|
Hakatakse taastame Tartu Pauluse kirikut
Elias Saarineni 1911.a. projekteeritud Tartu Pauluse kirik on oluline ehitusmälestis nii Soome kui Eesti arhitektuuriajaloos. Tegemist on terves maailmas ainsa Saarineni Soome-perioodil ehitatud kirikuga, mis on säilinud tänaseni.
“Tõrjutud mälestused” linastub NY Eesti Majas
Soomes elava eesti ajakirjaniku Imbi Paju perekonnamälestustel põhinev dokumentaalfilm “Tõrjutud mälestused” räägib kahe noore tüdruku (autori ema ja tema kaksikõe) kasvamisest staliniaegse terrori tingimustes.
Filmi algul ütleb Imbi Paju, et teda ajendasid seda lugu jutustama tema ema hirmu-unenäod, mis teda lapsena ikka ja jälle üles äratasid. Imbi Paju sõnul on tema ema ja tädi lugu “kogu Eesti ühiskonna väljarääkimatuse lugu”.
Vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kas seda filmi oli raske teha, vastas Imbi Paju ühes intervjuus: “Tagakiusamine polnud ai-nult küüditamine – see toimus näiteks inimeste sildistamise kaudu bandiitideks, terroristideks, kulakuteks, rahvavaenlasteks… See toimus inimeste omandi röövimise kaudu, füüsilise ja psüühilise vägivalla abil.
Terrori hirmus jätsid inimesed valusad asjad välja ütlemata, terrori hirmus ei näidatud üles kaastunnet.
Just seetõttu oleme praegu majanduslikult pragmaatilised või käitume enesehävitajalikult (alkoholism, perede hülgamine, perekultuuri nõrkus), sest meie valust pole keegi hoolinud – kõige vähem meie ise. Meis on palju viha ja frustratsiooni.
Me ei näita välja tundeid. Meie solidaarsuse kogemus on nõrk ja meile meeldib ikka kedagi teist süüdistada.
Jah, kõige selle taustal oli seda filmi raske teha.
Imbi Paju õppis Helsingi Ülikoolis ja töötab juba aastaid Soomes, tehes kaastööd eesti suurematele päevalehtedele ning kirjutades ühiskonna-ja kultuuriteemalisi kolumne nii Eesti kui Soome ajakirjanduses. Imbi Paju on teinud ka dokumentaalfilme ja telesaateid.
Film “Tõrjutud mälestused” on Eesti ja Soome koostöö, põhilised rahastajad olid Soome riigitelevisiooni YLE TV2 dokumentaalfilmide projekt ja Soome Filmi Sihtasutus, Eesti Filmi Sihtasutus ning Kultuurkapital. Filmi on näidatud Soomes ja Eestis, kus see on tekitanud suurt huvi ning film on saadetud ka Prantsusmaale kahele festivalile.
New Yorgi Eesti Majas korraldab filmilinastuse reedel, 17.veebruaril kell 6.30 EV New Yorgi Peakonsulaat.
Järgmisel päeval, 18.veebruaril kell 5 pl korraldab Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges kohtumisõhtu filmi autori Imbi Pajuga, siis on huvilistel võimalus ise filmi loojaga vestelda ning talle küsimusi esitada.
Oodatud on kõik!
VES
New Yorgi eesti seeniorid “reisisid” Musta mere äärsetes maades koos Eha McDonnell’iga
Jaanuarikuu viimasel teisipäeval ja kuu viimasel päeval tulid New Yorgi seeniorid oma järjekordsele koosviibimisele New Yorgi Eesti Majja. Perenaised, prouad Vahar ja Keskküla olid aegsasti lauad linadega katnud, saiad lauale asetanud ja ootasid Eesti Maja koka poolt valmistatud võileibu, mis saabusid peatselt.
New Yorgi Eesti Seenioride Keskuse kokkutulekutest osavõtt on kahanenud, kuid need, kes kokku tulevad, saavad kogeda rõõmu ja omavahelist sooja sõprust.
Pärast esinaise Laine Tigase tervitust pidas praost Vaga paljusid puudutava sõnavõtu ning alguspalvuse.
Programmis järgnes tuntud maailmareisija Eha McDonnelli ettekanne ta viimasest reisist Musta mere äärsetesse maadesse. Reis toimus ilusal Holland America firma reisilaeval “Princendam”, mis oli kõrge tasemega nii oma köögi poolest kui ka meelelahutuslikust küljest.
Reis algas Ateenast, kuhu väike reisigrupp lendas USA-st Amsterdami kaudu. Laevaga sõideti läbi Dardanellide väina, mis ühendab Egeuse mere Marmaraga ja jätkati mööda Bosporuse väina Istanbuli. Istanbulis tutvuti huvitavate türgi vaipadega,tehti sisseostusid ja nauditi kaupmeeste külalislahkust. Istanbulist jätkati laevaga sõitu Musta mere poole. Peatuti Bulgaaria rannalinnas Nesseburis. Kõneleja märkis, et Bulgaarias on paljud vanad kommunistid kohtadel. Bulgaaria jättis reisijatele vaese ja viletsa mulje. Siis oli järjekorras Constanta, Rumeenia, kus selgus, et seal kauba tegemiseks polnud ei dollarid ega eurod kõlblikud. Ka Rumeeniast jäi vilets mulje, kirjeldas kõneleja.
Odessa linn Ukrainas paistis huvitav, kuigi seal on okupatsiooni tulemusena palju venelasi. Odessa on tuntud suvituslinnana ja kuulus oma sanatooriumide poolest. Arhitektuuris annab tooni 19. sajandi itaalia ja prantsuse arhitektide looming. Majad on ilusad ja tänavaid palistavad suurelehelised 100-aastased sükamooripuud. Duke de Richelieu kuju juurest langeb lai, 192-astmeline trepp 455 jalga alla sadamasse. Endise parteihoone ees tõusis kõrgele hiigelsuur Lenini kuju, mis oli kõnelejale ‘kui punane rätt härjale” ja see ütlebki kõik.
Sevastoopoli sadamas loksuvad Ukraina ja Venemaa laevad. 1997.a. sõlmitud kokkulepe kohaselt saab Venemaa sadamasse jäänud laevadest endale 80%, kuid laevad on jäänud sadamasse ja nende hoidmise eest maksab Venemaa Ukrainale renti $100 000 aastas. Bussiga sõidutati grupi liikmeid mööda Krimmi mägede nõlvakuid külastama krahv Vorontsovi paleed, mis asub Alupkas. Järgnevalt saabusid reisijad Livadia paleesse, mis oli Nikolai II suveresidents ja kus Roosevelt ja Stalin jagasid Euroopa, kirjutades alla Molotov-Ribbentropi paktile. Jalta on väike suvituslinn, mis aga suveti võtab vastu miljon turisti-suvitajat.
Järgmine peatus toimus Kuisadasis, Türgis. Külastati Efesose linna, kus apostel Paulus õpetas. Tutvuti Jeesuse ema Maarja elukohaga, kus ta koos jünger Johannesega pärast Jeesuse ristisurma elas. Santorini saar Kreekas on üks maalilisemaid kohti terves maailmas, märkis kõneleja. Saare keskel asunud linn, mida peetakse legendaarseks Atlantiseks, vajus vulkaanipurske tagajärel mere põhja 3600 aastat tagasi. Järel on ümmargune org, mida palistavad järsud mäenõlvakud. Peatuti väikeses Oia linnakeses, mille tänavad on meie kõnniteede laiused. Linn on ehitatud mäenõlvakule. Õhtuks saabuti õnnelikult laevale ja päevane puhkus Aegeani merel oli teretulnud.
Horvaatia ehk Kroaatia oli positiivne üllatus. Dubrovniku linna ümbritseb müür, mille ehitamine kestis 500 aastat. Müüri pikkus on 6350 jalga, kõrgus 80 jalga ja paksus 20 jalga. Peatuti kenas Cavtase suvitusrannas, Aadria mere ääres. Horvaatia vabariik kuulutati välja 1991.a. Kaheksa kuud pommitasid serblased Dubrovnikut, katsudes hävitada võimalikult palju mälestusmärke.
Kruiisi viimaseks peatuslinnaks oli Veneetsia, kus veedeti üks lisapäev enne USA-sse naasmist.
Ettekanne oli haarav ja huvitav, teenides kuulajatelt kiitva aplausi ja lilled esinaiselt.
Seekordne New Yorgi Seenoride Keskuse kokkutulek oli taas heaks tunnistuseks sellest, et tasub kokku tulla ja kaasmaalastega muljeid jagada.
Järgmine kokkutulek, märkis esinaine, toimub 21. veeb-ruaril, mil tähistatakse Eesti Vabarriigi aastapäeva piduliku lõunaga.
Airi Vaga
Lakewoodi seenioride Ringil uus esinaine
Jaanuari 25. kuupäeval toimus Lakewoodi Eesti Seenioride Ringi selle aasta esimene kokkutulek kohalikus Eesti Majas. Alati tervitab tulijaid meelitav kohvilõhn ja laual ilusad võileivad, saiad, koogid ja tordid, milliseid annetavad seenioride ringi liikmetele vastava kuu sünnipäevalapsed. Ja kohvilaua taga tervitab rõõmsalt seenioride ringi kohvilaua korraldaja Mercia David.
Laual avatud raamatusse oli kogunenud üle kolmekümne nime, kui ringi esinaine Ingrid Walter avas kokkutuleku ja andis sõna praost Vagale avapalvuseks. Kavas oli pidada aastakoosolek, mis kujunes suhteliselt lühikeseks, sest probleeme ei olnud. Ringile valiti uus esinaine, Airi Vaga, kes oli oma nõusoleku andnud juba septembris. Tema kohustused New Yorgis sidusid ta selle suurlinnaga kuni aasta lõpuni, kuid nüüd oli õige aeg seeniori ikka jõudnul Airi Vagal oma panus anda ka seenioride grupi kooskäimistel. Abiesinaiseks valiti ühel häälel Ingrid Walter ja juhatusse uue liikmena Uno Taps kohalt lahkunud Heino Etsi asemele. Laekuriks nõustus olema Imbi Sepp eelmise laekuri Hilja Issaku asemel. Lühikesele koosolekule järgnesid “ta elagu” laulud sünnipäevalistele ja videofilm pingviinide marsist Lõunanabal. Huvitav film, mida näitas Uno Taps, köitis osalejad oma kohtadele pooleteiseks tunniks. Oli ülihuvitav jälgida looduse seadusi uue elu kaitsmisel väga rasketes arntarktilistes tingimustes.
Järgmised kokkutulekud toimuvad veeb-ruari kolmandal kolmapäeval, millal peale ametlike asjade ajamist vaadatakse Uno Tapsi poolt valitud filmi Kuressaares, Eestis toimuvast. Märtsikuu kokkutulekul tutvutakse kuulsa Eestis sündinud arhitekti Louis I. Kahn’i elu ja tegevusega vastava filmi vahendusel. Lühireferaadiga maailmakuulsast arhitektist esineb Juhan Simonson.
Airi Vaga
Turistid viisid mullu Eestist 3,9 miljonit liitrit alkoholi
Turistid viisid mullu Eestist ümberarvestatuna kaasa 3,9 miljonit liitrit sajaprotsendilist alkoholi, selgub Eesti Konjunktuuri-instituudi (EKI) uuringust. Kaasaviidud alkoholist andis 3,1 miljonit liitrit viin ja 25,7 miljonit liitrit õlu, rääkis konjunktuuriinstituudi vanemteadur Liina Ernits.
Mullu oli keskmine ostukogus ühe väliskülastajast turisti kohta kaks liitrit viina, 1,5 liitrit konjakit, 1,7 liitrit likööri, 22 liitrit õlut, 23,9 liitrit siidrit ja long drinki ning 2,5 liitrit veini.
Võrreldes 2004. aastaga vähenes keskmise turisti ostetud viina, siidri ning veini kogus. Kasvas aga nii konjaki, likööri kui ka õlle kogus.
Kokku kasvas mullu ostukäive 2,2 protsendi võrra, ent müügikogus sajaprotsendilisse alkoholi ümberarvutatuna vähenes 2,5 protsendi võrra.
Rahalises väärtuses viisid turistid Eestist kaasa pisut rohkem kui 900 miljoni krooni väärtuses alkoholi. Kogu Eesti alkoholimüügi käibest moodustas see umbes viiendiku, märkis Ernits.
Müüdud õllest moodustas Eesti õlu 88 protsenti, samas kui kogusortimendist oli kohaliku õlle osakaal 66 protsenti. Viinast moodustas kohalik toodang 89 protsenti (2004. aastal 93 protsenti). Sortimendist oli kohaliku viina osa 70 protsenti.
Väliskülaliste kohalikud lemmikmargid on Saku Originaal ja ALeCoq Premium ning Viru Valge ja Saaremaa Viin.
Ernitsa sõnul iseloomustas mullust aastat väliskülastajate ja osakaalu vähenemine alkoholikauplustes, soomlastest ostjate asendumine norralaste, rootslaste ja sakslastega, keskmiste ostukoguste vähenemine ning Eesti toodete osakaalu kahanemine.
VES/BNS/
Riigikogu keelas üle 65-aastaste vallandamise vanuse tõttu
Riigikogu võttis kolmapäeval 75 poolthäälega vastu koalitsiooniparteide algatatud seaduse, mis võtab tööandjalt õiguse vabastada töötaja pärast tema 65-aastaseks saamist.
Seadus tunnistab kehtetuks töölepingu seaduse punktid, mille kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping, kui töötaja on saanud 65-aastaseks ja tal on õigus täisvanaduspensionile.
Algatajate hinnangul riivavad need vanuseliselt diskrimineerivad sätted ebaproportsionaalselt vanemaealiste töötajate põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning on vastuolus tööhõivepoliitika ees-märkidega.
Algatajate kinnitusel peaks seadusel olema positiivne mõju vanemaealiste töötajate töövõime säilitamisele ja riigi sotsiaalkulutuste vähendamisele.
Töölepingu seaduse muutmise vajadusele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler Allar Jõks, kelle hinnangul on senine seadus põhiseadusega vastuolus, sest diskrimineerib üht elanikkonna gruppi vanuse tõttu.
Samas ei puuduta seadusemuudatus riigiteenistujaid. Sotsiaalkomisjon tegi valitsusele ettepaneku analüüsida, milliseid avaliku teenistuse valdkondi käsitlevaid sätteid tuleks võrdse kohtlemise põhimõtet silmas pidades muuta või kehtetuks tunnistada, ning vajadusel kaaluda ka avaliku teenistuse seaduse muutmise algatamist.
Komisjon ootab valitsuselt vastust aprilli keskpaigaks.
Statistikaameti andmetel elas Eestis eelmise aasta algul 222 405 üle 65-aastast inimest. Nagu ka mujal Euroopas, suureneb aasta aastalt Eesti rahvastikus proportsionaalselt vanemate inimeste hulk.
VES /BNS/
Tartu Pauluse kiriku taastamiseks vajatakse abi
Tartlased asuvad taastama Pauluse kirikut tema algses hiilguses ja mahus. Kuna Tartu Pauluse kirikul on hindamatu väärtus Eesti arhitektuuri- ja kultuuripärandis, moodustasid Tartu linn ja Tartu Pauluse kogudus 2005. aasta detsembris sihtasutuse, mis asub korraldama kiriku taastamistöid.
Tartu Pauluse kirik on Eestis 20. sajandil ehitatud kirikutest kõige suurejoonelisem. Koos koguduse tööks mõeldud tiibhoonega moodustab see ühe väljapaistvama kirikuarhitektuuri ansambli. Tartu Pauluse kiriku arhitek-tuuris peegeldub selja pööramine historitsismile ja ajaloolise sakraalarhitektuuri jäljendamisele. Suurepäraselt on üheskoos nii rahvusromantilised kui monumentaalsed jooned. Juugendlik Tartu Pauluse kirik on Eesti esimene uuestiililine kirik.
Kiriku projekteeris Soome arhitekt Eliel Saarinen. Selle maailmakuulsa arhitekti loomingus on Tartu Pauluse kirik silmapaistval kohal, kuna see on terves maailmas ainuke Saarineni Soome-perioodil ehitatud kirik, mis on säilinud tänaseni. Seetõttu on Tartu Pauluse kirik tähtis nii Eesti kui ka Soome arhitektuuriloo jaoks.
Eliel Saarinen alustas Tartu Pauluse kiriku projekteerimist 1911. aasta detsembris, ehitus algas 1915. aastal ja sisse pühitseti kirik 1917. aasta oktoobris. Kahjuks süttis kirik 25. augustil 1944. aastal sõja-tules, milles hävis nii kirik kui tiibhoone. Tiibhoone võeti taas kasutusele 1946. aastal. Vaatamata nõu-kogude võimu vastuseisule õnnestus kirikuhoone katuse alla saada. Koguduse algne kava oli kirik endisel kujul ja endistes mõõtmetes üles ehitada, kuid nõukogude olud ei lasknud sellel plaanil teostuda. Augustis 1966 pidi kogudus välja kolima tiibhoonest, mis anti kasutada spordimuuseumile. Kiriku saal poolitati kipsseinaga ja selle suurem osa võeti 1967. aasta suvel tollase etnograafiamuuseumi (praegu Eesti Rahva Muuseum) fondihoidlaks. Poolitatud kirikusaal mahutas endise u. 1500 istekoha asemel u. 350 istekohta. Nii on see tänaseni.
2001. aastal vabastas Spordimuuseum kiriku tiibhoone. 21.septembril 2005 anti kogudusele üle Eesti Rahva Muuseumi poolt kasutatud kiriku osa. Tartu Pauluse kirik on nüüd täiesti koguduse päralt ja ootab oma taastamist algses mahus ja täies hiilguses.
Esimesed sammud on tehtud.
Tartu Pauluse kiriku taastamise, selle hilisema kasutamise ja säilitamise projektide rahastamiseks asutati 2005 detsembris sihtasutus Tartu Pauluse Kirik. Sihtasutuse nõukogu tööd juhib Tartu linnapea Laine Jänes. Sihtasutuse nõukogusse kuuluvad Hannes Astok (Tartu linna volikogu aseesimees), Joel Luhamets (Tartu praost ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja), Tiit Pädam (arhitekt ja teoloog), Kaur Alttoa (kunstiajaloolane), Anneli Randla (Eesti Muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja) ja Pertti Paasio (Soome po-liitik, avaliku elu tegelane).
Ees seisab kiriku taastamise arhitektuurivõistlus 2006 aasta maikuus ning tulemusi oodatakse aasta lõpuks.
Kiriku taastamisel lähtutakse kolmest põhimõttest. Tartu Pauluse kirik on: 1) pühakoda, 2) 20. saj. arhitektuurimälestis ja Eliel Saarineni suurteos, 3) kontserdisaal, millest saab parim koht vaimuliku muusika suurvormide (passioonid, oratooriumid jmt.) esitamiseks. Pärast taastamist mahutab kirik kuni 300 esinejat ja üle 1000 pealtvaataja. Taastamisel väärivad erilist tähelepanu Eliel Saarineni poolt kavandatud rõdud, altar ja seinamaalingud.
Kogu kiriku taastamise maksumus selgub küll projekti koostamisel ja riigihanke korraldamisel, kuid eeldatav summa võib küündida 60 miljoni Eesti kroonini. Tartu Pauluse kogudus ja Tartu linn on alustanud koostööpartnerite ja rahastajate otsimist.
Tartu Pauluse kiriku taas-tamine on suur projekt, mille arhitektuuri- ja kul-tuuripärandi tähtsus ületab nii Tartu linna kui Pauluse koguduse piirid. See on projekt, mille valmimisel saab Eesti endale tagasi omanäolise ja hindamatu arhitektuurimälestise. See on projekt, mille toetamisel ei ole ükski panus liiga väike ega liiga suur.
Sihtasutus Tartu Pauluse Kirik
reg. 90007885
Arveldusarve Nordea Pangas nr. 17000913708
tel: +372 7420 258,
+372 528 4922
e-mail: [email protected]
http://www.eelk.ee/pauluse.sihtasutus
Soovikorral edastab Eesti Ameerika Fond annetused.
Tshekid kirjutada Estonian American Fund’i nimele, märkides Pauluse kirik, saata
PO Box 13266, Silver Spring,
MD, 20911-3266
Estonian-American Fund
Katkes elav side Vabadussõjaga
Suri Vabadussõja veteran Ants Ilus
(20. 09. 1901 – 03.02.2006)
Tartu rahulepingu sõlmimise 86. aastapäeval rõhutasime, et veel ei ole katkenud elav side Eesti Vabadussõjaga, sest meie keskel elab tolle sõja viimne veteran Ants Ilus. Paraku järgmisel päeval see side lakkas. Ants Ilus läks 3. veebrua-ril 2006 igavikuteele.
Ants Ilus sündis 20. septembril 1901 Viljandi lähedal Pinska külas. 1919. aasta suvel astus ta Viljandi kaitsepataljoni, millest sai hiljem Sakala partisanide pataljon. Seal läbis nooruke sõjamees pooleteisekuulise väljaõppe, kuid lasti siis nooruse tõttu reservi. Ants Ilus mobiliseeriti uuesti 1919. aasta oktoobris. Ta teenis Eesti – Läti piiril. Otseses lahingutegevuses ta ei osalenud. 1922. aastal autasustati Ants Ilusat Vabadussõja mälestusmedaliga.
Ligi neli aastakümmet (1923-1961) töötas Ants Ilus raudteetöölisena ning remonditööde vanemana kitsarööpmelisel raudteel Mõisakülas, Tallinn-Sadama jaamas ning Hagudis. 1940. aastal autasustas Eesti Vabariik teda tubli töö eest Valgetähe II klassi medaliga.
1950. aastatel ehitas Ants Ilus maja Nõmmele, kus elas surmani. 2001. aastal autasustas Eesti Vabariik 100-aastast Ants Ilusat kui üht vähestest meie seas olevaist Vabadussõja veteranidest Kotkaristi III klassi ordeniga mõõkadega.
Ants Ilus jäi Vabadussõjas Eesti eest võidelnutest viimaseks. Nüüd, mil elav side Eesti Vabadussõjaga on igaveseks katkenud, ei ole ometi hääbunud Vabadussõja vaim ega kahanenud Vabadussõja koht Eesti ajaloos. Pigem vastupidi – Vabadussõja mõte ja kaal aina kasvavad.
Tänuvõlglastena mõtleme Ants Ilusale ja tema sajale tuhandele relvavennale ning näeme vaimusilmas nende auks kerkimas veel puuduvaid mälestussambaid – Eesti Vabadussõja võidusammast Tallinnas Vabaduse väljaku serval ja keskset mälestusehist Kaitseväe kalmistul.
Eesti Sõjamuuseum –
Kindral Laidoneri Muuseum
Kindral Johan Laidoneri Selts
Uus Eesti uudisteportaal internetis
Eesti Televisioon käivitas 9-ndal jaa-nuaril uudisteagentuuri ETV24, mille eesmärgiks on inimeste ööpäevaringne informeerimine. ETV24 on kättesaadav internetis aadressil http://www.etv24.ee, mis lubab ka välismaal elavatel eestlastel hoida end kursis kodumaal toimuvaga.
ETV24 internetileheküljel saab vaadata ka ETV igapäevaste uudistesaadete Aktuaalne Kaamera ja hommikuse Terevisiooni kahenädalast arhiivi, lisaks muid video-lõike uudistest. ETV24 vahendab Eesti elanikke enim mõjutavaid uudiseid korraliku taustainformatsiooniga, tasakaalustatult ja allikakriitiliselt ning samas üritab edestada teavitamise kiiruses teisi eestikeelseid uudistekeskkondi.
ETV24 peatoimetaja Ott Ummelase sõnul on elutempo sedavõrd kiirenenud ja sõltuvus informatsioonist kasvanud, et rahvuslikud ringhäälingud ei saa endale lubada vaatajate-kuulajate teabega varustamist ai-nult enne ja pärast tööpäeva või igal täis- või pooltunnil.
Sarnaselt Euroopa teiste avalik-õiguslike ringhäälingute uudisportaalidele annab ETV24 reaalajas infot olulistest sündmustest Eestis ja välismaal, ning katab ka majandus- ja kultuuriteemasid, pakkudes seejuures tekstiuudiste toeks pilte ja rikkalikku videomaterjali. Toimetus võtab heameelega vastu iga uudise kohta tulnud kommentaarid ja/või õiendused. Uudistehuvilistel on võimalus tellida endale ETV24 uudised ka RSS feed’ina.
ETV24 on 3 väljundit, tekstitelevisioon, uudisteportaal http://www.etv24.ee ja programmivälistel aegadel televisioonis edastatav elektrooniline uudistevoog. ETV24 veebiportaal kasutab samasuguste väravate eeskujul tänapäeva meedia enamlevinud formaate, lisades tekstiuudistele pilte, video-ja helilõike.
VES/BNS
Riigikogu vaidles 22. septembri tähtpäevaks muutmise üle
Võimuliit hääletas teisipäeval, 7.veebruaril riigikogu menetlusest välja Res Publica ja Isamaaliidu eelnõu, mis muutnuks 22. septembri vastupanuvõitluse mälestuspäevaks, ning tegi ettepaneku sätestada see päev okupatsioonikannatuste mälestuspäevana.
Reformierakondlane Rein Aidma põhjendas koalitsiooniparteide soovi nimetada loodav tähtpäev okupatsioonikannatuste mälestuspäevaks sellega, et 22. september 1944 sobib laiemalt sümboliseerima kannatusi, mida on põhjustanud eesti rahvale tema maa anastamine mis tahes võõrvallutajate poolt.
Põhiseaduskomisjoni ettepanekut Isamaaliidu ja Res Publica eelnõu tagasi lükata toetas 49 ja selle vastu oli 34 saadikut.
Eelnõu algatajad soovisid muuta 22. septembri vastupanuvõitluse mälestuspäevaks, mil nagu 14. juuni leinapäeval olnuks keelatud vastupanuvõitlejate mälestuse austamisega kokkusobimatute avalike ürituste korraldamine.
Isamaaliitlane Mart Laar väljendas riigikogus kahetsust, et koalitsioon ei suuda leida endas jõudu isegi sel-lises küsimuses opositsiooniga koostööd teha. Tema sõnul oleks normaalses parlamentaarses demokraatias eelnõu esimene lugemine lõpetatud, kaks eelnõu ühendatud ning täiskogu ette toodud.
Laar väljendas kahetsust ka selle üle, et koalitsioon ei nõustu 22. septembri nimetamisega vabadus-võitluse mälestuspäevaks. “On oluline vahe, kas me meenutame ainult oma kannatusi või me meenutame ka seda, et Eestis oli inimesi, mehi ja naisi, kes julgesid kommunistlikule süsteemile vastu astuda,” lausus ta.
Laar lisas, et pärast Isamaaliidu ja Res Publica eelnõu väljahääletamist võib avalikkusel jääda koalitsiooniparteidest väga eksitav mulje, nagu ei läheks nende liikmetele selle võimu vastu võitlemine ka tagant-järele korda, kuna nende liikmed võitluses ise ei osalenud, vaid kommunistliku partei ametnike ja kõrgete tegelastena seda võimu ustavalt teenisid.
VES/BNS
Sarnase, Isamaaliidu esitatud eelnõu lükkas riigikogu võimuliidu häältega tagasi ka novembris. Algsel kujul soovisid isamaaliitlased muuta 22. septembri Otto Tiefi valitsuse mälestuspäevaks, mis olnuks ühtlasi leinapäev, kuid põhiseaduskomisjoni muudatuse kohaselt hääletas riigikogu selle päeva muutmist vastupanuvõitluse mälestuspäevaks.
Toonase algatuse kiitis valitsus üldjoontes heaks, kuid ei pidanud võimalikuks eelnõu selle algses sõnastuses toetada ning tegi ettepaneku nimetada seadusemuudatusega loodav tähtpäev okupatsioonikannatuste mälestuspäevaks.
Valitsus ei toetanud ka Isamaaliidu ja Res Publica eelnõu, ehkki väljendas taas põhimõttelist toetust 22. septembri tähistamisele mälestuspäevana. Valitsuse hinnangul ei oleks aga õige siduda mälestuspäeva avalike ürituste korraldamist piirangutega, mis sisuliselt võrdsustaksid selle päeva leinapäevaga. /BNS/
Eesti piirid ja Setumaa
Väino J.Riismandel
Tartus 2. veebruaril 1920.a. sõlmitud rahulepingus määritletud Eesti-Vene piirijoone üheks tagajärjeks oli Petserimaana tuntud alade ühendamine Eesti Vabariigiga. See hõlmas Setumaa, meie hõimude setude pärismaa, mis aastasadu oli olnud lahutatud eestlaste asumisaladest võõrvõimude omavahelise piirijoonega. Eestlaste-setude ühiselu sai kesta vaevalt veerandsada aastat kui Stalini dekreetidega 1944.a. tõmmatud piir Eesti NSV ja Pihkva oblasti vahel eraldas Eestist enamiku Petserimaast, jättes Venemaa poolele osa põliseid setude asus tusalasid. Selle piirijoone võttis omaks väheste muudatustega Eesti ja Venemaa vahel 18.mail 2005.a. Moskvas allakirjutatud, kuid Venemaa poolt sellele antud allkirja tagasivõtmisega tühiseks jäetud piirileping.
Vaidlused ja kommentaarid piirilepinguga määritletud maapiiri osas on peamiselt kes kendunud etnilise Setumaa lõhestamisele. Setude organisatsioonid, eesotsas setude kongressidega on järjekindlalt nõudnud Tartu rahu piiri taastamist ja setu asustusalade liitmist Eestiga. Viimasel Setu kongressil Värskas detsembris 2005.a. võeti vastu resolutsioon, et Riigikogu tühistaks Eesti-Vene piirilepingu kinnitamise.
Setumaa ei ole kindlate piiridega geograafiline ala või halduslik ühik. Selle all on tavaliselt mõistetud 1919.a. loodud Petserimaa maakonna setude rõhuva enamusega valdasid: Järvesuu, Mäe, Merimäe, Vilo, Saatse (Satseri) ja rida setu külasid Petseri vallas. Neis elavate setude koguarv enne 1940-ndat aastat oli 16000 ümber, moodustades koos eestlastega umbes 23% Petserimaa elanikkonnast. Venelaste osa oli 65%. Peaaegu täieliku venekeelse elanikkonnaga olid viis valda: Linnuse (endine Irboska), Senno, Kalda (Kulje), Lõuna (Laura) ja Roodva (Rootova). Enamus oli neil ka Petseri linnas ja vallas
Tartu rahuga määritletud piiril on eriline tähtsus seetõttu, et ajalooliselt pole Petserimaa ega Petseri/Irboska asulad halduslikult kuulunud omaaegsete Eestimaa või Liivimaa kubermangude või provintside koosseisu. Seda nii Poola, Rootsi kui Vene valitsuse ajal. Alates XIII-st sajandist kuulusid Petserimaa alad vene vürstide (Pihkva, Novgorod) või tsaaride valitsuse alla. Põhjasõjast kuni Vabadussõjani kuulus Petserimaa Pihkva kubermangu koosseisu. Üldjoontes kulges Liivimaa ja Pihkva vaheline piir selles osas Võhandu jõe suudmest mööda Mädajõge, siis Piusa jõgi, Meeksi ja Pedesti jõed kuni hilisema Eesti-Läti piirini.
TÄNUAVALDUS
Olen mees, kelle huviteade postkaartidest ilmus TEIE lehes. Eile sain postist Baltimore postitempliga kirja, milles postkaardid. Aga saatja nimi puudus – ei tea, kellele aitäh öelda. Aidake!
Postkaardihuvi väljundiks oleks mingisuguse ülevaatliku albumi tegemine välis-Eesti postkaardikultuurist. Selleks oleks vaja üles leida võimalikult kõik, kes tegelenud välismaal eesti postkaartidega. Teema on siin täiesti uurimata.
Igasugust täiendavat informatsiooni välis-Eesti postkaardi teemal ootama jäädes
Sulev Kasvandik
* The Front Page features a photograph of St. Paul’s Church in Tartu, which is going to undergo renovations. The building was designed by Finnish architect Elias Saarinen, and remains the only Finnish-period church designed by him. For this reason, the church holds high importance in both Finnish and Estonian architectural history.
* Ilmar Mikiver writes about culture vs. civilization. A friend once told him that “Culture is wearing a tie. Civilization is wearing clean underwear.” Mr. Mikiver will go along with that. Some have called the ongoing war in the Middle East a culture of two civilizations, but Mr. Mikiver argues that there is a difference between cultures and civilizations. Vikings, with a tradition of human sacrifice, had a culture but were not civilized. Civilization is in many ways a gift of the ancient Greeks and Romans. With the recent victory of Hamas in the Palestinian elections, the people are faced with another decision. Will they follow in the footsteps of the ousted Fatah party, or forge a new path of cooperation and peace. ie. Do they follow their “culture” or a path to civilization.
* The second editorial on the page discusses the declining birthrate in Estonia, and what can be done to correct this. Words from some Estonian politicians don’t seem to help. And at the current rate, Estonians will cease to be. The writer offers a solution, as some say that the dying out of Estonians is a inevitability: reintegrate with the Finnish people. If Estonians and Finns became one group, using the Finnish language, then the dying out of Estonians would be less painful, remarks the writer.
* Vello Helk discusses the awards and honors given out by the Estonian President. Noting how the number has increased once again from the last time honors were bestowed, Mr. Helk also notes the people who have already received something, but are now, in a sense, re-honored with a higher class. Thus, it is as if they were promoted. Furthermore, the list includes a number of foreigners, but the list is questioned. Mr. Helk questions why some people in the past have received honors, and why some people are included this year, but others are not.
* The Art and Culture page discusses the artists who have submitted their work for exhibition at this year’s Estonian Culture Days, to be held at the end of March in New York. The writer presents a number of questions to artist Endel Uiga, who photographs abstract images found in nature.
Holocaust Memorial Day commemorated in Estonia
VES/er – With candles and wreaths, Estonia commemorated Holocaust Memorial Day at a solemn ceremony on the site of a former Nazi concentration camp at Klooga. The event was attended by the speaker of the Estonian parliament Ene Ergma, the ambassadors of Austria, Israel, Lithuania, Latvia, Poland, Germany and the Czech Republic, deputy to the ambassador of the United States, archbishop of the Estonian Evangelical Lutheran Church Andres Põder, representatives of the Jewish community and several NGOs.
The Estonian government issued a statement. “During the Second World War, the Nazi regime systematically eliminated on the occupied Estonian territory both Estonian Jews, and those, that had been brought here from elsewhere,” the statement read. “There is no justification for the participation of anyone in these shameful and morally condemnable acts. Even if they have not directly shed the blood of anyone, they are nevertheless morally responsible. Knowing the past teaches tolerance and helps to achieve that the crimes of the last century will never be repeated,” the statement said.
Holocaust Memorial Day was marked in Estonia’s schools for the first time in 2003, after the government of then Prime Minister Siim Kallas had decided in favor of adopting the date in 2002.
Government calls on people to commemorate victims of crimes against humanity
Stenbock House, Tallinn, 26 January 2006 — The Government calls on the Estonian people to commemorate the victims of crimes committed against humanity, tomorrow, on International Holocaust Memorial Day.
We will commemorate the Nazi victims on Holocaust Memorial Day. Our thoughts are with all of the people who suffered in one of the most horrible tragedies in history, and of whom many lost their lives.
The main objective of tomorrow’s memorial day is to acknowledge the horrors of the Holocaust. The Ministry of Education and Research calls on all Estonian schools to explain to their pupils the tragic events of the past century. Knowledge of the past teaches us understanding and helps prevent the crimes of the past century from ever occurring again.
During the Second World War, the Nazi regime systematically eliminated on the occupied Estonian territory both Estonian Jews and those that had been brought here from elsewhere. It is most regrettable that in cooperation with the occupation authorities, some Estonian citizens participated in such crimes committed against humanity. There is no justification for the participation of anyone in these shameful and morally condemnable acts. It is not important what motivated these people to act in this way. Even if they have not directly shed the blood of anyone, they are nevertheless morally responsible.
Holocaust Memorial Day was celebrated in Estonia for the first time on 27 January 2003. The date, 27 January, is the anniversary of the liberation of the Auschwitz-Birkenau concentration camp.
Government Communication Office
FM: Palestine must give up violence and recognize the Israeli state
ER/ves – Foreign Minister Urmas Paet participated at the meeting of foreign ministers of the European Union in Brussels.
At the external relations council the situation in the Middle East, Iran, Western-Balkans and Afghanistan were under discussion
Speaking about the recent elections in Palestine the foreign ministers stated that the successful elections are a significant step towards democracy. The ministers urged the parties to renounce violence and asked the Palestine government to guarantee security in Gaza and West Bank. “Political forces that belong to the new government of Palestine must clearly and unambiguously renounce violence, and recognize the state of Israel,” stressed Estonian Foreign Minister. “Democracy and violence do not fit together, and both Israel and Palestine need perseverance to settle their problems,” the minister added.
The ministerial meeting voiced serious concern over Iran’s recent steps and the hope that a diplomatic solution to the Iranian nuclear issue can be found. Estonian Foreign Minister Paet said that Estonia considers it important for the EU and the United States to cooperate in this. “This would also help to bring in other key players in this field such as Russia, India and China. In cooperation with them we’ll be able to send a clear and resolute message to Iran,” he said.
Discussing the situation in western Balkans, the ministers expressed regret over the death of Kosovo’s leader Ibrahim Rugova and urged all the parties involved to work actively together to ensure Kosovo’s efficient participation in talks over the status of the province. They also stressed the necessity of Serbia and Montenegro’s and Bosnia and Herzegovina’s close cooperation with the international criminal court.
The foreign ministers also discussed the situation in Iraq, relations with Latin American countries, and the results of a ministerial conference of the World Trade Organization in Hong Kong in mid-December.
Taking responsibility
Markus Vaga
Estonia, like so many other nations in World War II, found itself between a rock and a hard place. On one side were the Soviets, on the other the Nazis. Neither side had the best interest of Estonia in mind but were only interested in expanding their territory. The Soviets wanted to create the Homo Sovieticus, the Nazis the Aryan Superman. Luckily for all of us, although 50 years later with the Soviets, neither side succeeded.
The Estonian people had to make a decision. Some chose to collaborate with the Soviets while others chose the Nazis. The brave ones chose Estonia and took to the forests to fight both enemies. Others still chose to risk neither occupier and attempted to leave for a place of refuge. The unlucky ones suffered under the boot of either or both of the occupiers.
But for some strange reason, our view of this period is clouded. People defend and excuse collaboration with the Nazis while condemning any sort of contact with the Soviets. Others, including prominent members of Estonia’s political life, take the opposite view and defend collaboration with the Soviets. And all the while, they all maintain that their collaboration was in fact intended to help Estonia. Perhaps the truth is that it helped only themselves instead.
The disturbing element comes into play when an event such as Holocaust Memorial Day is commemorated. While many people will take at least a moment in their busy lives to think about the colossal crime committed against the Jewish people by the Nazis, many others use the opportunity to make some fallacy-ridden political statement that belies their underlying bigotry.
The front page of VES carried an article last week that described how candles were lit at the gravesites of German soldiers on Holocaust Memorial Day. While the dead soldiers may never have killed an innocent person or persecuted someone who was Jewish, the act of commemorating them is in poor taste. November 11, Armistice day, is universally held as a memorial day to all fallen soldiers. Why were the candles not lit on that day?
To light candles to German soldiers on a day meant to commemorate those who were murdered by the German-Nazis is insulting to the memory of the victims of this crime, and deliberately offensive to most sane people. No doubt some of those who lit the candles hold onto some latent hatred or bigotry. And unfortunately this kind of attitude continues in Estonia.
Recently an opinion piece in Estonian criticized the actions of so-called Nazi hunters, bringing up the tired question of why the events of fifty years ago cannot be forgotten. “They are old men now,” goes the argument, “why not leave them alone?” Ask that person the same question when discussing a communist executioner in 1941, and you are likely to get a completely different answer.
The simple fact of the matter is that the Estonians, regardless of their culture, religion, or race, were hunted and murdered by both the Soviets and the Germans. But it may just be possible that some Estonians don’t care about anyone who isn’t just like “them.”
|
