VES 07 – 22. veebruaril, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>HEAD VABARIIGI 88.AASTAPÄEVA!

“PUUK” – Ümberehitatud ja ära soomustatud weoauto 57 m/m suutükkiga ja enamlaste käest ära wöetud suurtükki ja laskemoona wedamise auto ühes 3” walja suurtükkiga nimega “WEMMAL”. Pilt Kindral Laidoneri Muuseumi fotokogust.

Palve Taevaisale oma rahva eest. Anna Haava (1864-1957) Et kindlaks jääks eestlane isade maal, et üks oleks usk ja keel ja meel. Et vend annaks vennale armus käe. Et süveneks ausus ja mehine meel! Et kui mina, põrm jälle põrmuks saan, mu rahvast siis kaitseks Su Jumalik Arm!

EESTI VÕITIS KAKS OLÜMPIAKULDA

Kristiina Smigun on kolmas eesti sportlane, kes on võitnud taliolümpiamängudel kuldmedali. Esimene oli kiiruisutaja Ants Antson 1964.a. Innsbruckis ja teine Andrus Veerpalu Salt Lake City’s 2002.a. Kahe olümpiakullaga tõusis Kristina kõigi aegade kolme parima eesti sportlase sekka. Foto: Eesti Suusaliit

Suusataja Kristina Smigun võitis Torino Taliolümpiamängudel kaks kuldmedalit naiste 15 km-s ja 10 km klassikadistantsil.
Kristina Smigunist sai ka Torino mängude esimene kahekordne võitja. Eesti oli 16.veebruaril medalijärjestuses kuues.
Torino olümpiamängud algasid eestlastele otsekui ilus muinasjutt – nagu ka neli aastat tagasi Salt Lake Citys, kerkis juba 12.veebruaril suusastaadioni kohale sinimustvalge lipp ja kõlas Eesti hümn. Kristina Smigun tuli teise Eesti suusatajana olümpiavõitjaks, neli aastat tagasi samuti 12.veebruaril Salt Lake City olümpiamängude 15 kilomeetri klassikasõidus võitis kuldmedali Andrus Veerpalu. Veel enam – samal võistlusel suusatas end pronksmedalile Jaak Mae. Nii et Eesti jaoks võiks 12.veebruar edaspidi olla Suusapäev.
Neli päeva hiljem sai Kristina 10 km klassikasõidus oma teise kuldmedali. Nagu ta ise tunnistas, on olümpia klassikakuld olnud tema salajane unistus lapsest saadik.
Lillehammer, Nagano, Salt Lake City – võttis kolm olümpiat aega, enne kui Kristina Smigun lõpuks jõudis sinna pjedestaali kõrgeimale astmele, mille ta kogu eesti rahva arvates ammu oma visaduse ja töökusega ära tee-ninud oli.
Smiguni parim saavutus enne Torino taliolümpiamänge oli Salt Lake City mängudel saavutatud seitsmes koht neli aastat tagasi. Kuni Torinoni pidi Smigun olümpiatel vaid ebaõnne taluma.
Kuna olümpiavahelistel aastatel oli Kristina end suusatajana maailma etteotsa sõitnud, oodati juba 1998. aastal Jaapanis Naganos toimunud olümpiamängudelt Kristinalt vähemalt kohta esikümne piirimail.
Aga Nagano olümpiaaasta polnud veel alatagi jõudnud, kui eesti avalikkust jahmatas Otepäält saabunud teade: Smigun murdis mootorsaaniga sõites rangluu. Maarjamõisa haiglas tehtud operatsioonist taastus Kristina koguni nii jõudsasti, et koos treenerist isaga otsustati Naganosse lennata. Mittetäielikult paranenud rangluu lubas Kristinal kaasa teha vaid ühe stardi, ta sai 30 kilomeetri vabastiilis 63 osavõtja seas 46. koha.
Nagano ja järgmiste olümpiamängude vahele jäänud nelja aasta jooksul võitis Kristina Smigun koguni kuus maailmakarikaetappi, kindustades endale koha maailma tugevamate naissuusatajate seas.
Salt Lake Citys lootis rahvas Smigunilt kui mitte kulda, siis medalit kindlasti. Kuid mõni nädal enne 2002. aasta olümpiamänge vapustas spordimaailma teade, et Smiguni dopinguproovist, mille ta andis maailmakarikaetapil Brussonis, leiti keelatud aineid.
Kristina oli vapustatud, perekond, sõbrad, poolehoidjad ja avalikkus shokeeritud. “Ma pole kasutanud seda ainet, mis seisab kirjas rahvusvahelisest suusaliidust tulnud faksil. Seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Ma ei karda midagi. Võin käsi piiblil vanduda, et minu südametunnistus on puhas,” ütles Kristina toona.
Kristina jutt vastas tõele.
B-proov oli negatiivne.
Paraku kurnas skandaal Smiguni niivõrd, et Soldier Hollow’ radadel jäi tema parimaks tulemuseks 30 kilomeetri klassikadistantsil saavutatud seitsmes koht. “Kõigil mu olümpiatel on midagi valesti olnud,” võttis Smigun nelja aasta eest oma olümpiakogemused kokku.
Torinos saabus lõpuks Kristina aeg. Sinimustvalgeid lippe lehvitanud kaasmaalaste ergutuskisa saatel libises Smigun üle finishijoone, tõstis käed triumfeerides taeva suunas ja kisendas rõõmust. Ta õnnitles viisakalt finishiheitluses teiseks jäänud Katerina Neumannovat ja vajus lumele pikali, ise endiselt õnnest huilates.
Siis võttis eestlanna suusad kaenlasse ja tantsiskles surisevate telekaamerate ees. Istus korraks lumele ja tõmbus endasse, ent juba järgmisel hetkel poseeris taas fotograafidele ja säras puhtast õnnetundest.

“Olen äärmiselt õnnelik,” ütles ta hiljem pressikonverentsil. “Mu lapsepõlveunistus läks täide. Selle medali teenimise nimel harjutasin iga päev nagu põrgus. Tänan oma tiimi. Tänan oma ema ja eriti isa. Ma pole teda veel näinud, aga usun, et ta on minu üle õnnelik. Minu ümber on olnud suurepärased inimesed!”
Kristina pärineb eesti kuulsaimast suusaperekonnast. Tema ema Rutt Rehemaa oli noorena väga lootustandev suusataja, kuid otsutas sportlasekarjääri asemel kodu ja laste kasuks, abielludes kuulsa Venemaa suusataja Anatoli Smiguniga ja saades kaks tütart. Anatoli Smigun on olnud oma tütarde Kristina ja tema noorema õe, ka juba suusamaailmas ilma teinud Katrini, treener kõik need aastad. Nii ema kui isa on pühendunud tütarde karjäärile. Eesti olümpiakoondises võistleb ka Kristina emapoolne tädipoeg Aivar Rehemaa.
Vaid kolm eesti sportlast on tõusnud nii kõrgele kui Kristina Smigun. Kahe olümpialt võidetud kuldmedaliga astus Kristina samasse ritta 1936. aastal Berliini olümpiamängudel raskekaalus nii vaba- kui ka kreeka-rooma maadluses kuldmedali võitnud Kristjan Palusalu ja 1988. aastal Soulis ning 1992. aastal Barcelonas naiste tre-kisprindis võidutsenud Erika Salumäega.
Olümpiakullad toovad Kristina Smigunile sisse vähemalt 3,2 miljonit krooni, millest 2 miljonit tuleb olümpiakomiteelt ja 1,2 miljonit riigilt. Valitsuselt peaks Smigun saama kummagi medali eest 600 000 krooni. Suure rahalise preemia saab ka Kristina isa kui tema treener. Lisaks komiteelt ja valitsuselt saadud preemiatele peaks Smigun tee-nima ka teatud summa suusaliidult ning ka sponsoritelt, kelleks on Hansapank, Tere, Saku ja EMT.
Eesti Post lubas Kristina Smiguni Torino olümpiamängude kuldmedali võidu puhul anda välja temanimelise postmargi. “Ootame postmargi kujundamisega siiski olümpiamängude lõpuni, sest tore oleks välja anda terve margiplokk,” ütles Eesti Posti juhatuse esimees Peeter Raudsepp, viidates lootusele, et Eesti sportlased pälvivad veel kuldmedaleid. Postmargi väljaandmisaeg jääb ilmselt kevadesse, sest enne trükkiminekut arutatakse margi kujundus läbi ka kuldmedali pälvinud sportlase endaga. Margi siseriiklik nominaal on 4,40 krooni ja selle kujundab Lembit Lõhmus. Eesti Post on varem välja andnud vaid kaks postmarki olümpiamängude kuldmedali võidu puhul – 2002. aastal Salt Lake City olümpiavõitja Andrus Veerpaluga ja 2000. aastal Sydney olümpiavõitja Erkki Noolega.
VES

EESTI RAHVUSKOMITEE ÜHENDRIIKIDES

24. veebruar 2006
TERVITUS EESTI VABARIIGI 88. AASTAPÄEVAKS

Lugupeetavad
Ameerika eestlaste organisatsioonid,
kogudused ja eestlased kõikjal

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides tervitab Teie liikmeskonda ja eestlasi kõikjal maailmas Eesti Vabariigi 88. aastapäeval. Soovime kõigile püsivat tahet edasi töötada demokraatliku Eesti Vabariigi ülesehitamisel ja iseseisvuse kindlustamisel. Jätkugu selleks meil kõigil jõudu ja tahet.
Ameerika eestlaste peamine rõhk tegevusel kuni 1991. aastani oli Eesti Vabariigi iseseisvuse järjepidevuse kindlustamine ja iseseisvuse taastamine. Meie tegevus oli suureks teguriks iseseisvuse taastamisel. Samuti oli Eesti ja teiste Balti riikide julgeoleku ja iseseisvuste kindlustamiseks tähtis tegur Ameerika eestlaskonna tegevus, et need riigid said NATO liimeteks. Kuigi Eesti, Läti ja Leedu on NATO liikmed, avaldab Venemaa ikka survet nendele riikidele mitmel viisil nagu majanduslik ja inimõiguste rikkumine. Peamine surve Eestile ja Lätile on nendes riikides elavate venelaste õiguste kohta, kuigi rahvusvahelised organisatsioonid on leidnud, et venelaste inimõigusi ei rikuta. Paljud nendes riikides elavad venelased on täitnud kodanikuks saamise nõuded, mis on sarnased Ühendriikide omale, mida paljud meist siin täitsid.
Meie eestlaskonna elujõu kandjateks on meie organisatsioonid ja kogudused mis võimaldavad meie rahvuskultuuri edasikandmist. Soovime kõikidele Ameerika eestlaste organisatsioonidele, kogudustele, nende liikmetele ja kõikidele eestlastele edu nende tegevuses.
Parimate tervitustega,
Mati Kõiva ERKÜ esimees

Õed-vennad jagavad Ohio Northern University kogemust

Vasakult Peeter Männik, Mart Männik, Jaan Männik. Foto: ONU Magazine

Igaüks, kes puutub kokku Ohio Northern University’ga, saab kohe aru, milline perekondlikkusele  orienteeritud õhkkond seal valitseb. Eriti on see näha, kui ühe pere liikmed tulevad ülikooli, olgu need siis 1950-datel aastatel kooli lõpetanud vennad Männikud või 21. sajandil õppivad õed Shaw-d, kirjutab 2005 a. suvine Ohio Northern University vilistlaste ajakiri.
Edasi jagab pikem artikkel väljavõtteid vendade Jaan, Mart ja Peeter Männiku elutee ja -töö radadelt. Jaan ja Mart Männik lõpetasid ONU (Ohio Northern University) aastal 1955 – Jaan ENG kraadiga ja Mart A&S kraadiga.  Peeter lõpetas 1956. aastal ENG kraadiga. Vendade ONU’sse sisse-saamine oli nagu lotovõit, kui nad Euroopast USA-sse asusid. II Maailmasõja ajal, 1944. aastal, põgenes perekond Vene invasiooni eest. Mart on öelnud: “Me lahkusime Eestist, et ellu jääda”. Perekonna esialgne plaan Rootsi pagemiseks ebaõnnestus, kui sakslased nende paadi konfiskeerisid. Eestisse jäämisel oleks Siberi teekond olnud kindel.  Saksa laev, millega lahkuti, suutis õnneks vältida vene lennukipomme ja torpeedosid. 
Vennad Männikud süüvisid ONU-s mitte ainult õpingutesse, vaid osalesid ka ülikooli ühiskondlikus ja sportlikus elus ning neist said ka Phi Mu Delta korporatsiooni liikmed. Vendi lähendas üksteisele ka raskuste ületamine, mida põhjustas vähene inglise keele oskus. Ohio Northern University’s saadud haridus pani aluse vendade eluaegsele karjäärile. 
Peale tsviilinseneri eriala lõpetamist ONU-s  omandas Jaan Männik M.S. kraadi Ohio Riiklikus Ülikoolis. Ta on The Mannik & Smith Group, Inc. insenerifirma president, mis võrsus väikesest tsiviilinseneri kompaniist Toledo, Ohio-s, kus Jaan Männik 1964. aastal oma tegevust alustas. Oma karjääri ajal on Jaan olnud tegev ka juhtivatel kohtadel paljudes üleriiklikes inseneriorganisatsioonides. Ta oli 36 aastat kohaliku Suusapatrulli liige ja elupäästmise eest autasustati teda “Purple Merti Star” auhinnaga. 
Peale UNO lõpetamist omandas Mart Männik arstiteaduse kraadi Case Western Reserve University’s. Ta on teinud uurimusi Rockefelleri Ülikoolis New Yorgis ja insti-tuudis National Institute of Health.  Peale 34 aastat töötamist professorina ja reumatoloogiaosakonna juhina Washingtoni Ülikoolis on Mart praegu erus. Tema uurimused on saanud tunnustust nii riiklikult kui ülemaailmselt. Temalt on ilmunud 235 artiklit ja õpperaamatute peatükke.  Ta on loenguid pidanud viiel kontinendil, kaasa arvatud 10 Euroopa riigis.
Noorim vend Peeter Männik töötas peale ENG kraadi omandamist ONU-s ehitusinseneri kompaniides Columbus, Ohio-s ja Harrisburg Pennsylvania-s. 1982. aastal lõpetas ta töötamise Filing and Partners firmas ja alustas oma ettevõttega Vail, Colorado’s. 1988. aastal kolis Peeter Männik Orlando, Floridasse ja on praegu vanem projektiinsener ühes suuremas konstruktsioonifirmas. Ta on aktiivne mitmetes üleriiklikes ja riiklikes inseneriorganisatsioonides.
Ohio Northern University jääb vendadele Männikutele alati südamelähedaseks, kus nad kõigile läbielatud raskustele ja takistustele vaatamata omandasid alustalad oma edule, lõpeb artikkel.  
Kokkuvõtte koostas
Aime Andra

August Järve matusetalitus

(11. veebr. 1923 – 10. veebr. 2006)

EELK Seabrooki koguduse juhatuse ja nõukogu liikmed August Järve kirstu juures. Teine paremalt koguduse esimees Harry Virunurm, keskel esimehe isa, kauaaegne koguduse esimees Harald Virunurm ja Heldur Tammela, kelle taga koguduse sekretär Helgi Viire.

Valentinipäeval saadeti Seabrooki koguduse kauaaegne juhatuse liige, ustav laekur ja raamatupidaja August Järve sõpruses ja armastuses viimasele teekonnale EELK Seabrooki eestlaste oma kirikust, Seabrooki ligiduses asuvast Northfield Lutheran Church’ist.
Kirikusse oli jumalagajätuks lahkunuga ja kaastunde avaldusteks perekonnale kogunenud hulgaliselt rahvast, koguduse liikmeid ja sõpru. Leinateenistust alustas koguduse õpetaja Heino Nurk, andes kokkuvõtte lahkunu elust ja tegevusest.
August Järve suri reedel, 10. jaanuaril Vinelandi haig-las 82-aastaselt.
Ta sündis Eestis Viljandi maakonnas Olustveres Anton ja Marie Järve pojana 11. veebruaril 1923. Tema noorus möödus Eestis ja Saksamaal, kuhu ta põgenes 1944.a. koos paljude rahvuskaaslastega ja elas kuni 1951. aastani, mil ta tuli Ameerikasse ja asus elama Seabrooki. August Järve töötas 27 aastat Seabrook Farms’i personaliosakonnas ja 15 aastat Seabrook Brothers and Sons’ aedviljatöötlemise ja -pakkimise tehases kuni pensionile jäämiseni 1993.aaastal. Töö kõrval õppis ta ärindust ja raamatupidamist Temple Univerity’s ja Glassboro State College’s.
August Järve oli kaua  kohalike eestlaste juhiks. Ta liitus Seabrooki eesti kogudusega 1951 ja valiti koguduse nõukogusse 1953 ning 1954. aastal sai temast koguduse laekur. Alates 1958. aastast oli ta Northville (Seabrooki koguduse kiriku) kalmistu juhatuse liige ja 1982.aastast tänaseni kalmistu juhataja.
August Järve oli kaua Seabrooki Eesti Seltsi ja Seabrooki Eesti Segakoori liige. Tema paljude huvide hulgas oli sportimine üsna tähtsal kohal.  
August Järve jäävad leinama: abikaasa Hilja, poeg Mati Järve abikaasa Connie’ga, tütar Ivi Hall abikaasa Greg’iga, neli lapselast, Christian ja Kati Järve ning Joshua ja Jaclyn Hall, abikaasa Hilja vennalapsed  Todd Oja ja Lisa Kuhns, kellele ta neid üles kasvatades oli “teiseks isaks”, õed Vaike ja Valve Eestis ning abikaasa Hilja vennad Jaan ja Peeter Oja. Seabrooki kogudus jagab perekonna leina ja omaste palvel palutakse teha mälestusannetusi Northville Lutheran Cemetery Fund’ile, c/o kassapaidaja Ivi Hall, 200 Finley Road, Bridgeton, NJ 08302
Siis luges õpetaja Taaveti tuntud 23. laulu, kinnituseks kuulajatele ja lohutuseks perekonnale, et ka surmavarju orus on Issand meiega, Ta ainult ei valva, vaid Ta on meiega elu kõige raskematel momentidel. Lauldi tuttavad “Kalla, kallis Isa käsi”, “Jumal, Sul’ ligemal” ja “Oh, võta mind, mu Jumal”. Perekonna soovil teenis praost Thomas Vaga eesti- ja ingliskeelse kõnega, mille ta sidus käesoleva sõbrapäevaga, armastusepäevaga, Valentinipäevaga, rõhutades, et lahkunu oli läbi aastate olnud tõeline sõber, vaikne ja tagasihoidlik, kuid ustav ja kõikumata. Kindel, kõikumata sõber on meil ristirahvana, ristitud inimestel, Jeesus Issandas, kelle armastusele ja ohvrile toetudes saame ka meie kord astuda Tema igavestesse hoonetesse.
Järelehüüdeks oli sõna koguduse esimehel Harry Virunurmel, kes koos oma juhatuse ja nõukogu liikmetega astus protsessioonis lahkunu viimse voodi juurde. Ta alustas oma järelehüüet eesti keeles, keeles, mida ta armastab, ja ta ütles: “Armas härra Järve – minule olid sa alati hr. Järve, kui Seabrookis peaaegu naabrina üles kasvasin. Austusega vaatasin alati Su poole ja kui hiljem võrkpalli mängisime, olid mulle eeskujuks. Hilisematel aegadel tuli meil kiriklikus töös koos koguduse nõukogus osaleda, kus Sina ja just Sina olid see mõõduandev liige.
54 aastat juhtisid vapralt ja ennastsalgavalt Seabrooki luteriusu koguduse tööd laekurina ja arveametnikuna. Sinu aruanded on olnud nii täielikud ja täpsustatud, et vaevalt keegi enne Sind on jõudnud neid sellisesse korda saada. 1958-dast aastast lisandus Sulle meie kalmistu eest hoolitsemine, mida Sa tegid väga hästi.
Koguduse liikmetel, nõukogul ja juhatusel on kurb Sinust lahkuda. Ja muidugi seda ka eriti perekonnal, abikaasal ja lastel peredega. Kuid me kõik oleme Sind saatmas siin viimasele puhkepaigale heade mälestustega Sinust. Oled asendamatu, kuid me proovime Su tööd jätkata nõukogus ja juhatuses nii hästi, kui saame, samas vaimus, mille meile eeskujuks jätsid – seda luban Sulle siin viimast korda jumalaga jättes. Jääd meie koguduse mälestusse ühe tähtsama isikuna, kes on ohverdanud oma aja, energia ja armastuse Seabrooki kogudusele rohkem kui 50 aasta jooksul,” lõpetas koguduse esimees ning osutas ilusale pärjale, mille kogudus oli lahkunule andnud tänades ja soovides rahulikku puhkust koguduse vaiksel metsakalmistul. Ta jätkas inglise keeles, rõhutades August Järve eeskujulikku käitumist, mida tema noorema mehena on saanud kogeda. Vaid harvad on teeninud sellist jagamata lugupidamist kui August Järve. Kõnelejat lohutab aga teadmine, et Issand on võtnud oma juurde ühe oma parimatest sulastest ja kui Issandal oleks Järve teeneid vaja, Ta teab, et iga töö saab hästi tehtud. Või ehk on August Järvel võimalus saada taevas teenitud tunnustust ja kiitust hästi tehtud töö eest siin ilmas, märkis Harry Virunurm koos koguduse juhatuse ja nõukoguga.
Samas kirikus teenistusi pidava saksa koguduse esimees Tony Mohr andis oma poolt tunnustavad tänud lahkunule. Ka tema rõhutas August Järve ustavust ja vaikset ennastohverdavat teenimist nende kogudusele abiks olles.
Viimasena võttis sõna järelehüüdeks perekonna poolt lahkunu poeg Mati Järve, kellele isa oli olnud armastatud “papaks”, sõbraks, spordivennaks ja eeskujuks kõiges. Lahkumise valu oli konkreetne, kuid soe armastus kattis kurbust ja pisaraid. Isa oli läinud, kuid ta eeskuju on jäänud püsima.
Lumine surnuaed ootas vaikuses, kui August Järve kirst ta viimsele puhkepaigale kanti. Veel kolm peotäit mulda viimseks katteks ja koos mälestustega lahkuti jälle üha haudadega kasvavalt Northville Lutheran Cemetery’lt, Upper Deerfield Township’is, New Jersey osariigis, Seabrooki ligiduses.
Airi Vaga

Enn Tarto otsustas ordenist loobuda

Kunagine poliitvang Enn Tarto otsustas loobuda talle president Arnold Rüütli poolt antavast Valgetähe II klassi ordenist, kirjutab Eesti Päevaleht. Ajalehe andmetel konsulteeris Tarto teenetemärkidest loobumise üle mitme endise poliitvangi ja nõukogudeaegse teisitimõtlejaga.
“Kuid me ei pidanud vajalikuks teha ühisaktsiooni. Otsustasime, et igaüks otsustab ise, kas võtta talle määratud teenetemärk vastu või mitte,” ütles Tarto.
Tarto teab enda väitel veel kolme-nelja inimest, kes plaanivad teenetemärgist loobumist, kuid nende nimesid ta avaldama ei soostunud.
Enda otsust põhjendas Tarto asjaoluga, et ta ei pea õigeks võtta vastu kõrget riiklikku autasu koos inimestega, kes teda omal ajal represseerisid.
“Minuga koos tunnustatakse ka Eesti lipu rüvetajaid, aga need paarkümmend inimest, kes said omal ajal Eesti lipu omamise või demonstreerimise eest karistada, on endiselt Eesti riigi silmis kurjategijad,” lisas Tarto.
Endine riigikogulane, praegune Tartu volikogu liige peab silmas umbes 25 eestlast, kes nõukogude ajal said kriminaalkaristuse poliitiliselt ebasobiva tegevuse eest.
Ordenist loobumisest on teatanud ka ajaloolane Ott Sandrak, kelle hinnangul on teenetemärkide jagamise süsteem iganenud ja naeruväärne.
“Kodanikul peaks olema hea meel, kui riik teda tunnustab. Ka ülejäänud kodanikele peaks kohe selge olema, miks kellelegi orden antakse,” ütles Ott Sandrak. “Paraku on Eestis ordenite jagamise süsteem bürokraatlik ja devalveerunud. See on algusest peale süsteemi sisse kirjutatud ning aina süvenenud,” märkis Sandrak.
Sandrak kinnitab, et kõrgest riiklikust autasust loobumine ei näita midagi isiklikku ordeni annetaja Arnold Rüütli suh-tes. “Mulle on öeldud, et ordenit oleks lihtsam vastu võtta Lennart Merilt, kuid minu jaoks ei ole küsimus presidendi isikus, vaid süsteemis,” nentis Sandrak.
“Ordenit ei pea andma inimesele, kes on töötanud mõnda aega nähtaval kohal, saanud kõrget palka või ajanud äri. See inimene on oma tasu juba saanud,” ütles Sandrak.
Sandrakule omistati orden 15 aasta taguse tegevuse eest iseseisvuse taastamisel. Sandrak tõdes, et tegelikult ta ei tea, mille eest talle orden antakse. Samas sooviks ta teada – nii iseenda kui ka teiste ordenisaajate kohta.
Ordenisaajate nimekirjas on ka Viljandimaa Tarvastu eksvallavanem Jaan Lukas, kes võttis 1991. aasta augustiputshi ajal külanõukogu ees Eesti lipu vardast maha. Presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi saav Lukas selgitab oma tegu sellega, et lipp oli kulunud, aga külanõukogu kapis olnud vahetuslipu olevat hiired puruks närinud.
Endine rahvarindelane Ants Relvik ütles SL Õhtulehele, et 1991. aasta 21. augusti hommikul, kui tankid olid Tallinna teletorni ründamas, võttis tollane külanõukogu esimees Lukas Mustlas Tarvastu külanõukogu vardast lipu maha.
“Pärast pani küll lipu tagasi, inimeste kära peale ilmselt, aga oleme siin ikka arvamusel, et tema võttis selle hirmu pärast maha. See on ikka väga valele inimesele antud,” lausus Relvik.
Lukase kinnitusel oli varras riigiliputa tund-poolteist ehk nii kaua, kuni ta poest uue korraliku trikoloori sai. Lukas kinnitas, et soovis kulunud lipu uue vastu vahetada, mitte ei löönud tankide pärast kartma.
Lukase sõnul pole lipulugu küll põhjus, et teenetemärgist loobuda.
Teenetemärgist loobumist kaalub küll teine sinimustvalge lipu mahavõtja, keda ka president on aumärgi vääriliseks pidanud. Ida-Virumaal asuva Mäetaguse vallavolikogu esimees Veljo Kingsep rebis 26 aastat tagasi katlamaja korstna otsast sinimustvalge lipu.

Kallas tirib Brüsseli lobistid päevavalgele

Ajalehes Äripäev ilmus intervjuu Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega.
1600 muudatusettepanekut sel nädalal Euroopa Parlamendis arutusele tulevas teenuste direktiivis on üks näide eri huvigruppide mõjukusest ELi seadusloomes. Eesti volinik Euroopa Komisjonis on ette võtnud Brüsseli tagatrepipoliitika reformi.
Euroopa Liidu seadusi, mille mõju ulatub järjest enam ka EList väljapoole, kujundavad Brüsselis ligi 15 000 lobisti. Kes need on ja keda nad esindavad?
Kirjutasite hiljuti ajalehes Wall Street Journal Brüsseli lobireformist ja tõite pa-ralleeli USA filmiklassikast, kus lugu lõpeb peategelase hävinguga Washingtoni korrumpeerunud masinavärgis. Kas asi on nii hull?
Ei ole nii hull. Siin hävinguga ei lõpe. See oli lihtsalt lugu sellest, kuidas inimene tuleb linna asju ajama. Brüsselisse jooksevad kokku väga paljud huvid.
Mis Brüsselis teisiti on?
Brüssel ja Washington on maailma kaks suurt lobipealinna. Mõlemal puhul on otsused suure mõjuga – komisjonis pea iga istungi teema. Samuti direktiivid, nagu viimati sadamateenused, mis küll vastuseisu tõttu läbi kukkus. Ja kui firmat ähvardab komisjoni poolt ikka 800 miljoni eurone trahv, pannakse väga suured jõud mõjutamiseks mängu.
Erinev on see, et Brüsselis pole lobi polii-tikaga seotud. Ameerikas on annetamine poliitika tegemiseks lubatud ja käive hoopis teine. Kui Brüsselis räägitakse 60-90 miljonist eurost aastas, siis Ameerikas 5 miljardist dollarist.
Milles on reformi sisu?
Kõigile ühised käitumisreeglid ja lobitegijate avalik register, kust on näha, kes keda esindab ja millised on summad. Eelistan vabatahtlikku süsteemi – ameeriklastel oli seadus, kuid Abramoffi skandaal (USA superlobist John Abramoff, kes Kongressi liikmete äraostmise eest vangi läheb) juhtus ikkagi. Euroopas kardan, et seadus ei saakski valmis.
Milleks on vaja lobiste avalikustada?
Kui vajadus tekib, on hilja. Toimida tuleb enne, kui osutub tõestatuks, et lobitegevus on otsustamist kahjustanud.
Abramoffi afäär on Brüsselis samal kujul võimatu, kuid ma ei välista mõne võrgustiku olemasolu, mis kasutab lobi tegemiseks lubamatuid võtteid.
Reform on seotud sellega, et mulle usaldati ELi raha kasutamise kontroll. Seal on palju halli ala, mis tekitab kahtlusi ja umbusku. Tuleb seda halli vähendada. Ühiskonna ettekujutuses on lobi kahtlane, ehkki see on legaalne ja vajalik.
Kus on Brüsseli lobistide viljakaim küttimiskoht?
Sellest on aru saadud, et kõike ei otsustata komisjonis. Euroopa Parlament on saanud võimu juurde ja selle osakaal kasvab.
Millele see 90 miljonit eurot aastas kulub? Kingitusteks?
See on lobifirmade käive. Kingitusi on raske teha.
Muidu läheb nagu komisjoni presidendil Jose Barrosol, kes pidi aru andma puhkusest laevandusmagnaadist sõbra luksusjahil?
No näiteks. Kingitusi võib vastu võtta kuni 150 euro ulatuses.
Millised on praegu võimalikud huvide konflikti kohad?
Komisjoni liikmetel, täidesaatval võimul, ei tohi olla osalusi äriühingute nõukogudes. Seadusloomes pole see aga keelatud – mitmed Euroopa Parlamendi liikmed on firmade juhatustes ja nõukogudes.
Paar juhtumit on olnud, kus komisjoni volinik on ametiaja lõppedes läinud otse erasektorisse. Telekommunikatsioonivolinik Martin Bangemann läks tööle Hispaania sidefirmasse, millest tuli suur skandaal. Siis tehti uued reeglid. Mina pean näiteks kolm aastat pärast volinikuameti mahapanekut tööasjad kooskõlastama. Muidu on kõvad sanktsioonid ja võin pensioniõigustest ilma jääda.
Teie kogemus lobiga?
Eriti otsekontakte pole. Seda on küll olnud, et lobistide meilid on arvuti umbe ajanud.
Kuidas reform vastu võeti?
Vastuvõtt oli elav, vägagi elav. Üldiselt toetatakse.
Pettuste avastamiseks loodud üksusel (OLAF) on otseliin korruptsioonist teatamiseks. Kas liin on punane?
Ei ole väga punane. Euroopa Liit ei ole nii korrumpeerunud koht.

Jaan Poska mälestuseks

Mart Nikluse kõne
2. veebruaril 2006 Tartus

Lugupeetud Tartu rahu 86. aastapäevale pühendatud kõnekoosolekust osavõtjad!
Kallid tartlased ja Tartu linna külalised!
Tervitan teid Eesti Endiste Poliitvangide Liidu, Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni ja Kaitseliidu Tartu maleva poolt!
Tervitus Seto Kongressi ja Setomaa esindajatele, kes te olete Tartusse tulnud ning (nagu mulle tundub) tänase ürituse korraldamise siin enda peale võtnud.
Tahan teile, lugupeetud kuulajad, mõne lausega rääkida inimesest, tänu kellele leidis 2. veebruaril 1920 Tartus aset Eesti välispoliitika ja diplomaatia suurim võit, kuid kelle elutööst postsovetlikus Eestis enamasti eelistatakse vaikida.
See mees oli Jaan Poska. Ta sündis 12/24. jaanuaril 1866 Laiuse vallas (praegusel Jõgevamaal) köstri paljulapselises perekonnas viienda lapsena. Alg- ja keskhariduse sai ta Riias, hiljem õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1890. aastal. Asus seejärel tööle advokaadina Tallinnas, mis kahtlematult arendas Jaan Poska kui tulevase diplomaadi professionaalseid võimeid. 1904. aastal valiti ta Tallinna Linnavolikogu liikmeks, hiljem selle esimeheks, 1913. aastal aga Tallinna linnapeaks. Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti iseseisvus, nimetati Jaan Poska Eesti Vabariigi esimese valitsuse välisministriks. Talle pakuti ka peaministri kohta, kuid sellest ta loobus. Hankis aastatel 1918-1919 Eesti välissaatkonna juhina Euroopas Eesti Vabariigile diplomaatilist tunnustust ja võttis osa Pariisi rahukonverentsist. 1919. aastal alanud läbirääkimistel Venemaaga oli Jaan Poska Eesti rahudelegatsiooni juhataja. Riigipiiri küsimustes moodustati kaheliikmeline komisjon, millesse kuulusid Jaan Poska ja Adolf Joffe. Kahe mehe aruteludes jäid Jaan Poska võimed diplomaadi ja psühholoogina peale. Lõpptulemusena sõlmiti 2. veebruaril 1920 Tartus rahuleping, mida hiljem on nimetatud Eesti Vabariigi nurgakiviks ning mis kehtib tänapäevani.
Jaan Poska suri mõni nädal hiljem, 7. märtsil 1920 Tallinnas. Seal on praegugi säilinud tema viimane elukoht, samuti on Tallinnas olemas Poska-nimeline tänav.
Meil Tartus tähistab 1920. aasta rahulepingut mälestustahvel hoonel Vanemuise tänav 35.
Tartus on viimastel aastatel püstitatud mitmeid kauneid mälestusmärke. Mainigem nendest mälestussammast Jakob Hurdale (siit mitte kaugel Vanemuise pargis), Jaan Tõnissonile (Postimehe toimetuse juures), Eduard Tubinale (Vanemuise teatri ees).
Tartut on nimetatud „heade mõtete linnaks”. Seetõttu leian, et Jaan Poska isiku mälestuseks ja tema elutöö tunnustuseks tuleks Tartusse, ja miks mitte just sellelesamale platsile meie kõrval püstitada Jaan Poska monument.
Monument võiks endast kujutada riigimehe büsti pjedestaalil, millel on olemas tema sünni- ja surmadaatumid, Eesti Vabariigi geograafiline kaart 1920. aasta Tartu rahulepingu-järgsete piiridega, selgitav tekst kahes keeles.
Kui postsovetliku Eesti valitsus tõrgub Jaan Poska mälestuse jäädvustamiseks Tartus vajalikku raha leidmast, tuleks monumendi püstitamiseks läbi viia üldrahvalik korjandus. Loodan, et see leiab laialdast toetust.
2. veebruari võiks jäädvustada ka veel muudel viisidel. Miks mitte välja anda Jaan Poska mälestuseks esimese päeva ümbrik või postmark? Või ka alustada kampaaniat 2. veebruari kuulutamiseks riigipühaks?
Kui 1920. aasta Tartu rahuleping kehtib, siis mingit uut piirilepet Venemaaga pole Eesti Vabariigile vaja!
Tänan tähelepanu eest!

Euroopa Liit nõuab USA-lt viisa-vabadust uutele liikmetele

Euroopa Liit kordas 10.veeebruaril üleskutset Ameerika Ühendriikidele tühistada viisanõuded EL-i uute liikmesriikide kodanike suhtes, süüdistades Washingtoni diskrimineerimises, teatas Reuters.
“Ma tunnustan jõupingutusi, mida USA on selles vallas juba teinud, kuid me peame seda protsessi kiirendama ning lõpetama selle uute liikmesriikide suhtes diskrimineeriva olukorra,” ütles Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso Pittsburghis peetud kõnes.
USA välisministeeriumi kõrge viisaametnik Tony Edson ütles, et ametiisikud on pööranud sellele küsimusele rohkesti tähelepanu. Edsoni sõnul teevad Ühendrii-gid tihedat koostööd mitme EL-i uusliikmega viisavabadusprogrammiga liitumise suunas.
Euroopa Komisjon teatas jaanuaris, et soovib näha juuliks edasiminekut viisa-vabaduse küsimuses liidu kümnele uusliikmele. Komisjon on öelnud, et võib vastasel juhul soovitada näiteks nõuda USA diplomaatidelt viisa taotlemist.
Ühendriikide ametiisikute sõnul võib aga viisavabaduse jõustumine nõuda aastaid. Nad on öelnud, et kümme liikmesriiki ei vasta veel objektiivsetele kriteeriumidele, nagu seda on viisataotluste äraütlemisprotsent ning kodanike viibimine USA-s üle viisa kehtivusaja.
Riigid lülitatakse USA viisavabadusprog-rammi alles pärast sisejulgeolekuministee-riumi vastavat aruannet kongressile.
Brüssel on nurisenud ka Austraalia ja Kanada tõrksuse üle kahepoolsete viisa-vabaduslepete sõlmimisel.
BNS

Kalaturu romantika jäädvustaja

Naima Rauam oma ateljees South Street Seaport’il, endise Fulton Street’i kalaturul jaanuaris 2006. Foto: Jaanika Peerna

Naima Rauam – Kala portreed’ 2004 (söejoonistus).

Pärast 180 aastast tegevust Manhattani tuulisel kagutipul kolis möödunud aasta 14. novembril seal asunud kalaturg – The Fulton Fish Market ümber põhja poole – moodsasse, säravasse, üliavarasse kliimaseadmete ja tehnikaga varustatud laohoonesse Hunts Point’i Bronx’is.  Sellega kaasnes ka suur muudatus eestlasest kunstniku Naima Rauami elus, kes 40 aasta jooksul seal maalides oli saanud püsivaks osaks Fulton’i kalaturust. Kalakaupmehed võtsid teda täielikult “oma poisina”, kui ta turul iga ilmaga oma kulunud ja hiirekõrvades visanditemapiga ringi uitas, pildistades ja visandades idüllilisi momente turust ja turul toimuvast. “Ma võiksin siin veeta neli eluaega ja ikka ja jälle avastaksin midagi uut, “ on kunstnik ise öelnud oma armastatud kalaturu kohta. Naimal on olnud mitmeid näitusi ja tema töid omavad paljud suured firmad Water Street’il.
Naima Rauam oli nii kalaturu ellu lõimunud, et ta 13 aastat elas ja töötas Meyer & Thompson Smoked Fish kompanii majas Beekman’i tänaval. Aastal 1997, kui maja müüdi, leidis firma Blue Ribbon Fish talle stuudio-ateljee oma majas ja Naima jätkas oma vesivärvidega kalaturu mitmekesise ja rikkaliku, aega ja minevikku sööbinud olevikumiljöö jäädvustamist.
Uut kalaturu hoonet on Naima Rauam külastanud juba tosina korra ümber, kuid valminud on vaid üks pilt, millel must-si-nistes tööriietes kalakaupmehe maaliline kujutis tööstuslikul tagapõhjal annab aimu, kui tugevasti kunstnik veel emotsionaalselt Ala-Manhattani kalaturuga seotid on. Kunstilisest küljest tundub uude, akendeta steriilsesse 400 000 ruutjalalisse metall-karpi astumine “nagu lööks keegi sulle surnud kalaga vastu nägu” on kunstnik ise öelnud. Kunstniku meelest on see nagu idüllilisest, värviküllasest maailmast sattuda tagasi lamedasse, lamedasse ja veel-kord lamedasse Kansasesse.
Ka endised tuttavad kalakaupmehed tervitavad kulunud Yankee pesapallimütsiga kunstnikku kurva pearaputusega: “Siin ei ole enam palju maalimiseks. Sellel kohal pole iseloomu”. Töötajate energia haihtub elutus, ühtlaselt värvivaeses kõleduses ja nii on kunstnik Rauamgi üle läinud soojadelt vesivärvidelt pastellidele, mis sobivad rohkem ümbruse kalkusega. “Pean uue ümbrusega sõbraks saama,” ohkab kunstnik rohkem otsustavalt kui lootusrikkalt ühel oma järjekordsel külaskäigul, kui märkab meest rasket kalakotti kaalule upitamas, tema liigutused raamistatud kõledate industriaalsete vormidega.
“Esmakordselt angaari meenutavat laohoonet külastades oli nii võõrastav, et tundus nagu astuksin Kuule, kuid järgmised korrad on olnud vähem vastumeelsust tekitavad. Kes teab, võibolla aeg aitab ka siin kohaneda”, mainib kunstnik.
Artikkel Naima Rauamist ilmus ajalehes New York Times,  4.detsembril 2005. Artikli põhjal,  
Aime  Andra

Naima Rauami töid saab näha New Yorgi Eesti Kultuuripäevade 2006 raames avataval kunstinäitusel LÕÕM 06, kus esinevad 17 New Yorgi piirkonna eesti päritolu kunstnikku. Näitus jääb avatuks 24.märtsist – 21.aprillini NY Eesti Majas.
VES

Arvo Pärt balti ajakirjas

Mitteilungen aus baltischem Leben

Nüüdsest on meie tunnustet Arvo Pärt oma kuulsuse haripunktil ka glamuurse maailma staarina.  Noodid paremas, Arvo Pärdi nimega kokakoolatops vasakus käes, nae-ratab meie muusikaline ikoon häbeliku naeratusega kuulsa ajakirja kaanepildilt maailmale teatega – siin ma olen. Järgneb saksakeelne artikkel Arvo Pärdi elukäigust, mille tõlge siinjuures:
Eesti komponist Arvo Pärt kuulub kaasaegsete kuulsate baltlaste kitsaimasse ringi.  Tema 70. sünnipäeval kuulutati seda – enne ja pärast 11. septembrit – maailmale ülistavate ja austavate kommentaaridega.  Selletõttu on meie toimetusel põhimõtteliselt raske mitte teadvustada, mis massimeedias juba käsitlemist on leidnud.  Märkimisväärne on, et ilmneb järsk muutus tema elukäigus enne ja pärast tema ümberasumist Läände.
Kodumaal elas Pärt alates 5. eluaastast okupatsiooni all.  Ta võis küll komponeerida, kuid tema muusika ei leidnud valitseva rezhiimi poolt erilist tähelepanu.  Sellepärast teda ka ei jälgitud poliitiliselt.  Nii jäi ka tema ülisuur anne tähelepanuta. Tema kodanliku eksistentsi vajadusiks anti talle tagasihoidlik kaastöölise positsioon Eesti Raadios ja Televisioonis.  Oma kompositsioonidega leidis ta tunnustust filmimuusika alal ja kuulus sellel alal eriti produktiivsete komponistide hulka.
Hoopis teine olukord avanes temale 1980. a. ümberasumisega Läände. Sovjettide ajal oli välisreis isiklikes huvides muide rangelt keelatud. Paljud olid põgenemiskatsetel oma elu kaotanud. Erireegel oli maksev aga juutide ja nende omaste puhul.  Arvo Pärt on abielus Nõukogude Liidust pärineva juuditariga. Väljarännanud juudid leidsid tollal neutraalses Austrias vastuvõtu.  Põhiliselt pidi neid Israeli edasi saadetama, kuid taluti ka seda, kui väljarändajad teistele maadele siirdusid.  Nii tegid kaPärt ja tema naine.
Praegu elavad nad peamiselt Berliinis, külastades tihti Eestit.  Et neid kindlamalt kodumaaga siduda, kavatseb Keila Kegeli kogudus temale kinkida ühe krundi idüllilisse Laulasmaa suvituskohta (40 km Tallinnast läände).  Juubilarile oleks see ilus rahulik koht tagasitõmbumiseks. See ei muudaks ju midagi tema muusikalises ak-tiivsuses.
Kui auhinnatud kirikumuusik on Arvo Pärt üks tõsine mees.  Aga tal on ka huumorit. 
Pärast tema sünnipäeva märkis ta heatahtlikult:  “Nad tulistasid isegi suurtükkidega linnamüüridelt”.  Sünnipäevatorti ega shampust ei nautinud ta ei Londoni ega Moskva galakontsertidel, vaid oma vanas Rakvere Lütseumis.  Sünnipäevakingiks sai ta muide oma surnud muusikaõpetaja viiuli.
Võllahuumorina mõjub, et pärast teatud kahtlusi on ka Venemaa Pärdi muusika enda jaoks avastanud. Moskva Konservatooriumi suures saalis toimus galakontsert. Selle idee tuli vene helikunstnike liidult;  kontserti toetas ka riik, seltskond ja õigeusu kirik.
Tähtsamad hinnanguandjad väärtustavad teda järgmiselt: Pärt on viimase aastakümne jooksul end üheks silmapaistvamaks kaasaegseks akadeemiliseks muusikuks arendanud.  Selgitamata on jäänud, miks see just viimastel aastakümnetel juhtunud on, mil ta vaba mees on, lõpeb artikkel.
Juta Kurman/AO MAABL
PS  ajakiri “Mitteilungen” on Pärdi pildiallkirjaks ekslikult Arro Pärt pannud.

?Torinos kõlas esma-ettekandes Pärdi “La Sindone”

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor EFK) esitasid kolmapäeval, 15.veebruaril Torino katedraalis spetsiaalselt olümpiamängude jaoks kirjutatud Arvo Pärdi teose “La Sindone”. Pärdi autoriõhtul esiettekandele tulnud teos on inspireeritud Torino katedraalis säilitatavast ühest tähtsaimast ja mõistatuslikumast kristlikust reliikviast, mida katoliku kirik peab Kristuse surilinaks.
Jeruusalemmast keerulisi teid pidi Torinosse jõudnud surilina – la Sindone – asukohaks on Torino katedraal olnud viimasel viiel sajandil.
Uusteose peaproov publikuga Tallinnas Estonia kontserdisaalis läks ERSO ja EFK-i esindajate teatel ülimenukalt.
Lisaks sellele kanti Torino kontserdil ette 1977. aastal kirjutatud kammerteos “Arbos” ning uuemast loomingust “Cecilia, vergine romana” ja “Da pacem Domine” koorile ja orkestrile.
Kontserti dirigeeris Olari Elts.
VES/BNS

Algus eelmises lehes

Üks erakordne leid

Suure osavusega tegi Jannsen vajalikud eeltööd. Pidupäevadeks määrati 17.-21. juuni 1869. Laulupeo peakomitee esimeheks kutsuti Tartu Maarja kiriku (eesti kogudus) pastor Adalbert Hugo Willigerode, lugupeetud isik nii eestlaste kui sakslaste hulgas. Peakomitee koosnes 17-st liikmest: A.H.Willigerode (president), J.W. Jannsen (asepresident), H. Rosenthal (arst), J. Hurt (sel ajal gümnaasiumiõpetaja Tartus), A. Eschscholz (Tartu ülikooli juht), J. Mielberg (füüsik), A.F.Obram (Tartu linnavalitsuse liige, “Wanemuise” asepresident), A. Kordt (pottseppmeister), A. Luig (Maarja kiriku köster), J. Ottas (restoraaniomanik), A.F.Hoffmann (maalermeister), J. Glück ja P. Lestmann (majaomanikud), J. Maddison (kaupmees), P. Zirkel (voorimees), C. Hohlfeld (usuteadlane) ja C. Laakmann (trükikoja omaniku poeg). Komitee üleskutsele vastasid üle maa 40 laulukoori, 800 liikmega.
Ettevõtte praktilise külje eest vastutasid neli allkomisjoni: muusikakomisjon (laulude valik), korterikomisjon (lauljate majutamine), ehituskomisjon (peoplatsi leidmine ja vajaliku lava ehitamine) ja kassakomisjon (laulupeo piletite müük). Peakomitee poolt suure hoolega välja töötatud kava oli järgmine:
17. juuni
Ennelõunal: koorid saabuvad ja registreerivad endid “Wanemuises”.
Kell 14: Peaproov Maarja kirikus.
18. juuni
Kell 10: Pidulik jumalateenistus Toomemäel, peakiriku varemete ees orus; teenivad viis õpetajat. (Selles paigas asus iseseisvuse ajal tenniseväljak.)
Kell 16: Esimene kontsert (vaimulik kava) peoväljakul Ressource’i aias.
19. juuni
Kell 8: Ilmaliku kava peaproov ülikooli ratsamaneezhis.
Kell 16 Teine kontsert (ilmalik kava) peoväljakul.
Kell 19: Ühine pidusöök “Wanemuise” aias.
20. juuni
Kell 10: Üksikute kooride esinemine peoväljakul.
Kell 14: Kooride lauluvõistlus “Wanemuise” aias.
21. juuni Lahkumine
Kokku osalesid esimesel laulupeol 40 laulukoori 762 lauljaga ning kolm pillikoori 48 mängijaga, seega kokku 810 inimest. Dirigentideks olid J.W. Jannsen ja A. Saebelmann (Kunileid). Mis oli siis laulupeo kavas? Vaimulikus osas, 18. juunil, lauldi:
1. Siionis kõik wahid hüüdwad (praegu: Ärgake, nii vahid hüüdvad)
2. Kiida nüüd Issandat, minu süda
3. Meil tuleb abi Jumalast (Üks kindel linn ja varjupaik)
4. Jumal on suur (97. psalm, B. Kleini poolt seatud)
5. Sind, Issand, meie kiidame (C. Geissler)
6. Taewas ja maa kauwad (F. Brenneri motett)
7. Hõiskagu kõik see maailm (100. psalm, K.J.Kunkel)
8. Tänu Sull’, Jeesus (G. Neumanni motett)
9. See on kaunis, lõbus ja hea (92. psalm, C. Palmer)
10. Issandat kiitke, kõik paganad (117. psalm, F. Brenner)
11. Kõik taewad laulwad (Beethoven)
12. Tere, tere, Jeesus Kristus (Mozart)
Esimest kolme koraali saatis ühendatud puhkpilliorkester David Wirkhausi juhatusel. Ilmaliku kontserdi kava 19. juunil oli järgmine:
1. Nüüd rõõmu päew on käes (Kreutzer)
2. Eesti wennad, laulgem rõõmsast (Stunz)
3. Oh mets, su halja oksadega (Häser)
4. Mis hiilgab weel õhtul seal mäe peal (Kreutzer)
5. Kewade laul (Mendelssohn)
6. Suur rõõmupäew on tulnud (Zwyssig)
7. Kui ju jõed rõõmsast jookswad (Häser)
8. Tere nüüd sa kallis päew (Mendelssohn)
9. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm (Pacius; praegune Eesti hümn)
10. Mu meeles seisab alati (Kollan, soome laul)
11. Kui meie laul siin laulu tiiwul (Kalliwoda)
12. Õhtukellad (Abt)
13. Mu isamaa on minu arm (Kunileid)
14. Sind surmani (Kunileid)
15. Vene keisrihümn (Lwow).
Lauluvõistluseks valiti kolmeliikmeline zhürii: koolide inspektor Dr. Oettel, kommertslinnapea Walther ja laulupeo teine dirigent Saebelmann. Esimese auhinna sai “Estonia” koor Tallinnast (10 lauljat, dirigent Bergmann). Teise auhinna pälvis Kanepi kihelkonnakoor (21 lauljat, dirigent köster Abel) ja kolmandaks jäi Tarvastu koor (29 lauljat, dirigendiks köster Wühner). Olgu veel mainitud, et laulupeo rahaline ülejääk oli 900 rubla.
Eestlaste esimene suurüritus oli seega täielikult õnnestunud, nii kunstiliselt kui majanduslikult. Eelkõige aga oli ettevõttel hindamatu tähtsus Eesti rahvustunde äratamisel. Esimene laulupidu oli kogu ärkamisaja mõjuvaks avataktiks. Olgu siinkohal veelkord alla kriipsutatud J. W. Jannseni suuri teeneid idee loomisel ja edukal läbiviimisel.
Raul Pettai

?New Yorgi Eesti Kultuuripäevade 2006 kavast

Tänavuste New Yorgi Eesti Kultuuripäe-vade 2006 keskmes on kaks sündmust – Eesti teatritrupi etendused “Külmetava kunstniku portree” ja New Yorgi piirkonna eesti kunstnike ülevaatenäitus LÕÕM 06.
Mõlemast oleme VES-s juba kirjutanud ja kindlasti tuleb neist veel juttu. Seekord veidi lähemalt festivali ajakavast.
NY Eesti Kultuuripäevad algavad juba neljapäeval, 23.märtsil, kui kell 7 pl on võimalik Eesti Majas vaadata teatrietendust “Külmetava kunstniku portree”.
Reede, 24.märtsi pärastlõunal avatakse kultuuripäevad ning veidi hiljem ka kuns-tinäitus. Kunstinäituse avamiseks on näituse koostajad Jaanika Peerna ja Leevi Ernits valmis saanud ka videofilmi näitusel esinevatest kunstnikest, nende mõtetest ja argipäevast. Kunstinäituse avamisele järgneb EV Peakonsulaadi poolt korraldatud väike vastuvõtt ning kell 9 pl toimub “Külmetava kunstniku portree” teine etendus. Peale teatrit võivad huvilised veel baaris vanade sõpradega ning uute tuttavatega aega viita ning alates kella 11 pl ka Kristjan Randalu jazz-muusikat nautida.
Laupäeval, 25.märtsil on tavapärane ettekannete ja diskussioonide päev. Ettekandega “Kas nii koledat Eestit me tahtsimegi?” esineb arhitektuuriajaloolane dr. Mart Kalm, eesti päritolu maailmakuulsast arhitektist Louis Kahn’ist räägib Toivo Tammik, toimub kunstnike ümarlaud ja vastvalminud filmi demonstreerimine. Paar ettekannet on veel täpsustamisel.
Laupäeva õhtu lõpetab NY Eesti Meeskoor üllatuskava ja -esinejaga ning pärast pidulikku õhtusööki saab nautida veel teistsugust elavat muusikat.
Kogu festivali ajal saab all EKL saalis vaadata eesti filme ingliskeelsete subtiitritega, kavas on mitmeid viimastel aastatel Eestis valminud dokumentaal- ja mängufilme. Laste jaoks on oma filmiprogramm eesti multi-ja lastefilmidest.
Pühapäevasel brunch’il pakub Eesti Maja kokk Sirje juba traditsiooniks saanud seljankat. NY Eesti Naiskoor annab aastakontserdi NY Pauluse kirikus kell 2 pl.
Kavasse võib tulla veel täiendusi, sest mitmed läbirääkimised pole veel lõppenud.
Ootame teid kõiki kultuuripäevadele!
Kärt Ulman

* The Front Page wishes our readers a happy Estonian 88th Independence Day. A photo taken during Estonia’s war for freedom is shown, as well as a poem by Anna Haava. The poem is a prayer to God to look over the Estonian people.
* The second item on the Front Page reports on the two gold medals won by Kristina Smigun at the Torino Olympics. An article in English appears on this page.
* Ilmar Mikiver discusses the mending of relationships between Washington and Berlin. With the new Chancellor Angela Merkel leading the coalition government in Germany, there is hope among analysts that the long period of ideological differences and separation between Germany and the US are coming to an end. In addition to mending these relationships, Chancellor Merkel is also making gestures to Moscow, calling Russia an important strategic partner. But rather than appease the Russians as her predecessor Gerhard Schröder often seemed to do, Ms. Merkel expects Russia to fulfill its obligations and live up to expectations.
* VES reprints a speech by Henn Põlluaas, a member of the Tartu Peace Treaty Preservation Organization. In his remarks, Mr. Põlluaas notes how the discussion and almost agreement of a new border treaty with Russia is directly against the Tartu Peace treaty, and also unconstitutional. The constitution of Estonia defines its borders as those set by the treaty, which include Petserimaa and land on the banks of Narva River. The proposed treaty of late, which was rejected by Russia’s Duma, did not include this land. No wonder, notes Mr. Põlluaas, that the decision to ratify the new borders occurred in a secret vote in the Estonian parliament — people knew it was wrong.
* Vello Helk asks whether Estonia is really not allowed to have its own history. He comments on the way that Estonian historian Rein Ruutsoo has reacted to criticism. Mr. Ruutsoo, it seems, likens any anti-soviet activity during WWII as nazi-istic. Estonians who fought against the Soviets after 1941, many of whom wore German regular army uniforms, should be somehow considered nazis, according to Mr. Ruutsoo. If Mr. Ruutsoo’s opinions are to be followed, and his style of history to be followed, notes Mr. Helk, then does Estonia have its own history?
* The Art and Culture page reports on the next artist whose work will be exhibited at the Estonian Culture Days in New York in March. Artist Naima Rauam’s work is discussed. Having worked at the Meyer & Thompson Smoked Fish Company for many years has influenced Ms. Rauam’s work, as they show portraits of fish. Her paintings have a way of infusing a personality to the faces of the fish.

Ambassador repeats Estonian president’s invitation for Putin to visit Estonia

ER – Presenting her credentials to Russian President Vladimir Putin on Friday, Estonian Ambassador Marina Kaljurand repeated the Estonian president’s invitation for the Russian leader to visit Estonia.
Ms. Kaljurand conveyed to Mr. Putin respects from Estonian President Arnold Rüütel and reiterated the invitation made by the Estonian president last year that the president of Russia visit Estonia, the Estonian Foreign Ministry said.
Ambassador Kaljurand said in her remarks at the meeting that relations between Estonia and Russia should be good neighbourly, mutually beneficial and of respect for each other, and that political contacts were important for this.
The Russian president said that events that have become history should not hinder the development of Russian-Estonian relations.
“We are convinced that events which have become part of history cannot and must not serve as a pretext for mutual claims or hold back progress in cooperation between our states and peoples,” the Russian president said.
Mr. Putin said Russia was seeking an active dialogue and good-neighbourly relations with Estonia.
“We hope that our relations will be based on mutual respect, territorial integrity, observance of the fundamental human rights and freedoms, taking account of each other’s legitimate interests,” the Russian president said.

Kristina Smigun gets two Golds in Torino

VES — After a year long struggle, Estonia’s Kristina Smigun came back in the Olympics to show her championship potential was far from over. The cross-country skier, who has won a gold and two silvers in the World Championships took first place in the 15-km pursuit race last Sunday. She won her second Gold in Women’s 10K classical on Thursday, Feb.16th.
Kristina Smigun has overcome much in her career. She was at the center of a doping scandal in 2001 when she tested positive for anabolic steroids. A subsequent lab test of her B sample, though, found no trace of steroids and she was cleared to compete in 2002.
Smigun’s case was investigated shortly after by the World Anti-Doping Agency, who found that the first lab that tested her sample had made a mistake, failing to realize she was a woman, the New York Times reported.
The Salt Lake Winter Olympic Games in 2002 were not without their own problems, when two Russian skiers tested positive and were stripped of their medals. Smigun was clean and came in 8th place in the 15K.
Smigun came on strong in 2003. She won her gold and silver medals in the world championships and finished second in the overall World Cup. But the come-back was not permanent.
Her form began to dip in 2004 and she failed to make the podium at last year’s world championships, held in Oberstdorf in Germany.
This was enough for Smigun, who changed her entire style and team. The gamble was great as the adjustment period could have been too long to prepare her for the Olympics. But it paid off.
“Last year in Oberstdorf I was very messed up,” she said in a Reuter’s interview after the race, “That’s when I started to change and I realized, you don’t have to sit in your room and think stupid things.”
“Now I have great people around me and I’m happy, even after races in which I don’t do so well.”
“If you don’t take risks, you don’t get to drink champagne,” she said happily.
Kristina Smigun not only comes from a country with a long cross country tradition, but also from a family that holds fast to the same passion. Her father Anatoli competed in the 1976 Olympics, and now trains her. Even Smigun’s younger sister Katrin is competing in races.
At the 2002 games, Estonians Andrus Veerpalu and Jaak Mae took the Gold and Bronze, respectively, in the Men’s 15K Classical. At pres time in Torino, Estonian Kaspar Kokk came 20th in the Men’s Pursuit.

Estonia expresses support to Denmark

ER – Foreign Minister Urmas Paet after the European Union Foreign Ministers’ meeting told the journalists that the conflict of the Muslim World and Denmark is not merely a Danish problem. “Such things can hit us all and have long-lasting consequences on the relations between Europe and the Muslim World,” Mr. Paet said. “As we have entered the European Union and want the Union’s foreign policy to be common in the direction of Russia, then it is not possible for us not to support our partners in other matters,” Mr. Paet added.

“Northern Dimension is necessary”

ER/ves – Estonian Foreign Minister Urmas Paet and his Finnish counterpart Erkki Tuomioja have released a joint newspaper article, published in both countries, which urges to maintain and strengthen the Northern Dimension.
The Ministers recalled that the Northern Dimension refers to cooperation between the EU and North-Western Russia in the purpose of stability in the whole of Northern and Eastern Europe.
The Northern Dimension has found expression in two so-called partnerships: the environment partnership in 2001 and the public health and social welfare partnership in 2003.
Right now the value of projects under the environment partnership is about 1.2 billion euros. If projects that are in the planning stages are added, the total value comes to about two billion euros.
Within the framework of the Barents Sea cooperation, a HIV/AIDS program has been launched in North-Western Russia and the program will be now extended to the Baltic States. As next, basic level health care and the situation of health care in prisons will be tackled. The third area, planned partnership, could be transport and logistics, Ministers Tuomioja and Paet said.
Projects in that partnership could deal with the modernization of border checkpoints, simplification of logistics chains and customs procedures and increasing the safety of shipments.
The Estonian and Finnish ministers said that while doubts have been expressed about the future of the Northern Dimension, the ministerial conference at the end of last year gave its firm support for continuation of the program.
The two ministers said the most important decision of conference was that the Northern Dimension would become a common policy of the EU and Russia, Norway and Iceland. Previously the latter three countries were partners outside the EU inner circle.
The ministers said that specifically Russia has criticized its being an object of the Northern Dimension rather than subject. “The major part of the projects are carried out precisely in Russia,” they said. “Involving Russia, as an actual party (to Northern Dimension), creates better conditions, for projects of the Northern Dimension.” Estonia and Finland could be the leading countries in this field of work with Russian Federation.

A new Estonian rally champ?

VES – With Marko Märtin planning to retire from the Rally Championships, who will Estonians cheer for? Some think that they may have to go back to cheering for their northern cousins, the Finns in the WRC. But if current performance is any indication, Estonia may soon see another star.
Junior World Rally Championship driver Jaan Mölder is starting to show his teeth in the sport, racing in an increasing number of races on the calendar. He participated in the Swedish Rally, one of the most demanding races of the season as it is run on ice and snow.
The race took a toll on Mölder and his co-driver Katrin Becker, who finished in the middle of the 92 driver pack.
“We have no clutch and no hand break (when he said that the co-driver held up the hand break bar, it was broken completely). This is the most difficult rally I have ever done but very good experience.”
Mölder, who was born in 1987 and is the youngest racer in the JWRC, races a Ford Fiesta 1600. He is already planning to participate in the Ireland Rally 2006, which is vying for a position in the WRC calendar. This will be his second time racing on the emeral isle.