarked in the Foreign Ministry budget for development and humanitarian assistance.
Afghanistan is a country with the lowest human development indicators, for the reconstruction of which close co-operation is urgently needed. According to Urmas Paet, it is very important for Estonia to improve the situation of children and women living in poverty in developing countries. “The improving of children’s health care and the decrease of mortality rate will to some extent help diminish tensions in society,” the Foreign Minister said.
The project of the Estonian Red Cross is going to be implemented in co-operation with the Estonian Ministry of Defence, Estonian Defence Forces, the British-led Provincial Reconstruction Team operating in Helmand and with the British Royal Air Force. Its purpose is to support the children’s department of the central hospital of Helmand Province with indispensable equipment and implements, which would help improve the quality of children’s treatment and enhance treatment potential.
As of 2006, Afghanistan is among the priority partner countries of Estonian development co-operation. In September 2006, Estonia dispatched to Helmand Province of Afghanistan the first civil expert and diplomat tasked with participating in the work of the international reconstruction team located in Lashkar Gah, the capital of the province, as well as fulfill the role of Estonia’s diplomatic representative to Afghanistan.
The volume of funds earmarked for development assistance and humanitarian aid in the Foreign Ministry budget was 15 million kroons in 2006.
FM Press Service
Estonian climbers trapped in Antarctica
VES — Six Estonian climber who successfully summited the Vinson Massif, the highest peak on Antarctica, continue to be trapped at their base camp due to heavy fog.
While their summit attempt was met with clear skies and easy climbing, their exit from the most remote peak in the world has been marred by bad weather. Speaking via satellite phone, the climbers are in good health and celebrated the New Year with a group of Russian climbers who are also bogged down.
The intended plan was to be flown out from the Patriot Hills site by plane, but the fog is making a landing impossible. The climbers have plenty of food to carry them through, they reported.
BRONZE SOLDIER SET TO LEAVE TALLINN AS LAST SOVIET SOLDIER
by Vladimir Socor
On January 10, the Estonian parliament adopted in the third and final reading a Law on the Protection of War Burial Sites, clearing the way for the long-awaited removal of the bronze monument to the Liberating Soviet Soldier from downtown Tallinn and other obtrusive symbols of the Soviet occupation in public places. President Toomas Ilves signed the law on the following day.
Read more…
|
