|
Balti –Ameerika Vabaduse Liit jätkab lobbitööd Eesti, Läti ja Leedu Vabariikide huvides
BAFL direktorid vasakult Teodors Lilienstein, Aivars Jerumanis, Valdis Pavlovskis, Alnis Briedis, Vija Turjanis. Imants Leitis, US Kongressi esindaja Thaddeus McCotter, BAFL direktoris Angela Nelsas, Ivars Miculs, Dr. Hendrik Leesment, Lati Aukonsul Raisters
1981 aastal loodi Ameerika Ühendriikide Läänerannikul Los Angeles’es organisatsioon The Baltic American Freedom League, Inc., tõlgituna, Balti-Ameerika Vabaduse Liit, lühendatult BAFL. Kuna eelnevalt eksisteerisid kolmel Balti rahvusgrupil iseseisvad organisatsioonid, leidis grupp Balti-Ameerika poliitilisi aktiviste, et koostöös on jõud suurem ning rohkem võimalusi, et maailma valitsused kolme riigi häält kuulda võtaksid.
BAFL esimeseks eesmärgiks oli toetada Balti riikide võitlust vabanemisel Nõukogude okupatsioonist. Liit teadvustas Ameerika Ühendriikide valitsust, Kongressi ning üldsust, kuidas Eestis, Lätis ja Leedus läbiviiduna Nõukogude valitsuse poolt rikuti inimõigusi, usulist vabadust, korraldati kultuuriline genotsiid ning etniline diskrimineerimine
Täna on organisatsiooni prioriteetideks arendada demokraatiat, turumajandust, aidata kaasa kolme Balti vabariigi turvalisuse kindlustamisel välise agressiooni poolt ning teadvustada Balti riikide ajalugu ja kultuuri ning muuta suhted ning poliitika USA ja Balti vabariikide vahel efektiivsemaks.
Juba saavutatud eesmärgiks on olnud liitumine NATO-ga ning Ameerika Ühendriikide toetused Balti vabariikide majandustele ning riigikaitsetele läbi loodud fondi– Foreign Military Funding, lühendatult FMF ning International Military Education and Training Assitance, lühendatult IMET.
Liiga teenib ennast piltlikult sõnastades Balti riikide “silmad ja kõrvad” mille eesmärgiks on lobbitöö läbiviimine ning surveavaldamine USA Esindajatekojas, Senatis ning Valges Majas, kohtudes Kongressi ning valitsuse liikmetega.
2006 aastat kokkuvõtva üritusena toimus 2. detsembril Los Angelese Läti Kogukonna Keskuses pidulik iga-aastane bankett, mille juhatas sisse õhtujuht ning BAFL direktor Teodors Lillensteins (Läti) ning õhtu palvuse luges õp. Jüri Pallo ( EELK, Eesti). Piduliku aastalõpu koosoleku eesmärgina sõnastas BAFL kaaspresident Alnis Briedis ( Läti) 2006 aasta BAFL prioriteedid, mis sisaldavad FMF programmi ning IMET rahastamiste nõuete esitamist USA Kongressile aastaks 2007. Samuti on käesolevaks eesmärgiks viisavabaduse taotlemine ning saavutamine Balti vabariikide ja USA vahel.
Angela Nelsas, BAFL juhtiv asepresident (Leedu) juhatas sisse õhtu kõige tähtsama kõneleja, US kongressmani Michigan’i 11. piirkonna esindaja Thaddeus McCotter’i, kes pidas kütkestava kõne, rõhutades vabaduse ja inimõiguste tähtsust. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et kohalolijad on just need, kelle arusaam inimõigustest ja vabadusest põhineb nende enda kogemusel ning sünnimaa ajalool ning seetõttu on paremini mõistetav. Esindaja McCotter rääkis, kui tähtis on eelpoolnimetatu eest võidelda, mitte unustada ning võtta õppust ajaloos juba toimunud sündmustest. Kongressman innustas BAFL liikmeid mitte rahule ning paigale jääma vaid aktiivselt oma tegevust jätkama ning väitis et liiga tegevus on sama tähtis edaspidi nagu on ta on olnud tänapaevani. Oma kõne lõpus astus ta lavalt alla ning vastas saalisolijate küsimustele.
Banketil autasustati BAFL endiseid presidente ja praeguseid direktoreid Angela Nelsast (Leedu) ning Valdis Pavlovskit (endine Läti kaitseminister) nende pühendumuse ja töö eest, mida nad on teinud BAFL eest. BAFL kaaspresident Vija Turjanis (Läti) teatas, et uuele Eesti Presidendile Toomas Hendrik Ilvesele on määratud BAFL 2006 Vabaduse Autasu.
Eestit esindasid BAFL direktor/asepresident/laekur hr. Heino Nurmberg ja BAFL direktor Dr. Hendrik Leesment. Lõuna California eesti ühiskonda esindasid veel Marika Leesment, Christel Strömberg, Maie Nurmberg, Tõnis ja Aili Rebane, Lembit Palm-Leis ning Arne Kalm.
Kohalolijatest tuleks siinkohal veel ära märkida kolme Balti vabariigi aukonsulid, sealhulgas Eesti Aukonsul Jaak Treiman.
Õhtu meelelahutusena esines Läti Meeskoor, kes esitas valiku laule eesti, läti, leedu keeltes, dirigeeritud tuntud Läti koorijuhi Dr Laura Micul’si poolt, klaveril saatmas Victor Ralys.
Külalisi kostitati maitsva Balti-pärase jõuluroaga ning õhtu lõppes kolme Balti vabariigi hümni laulmisega.
Täna, ajal, mil Venemaa eestivastane propagandasõda ägeneb on ka Eesti meedia esitanud küsimuse: Kuidas vastulööki anda? Riigikogu Väliskomisjoni liikme Marko Mihkelsoni sõnul peab riik tegema propagandatööd nii kodu- kui ka välismaal. Väsimatult tuleb seletada ning kirjeldada, milline on Eesti ajalugu olnud. Vastasel juhul jätabki Vene propaganda mulje, et siinkandis õitseb neonatsism ja marsivad ringi mustsärklased.
Christel Strömberg
Eestlane Hiina koolis
Autor koos Hiina kooliõpilastega.
Ameerika “People to people” organisatsiooni lugemise ja kirjaoskuse delegatsiooni liikmena veetis Dr Ester Helmar-Salasoo 7 päeva Beijing’is 2006 novembris. Samas kui 3 last ja teadlasest abikaasa elasid igapäevast elu kodus, Albany’s New Yorki osariigis, haaras Ester kahe käega kinni põnevast tipp-võimalusest.
Avapäeval selgitasid Hiina õpetajad ja haridusteadlased haridussüsteemi, mis sihikindlalt arendab koole 21. sajandi jaoks. On uuritud üle 30 riigi õppestandardeid, milliste eeskujul on rajatud uus õppekava, mis seati käiku a. 2005. Hiinas on 10 miljonit õpetajat. Õppekava põhiained on füüsika, keemia ja bioloogia. Riik kulutab palju raha, et luua näidiskoolide võrgu üle terve Hiina. Hiina õppeteadlased hindasid ausalt tõkkeid – kõrgemate õppekraadidega õpetajate puudus ning vajadus põhjalikumalt kehtestada universaalset haridust. Näiteks, tuleb tõsta 9.-klassi kooliskäijate protsenti tänasest 93%-st. Nenditi ka ühe lapse poliitika miinust, et on kasvanud üles generatsioon rikutud ja isekaid lapsi, nn.“väiksed keisrid”. Pikkade koolipäevadega (7:30 – 17:00), nädalavahetustel peetud muusika- ja tantsutundidega ning sportimisega tuleb koolilastel tihe programm.
Meie delegatsioon külastas 2 kooli. Beijing Yumini algkooli õhkkond rõhutas nii kultuuri kui kaasaegset tehnikat. Igal pool oli maale, skulptuure ja kirjandust. Tänapäevast moodsat tehnikat oli kasutusel nii klassi-ruumides, õpetajate tubades ning kooli fuajees. Õpilaste käitumine oli eeskujulik, vaatamata suurtele klassidele (keskmine klassi suurus on 41). Igas klassis mida nägin, õpilased kas istusid vaikselt, tegid usinasti grupitööd või lugesid agaralt. Kõikides koolides, pühendatakse 20 minutit päevas võimlemisele ning silmaharjutustele, et leevendada silmade pingutust. Mitmesajaline õpilaskond oli täpselt rivis ja võimles täpse sammu ja rütmiga. Vaatlesime 1. klassi entusiastlikku lugemistundi. Mind üllatas kui palju materjali jaksas klass läbi võtta selles tunnis, ning kui kõrgetasemeliselt arutlesid õpilased äsja loetud 3-leheküljelist juttu.
Külastasime ka Beijing Qianmen võõrkeelte alamkeskkooli, kus võeti kasutusele kõiksugu moodsat tehnikat. Võõrkeelte kõrval on siin kõikides õppekavades ka füüsika, keemia ja matemaatika. Vaatlesime inglise keele tundi, mida peeti 41-liikmelisele 8. klassile. Kordamööda kasutasid õpetaja ja õpilased seinal rippuvat raali ekraani, et klassile seletada pandakarude sälitamist. Õpetaja oli leebe, kuid samas innustav. Õpetajad käivad kord nädalas ülikoolis ette valmistamas õppematerjale ja plaane. Õpetajate tööpäev algab vara, kell 7, ning kestab kella 5-ni. Kaks korda semestris külastavad õpetajad iga õpilase kodu, et laste arengut ja koolitulemusi arutada vanematega. Õpetajad kurtsid “uue narkootikumi” ehk arvutimängude üle, mis on muutunud paljudel lastel sõltuvuseks.
Koolide ja õpetajate külastamise kõrval võõrustati meid, kaugelt tulnud külalisi – näidati uhkeid vaatamisväärsusi. Kui käisime kuulsas Keelatud Linnas, jutustas giid meile keisritest ja nende armukestest. Ronisime mööda järsku jalgteed Hiina müüri harjal kuni Badalingi punkti. Müüritornide vaade oli veelgi vägevam, kui tihti-nähtud turismipiltidel. Meid sõidutati mööda kitsaid teid “riksha” vankritel läbi traditsioonilisi elamisrajoone, mida kutsutakse “hutongid”. Pensionäride abielupaar näitas meile väga lahkelt oma kodu ja elamist. Miljoneid hutongide elanikke ähvardavad bulldooserid ja moderniseerimise surve. Igal pool olid hiinlased sõbralikud, külalislahked, viisakad ja abivalmid.
Meie külastusnädal algas avabanketiga tuntud Tian An Men väljaku “suures rahvahallis” ning lõppes lõpubanketiga kuulsas Qianmen Quanjude pardiprae restoranis.
Oli igati imponeeriv, kuidas need hiina koolid olid järjekindlalt arenenud kõrgetasemelisteks koolideks, kus sujuvalt rakendati kõige kaasagsemat kõrgtehnikat, kus nii õpilased kui õpetajad nägid usinasti vaeva, mis ilmselt kandis vilja. Hiina haridusministeerium seab järjekindlalt täppisteadused koolihariduse fookuseks. Mineviku magav hiiglane on nüüd täiesti ärkvel ja 21. sajandiks valmis. Paneb mõtlema: oleme meie?
Ester Helmar-Salasoo
PRONKSMEES LÄÄNE AVALIKKUSE EES
Ilmar Mikiver
Nüüd on siis Tallinna Tõnismäe “pronksmehe” kuulsus küündinud ka Lääne suurlehtedesse. Ta ei ole võib-olla veel niisama kuulus kui tsaariaegne “Vaskratsanik” Peterburis, aga ühe asja on ta juba hästi teinud. Ta on lahutanud sikud lammastest küsimuses: kas Teise maailmasõja puna-armeelane, keda see pronks-skulptuur kujutab, oli Eesti sõjasangar või mitte?
Nii New York Times (NYT) kui Agence France Presse (AFP) andsid jaanuaris tublisti veeruruumi reportaazhile Tallinnast ja Moskvast, kirjeldades reageeringuid uuele Riigikogu seaduseelnõule pronkskuju ümberpaigutamise legaliseerimiseks. See oleks nimelt eeltingimuseks kuju statuudi kooskõlastamisel Genfi konventsiooniga, mis nõuab respekti sõdades langenute matusepaikade vastu. Ameerika lehed refereerivad küllaltki täpselt oma allikaid, st. eesti ja vene ametiisikuid, kes ses asjas on sõna võtnud, kuid ustavana ameerika zhurnalismi eetika-koodile – hoiduvad omalt poolt kinnitamast, kummal poolel on õigus.
AFP tsiteerib seaduseelnõu vastaste patent-argumenti, mis pronksmehe jumaldajate ringis on muutunud peaaegu usutunnistuseks – antud juhul Vene Duuma liikme Valentin Varennikovi kommentaari Riigikogu 14. jaanuari seaduseelnõule:
“Miljonid andsid oma elu (1) meie kodumaa au ja sõltumatuse eest, et (2) vabastada Euroopa okupatsioonist ja (3) likvideerida fashismi tõeline oht…Nüüd on mõned poliitikud selle unustanud ja seda eelkõige Eesti Riigikogus” (WT, 22. jaan.) Varennikovile tuleb meenutada järgmist:
1) Teine maailmasõda ei kinnitanud ühegi N. Liidu piires paikneva rahvuse, kõige vähem eestlaste, iseseisvust.
(2) Suure osa Euroopa okupatsioon mitte lõppes, vaid algas Teise maailmasõja lõpuga.
(3) Fashismi oht ei ole likvideeritud, vaid elab jõudsalt edasi just endise Nõuk. Liidu “pärusmaadel” nagu Valgevenes, Moldovas, Kesk-Aasias ja mitmel pool post-kolonialiseeritud (“kolmandas”) mailmas.
Kui Duuma liige süüdistab Eesti Riigikogu vaid lähiajaloo „unustamises“, siis Vene välisminister Sergei Lavrov näeb pronksmehe seadusandluses otse pühaduse rüvetamist. AFP järgi ütles Lavrov Riigikogu aktsiooni kohta:
„Meie peame seda otsust blasfeemiliseks ja tingituks motiividest, millel ei ole midagi tegemist ajaloolise tõe säilitamisega…On vaja neid monumente jäädvustada paikades, kus nad püstitati“.
New York Timesi raport Tallinnast lisab omalt poolt Duuma liikme Sergei Mironovi süüdistuse, et Eesti valitsuse eesmärgiks on legaliseerida fashism ja neo-konservatism 21. sajandil ning kujutada natsismi heroilises valguses. Kõige pahatahtlikumaks kõigist NYT-i poolt tsiteeritud vene häältest tuleb aga lugeda Eesti-vene parteiliidri Andrei Zarenkovi rabavat väidet: et eestlased taotlevad vene sõjasangari ümberpaigutamist, kuna “neil endil ei ole kunagi sangareid olnud”.
Mis puutub tasakaalustavaisse andmeisse, siis piirdub AFP raport kuuerealise paragrahviga, milles on manitud ainult „kümnete tuhandete“ baltlaste Siberisse küüditamist pronkskuju vastase kampaania võimaliku põhjusena. NYT seevastu usutleb mitut Eesti Vabariigi ametiisikut eesotsas presidendiga, pakkudes lugejale paraja valiku Eesti-poolseid seisukohti pronksmehe teisaldamise küsimuses.
President Toomas Hendrik Ilves nendib NYT-i reporterile Steven Lee Myersile, et vene rahvusvähemus Eestis kasutab puna-armeelase kuju ümberpaigutamise kava „oma protestide koondamiseks oma pea-eesmärgi ümber, milleks on maa poliitilise kursi torpedeerimine Vene suursaatkonna märkimisväärse abi, toetuse ja õhutamisega“.
Justiitsminister Rein Lang loeb pronkskuju lühidalt „Vene võimu sümboliks“, millel ei ole kohta iseseisvas, Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluvas Eestis. Myers leiab, et nii poolt- kui vastu-olijad möönavad vajadust säilitada sõdurikalmu pühadust (juhul, kui see ikka on langenute matusepaik), kuid et praegune kontroverss peegeldab eelkõige eestlaste seni lõpetamata püüdlust mitte ainult likvideerida Nõukogude ajastu pärand, vaid murda välja just oleviku Venemaa mõjusfäärist.
NYT-i reportaazh Tallinnast kirjeldab piisavalt Eesti poliitilist hetkeseisu ning pronksmehe tüli tausta. AFP käsitluses see-vastu jääb palju ütlemata, mis aitaks lääne lugejal paremini olukorda mõista.
Vaikimine on vesi Venemaa veskile
Vello Helk 27.01.2007
Eelmistes kommentaarides oli juttu sõjahaudade seadusest. Seda taunis Venemaa saatkond, lisades, et see ei jäta kahe riigi vahelistele suhetele mõju avaldamata (Postimees 12.01.2007). Vene riigiduuma võttis nädal hiljem vastu pöördumise Venemaa presidendi ja valitsuse poole, et kaaluda majanduslike sanktsioonide kasutusele võtmist juhul, kui pronkssõdur teisaldatakse. Seda avaldust polevat aga esialgu põhjust väga tõsiselt võtta, kuna majandusminister German Gref ütles meediale, et praegu pole tema hinnangul vaja majandussanktsioone kehtestada (Eesti Ekspress 18.01.2007).
Välisminister Urmas Paet nentis, et Venemaa üritab laimukampaaniaga juhtida tähelepanu kõrvale oma riigisisestelt probleemidelt. Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaat Mart Laar soovitas säilitada rahu (Postimees 18.01.2007). Püütakse avalikkust rahustada. Jüri Maloverjan väidab, et Moskva analüütikute arvates olevat peaaegu nullilähedane võimalus, et Venemaa valitsus otsustab millalgi sisse viia mingeid majandussanktsioone Eesti vastu. Pigem on oluline see, et Eesti maksab Venemaale gaasi eest korralikult (Eesti Päevaleht Online 19.01.2007).
Riigiduuma otsused võivad olla sisemiseks otstarbeks, aga on ikka sekkumine Eesti siseasjadesse. Eesti on teatavasti lahkunud Venemaa eelkäijast N.Liidust ja peaks käituma iseseisva riigina. Miks vaikselt ära kuulata saatkonna kriitikat, just nagu esindaks see ENSV-aegset kompartei juhtkonna Moskva silma? Vene välisministeerium kutsub ju tihti – ka seekord, Eesti suursaadikut aru andma. Miks ei tee Eesti välisministeerium sama Vene suursaadikuga, eriti pärast tema kriitikat ja riigiduuma otsust – teatamaks talle valitsuse seisukohta? Või polegi seda, kuna – nagu öeldud eelmistes kommentaaarides – valitsuskoalitsioonis mängib tähtsat osa Ühtse Venemaa lepingupartner? Paljude kommenteerijate suu on nagunii gaasi ja naftat täis.
Pealegi levitab Venemaa seda propagandat agaralt oma infokanalite kaudu. Juba 18. ja 19. jaanuaril refereerisid riigiduuma otsust ja selle põhjendusi välismaa ajalehed, kusjuures tsiteeritakse Eesti välisministrit: polevat kombeks vastata põhjuseta süüdistustele. See on vaikiv alistumime Moskva propagandale. Pole vaja pidada sõnasõda, vaid korraldada pressikonverents või valgustada probleemi tausta: et aeti küll välja sakslased, aga vabastati Eesti vabadusest ja toodi sisse sadutuhandeid venelasi.
Palju tõsisem on Venemaa Eesti vastu sihitud laimukampaania Euroopa ja rahvusvahelistes organites. Sellest ei saa vaikides mööda minna, sest see oleks süü möönmine. Tuleks otsustavalt vastu astuda, nagu on seda teinud Tunne Kelam, aga sellest ei piisa. Venemaa kasutab ka oma ministreid ja vastus tuleb anda samal tasemel. Kui laimab Lavrov, peab vastama Paet. Vaikimine annab jälle Venemaale plusspunkte ja võimaldab meie nn liitlastel seisukohavõtmist vältida.
Mis puutub sõjahaudadesse, siis on neid siin Taanis ja ka mujal Euroopas massiliselt teisaldatud. Seda peetakse loomulikuks, sest sel kombel saab nende eest paremini hoolt kanda, pole olnud mingit diskussiooni ega seadust parlamendis.
Millal kutsub Eesti valitsus vaibale Venemaa suursaadiku ja esitab talle noodi Tõnismäe sündmuste asjus? Välisministeerium justkui kardaks noote esitada. Seda ei juletud teha ka siis, kui vene sõjalennukid ületasid Eesti piiri. Eestis tegutseb juba pikemat aega mingisugune organisatsioon Notshnoi Dozor (Öine Vahtkond)? See on tuntud ja teatud kui rängalt shovinistlike vaadetega. Nad ei varjagi oma vaateid ega negatiivset suhtumist Eesti riiki. 18. jaanuari telesaates võis näha ja kuulda nende otseseid väljaütlemisi ja ähvardusi. Kas Kapo tegeleb ka ilmselt Eestile vaenulike rühmitustega või on ta ainult eestlasi jälitama pandud organ?
Paljud rõhutavad, et pronkssõdur olevat eesti meestele laskurkorpuses pühendatud mälestusmärk. Selle juures käivad aga Eesti vabaduse vaenlased oma võidutantsu tantsimas, mispuhul sini-must-valget loetakse provokatsiooniks. Vaikitakse neist, kes hukkusid tööpataljonides, neile oleks vaja mälestusmärki. See on kooskõlas Venemaa hoiakuga. Räägitakse endi kannatustest Stalini ajal, aga hukkunute mälestamise asemel mõnitatakse Stalini ajal okupeeritud rahvaste kaotusi.
Üks Eesti kolleeg kirjutas: eestlasi süüdistatakse natsismis, aga jakuute, kalmõkke, ukrainlasi, valgevenelasi, juute ei ole keegi süüdistanud stalinismis, kuigi kindlasti leiab mõne mainitud rahva esindaja, kes osales stalinlike repressioonide läbiviimisel. Ja isegi kui mõni leiduks, kes oli NKVD laagris ametis, et tule kellelegi pähe kõikidele tema rahvuskaaslastele stalinismi silti külge panna. Järelikult on natsismi süüdistus idast pärit konstruktsioon.
Suhtumisest Venemaasse
Kolumnist Andrus Kivirähk avaldas hiljuti Eesti Päevalehes arvamust, et kindral Ants Laaneotsal polnud õigus, kui ta ütles, et ainus riik, keda me peame kartma, on Venemaa. Kivirähk lisas, et Laaneotsa kogemustest endise tankikomandörina Vene armees Afganistani sõja ajal pole mingit kasu, sest Venemaa on asendanud tankid mürkkemikaalidega, et lahendada probleeme. Juba Stalin ütles, et pole inimest, pole probleemi. Ajakiri Time näitab ka oma lehekülgedel Putinit, käsi hoidmas gaasikraani nagu püssitoru.
Harri Tiidolt, Eesti esindajalt NATO-s küsiti, kas see pole vastuolus Eesti huvidega, kui ollakse nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. Tiido vastas, et Euroopa Liit ei pea tänapäeval Venemaad ähvardavaks jõuks, vastupidi, Venemaad nähakse EL-i tulevase liikmena. Ka NATO peab Venemaad oma partneriks.
Mõlemad, nii Kivirähk kui Tiido, kommenteerivad, et Läänel läheks 50 päeva, enne kui nad jõuaksid reageerida Venemaa sissetungile, juhul kui see peaks sündima.
NATO loodi pärast Teist maailmasõda vastukaaluks tulevastele võimalikele Nõukogude agressioonidele Euroopas. 50 aastat kaitses NATO Euroopat. Kuna praegu enam NL-i pole, on muutunud ka NATO, temast on saanud Euroopa Liidu kaitsja.
NATO ja EL on kaks väga erinevat organisatsiooni, millel on ka väga erinevad ülesanded. Tuleb vaid kiita Eestit, kellel on olnud ettenägelikkust saada mõlema organisatsiooni liikmeks.
Kõikide EL-i riikide energiavajadused peab kinnitama läbirääkimiste teel vaid EL-i kuuluvate riikidega, kehtestades kõikidele ühtse hinna. See ei välista näiteks kauguse või mõne muu pehmendava asjaolu arvestamist hinnapoliitikas. Midagi peab ometi ette võtma, et kaitsta meid Venemaa ja Lähis-Ida energiamafiate küüsist.
Euroopa Liit käsitab Venemaad kui peamist energiatootjat mitte ainult tänapäeval, vaid ka tulevikus. Kuid paistab, et maailm ei võta Venemaa suhtes ajaloost õppust. Kui ma hiljuti käisin Peterburis, siis lugesin sealsest lehest ingliskeelset artiklit, kuidas Venemaa ei suuda tagada oma elanike vajadusi gaasiga lähema kolme aasta jooksul, seega – unustage gaasi tarnimine kuskile Euroopasse! Veel kirjutatakse samas artiklis, kuidas raha, mis tuleb tänastest kütuse kõrgetest hindadest, on paigutatud arvututesse off-shore firmadesse. Venemaa pole teinud midagi otsimaks uusi energiaallikaid või parandamaks olemasolevaid infrastruktuure. Vaadake, kuidas Venemaa sunnib mõjukaid lääne investoreid loobuma kolmandikust oma osalusest Sahhalini ettevõtetes. Mitte keegi, kellel on otsesed sidemed Venemaaga, ei imesta selle üle, et lääne investoreid sunnitakse maksma 3 miljardit dollarit renoveerimistöödeks, mis ees ootavad.
Vene oligarhe võrreldakse sageli Ameerika röövelparunitega 19. sajandi lõpust, aga need vene oligarhid ei saa Rockefellerite, Carnegie´te või Melonite lähedalegi. Viimati nimetatud alustasid ärisid, mis õitsevad tänapäevalgi. Nad investeerisid ka rahvuslikku infrastruktuuri ja lõid miljoneid uusi töökohti. Vene oligarhid tuletavad rohkem meelde Ameerika suurettevõtete röövretki 1980-ndatel aastatel, mil võeti üle edukaid väiksemaid ettevõtteid ja seejärel pumbati need tühjaks, haarates kaasa ka nende pensionifondid.
Venemaa kõige suuremaks ohuks on Venemaa ise. Me peame maailmale selgeks tegema, et meile pole ükskõik, milleks on võimeline Venemaa ja et ajaloost tuleb õppust võtta.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Vabadussõja alguse 88. aastapäeva tähistamine Lakewoodis
Vabadussõja alguse aktusest osavõtnud esinejaid, korraldajaid ja sõjavägedes teeninuid. Ees vasakult: Maria Star-Zumpano, Enda-Mai Holland, Leo Haus, Elmar Koppel, Ene Restsinski ja Luule Prima. Teises reas: LEÜ esimees Tõnu Vanderer, Aadu Rein, Endel Reinpõld, Riho Maasik, Priit Parming, Endel Pool ja Rannar Sillard. Tagaridades: Andres Kurrik, Uno Taps, Priit Saluri, Ferdinand Rikka, Ilmar Aasmaa, praost Thomas Vaga, E.V. peakonsul Peeter Restsinski, Lembit Savi ja Kusta Hanimägi.
Vabadussõda kindlustas Eestile iseseisvuse.
Eesti Vabariigi aastapäeva ligiduses tuletatakse meelde k.a. 89 aastat tagasi võideldud ja võidetud Vabadussõda. Tavaline on, et tähistatakse Vabadussõja võidukat lõppu, kuid Lakewoodis on traditsiooniks tähistata selle algust ja sõja käiku ning saavutatud iseseisvust detsembrikuu alguspäevadel, seekord 2. detsembril.
Külalised saabusid Lakewoodi Eesti Ühingu (LEÜ) hubasesse kodusse, Eesti Majja, juba varakult. Külalisi võtsid vastu Elmar Koppel ja Viiu Vanderer. Meeleolu muusikat akordionil pakkus Aadu Rein. Baar oli avatud ja leti taga teenisid Andres Simonson ja Markus Maasikas. Saal oli dekoreeritud Ferdinand Rikka kava järgi, lauade dekoratsioonid olid Anita Pallopi poolt.
Aktuse avas LEÜ esimees Tõnu Vanderer ning tervitas õhtu külalisi temale omasse tagasihoidliku südamlikkusega. Lippude defilee oli korraldanud Katrin Pillion ja lippuriteks olid gaidid Lucee Karu ja Alexandra Pillion. USA hümni laulis sopran Luule Prima, klaveril Maria Star Zumpano. Avapalvuseks oli sõna praost Thomas Vagal, kes märkis, et sõda oli edukas, sest võideldi usus, lootuses ja armastuses Jumala ja oma isamaa Eesti vastu. Ta kutsus osalejaid austama langenud kangelasi ning ühinema mälestuslauluga “Hoia, Jumal, Eestit”.
Oma avasõnas mag. Enda Mai Holland keskendus olukorrale, et siin võõrsil viibival rahval, kuigi kaugel kodumaast, on midagi ühist. “Meil kõigil on juured Eestis. /…/ ühiselt armastame ja austame seda minevikku, just seda, mis on Eestiga seotud ja meile tähtis, kallis ja püha./…/ Need päevad, mida meenutame täna siin ühiselt, olid meie esivanematele täis hirmu, abitut ebakindlust teadmatuses. /…/ paljud ei uskunud Eesti võidusse …”, kuid siis tuli võit ja Eesti vabastati venelastest. “Olen eesti gaid, kelle tõotus on püha. Selle organisatsiooni tegevuses ja ettevõtteis kasvab ja süveneb meis ühistunne.” Ta märkis, et ühendus ja ühistunne on sisemine relv, mis teeb tugevaks. Ta kinnitas, et see eestlaste kogu, mis ka sellele aktusele oli kogunenud, ei lakka austamast oma esivanemate püüdlusi. Nad jäävad edasi ühendusse oma minevikuga, vaadates tulevikku ja toimides koos. Ühistunne viib meid kokku terve maailma eestlaskonnaga. “Oleme ühendavaks lüliks ja toeks üle terve maailma eesti diaspoora vaimsete sidemete hoidmisel ja tugevdamisel.” Enda-Mai Holland lõpetas oma avasõna gaidliku tõotusega: “Gaid ütleb: Ole valmis! ja teine vastab: Alati valmis!”
Eesti Vabariigi esindajana viibis kohal E.V. peakonsul USA-s Peeter Restsinski, kes tervitas Eesti Vabariigi nimel. Ta kinnitas, et Vabadussõja sangarite eeskuju ja armastus oma isamaa vastu on aidanud mitmeid põlvkondi ka hilisematel aastakümnetel võidelda Eesti vabaduse taastamise eest.
Ta tuletas president Pätsu kinnitavaid sõnu, et ükskõik missugused tuuled meie maast ka üle võiksid käia, ükski ei saa Eestit ja eesti rahvast lõplikult hävitada, ja õhutas osalejaid ja ka kõiki eestlasi: “Meie tänase ja tulevaste põlvkondade püha kohus on kindlustada vaba Eesti riigi kestmine, sest võitlus iseseisvuse ning vabaduse eest ei lõpe iialgi. Elagu Eesti Vabariik!”
Silmapaistvaid tegelasi Vabadussõjas tutvustas aktusekõneleja Priit Parming temale omase haaravalt kaasakiskuva kõnestiiliga ning fotode ja kaartidega, tuues kuulajatele mitmeid uusi detaile. Esitus sai tugeva aplausi ja kutsus publikut peaaegu spontaanselt laulma “Meil merivood on vabad”.
Lõppsõna ütles E.V. kaitseväe veteran Elmar Koppel, kes märkis, et peatselt jõuame Vabadussõja alguse 100. verstapostini. Praegu pole enam järel neid, kes Vabadussõjas võitlesid ja kelle peale eesti rahvas austusega vaatas. Hõredaks on ka jäänud nende read, kes on Eesti sõjaväe rajajad. Kuid Eesti sõdalane on läbi aegade olnud lahingutes silmapaistev, märkis Elmar Koppel, ja ta omab võime olukorda õieti arvestada.
Aktus lõppes ühiselt lauldud Eesti hümniga.
Pärast õhtusööki (sõdurisupp, võileivad, kohv ja kook) vaadati major Paul Maitla elulugu videofilmilt. Õhtu kokkadeks olid Lia Parming ja Tiina Rebane.
Tähtpäeva üldkorraldajaks oli Lakewoodi Eesti Ühing. Peakorraldus Priit Parmingu õlgadel. Kassas olid ülle Saluri ja Anita Pallop. Loterii peakorraldajaks oli Imbi Sepp ja kavalehed oli kujundanud Tõnu Vanderer ja reklaami muretsemise eest hoolitsesid Peep Saluri ja Priit Parming.
Oli ülendav õhtu ja sellest tänu kohalikule Eesti ühingule ning selle aktiivsetele liikmetele. Ühineme Lia ja Priit Parmingu tõotusega, et Vabadussõja lahinguväljadel võidetud võit on Eesti ajaloo tähtsaim sündmus.
Airi Vaga
Uus Eesti Peaskaut – skm. Rein Linask
 Möödunud sügisel toimusid Eesti Skautide Liidu juhtkogu – Keskbüroo – valimised Esindajate Kogu poolt. Valimised viis läbi Eesti Skautmastrite Kogu Kanada Koondis. Alates uuest aastast, asub Keskbüroo järgmised neli mandaataastat USA-s, koosseisuga peaskaut skm. Rein Linask ning liikmed skm. Allan Laupa, nskm. Agu Ets, nskm. Jaak Medvedev ja nskm. Viktor O. Vinkman. Põhikirja kohaselt kuulub ka Keskbüroo koosseisu eelnev peaskaut skm. Jaan Lepp.
16 aastat tagasi – aastal 1991 – võtsid Kanada skautmaleva liikmed Keskbüroo kohustused üle 8 aastat USA-s tegutsenud Keskbüroolt. Tavade kohaselt pendeldab Keskbüroo mehitamised erinevate riikides tegutsevate skautmalevate vahel. Kanadas oli lahkuv Keskbüroo kolmandat korda, esimene kord peaskaudiga skm. Aksel Salumets – aga 1955-1957, teine kord peaskautideks skm. Gunnar Mitt 1971-1974 ja skm. Jaan Lepp 1975-1978, ning kolmas kord skm. Egbert Runge 1991-2002 ja skm. Jaan Lepp 2003-2006.
Nende aastate jooksul on Kanada skautmaleva liikmetest tegutsenud Keskbüroos järgnevad juhid (sulgudes aastad): skm/skm. Jaan Lepp (24), Egbert Runge (16), Eino Kuris (16), Gunnar Mitt (11), Silver Kask (10), Ivar Nippak (8), Valter Piigli (8), Lembit Pihlberg (8), Peeter Kallaste (7), Lia Pikkov (4), Leo Puurits (4), Aksel Salumets (3) ja Heino Jõe (3) ning nskm/nskm. Margus Tae (8) ja Alar Petersoo (4) – kokku 134 juhiaastat.
Väis-Eesti skautide kesk-organisatsioon on teinud läbi mitmed muutused. Kohe peale Eestist põgenemist moodustati esimesed eesti skautüksused Rootsis skm. Olav Rebase poolt oktoobris 1944. Saksamaal organiseerus eesti skautlus peale II Maailmasõda 1945.a. skm. Herbert Michelsoni juhtimisel. Kuni 1947 aastani oli välis-Eesti skautlus Eesti Skautide Malevana tunnustatud Maailmabüroo poolt kui õigusjärgne Eestis tegutsenud skautlus. Kahjuks skautide Maailmakonverentsil 1947. aastal kaotasime need õigused. Loodi uus keskorganisatsioon Eesti Skaudid Paguluses, milline hiljem võttis omale nimeks Eesti Skautide Liit. Sellega on ka uus Kesk-büroo õigusjärgne eesti skautide juhtorgan, mille juured ulatuvad tagasi Eesti.
Peale taasiseseisvumist on Eestis tegutsev Eesti Skautide Ühing Maailma-büroo liige. Sügisel lahkus 9 aastat olnud peaskaut skm. Kristjan Pomm ja uueks peaskaudiks valiti skm. Siimon Haamer. Skm. Kristjan Pommi teeneid hinnati tema valimisega Eesti Skautide Ühingu auliikmeks.
Kõrgemaks võimuks Eesti Skautide Liidus on Esindajate Kogu, kuhu välis-Eesti skautmalevad valivad oma esindajad. Käesolevalt on liikmesmalevateks Kanada, Rootsi ja USA malevad. Oma ametkohustuste alusel kuuluvad ka Esindajate Kogusse malevate juhid, skautmastrite kogude esimehed, Keskbüroo liikmed ja endised peaskaudid.
Jaan Lepp, skm.
In Memoriam Selma Kissa
Selma on olnud mu eluaegne sõber, keda ma kohtasin esimest korda vene ajal Narvas 1941.a. Me olime siis koolitüdrukud. Tema oli ka mu õe Mirjami hea sõber. Ta oli juba siis väga aktiivne ja esines Tiina peaosaga “Libahundis” gümnaasiumi teatrietendusel.
Pärast sunnitud kodumaalt lahkumist 1944. a. ja läbi mitmete maade rändamist meie teed ristusid jälle pärast sõda 1950.a. Ameerikas. Siis ta oli juba leidnud endale tubli elukaaslase, kes oli väga edukas oma elukutse alal ja saavutas doktorikraadi oma akadeemilises taotluses. Neil oli kaks poega, kes samuti saavutasid akadeemilised kraadid, esimene arstiteaduses ja teine füüsika doktorina. Ja selle taga oli Selma. Et mitte oma perest maha jääda, tegeles ta maalikunstiga ja kirjutas raamatu, mis ilmus eesti ja inglise keeles. Viimane pidi valgustama ameerika inimesi meie maa ja rahva saatusest. Ta võttis osa eesti ühiskonna üritustest nagu rahvatantsust ja pidas sütitavaid kõnesid pidulikel kokkutlekuil.
Selma oli eluaegne õpilane, võttes osa ülikooli kursustest terve oma elu jooksul kuni viimase ajani. Viimati ta õppis itaalia keelt, mida ta ka minuga telefonil praktiseeris. Kuna mina olin elanud pärast sõda mõned aastat Itaalias, siis võisin tema itaalia keele oskusele anda hea hinnangu.
Olime viimasel ajal tihedas ühenduses telefonil. Ta oli alati elurõõmus ja arstide järelvalve all tunnistatud hea tervise juures. Seepärst poleks uskunud, et teda nii järsku enam ei ole. Lohutuseks järeljääjatele tohiksin veel avaldada tema viimase ütluse, et tema ei tahaks küll vanaks elada. Ei tea, kas see oli tema eelaimus või tema tõeline soov?
Jutta Tarien
Välisministeeriumis saab näha Tartu rahulepingu originaaliga
Reedel, 2. veebruaril, Tartu rahulepingu sõlmimise 87. aastapäeva raames avab välisminister Urmas Paet välisministeeriumis näituse, mille keskmes on Tartu rahulepingu originaal ning täismõõdus koopia piirikaardist.
Näitus on koostatud Riigiarhiivis säilitatavate välisministeeriumi arhivaalide põhjal.
Näituse avamisel osaleb sõnavõtuga ka riigiarhivaar Priit Prisko.
Tartu rahulepingu originaali on kõigil huvilistel võimalik näha kuni 16.veebruarini. Näitus on külastajatele avatud 5. veebruarist kuni 2. märtsini tööpäeviti kella 12.00 kuni 14.00. Külastamiseks palume end eel-registreerida telefonil 6 377 380 või e-posti teel [email protected].
VM
Putin on valmis Tõnismäe säilmed Venemaal vastu võtma
Venemaa president Vladimir Putin taunis 1. veebruaril Tõnismäe pronkssõduri teisaldamise kava ja teatas, et on valmis Tõnismäele eeldatavasti maetute säilmed Venemaal vastu võtma.
“Ma leian, et see on absoluutselt lühinägelik poliitika, rahvusäärmuslik, mis ei võta arvesse natsismivastase võitlusega seotud ajalugu ega arvesta tänast reaalsust,” ütles Putin Interfaxi teatel oma iga-aastasel pressikonverentsil Kremlis Tõnismäe pronkssõduri teisaldamiskava kohta.
Riigipea teatas, et Venemaa on valmis mälestusmärgi likvideerimisel säilmed oma territooriumile viima. “Kui asi jõuab mälestusmärgi mahavõtmiseni ja meie sõdurite pühade säilmete ümbermatmiseni, siis oleme valmis tegema tänasele Eesti juhtkonnale ettepaneku matta nad Venemaa föderatsiooni territooriumile,” ütles Putin. President lisas, et Baltimaades elavad Teise maailmasõja veteranid, kellelt tuleks samuti küsida, kas nad peavad õigeks ühise natsismivastase võitluse mälestusmärgi viimist Venemaa territooriumile. Putin viitas samas, et on nõus nende veteranidega, kes räägivad vajadusest pöörata tähelepanu ka Venemaa territooriumil asuvatele Saksa sõdurite matmispaikadele.
VES/BNS
Eestisse tuleb USA abivälisminister Rosemary DiCarlo
Järgmisel nädalal Tallinnas toimuval Aadria ja Balti harta riikide välis- ja kaitseministrite kohtumisel esindab USA riigidepartemangu abivälisminister Rosemary DiCarlo, kes vastutab lõunapoolse Kesk-Euroopa eest.
5.-6. veebruaril toimuvale kohtumisele on kutsutud Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Leedu, Läti, Makedoonia, Montenegro, Serbia ning Ameerika Ühendriikide välis- ja kaitseministrid.
Välisministeeriumi pressiesindaja ütles, et ürituse raames toimuvatel mitmepoolsetel kohtumistel räägitakse Lääne-Balkani regionaalsetest julgeolekuküsimustest ning nende mõjust Euroopa julgeolekule laiemalt.
Kõne all on ka NATO liikmesuse tegevusplaaniga liitunud Lääne-Balkani riikide ehk Albaania, Horvaatia ja Makedoonia senised tegevused ning edasised arengud NATO liikmesuse saavutamisel. Veel võetakse arutusele NATO Riia tippkohtumisel rahupartnerlusprogrammiga ühinema kutsutud Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ning Serbia kavad ja ootused koostööks NATO-ga.
VES/BNS
Venemaa suhtumisest Eestisse
Kaitseuuringute Keskuse direktor ja ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Kadri Liik. EPL
Seoses Venemaa ägenenud Eesti-vastaste propagandarünnakutega vastas 24. jaanuaril Postimees Online’i lugejate küsimustele Kaitseuuringute Keskuse direktor ja ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Venemaa-ekspert Kadri Liik
Kas meil on põhjust Venemaad karta? Kui ei ole, siis milleks meile nii suured kaitsekulutused?
Venemaad ei ole põhjust praegu otseselt karta, aga muret tundma peaks seal toimuva pärast küll. Otsest sõjalist ohtu Venemaa poolt praegu ei ole, ent seal süvenev autoritarism ning ksenofoobia tähendavad, et meeldivat ja demokraatlikku naabrit Venemaast niipea ei saa. Riik, mis liigub sellist arenguteed, on küllaltki ennustamatu, tema puhul tuleb valmis olla ka üsna halbadeks arenguteks.
Ent nagu öeldud, otsest sõjalist ohtu praegu ei ole. Kaitsekulutusi aga vajab Eesti nii selleks, et oma armeed üles ehitada – sest armee meil ju peab olema ning 15 aastat tagasi alustasime selle loomist sisuliselt nullist, seega investeerida on palju – kui ka selleks, et osaleda NATO operatsioonidel, näiteks Afganistanis. Lähis-Idas toimuv puudutab minu hinnangul meie julgeolekut väga otseselt, arvamus, et me oleme seal lihtsalt tänuvõla tõttu USA ees, on väga ekslik.
Kui kaugele võib Venemaa oma propagandarünnakutega minna? Mis on Vladimir Putini põhieesmärk? Mis meid veel sealt ees ootab?
Venemaa propagandarünnaku motiive ei olegi kerge selgitada. Minu arvates on tegu seguga ratsionaalsetest kaalutlustest ning ülekeevatest emotsioonidest. Ratsionaalseid seletusi võib otsida seostest valimistega – nii Eestis kui Venemaal on sel aastal valimised ning pole välistatud, et pronkssõdurist tahetakse teha sõdurit ka valimisvõitluses. Ent kaugelt olulisemaks pean ma emotsionaalset poolt.
Meenutagem lähiminevikku: perestroika ajal ju leidsid eestlased Vene intelligentsis endale liitlasi, kellega koos hakati rääkima ajaloost nii nagu see oli ning loodeti mineviku koledusi hukka mõistes ja seljataha jättes demokraatlikku tulevikku ehitada. Eestis see ongi õnnestunud, ent Venemaal tuli demokraatia ja majanduskasvu asemel suur kaos. Praeguseks on venelased kaotanud usu demokraatiasse ja turumajandusse, nad ei tea, et see, mida nendele demokraatia pähe pakuti, ei olnud see õige asi ning ka turumajandus toimib mujal hoopis teistel alustel kui Venemaal. Nad on kibestunud; ning mujalt ideaale leidmata klammerduvad oma mineviku külge. Putini ajalookäsitlust vaadates – ta ju püüab ühendada Vene ajaloo erinevaid perioode, tsarismi ja bolshevismi, aga ta ühendab neid suurriikluse ja imperialismi-ideoloogia baasil. Just suurus ja võimsus on see, mis Venemaa vastuolulisest ajaloost Putinile kasutamiskõlblik näib. Ning isegi Putinist sõltumata, võit teises maailmasõjas on püha praktiliselt kõigile venelastele, nad klammerduvad selle külge ning ei suuda möönda, et sellega kaasnevad ka vähem auväärsed aspektid: näiteks sõja esimestel aastatel, pärast Molotovi-Ribbentropi pakti, oli ju NSV Liit sisuliselt Natsi-Saksamaa liitlane, seda kuni 1941. aasta juunini. Või siis Stalini roll – NSV Liit ei võitnud ju sõda mitte tänu Stalinile, vaid temast hoolimata. Mõne teise riigijuhiga, kes ei oleks sõja eel oma kõrgemat ohvitserkonda ära tapnud, oleks NSV Liidu kaotused võinud olla hulga väiksemad. Ent vähesed venelased tahavad sellest mõleda, nad tunnevad ennast oma tänapäevas sedavõrd ebakindlalt, et peavad minevikku ilustama, nad ei suuda taluda mingit ambivalentsust selle juures. Ning see ongi koht, kus meie neile jalgu jääme – oma suhtumisega pronkssõdurisse, aga ka oma ajaloonägemusega üldiselt õõnestame me nende nägemust. Kuna nad sisimas tunnetavad, et nende ajalooversioon on nõrk, siis kaitsevad nad seda raevukamalt. Kes on oma tões kindel, see ei pea seda vihaselt ja jalgu trampides kõigile peale suruma. Tõestada on vaja ikkagi tõde, mis omil jalul ei seisa. Ning siit see nende viha: nad lihtsalt püüavad jõuga meile oma ajaloonägemust peale suruda.
Mis veel ees ootab – ma arvan, et ega palju hullemaks minna ei saa. Propagandasõda on jõudmas haripunkti, see kestab veel mõnda aega, ent kui pronkssõdur tõesti ära liigutatakse ja asi sellega faktilise lahenduse leiab, siis vaibub ka kära. Sanktsioonidesse, millega nad ähvaradavad, ma ei usu – pole just palju, mida Venemaa saaks selles vallas teha. Ent väiksemaid ebameeldivusi, nagu näiteks kilomeetrite pikkused piirijärjekorrad, võib küll oodata.
Kas on võimalik, et Venemaa soovib oma praeguse poliitikaga saavutada seda, et kõik endised NL riigid liituksid Venemaaga? Või on tegemist lihtsalt suure raha väljapressimisega? Venemaa gaasipoliitika viitab küll sellele, et tahetakse näha endisi NL’i vabariike Venemaa osana. Samas ma tean,et siinsed venelased ise ei taha taas liituda Venemaaga.
Ma ei ole kindel, et Venemaa tahab endise NSV Liidu faktilist taastamist. Küll aga näib Moskval olevat mingi psühholoogiline vajadus tajuda sellise taastamise võimalikkust. Nad tahavad kontrolli endise NSV Liidu vabariikide üle – nii majanduslikku kui poliitilist kui vaimset. Nad nagu ei suuda leppida, et naabrid on iseseisvad riigid, kellel on oma huvid ja kes ajavad oma asju.
Samas on Moskva poliitika muidugi lapsik. Naabrite huve respekteerides võidaksid nad endale ju tegelikult märksa enam sõpru. Praegu on nad läinud tülli isegi Valgevenega!
Kui erinev on Eesti kuvand Venemaal praeguseks hetkeks sellest, millist me ise siin teame? Kas lihtne venelane tõepoolest usub, et me siin oleme kõik natsid, hitlerlased ja fashistid?
Ega meist hästi ei arvata, kahjuks. Vene propaganda töötab väga võimsalt ning erienvalt nõukogude propagandast inimesed seda ka usuvad – vähemalt praegu veel. Ning ka vene ajakirjandus on iseseisvuse kaotanud. Kui 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses oli veel mõtet kutsuda Vene ajakirjanikke Eestisse, et nad ise näeksid, mis siin toimub ja seda kajastaksid, siis praegu on see üsna lootusetu. Üleriiklikud telekanalid midagi Eesti suhtes positiivset või mõistvat ekraanile lihtsalt ei lase. Ning need vähesed kirjutavad või raadioajakirjanikud, kes midagi mõistlikku julgevad kirjutada, nemad üldist voogu ei väära.
Nii et jah, paljud arvavad, et me ülistame natsismi, kiusame venelasi ning teeme seda kõike meelega, Moskva ärritamiseks. Seda, et me elame oma elu ja ajame oma asju Moskvale mõtlemata, ei usuta.
Igor Gräzini väitel ei suple Venemaa mitte gaasi-nafta ülekülluses, vaid otse vastupidi: gaasi müüakse läände sisetarbimise arvelt, lisaks ostetakse sisse ja müüakse edasi Kesk-Aasia riikidest pärit toodangut. Kuidas kommenteerite? Kas siis jutt Venemaa gaasivõimsusest on meediamull?
Vene gaasimajanduse raskused tulid ju ilmsiks aasta tagasi talvel – külmal ajal jäi gaasi puudu. Sisetarbimine tõesti kannatas. Ning Kesk-Aasia toodangut müüb Venemaa samuti, see on ka sulatõsi.
Üldhinnangut Venemaa gaasivõimsusele on aga raske anda. Selleks peaks teadma Venemaa gaasivarude tegelikku suurust, nende kättesaadavust, gaasitööstuse infrastruktuuri olukorda ning sellesse tehtavate investeeringute suurust. Mitmed neist andmetest on teadmata (nagu varude suurus – alati võib ju juurde leida!) ning mitmes teises aspektis peame lihtsalt uskuma Moskva sõnu.
Tõenäoliselt võib siiski öelda, et Venemaa on maailma gaasituru gigant, kuigi mitte igas aspektis nii võimas ja operatiivne kui ta ise paista laseb.
JÄRGNEB
Riina Kionka sai Javier Solana eri-esindajaks inimõiguste alal
Riina Kionka. Foto: Postimees
EL-i välispoliitika juht Javier Solana nimetas Eesti välisministeeriumi kunagise asekantsleri Riina Kionka 29. jaanuaril oma eriesindajaks inimõiguste küsimustes.
Kionka on sündinud Detroidis, Michigani osariigis USA-s. 1983. aastal lõpetas ta Michigani ülikooli rahvusvaheliste suhete ning saksa keele ja kirjanduse alal.
1986. aastal sai ta rahvusvaheliste suhete magistriks Columbia ülikoolis, kus tänavu kaitses ka doktoritöö ÜRO, Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni ning Euroopa Nõukogu mõjust Eesti rahvuspoliitikale aastail 1988-1999.
Kionka on töötanud Raadio Vaba Euroopa analüütikuna Münchenis. Alates 1993. aastast oli ta ametis välisministeeriumis, algselt poliitika planeerimise ning seejärel 1995. aastast poliitikaosakonna juhatajana.
2000. aastal nimetas president Lennart Meri Kionka Eesti suursaadikuks Saksamaal.
2005. aasta suvel asus Kionka tööle Solana alluvuses olevasse Euroopa Liidu nõukogu sekretariaadi peadirektoraati, kus tegeles nii transatlantiliste suhete kui ka inimõigustega.
Kionka on abielus ja tal on kaks last.
Riina Kionka ütles Eesti Päevalehele, et tema valimine on hea märk ennekõike neile kümnele riigile, kes ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal, kuid kelle hulgast polnud siiani Solana meeskonnas ühtegi inimest.
Kionka ei uskunud, et tema valimine võiks mõjuda Venemaale punase rätikuna, kuna Venemaa on Eestit aastaid süüdistanud siinse vene vähemuse õiguste rikkumises.
“Venelastel võiks olla hoopis hea meel – mul on ju sel teemal isegi doktoritöö kaitstud,” märkis Kionka. Tema doktoritöö käsitles rahvusvaheliste organisatsioonide mõju sisepoliitikale, eriti kodakondsuse ja julgeoleku suhetele Eestis. Lähitulevikus on Kionka sõnul kõige pakilisem töö oma meeskonna kokkupanek.
Ameerikas Detroitis sündinud Kionka tuli Eesti välisministeeriumisse tööle 1993. aastal. Kui 2002. aastal hakkas tollane välisminister Kristiina Ojuland Indrek Tarandit kantsleriametist lahti kangutama, asus Kionka Tarandit kaitsma. Kui Kionka 2005. aastal välisministeeriumist pettununa lahkus, kritiseeris ta Eesti Ekspressis teravalt Ojulandi, võrreldes viimase juhitavas asutuses töötamist Siberis olekuga.
Vastates küsimusele, kas temast sai eile kõige mõjukam Eesti naine maailmas, puhkes Kionka naerma ja pakkus, et selleks naiseks võiks endiselt olla tippmodelli ametit pidav Carmen Kass.
VES/BNS/EPL
Tallinna juures sõitis tanker karile
Neeme Järvi kontsert
Novembri lõpus said muusikasõbrad nautida järjekordset NJ Sümfooniaorkestri (NJSO) kontserti Neeme Järvi juhatusel. Üldnime “Fire and Serenity” all esitati kolm helitööd:
Edward Grieg: “Peer Gynt’i süit nr. 1”, op.46.
Max Bruch: “Scottish Fantasy” viiulile ja orkestrile, op. 46.
L. v. Beethoven: Sümfoonia nr. 4, op. 60.
Henrik Ibseni näidendile “Peer Gynt” kirjutas Grieg saatemuusika aastal 1867. See tegi Griegi üleöö kuulsaks. Kui esialgses versioonis oli vaid 12 numbrit, siis Grieg lisas neile aastatega juurde, kuni arv peagu kahekordistus. Sellest materjalist koostas helilooja kaks süiti orkestrile, nr. 1 ja 2. Süit nr. 1 koosneb neljast palast: “Hommik”, “Ase surm”, “Anitra tants” ja “Mäejumala lossis (Trollide tants)”.
Nendest neljast osast kõige paremini kõlasid “Ase surm” ja “Anitra tants”, eriti esimene. Siin valis Järvi tavalisest kiirema tempo, mis aga oli ootamatult mõjuv. Otsisin mõnda aega põhjust, kuni taipasin, et muusika sammus täpselt inimese rahuliku hingamise taktis. See andis tabavalt edasi helipildi meeleolu, rõhutades surmaeelset rahu, surma traagika asemel. Alles päris lõpus, viimaste hingetõmmete ajal, aeglustus tempo veidi, aga mitte palju. Suurepärane tõlgitsus!
Sama meeldiv oli “Anitra tants”, mis hõljus kergelt-sujuvalt. “Hommik” oma päikesetõusuga oleks võinud olla pehmem, lüürilisem. “Trollide tants” teatavasti algab aeglaselt ja müstiliselt ning kiireneb siis tormiliseks keeriseks. See aspekt tuli hästi esile, kuid alguses jäid kahvatuks kontrabassid ning lõpus, haripunktil, kõlasid vaskpillid liiga karedalt.
M. Bruchi (1838-1920) neljaosaline teos sisaldab rea shoti rahvamuusika elemente ja seetõttu on harfil kohati sama kandev osa kui viiulil. Mitmes kohas mängivad nad duetti. Bruch kirjutas “Fantaasia” omaaegse hispaania viiulivirtuoosi Pablo de Sarasate jaoks ja virtuoositükk ta tõesti on. Eriti sädeleb tehniliste tulevärkidega teose neljas osa – Allegro guerriero. Viiulisoolot mängis lootustandev 16-aastane Betty Zhou. Habras neiu valitses oma instrumenti tehniliselt laitmatult. Kohati oli viiuli toon veidi nõrk ja siin-seal puudus tõlgenduslik sügavus, kuid need tulevad aastatega. Eeldused edukaks kontsertkarjääriks on noorel viiuldajal aga täielikult olemas.
Kava teises pooles esitas Järvi Beethoveni 4. sümfoonia (1806). Beethoveni juures on huvitav, et kõik ta paarituarvulised sümfooniad (esimest välja jättes), seega 3. (“Eroica”), 5. (“Saatus”), 7. ja 9. (“Koorisümfoonia”), on kas traagilise või vähemalt tõsise kallakuga. Neis peegeldub sügavam mõtisklus elu ja olemise üle. Seevastu paarisarvulised – 2., 4., 6. (“Pastoraal”) ja 8. – on loomult nagu päikeselised, muretud puhkehetked tõsiste eluperioodide vahel. On teada, et Beethoven kirjutas 4. sümfoonia ajal kui ta juba töötas 5. sümfoonia kallal. Võib arvata, et helitöö oli emotsionaalseks vastukaaluks 5. sümfoonia heitlustele. Teost iseloomustab värskus, lihtsus ning traagiliste motiivide puudumine. Lühike, mazhoori ja minoori vaheldumisega sissejuhatus annab peagi maad esimese osa, Allegro vivace, sädelevale helikeelele. Ettekandelt eriti nauditavad olid kolmas (Menuetto – Allegro vivace) ja neljas (Allegro, ma non troppo) osa, mis hiilgasid tehniliselt puhta ettekande ning kaasakiskuva tõlgitsusega.
Raul Pettai
Eesti kauneimad raamatud näitusel
2006.a. Kuldraamat.
Rahvusraamatukogu andis Kuldraamatu eripreemiad kujundaja Tiit Jürnale ja illustraator Juss Pihole.
Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis on avatud eelmise aasta 25 kauneima Eesti raamatu ja viie kauneima Eesti lasteraamatu konkursi võidutööde näitus, kunstnikele anti kätte ka diplomid.
Konkureerisid 143 teost 68 kirjastuselt ning 34 lasteraamatut 17 kirjastuselt, mis on välja antud aastal 2006 ning mille kujundanud ja illustreerinud eesti kunstnikud. Valitud raamatuid pingeritta ei seatud, need on ühtviisi kaunid, teatas Urve Pals rahvusraamatukogust.
Neljandat aastat andis Rahvusraamatukogu välja eripreemia Kuldraamat, mille tänavu pälvisid Tiit Jürna Mai Levini raamatu “Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud” kujundamise ning Juss Piho lasteraamatu “Suurtelt väikestele” illustreerimise eest.
Konkursi korraldasid Eesti kujundusgraafikute liit, rahvusraamatukogu, Eesti kirjastuste liit ja Eesti vabagraafikute ühendus. Zhürii tööd juhtis Tiina Tammetalu, lasteraamatute konkursi zhüriid Viive Noor.
Paberifirma MAP tunnustas eripreemiaga kauneimaid nende paberil trükitud raamatuid. Need on Tiit Jürna kujundatud raamatud “Subbi. Olev Subbi maalid” ja “Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud. Samuti Enno Piiri kujundatud Eesti Veneetsia arhitektuuribiennaali ekspositsiooni tutvustav köide “Joint Space”.
EPL
Idaranniku Eesti Küla Simman ehk IREKS 2007
28. aprillil 2007.a. korraldab Washingtoni eesti rahvatantsurühm “Pillerkaar” Idaranniku Eesti Küla Simmani ehk IREKS-i. Esinema on kutsutud rahvatantsijad Tallinnast, “Kungla” Torontost, “Saare Vikat” New Yorgist, Baltimore Eesti Kooli lapsed, Lakewoodi seenioride rahvatantsurühm ja Leedu rahvatantsijad ning puupilliorkester. Simman (IREKS) toimub Herndon Virginias Washington-Dulles corridor-i lennujaama ja hotellide lähedal.
Kutsume eestlasi ja teisi baltlasi rahvalaulu ning rahvatants ettekannet vaatama! Pakume kuulamiseks oma keelpilliorkestri improviseeritud esinemist, kus meiega koos mängivad ka lätlased ja leedulased. Kõigile, kes ennast noorena tunnevad, on kavas korraldada mõned vanad eesti rahvalikud mängud. Pärast eeskava õhtusöök, suupisteks ka eesti pirukad.
Piletite ja hotellikohtade hinnad ning tellimine Pillerkaare veebilehel: http://pillerkaarwdc.com/
Kiirematele ostjatele hotellikohad odavama hinnaga!
Anu Oinas
Pillerkaare juht ja IREKS-i korraldaja
Dear reader,
Due to publication deadlines, we are unable to provide you with an overview of this week’s paper. We apologize for the inconvenience. Thank you.
Estonian Foreign Minister Supports Moderate Forces in Palestine
ER – Estonian Foreign Minister Urmas Paet said moderate political forces of Palestine should be supported to regulate the Middle East conflict.
Paet met with Israeli Foreign Minister Tzipi Livni and discussed with her bilateral relations and the situation in the Middle East and Iran.
The two foreign ministers expressed satisfaction with the state of bilateral relations. Both found, however, that although the two countries’ contractual basis was good, it would be necessary to sign treaties on the avoidance of double taxation and on social insurance.
Paet extended to the Israeli foreign minister an invitation to visit Estonia and Livni accepted the invitation.
Livni explained at the meeting Israel’s positions on regulation of the Middle East conflict. Both agreed that it was necessary to support moderate political forces of Palestine.
Paet said the international public could work more effectively if Palestine recognized the state of Israel. “Talks can be opened when partners recognize each other,” said Paet, adding that the EU must support moderate political forces led by Mahmoud Abbas.
Livni expressed concern that the arms embargo as required by the UN resolution 1701 is not fully observed on the Lebanese-Syrian border. Paet underlined that Estonia supported the full implementation of the resolution, including the arms embargo. “The sovereignty, independence and territorial integrity of Lebanon must be ensured,” said Paet and expressed the hope that efforts by the Lebanese prime minister would lead to the restoration of order and stability
Paet also visited the biggest Israeli investment company IDB Group and met with former residents of Estonia now living in Israel.
Gulag 113 Captures Horrors of Soviet Labor Camps and War
VES — “Life in Labour Camp 113 was so terrible.So many people died… such a murderous regime, with complete disregard for human life. Never was there a sense of freedom, until I arrived in Canada. Thank God I’m here today… alive.” So begins the story of 89-year old Eduard Kolga, who returns to retrace a chilling journey that began for him in 1941.
Documentary filmmaker Marcus Kolga, who is Eduard Kolga’s grandson, wrote, directed, and produced this gripping documentary that begins in Estonia and traces the journey deep into Russia and Gulag 113. Combining archival footage and photography from many sources both Estonian and Russian, Mr. Kolga recreates a dark period in the history of not only Estonia but also Russia.
“I wasn’t aware of my grandfather’s horrifying story until I was in university. The entire ordeal and the associated memories were very difficult for him so it wasn’t easy for him to talk about it,” says Marcus Kolga on the website for the film. “When I first approached him with the idea of retracing his journey to the GULAG and the escape on film, he hesitated; he didn’t believe that his story was any more or less extraordinary than any of the other hundreds of millions who suffered in the Soviet labour camps. However, I told him that the film might help in raising awareness about the 25% of Baltic people that the Soviets either killed or removed in 1939-41, and he immediately agreed.”
The documentary gives a very brief overview of the history of Estonia, as well as the circumstances leading to the Molotov-Ribbentrop pact and the subsequent invasion of Estonia by the Soviets.
Using interviews, a narrative voice-over, as well as the recollections of Eduard Kolga, a sad tale is told. As a young, married man, Mr. Kolga fled into the forests rather than be conscripted into the Soviet army to fight the Germans. But threats to his family and his farm forced him to reconsider, and he joins 50 000 other Estonia men in what the Soviets would call an “evacuation of resources.” Rather than be given guns to fight, the men were dispersed throughout the Soviet Union to work in labor camps.
Mr. Kolga’s journey to Gulag 113 is then traced. After having their identification papers taken away and effectively being “reduced to the status of livestock,” Mr. Kolga and the other men are marched into freight cars. Eventually he ends up in a labor camp, where the men are able to fulfill their quotas and eat their promised rations. As a response, the Soviets increase the quota required for full rations, and an inverse response takes place – a common tactic in Soviet labor camps. Without adequate nutrition production suffers, which affects the amount of food that is given.
Mr. Kolga escapes, only to be turned in and returned to the camp.
From here, the harrowing journey takes him further north, to the town of Kotlas, which is shown as a major transit center for labor-camp inmates during the Soviet system. Local historians are interviewed to give an overview of what occurred.
Mr. Kolga’s journey does not end there, though. Still wearing their summer clothes, many fall victim to the hard, Soviet winter. The mass graves of the fallen is shown as it appears today.
Mr. Kolga survives, and is eventually drafted to fight. But the training camp he is transported to is not much better, as thousands continue to die. Battling the Nazi army in winter, though, is not much better, and Mr. Kolga’s division was ordered to fight in the battle at Velikie Luki, one of the harshest battles of the war. In a brave moment, Mr. Kolga deserts the army and escapes behind the German lines, only to be critically wounded. When he finally recovered, Mr. Kolga was met with probably the only pleasant moment in his life – his wife had given birth to twin sons.
The compelling and moving documentary is available on DVD, and helps to document a dark period in the history of Estonia and Russia that deserves much more investigation and discussion.
Realworld pictures, the company which released the film, maintains a comprehensive website at http://www.
realworldpictures.ca/ which includes additional information and resources for people interested in learning more.
Folk dancing festival brings dancers together
VES — Folk dance group Pillerkaar will be joined by their fellow dancers from New York, Baltimore, and Lakewood, as well as groups from as far away as Toronto and Estonia, at IREKS 2007. Even a Lithuanian group Jore, joins in the festival, named in Estonian the Ida Ranniku Eesti Küla Simman [East Coast Estonian Folk Festival].
The event, to be held in Herndon, Virginia, will feature exciting performances of folk dancing, as well as a buffet dinner. The main organizer, Pillerkaar, is joined by Kandali, from Tallinn, Kungla from Toronto, Saare Vikat from New York, the Baltimore Estonian School, the Lakewood folk dancers, and the Lithuanians.
Adriatic-Baltic-Atlantic Meeting of Ministers of Foreign Affairs and Ministers of Defence
EMFA — The Adriatic-Baltic-Atlantic Meeting of Ministers of Foreign Affairs and Ministers of Defence will take place on the 5th and 6th February in Tallinn, Estonia.
In 1998 the Baltic States and the USA signed the Baltic Charter, which purpose was to recognize the Euro-Atlantic endeavors of the Baltic States. Adriatic Charter, signed in 2003 by Albania, Croatia, Macedonia and the USA, has similar content and purpose as the Baltic Charter.
Foreign and Defence Ministers from Albania, Bosnia and Herzegovina, Croatia, Lithuania, Latvia, Macedonia, Montenegro, Serbia and the USA have been invited to the Adriatic-Baltic-Atlantic Meeting.
VES will bring you more coverage following the conference
Senator Richard Lugar to Speak at JBANC Conference
Washington, DC (JBANC) — The Joint Baltic American National Committee (JBANC) is pleased to announce that Senator Richard Lugar of Indiana will be special lunch speaker and 2007 Baltic Democracy Award recipient at its Conference on Energy Security and Baltic-Russian relations to be held February 10, 2007 in Washington, D.C. Senator Lugar, ranking Republican member of the Senate Foreign Relations Committee, who recently spoke at the NATO Summit in Riga, will address issues concerning the Baltics.
Also added to the conference lineup is Cannes Film Festival award-winning filmmaker Andrei Nekrasov. Nekrasov, involved in projects documenting communism’s fallout, has recently been in the news due to his close friendship with Alexander Litvinenko, the Russian dissident/former spy, murdered by radiation poisoning. Litvinenko’s last words were spoken to Nekrasov, who was at his bedside in London when he died.
As previously announced, Lithuanian President Valdas Adamkus will make a keynote address to the morning session of the conference assessing the energy situation in the Baltics and its geopolitical ramifications.
The conference begins Friday, February 9, with a briefing by four U.S. government officials from the State Department, National Security Council and Department of Defense, to be followed by a Baltic documentary film showcase and reception at the Woodrow Wilson Center in the Reagan building.
Saturday’s panels are focused on energy security, energy alternatives, Russian-Baltic relations, and remembrance of the victims of communism, and include experts from the Hudson Institute, Heritage Foundation, Holocaust Museum, Jamestown Foundation, CSIS, along with the European Commission, and the three Baltic countries.
Admission to the two day conference is $125.
For program information and registration, see http://jbanc.org, or call JBANC at 301-340-1954.
|
