|
Eesti Vabariigi Peakonsul osales Long Islandil 88. EV aastapäeva aktusel
Aktuse peakõneleja, Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis Peeter Restsinski. Fotod: Sven Roosild
Long Islandi Eesti Kodu (LIEK) rahval oli suur rõõm tutvuda Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis hr. Peeter Restsinski’ga, kes oli võtnud vastu kutse olla aktuse peakõneleja.
Hr. Restsinski kõne tutvustas kuulajaskonnale uusi, vähemtuntud asjaolusid nii me Vabariigi algpäevilt kui ka tänapäeva oludest. Vabadussõja alguspäevist rääkides tõi hr. Restsinski ette Konstantin Pätsu sõnad 27. novembril 1918 asetleidnud “Ajutise Valitsuse erakorraliselt koosolekult: “Ei mingit kokkulepet kommunistidega! Jõu ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale! Parem auga langeda, kui sattuda kommunistide metsiku vägivalla alla ja nii-kui-nii hävida.” … Kangelasliku võitlusega suutis eesti rahvas tõestada, et väärime oma riiki.“ Kuigi Ribbentrop – Molotovi pakti abil õnnestus Venemaal Eestit uuesti okupeerida, “Eesti Vabariik elas edasi nii nende kümnete tuhandete eestlaste südameis, kes olid sunnitud põgenema kodumaalt kui ka neil, kes olid sunnitud elama raudse eesriide taga. … Okupeeritud Eestis oli loomulikult Vabariigi aastapäeva mistahes vormis tähistamine võimatu, kuid selle piduliku päeva sõnumi tõi meieni ‘Ameerika Hääle’ raadio vahendusel Eesti Vabariigi peakonsul Ernst Jaaksoni tervitus…” Tulles me vabariigi praeguse olukorra juurde, ütles hr. Restsinski, et “Eestlase jaoks nii haruldane ja kauaigatsetud iseseisvus on andnud meile igasuguste varasemate aegadega võrreldes tuhatkordsed eelised. Kunagi varem ajaloos pole eestlane ei vaimselt ega ka materiaalses mõttes elanud nii hästi kui praegu.” Pöörates tuleviku poole, hr. Restsinski kuulutas, et “Teisalt oleme majanduslikus järelspurdis liiga palju kulutanud inimressurssi, mis, vastupidi ootustele, on muutnud meid homse suhtes ebakindlaks. Eesti riigil tervikuna läheb siiski hästi. Nüüd on aga ülim aeg tõestada, et selles riigis tunneb ka rahvas end hästi. Sest õnnelik saab olla üksnes see Eesti, kus rahval on olemas kindlus, et ta jääb kestma.”
Õpetaja Praost Uudo Tari pidas aktuse palvuse, tänades Jumalat, et me maa on saanud nüüd neliteist ja pool aastat uuesti vaba olla. Tänades ka, et me uuesti saavutatud vabadus 1991 aastal toimus ilma vere- valamiseta. Peale palvust mälestati meie langenud sõdureid, asetades sini-must-valge lindiga ilustatud pärja nende ausambale Juhan Aaviku “Laul langenud kangelastele” helide saatel. Kõiki kohalolevaid vabadus- sõdade veterane kutsus lava ette endine Long Islandi Eesti Kodu Majandustoimkona (LIEKMT) ning LI Eesti Võitlejate Ühingu (LIEVÜ) esimees, Harald Salumäe, et neid saaks austada LIEKMT daamid nägusa sini-must-valge rinnamärgiga.
Aktuse korralduse eest olid hoolitsnud LIEKMT Co-Esimehed Valdur Pratka ja Sven Roosild. Suur töökoorem, pidulistele maitsvat roog valmistada, langes meie perenaistele, Asta Salumäele, Evi Wihmanile ja Helga Lindemannile. Pea saavutus oli, et peaaegu poolsada peolist said veeta paar ilusat tundi kaasmaalaste seltsis.
Sven Roosild
LIEKMT daamid Sirje Sokk ja Evi Wichman jagamas sõjaveteranidele aumärke. Vasakult Voldemar Lundre, Arno Arrak, Feliks Vilbiks, Aleksander Korrol, õp. Udo Tari, Meinard Jõks ja Harald Salumäe (pildilt puudub Kalle Vellenurme).
Washingtoni Eesti Seltsi ja kiriku ühine vabariigi aastapäeva tähistamine Washingtonis
Aktuse peakõneleja oli EV suursaadik Jüri Luik. Foto: G.Paabo
Washingtoni Eesti Seltsi ja Washingoni Markuse Koguduse ühine Eesti Vabariigi 88. aastapäeva tähistamine tõi kokku suure arvu kaasmaalasi. Jumalateenistus ja sellele järgnev aktus-koosviibimine toimusid pühapäeval, 19. veebruaril Washingtoni külje all Rockville’is, MD asuvas läti kirikus ja seltsimajas. Eesti Suursaatkonnast Washingtonis olid kohal suursaadik Jüri ja pr. Ruth Luik ning poliitiline nõunik Andres ja pr. Piret Kolk.
Jumalateenistusel teenisid koguduse õpetaja Heino Nurk ja organist Silvi Valge. Teenistust kaunistas Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor Mati Tammaru juhatusel. Laulukoor esines kolme palaga: Miina Härma Looja kiitus, Urmas Sisaski Püha ja Juhan Aaviku Hoia, Jumal, Eestit. Pastor Nurk alustas oma jutlust, öeldes, et vabariigi aastapäev on nüüd meile rõõmu pidupäev, vaatamata sellele, et Eestis pole veel kõik nii nagu ta olema peaks. Jutluse käigus jagas ta kirikulistega oma isiklikke okupatsiooniaja kogemusi ja mälestusi. Kantslist esitatud mõtteid sidusid kokku prohvet Jesaja sõnad Kes ootavad Issandat saavad uut rammu (Jesaja 40:31). Jumalateenistus lõppes Eesti hümniga.
Järgnes aktus-koosviibime kohe kiriku kõrval asetseva läti maja suures saalis. Aktuse külaliste jaoks lippude ja lilledega kaunilt dekoreeritud väiksemad lauad aitasid tõsta päevakohast meeleolu ja hõlbustasid omavahelist suhtlemist. Kaetud oli maitsev ja küllaldane toidulaud kohvi ja veiniga.
Aktuse teadustajana tegutses WES-i kauaaegne esimees Gunnar Paabo. Avasõna ütles Ühendatud Balti Ameerika Komitee (JBANC) tegevdirektor Karl Altau. Ta rõhutas vajadust toetada Valgevenes toimuvat demokraatialiikumist ja ajakohastas Washingtoni püstitatava kommunismi ohvrite mälestusausamba projekti edenemist. ERKÜ esimees Mati Kõiva tervitas kohalolijaid Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimel ja Washingtoni Markuse koguduse esimehena ka koguduse nimel.
Aktusekõne pidas suursaadik Jüri Luik. Sissejuhatusena kutsus suursaadik Luik kõiki, kellel võimalik, osalema kord vabariigi aastapäeva pidustustel Eestis. Oma lühikeses, kuid sisutihedas sõnavõtus andis ta tunnustust läände rännanud eestlastele, tänu kellele okupatsiooni aastate vältel Eestit ei unustatud ja Nõukogude okupatsiooni ei tunnustatud. Ta tõi esile ettenägelikke eestlasi, kelle teod ja tõekspidamised viisid Eesti riigi rajamiseni: Päts, Laidoner, Poska, Tõnisson, j.t. Ühtlasi mälestas ta neid kümneid tuhandeid eestlasi, kes hukkusid sõdades ja Siberis. Suursaadik Luik toonitas NATO tähtsust, väites et sõja vältimiseks on vaja tugevat NATO-t. Ühtlasi mainis ta et NATO liikmena on Eestil kohustus kaasa aidata demokraatia rajamisel teistes riikides. Samal teemal lisas ta, et Eesti toetab vabaduse ja demokraatia pürgimusi Valgevenes, Ukrainas, Gruusias ja teistes endise Nõukogu Liidu maades. See on kindel signaal Venemaale, et ajad ei ole endised. Edasi mainis suursaadik, et Eesti valitsus toetab majanduslikult Washingtoni püstitatava kommunismi ohvrite mälestusausamba projekti ja juhtis tähelepanu Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) jaanuaris vastuvõetud kommunismi kuritegusid hukka mõistvale resolutsioonile. Lõpetades ütles suursaadik Luik, et Eestis oodatakse väliseestlaste kaasalöömist. Alati on vaja eksperte ja kompetentseid nõuandjaid.
Nagu on meeldivaks tavaks kujunenud, esinesid ka tänavusel Washingtoni Eesti Vabariigi aastapäeval Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor Mati Tammaru juhatusel ja Silvi Valge klaveri saatel ning rahvatantsurühm “Pillerkaar” Anu Oinase juhatusel. Laulukoor esitas kolm laulu: René Eespere Armastan sind, Eestimaa, Peep Sarapiku Rukkivihud ja Veljo Tormise Põimik eesti rahvalaule. Rahvatantsurühm esines seitsme tantsuga lõpetades Tuljakuga.
Erakorralist ja ülimalt nauditavat külakosti tõi seekord meile autasustatud noor pianist Hando Nahkur. Kavas oli: J.S.Bach – Prelüüd ja fuuga si-bemoll minooris (WTK1); L.v.Beethoven – Allegro Klaverisonaadist nr. 3, Op. 31 ja F.Schubert – “Wanderer” Fantasia.
Septembrist 2003 õpib Hando Nahkur stipendiaadina Yale‘i Ülikooli Muusikakoolis, mille lõpetab mais 2006 omandades “Certificate in Performance” kraadi. Vahepeal on ta andnud soolokontserte nii USA-s kui ka Euroopas ja osalenud stipendiaadina noorte kunstnike rahvusvahelisel programmil TCU/Cliburn Piano Institute 2005. Washingtonis esines ta Eesti Vabariigi saatkonnas kontserdiga märtsis 2005.
Üritus lõppes ERKÜ esinduskogu liikme Marju Rink-Abeli lõppsõna ja ühislauluga Eesti lipp. Hea oli koos olla, tunda end ühise rahvusgrupina ja üksmeelselt olla rõõmsad selle üle, et vabariigi aastapäev on tõepoolest saanud meile rõõmu pidupäevaks ega ole enam ootuste ja lootuste päev.
Liina Keerdoja
Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor Mati Tammaru juhatusel
Aumärke väliseestlastele vabariigi aastapäeval
President Arnold Rüütli poolt Vabariigi aastapäeva puhul 834 autasustatu hulgas on rida Ameerika Ühendriikides ja teistes maades elavaid väliseestlasi. Eestluse hoidjatena Ühendriikides väärisid Valgetähe ordeni (V klass) kuus kaasmaalast: omaaegne Nordic Pressi president ja “Vaba Eesti Sõna” majandusjuhataja insener Hans Kobin, Baltimore Markuse koguduse esimees Fred Ise, Lõuna-Floridas ja varemalt New Yorgi-Long Islandi piirkonnas juhtivalt tegutsenud Allan Pensa, Lakewoodis seltsi ja skaudi- ja gaidisõprade seltsi toetajad ja abistajad prouad Irene Verder ja Velda Morgen ning Harald Põhi. Teist korda autasustati tuntud raadioajakirjanikku ja autorit Hellar Grabbi III klassi Riigivapi ordeniga lisaks talle 2000.a. antud III klassi Valgetähele.
Endistest Ameerika elanikest väärisid Riigivapi IV klassi ordeni ajakirjanik Jüri Estam ja endine Riigikogu liige Mari-Ann Kelam. Õigusteadlane ja Akadeemia Nord õppejõud, samuti endine Riigikogu liige, Kaarel-Jaak Roosaare pälvis V klassi Valgetähe.
Endist presidenti Bill Clintonit austati I klassi Maarjamaa Ristiga toetuse eest Eestile NATO-ga liitumiseks. Eelmisel aastal oli sama aumärgi saanud endine president George H. W. Bush. Ameeriklastest sõpradest/toetajatest said aumärke erukindral Brent Scowcroft (Maarjamaa Rist III kl.) ja Harry Huge (Maarjamaa Rist IV kl.) kui Eesti taasiseseisvumisele kaasaaitajad ja Earl Rogers (Maarjamaa Rist IV kl.) kui Eesti-USA haridussidemete edendaja. Edasi veel admiral Edmund P. Giambastiani, staabiülemate komitee aseesimees (I kl. Kotkarist), kui Eesti NATO-ga liitumise toetaja; ja IV klassi Kotkarist William A. Maschettale kui Eesti korrakaitse arengule kaasaaitaja ja kol.-lt. Kenneth Pope`le kui Eesti-USA kaitsealase koostöö arendaja ja toetaja.
Kanadas eestlastest said V klassi Valgetähe iluvõimlemise treener Evelyn Koop ja Raffi Moks kui eestluse hoidja.
Väino J.Riismandel
New Yorgis algasid aastapäevapidustused filminäitamisega
Filmi “Tõrjutud mälestused” autor Imbi Paju (keskel) koos Tõnu Vandereri ja Tiiu Vandereriga pärast filmi esilinastust EV Peakonsulaadi korraldatud vastuvõtul NY Eesti Majas. Foto: VES
Filmi “Tõrjutud mälestused” linastamisega ning sellele järgnenud vastuvõtuga NY Eesti Majas tähistas EV Peakonsulaat koos kohalike eestlastega 17.veebruaril 2006 lähenevat EV 88. aastapäeva.
17. veebruari õhtuks oli Eesti Maja “valgesse saali“ kogunenud mitmekesine publik. Peakonsul Peeter Restsinski ütles kõigile teretulemast kahes kohalikus keeles, kuna osalejate hulgas oli ameeriklasi ja teiste saatkondade esindajaid. Sissejuhatuseks esitles konsul Restsinski statistikat kommunistliku okupatsiooni ajal hukkunud, tapetud, küüditatud ja põgenikuna Eestist lahkunutest. Seejärel väikese hilinemisega (viperused on ju alatised organiseerimiste kaaslased) sai sõna filmi autor Imbi Paju, kes mainis, et teda õhutasid seda dokumentaalfilmi tegema just tema ema painavad unenäod, kuna ta juba lapsena kuulis ema öiseid karjatusi, millest ta päeval midagi ei teadnud või ei tahtnud sellest rääkida.
Imbi ema ja tädi (ema kaksikõe) läbielamuste põhjal koostatud film tõi esile selle ajajärgu inimelude psühholoogilise külje. Võiksin oma kogemustest öelda, et olles lugenud mitmeid Siberi-mälestuste raamatuid ja olles tuttav oma vendade Siberi-teekonnaga, ei olnud filmis midagi uudist. Küll sai nagu rohkem teadvuslikuks ja selgeks, kui tähtis on selline ettevõtmine eesti rahva hingeraviks.
Nüüdsel ajal oleme kõik teatud määral psühholoogiast teadlikud ja seega saame aru, kui oluline on välja tuua hingeahistavaid mälestusi, sest need segavad nii isiku kui ka tema kaaslaste ja lähikondsete elu. Ükskõik, kas valusad mälestused on meenutamiseks liig sügavale maetud ja juhivad kuskil alateadvuse tagaplaanil paljusid eluolukordi või püütakse teadlikult neist üle vaadata, uputades end paremal juhul optimistlikku edasiviivasse tegevusse juhtlausega “ma pean”. Halvemal juhul kulgeb elu iseennast või ümbritsevat hävitavas tegevuses (näiteks: alkoholism). See kõik on enesesäilitamiseks vajalik, olenemata kas oldi ahistatav või ahistaja.
Ei saa ütelda, et film oleks olnud hirmuäratavalt kole, vähemalt nende jaoks, kellele filmis kajastatud sündmused on tuttavad. Ometi süüvis see alateadvusesse. Mõõdukalt oli välja toodud, kuidas inimene enesesäästmiseks ei mäleta, ei taha meenutada ega rääkida möödunud õudustest või siis püüab kõike võtta võllanaljaga. Tagajärjed aga mõjuvad kogu ümbruskonnale, kandudes edasi ka järgmisse sugupõlve, sest teame, kuidas lapsed ei õpi oma vanemate ainult nähtavatest eeskujudest, vaid nad tajuvad ka psühholoogilist külge, vanemate kartusi ja hirme oma alateadvuses.
See oli ajastu, kus ei olnud tegemist ainult uue kultuuri omaksvõtmisega ja sellega harjumisega, vaid terve see ajajärk oli inim-tsivilisatsiooniga vastuolus, nagu langemine humaansuse madalamale astmele, millel puudus loogika. See mitte ainult kultuuri vaid ka inimlikkuse õudne hävitamine jättis järele hulgaliselt nii hingeliste, mõistuse kui ihuliste puuetega inimesi ja oma ebatervislikud jäljed terve eesti rahva vaimsesse arengusse. Niikaua kuni kommunismi holokausti ei teadvustata ja seda mitte ainult majanduslikult vaid ka kui psühholoogiliselt ahistatavat hävitust inimkonnas, ei saa tekkida paranemist. Natsi holokausti suhtes on ühiskond seda teadvustanud.
Nagu mikrokosmus oleneb makrokosmosest ja vastupidi, on vajalik alustada ka üksikisikute raviga, et tervendada kogu Eesti psüühikat. Me ei saa olematuks teha vaikivaid, hirmu täis mälestusi ja ühiskonnavälist tunnetust Siberi põrgust naasnud isikutel, mida süvendas veelgi nende pidalitõvelik vastuvõtt tolle aja arakstehtud ühiskonna poolt.
Vasakult autor Imbi Paju, Eesti Kultuurfondi esinaine Kaare Kolbre, Kaarin Kissa, Miralda Tarikas, Kadri Mets ja konsul Signe Matteus laupäevasel kohtumisõhtul. Foto: VES
Võiks seega öelda, et film oma psühholoogilise kallakuga on nagu esimene pääsuke, mis teadvustab selle ajajärgu inimeste läbielamiste õudusi. Selle filmiga on nüüd algust tehtud ka terve Eesti psüühika raviks. Ravi peab kanduma üksikisikuilt tervele rahvale ja järeltulevale põlvele. Kuidas muidu oleks hakanud kaduma näiteks psühholoogiline alaväärsuse tunnetus orjaajast, kui seda poleks teadvustatud koolides, õpetatud ja kirjutatud sellest, samal ajal rõhutades eestlaste vastupidavust ja pealehakkamist. Nii kasvasid Vabariigi kooli lõpetanud noored kindlameelseteks ja haritud rahvaks. Kahjuks oli seda vaid üks põlvkond. Kuid “Tõrjutud mälestused” on vägagi tõhusaks abivahendiks uue põlvkonna kasvatamisel, sest muidu jääb ka nende alateadvusse midagi, mis neid mõjutab ja mida nad ei oska teadvustada.
Siinjuures tänud EV Peakonsulaadile ja eriti konsul Signe Matteusele, õhtu läbiviijatele, pr. Restsinskile lillede ja Sirjele suurepäraste hõrgutiste eest.
Suurim tänu kuulub loomulikult filmi tegijatele, eesotsas ajakirjanik Imbi Pajule selle haruldaselt maitsekalt, samas hästi edastatud ajajärgu ja inimeste olukorrast.
Aime Andra
Film “Tõrjutud mälestused”, mis linastus Eesti Maja suures saalis 17.veebruaril 2006 jäädvustas autori ema ja ka teiste naiste valu ja kannatusi, mida nad tundsid KGB vangistuses ning nähes oma sugulasi tapetavat.
Suur tänu Eesti Majale selle filmi näitamise eest! Ma väga loodan, et selle filmi kaudu rohkem inimesi mõistab nende aegade kohutavat õudust.
Jaan Kuum
Järgmisel päeval, 18.veebruaril kutsus Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges huvilisi kohtuma filmi autori Imbi Pajuga. Autor soovis kohtuda kohalike eestlastega ja kuulata nende lugusid.
Jutuajamine venis tundidepikkuseks ning lõpuks rääkisid oma lugusid ka need, kes aastaid vait olid olnud. Küüditamine ja esimeste vene terrori aastate õudused puudutavad igat eesti perekonda. Ka ameerikasse lastena jõudnud pagulastel on omad mälupildid nendest aegadest igaveseks meeles, lisaks veel hiljem vanemate jutust välja koorunud õuduslood sugulastega juhtunust. Kõik kokkutulnud olid ühel meelel, et eestlastele pole kunagi olnud omane kurtmine ja halamine vaid kõik valud on oma südamesoppidesse varjatud. Imbi Paju väga isiklik ja siiras film kutsub vaatajaidki avameelsusele ning aitab jagu saada aastatega kogunenud seni tõrjutud olnud mälestustest.
Imbi Paju oli väga õnnelik, et tema film kajas vastu ka ameerika eestlaste südamest. “Kartsin natuke seda publikut. Ma ei teadnud ju, kas need lood puudutavad ka siinseid inimesi,” ütles ta. Ta rõhutas, et eestlased, ükskõik, kus nad ka ei ole, peavad kokku hoidma, sest mälu on meil ühine.
VES
Lakewoodi Seeniorid tähistasid EV 88. aastapäeva
Võibolla esimese grupina USA-s kogunesid Lakewoodi Eesti Seenioride Ringi liikmed tähistama oma isamaa ja mitmete sünnimaa 88-dat juubelit. Alustati kohvilauaga, mille taga ustavalt teenis Mitsi David ja abiks olid veebruarikuu sünnipäevalapsed: Kiira Joonas, Aino Loigu, Viiu Vanderer, Elmar Koppel, Endel Pool ja Heinrich Kobi.
Jutukõmina katkestas esinaise Airi Vaga avasõna, praost Thomas Vaga palvus ja võimsalt kõlanud Eesti hümn. Õnnitleti sünnipäevalisi ja lauldi “Nad elagu”. Uno Taps, kellelt oodati Eestit puudutavat videofilmi, oli haigestunud. Appi tuli aga Ferdinand Rikka, kes oli detailselt filminud mitmeid lõike 1991.a. Lakewoodi Eesti kirikus toimunud juubelijumalateenistusest, kus Eesti rahvarõivais osavõtjad austasid Eestit ja tunnustasid ka pagulastele kodumaaks saanud Ameerikat. Liigutav oli näha mitmeid, mitmeid nägusid, kes nüüdseks on igaveseks siit maailmast lahkunud. Kuid selleks momendiks olime koos lahkunutega meenutamas Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist aastal 1991.
Tavakohaselt laulis Eros Lüdig jumalateenistuse lõppedes “Meie Isa palve”. Oli ilus koosviibimine.
Järgmine koosviibimine toimub 15. märtsil, mil kavas on kuulata Juhan Simonsoni sõnavõttu Eestis Kuressaare linnas sündinud arhitekt Louis Kahni kohta ja vaadata filmi Kahni arhitektuurilistest saavutustest maailmas, “My architect. A son’s journey”. Film kestab ligi kaks tundi, kuid on haarav, liigutav ja briljantne film armastusest, kunstist, pettusest ja andestusest. Poeg Nathaniel Kahn otsis vastuseid isa loomingust ja sai neid mingil määral, et aru saada oma müstilise, briljantse isa käitumisest.
Airi Vaga
1949.a. Suurküüditamise mälestusõhtu
Lakewoodi Eesti Majas
Laupäeval, 4.märtsil 2006 toimub LEÜ juhatuse korraldusel Lakewoodi Eesti Majas Suurküüditamise mälestusõhtu. Üritusel esinevad kaks naisterahvast, kes küüditati 25.märtsil 1949.a. Siberisse. Pr. Elju Andre (Tartu Memento juhatuse liige) saabub USA-sse eritoimkonna kutsel (toimkonda kuuluvad praost Thomas Vaga, LEÜ esimees Tõnu Vanderer, LEVÜ esimees Einar Koppel, EELK Lakewoodi Pühavaimu koguduse nõukogu esimees Ferdinand Rikka, EAAK esimees Juhan Simonson, EABS-i abiesimees Heino Jõgis, ERKÜ juhatuse liige Ülle Ederma ja LEVÜ laekur Endel Pool; toimkonna tööd kooskõlastab EABS-i esimees Priit Parming). Samal üritusel esineb pr. Lea Saareoks (Viljandimaa Naisliidu esinaine), kes momendil viibib USA-s. Kuulajatel on võimalus esinejatele küsimusi esitada.
Kell 17.00 tuleb Ameerika-Eesti Heatahtliku Seltsi vahendusel näitamisele põnev videofilm “HAUKKA GRUPP”. Haukka organiseeriti 1944.a. Soome sõjaväeluure poolt ja koosnes peamiselt “ERNA” gruppi kuulunud eestlastest. Soomlaste huvi oli koguda informatsiooni olukorra kohta Eestis. Need suurte kogemustega luurajad saabusid Eestisse 1944.a. sügisel. Haukka grupi juhtkond oli imbunud Saksa sõjaväeluuresse, kasutades seda oma tegevuse varjukatteks. Haukka raadio-telegrafistid pidid sobival momendil tegutsema Eesti Diviisi rügementide, Piirikaitse rügementide ja politsei pataljonide ning Otto Tiefi valitsuse sidemeestena. Nad pidasid sidet nii Soomes asuva luurekeskusega kui eesti välisdiplomaatidega Stockholmis. Haukka raadioside vahendusel viidi haige EV peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Rootsi. Haukka luuregrupi luurajad hajusid üle Eesti laiali ja seadsid metsadesse komando-punkrid. Luuregrupi juht Leo Talgre tegutses Punaarmee poolt okupeeritud Tallinnas; ta raadiosaatja asus Tallinna Tehnika Ülikooli hoone tornis. Suur osa Haukka mehi tabati NKVD poolt reetmise tagajärjel. Leo Talgre langes Tallinna tänaval tabatuna NKVD-lase kuulist.
Priit Parming
Memoriaalid kommunismiohvritele
Okupatsioonimuuseum Tallinnas.
Ajalehes Wall Street Journal ilmus 2. veebruaril John H. Fund’i artikkel Ahistuskunst, mis räägib muuseumidest Washingtonis, Berliinis ja Budapestis, mis austavad kommunismiohvrite mälestust.
Kolmveerand maailmast elas kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal kommunismi varjus. Kuid alles hiljuti on hakatud tõsist tähelepanu pöörama tähelepanu selle ajastu verisele pärandile uute muuseumide ja memoriaalidega.
Tänavu alustatakse Kommunismiohvrite Mälestusmärgi (www. victimsofcommunism.org) püstitamist Washingtonis, mille asukoha annetas President Clinton Capital Hill’il. Eraisikutelt ja organisatsioonidelt on juba kogutud 75% pronksist 10-jala kõrguse “Goddess of Liberty” kuju koopia püstitamise kuludest. Rajataval ausambal (samal, mis püstitati Tiananmeni platsile ja mille tankid purustasid 1989. aastal) saab eksisteerima pühendus, mis leinab “üle 100 millioni kommunismi ohvri mälestust” ja kutse “ kõigi ikestatud rahvaste vabaduseks”.
U-2 piloodi poeg Francis Gary Powers plaanib ehitada läheduses asuva endise Nike reaktiivraketi asukohale Lorton, VA muusemi, mis oleks reaalelu variant tema internetis asuvast muuseumist www.coldwar.org. Washingtoni mõjuv Spioonimuuseum (www.spymuseum.org) keskendub Külma Sõja aegsele salaluurele ja esitab veidraid juhtumeid tolleaegsete diplomaatide käekäigust Sovjetimaades, nagu näiteks pealtkuulamisseadmete paigaldamine diplomaatide kodumaalt tellitud kingadesse.
Kõige suurem kogus Külma Sõja aegsetest esemetest asub Los Angeles’i uues Wende Museumis (www.wendemuseum.org). Muuseumi asutaja Justinian Jampol’it paelus juba lapsena Raudse eesriide tagune elu ja ta veedab palju oma ajast kogudes selle ajastu ikoone lootuses, et saab nende kaudu teadusmeestele õpetada, kuidas manipuleeritakse kultuuri, et võimaldada totalitarismi püsimajäämist. Paljud 50 000-st kogus olevatest esemetest ja endiste kommunistlike juhtisikute isiklikest dokumentidest ning ajastu autod on hoiu-ruumides, kuid välja on pandud näiteks piirivalurite päevaraamatud, mis registreerivad Berliini müüri languse ning mänguasju, mis pidid tekitama riigitruudust.
Samal ajal kui uusi muuseume rajatakse, võetakse teisi Külma Sõja aegseid sümboleid maha. Eelmisel kuul hääletas Saksa Parlament suurima senisäilinud Ida-Saksamaa jäänuki mahalõhkumise poolt. Berliinis, Unter den Lindeni tänaval 24 jalgpalliväljaku suurusel maa-alal asuv vulgaarselt kohmakas pronksakendega endine Ida-Saksa Rahvavabariigi parlamendi palee, mille kontsertsaalis 1980 aastal esines Harry Belafonte, lõhutakse maha, vaatamata demonstratsioonidele. See asendatakse venelaste poolt 1950. aastal hävitatud barokkpalee koopiaga. Kuid juba mais avab uksed uus DDR Muusem (ddr-museum.de/en), mis on pühendatud tolleaegse Müüritaguse Ida-saksa igapäeva-elule.
Nagu Sachsenhausen laager Berliinis toob külastajate silmi ette natsismiõudusi, illustreerivad kaks muuseumi verdtarretavaid kommunismipüüdlusi maha suruda “vaenulikke negatiivseid elemente”. Kõige painajalikum neist on Hochenschöhnhauseni ülekuulamiskeskus (www.stiftung-hsh.de), kus “külastajaid” piinati reas maaalustes kongides, mida kutsututi “U-boat”. Osa neist olid vee-piinakambrid, osad nii väikesed, et inimene vaevalt mahtus seisma. Hilisematel aastatel kasutati palju psühholoogilist piinamist. Muuseumi praegused giidid on kõik tolleaegsed poliitvangid.
Hochenschöhnhausenist ainult 15-minutilise autosõidu kaugusel asub Stasi (www.stasi-museum.de) ülikardetud salapolitsei agentuuri peakorter, mille tegevusele paranoiline Poliitbüroo andis piiranguteta eelarve. Kui 40 000 ametnikku Hitleri Gestapos hoidis silma peal 80 miljonil sakslasel, siis Stasis töötas 100 000 juhtiisikut ja 1.5 miljonit informaatorit 17 miljoni inimese jälgimiseks, mis tähendab et iga seitsmes täiskasvanu raporteeris oma kolleegide, sõprade ja perekonnaliikmete kohta. Lõpuks ei jõudnud Stasi ilma lääne arenenud kompuutriteta kõike materjali läbi töötada ja uppus oma kogutud andmetesse. Praegu on võimalik külastada Stasi peakontori juhi Erich Mielke töökabinetti ehk tema omil sõnul tema “natsivastast kaitseliini”. Ta töölaual on eriti salajane telefon ja paberiribastaja ning lääne saatjale keeratud TV asuvad ligiduses. Kõrvalruumides võib leida koolilaste kirjandeid nende ebalojaalse sisu uurimiseks, näha kastekannu salakuulamis aparaadiga, milliseid asetati aedadesse ja purke, kus säilitati inimeste riietusest tükke, mille abil koerad vajaduse korral said neid lõhna järgi jälitada.
Berliin ei ole aga ainuke koht Marxi järeltulijate kummituste leidmiseks. Publikule on avatud väike Kommunismimuuseum Prahas ja KGB vanglad Balti riikides. Kuid kõige paremini esitab Budapest kommunismi külmajudinaid tekitavat reaalsust. Absolute Tours (www.absolutetours.com) jalutuskäik “Sirp ja vasar” viib külastaja läbi Riigipargi, mis on nagu kalmistu väljasurnud marksistlikele dinosaurustele. Budapesti all-linnas asub Õuduste Maja – “House of Terror” (www.terrorhaza.hu), uus muuseum, mis vastab igati Washingtonis asuvale Holokaustimuuseumile, näidates, kuidas diktaatorlus hävitab kodanikuühiskonda. Isegi varikatus maja ees on ähvardav oma muuseumi nimest väljalõigatud Terror sõnaga, mis siis päikeses projekteerub jalgteele. Ajavahemikus 1944-45 asus majas Ungari Natsipeastaap ja sajad juudid ja teised vaenlased tapeti selle keldris. Kui linn langes Sovjettide kätte, leidsid nad maja sobivat ülihästi nende meetoditele. Keerlev mannekeen Vahetusruumis (Changing Room) kannab eespool fashistlikku vormi ja selja taga kommunistlikku, illustreerides seda kergust, millega osa ungarlasi uute isandate teenimiseks oma palet vahetasid. Liigutav väljapanek näitab, kuidas katoliku kirik oma hinge apparatchnikele ei müünud. Aeglaselt laskuvas liftis teel piinakmabritesse, näitab 3-minutiline video hukkamise meetodeid.
Viimased kaks tuba Õuduste Majas on kutsutud “Sweet” (magus) ja “Sour” (hapu). Esimene näitab rõõmsameelset videod Sovjeti sõjaväe Ungarist lahkumisest ja teise seinu katavad kohalike ahistajate pildid, kes töötasid koos natside ja kommunistidega ja pääsesid kohtumõistmisest. Mõned neist elavad veel, teistel on järeltulijaid, kellele see teema on vägagi tundlik. Kui 2002. aastal uus sotsialistlik valitsus ähvardas muuseumi eelarvet kärpida, lubas direktor Maria Schmidt ukseesisele varikatusele riputada kõigi praeguse valitsuse ministrite kommunistlike vanemate pildid. Valitsus taandas kiiresti oma otsuse ja sotsialistlik peaminister Peter Medgyessy astus tagasi oma ametikohalt, kuna ta oli teeninud kommunistlikus salaluures. Samuti astus tagasi opositsiooni juht, kelle isa oli olnud informaator.
Et Venemaa on oma rahvale kommunismiaegse ajajärgu muuseumide asutamise vastu olnud, pole mingi ime. $700 eest on võimalik teha ringkäik Stalini II Maailmasõja aegses punkris. Moskva KGB Muuseum kurikuulsas Lubjanka vanglas on $500 eest avatud eragruppidele. Kes aga soovib ligemalt näha KGB ajalugu ilma rahata, võib külastada Saksamaal Dresdenis asuvat villat Angelikastrasse 4, kus au- ja võimuahne KGB agent Vladimir Putin töötas 1985. kuni 1990.a, püüdes kommunismi kokkukukkumist peatada.
Vladimir Putin, nüüd Venemaa autokraatlik president, ütles oma rahvale möödunud aprillis, et “Nõukogude Liidu langus oli 20.sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof”. Võibolla see seletab, miks siis kui teised riigid püstitavad mälestusmärke kommunismiohvritele, kestab Venemaal selles suhtes jäine vaikus.
Tõlkinud Aime Andra
Eesti Pank oleks pidanud vigastest kupüüridest varem teatama
Eesti Panga nõukogu, kes arutas panga käitumist defektsete rahatähtede juhtumi korral, leidis, et pank oleks pidanud nõukogule vigastest sajakroonistest varem teada andma. Eesti Pank oli teadlik, et Eestis on ringluses ligi 6000 vigast sajakroonist, kuid ei teavitanud avalikkust enne, kui algatati valeraha tõttu esimene kriminaalsüüdistus.
Eesti Panga juhatus teatas istungil, et panga eesmärk defektiga sajakrooniste probleemi lahendamisel oli vähendada juhtumi negatiivset mõju raharinglusele ja sularaha usaldusväärsusele. Seetõttu keskendus Eesti Pank koostöös sularahakeskuse ja politseiga defektsete rahatähtede ringlusest kõrvaldamisele.
Juhatuse ära kuulanud, leidis nõukogu, et uute pangatähtede pistelist kontrolli tuleb enne nende ringlusse saatmist tõhustada, lisaks tuleb ajakohastada riskihinnanguid, mille põhjal täiendatakse vajadusel sisemisi kontrollisüsteeme.
Samuti oli nõukogu seisukohal, et Eesti Pank peab sarnastes olukordades olema valmis avalikkusega paremini suhtlema ning nõukogu oleks tulnud juhtunust varem teavitada.
Ka pidas Eesti Panga nõukogu oluliseks teha tihedat koostööd politseiga, et hoida ära ebameeldivusi inimestele seoses ringluses olevate defektsete rahadega.
Eesti Panga andmetel algatati vigaste rahatähtede tõttu esimene kriminaalmentelus mullu 3. septembril ning viimane uurimismenetluse kaasa toonud juhtum oli 9. oktoobril. Pärast Eesti Panga otsust 26. oktoobril moodustada pangatähtede ekspertiisi grupp ja teha koostööd politseiga ei ole vigaste sajakrooniste omamine uurimistoiminguid ega kriminaalmenetlusi kaasa toonud.
Alles tänavu jaanuaris teatas Eesti Pank, et ringluses võib olla ligi 6000 defektset sajakroonist pangatähte, mis trükiti 1999. aastal Saksa Bundesdruckerei rahatrükikojas. Probleem ilmnes aga juba sügisel. Praeguseks on defektiga 1999. aasta sajakrooniseid pangatähti leidmata veel 5202 tükki.
VES/BNS
Uuring: reostuse laias levikus on süüdi valitsus ja Reiljan
BNS/Faktumi äsjase küsitluse kohaselt peavad inimesed Eesti looderannikut tabanud naftareostuse laialdases levikus süüdlaseks nii valitsust tervikuna kui ka keskkonnaminister Villu Reiljanit. Veebruari keskel toimunud küsitluses pidas valitsust ja rahvaliitlasest keskkonnaministrit võrdselt vastutavaks 34 protsenti vastanuist.
Süüdlast ei osanud nimetada ligi kümnendik, keskerakondlasest siseministri Kalle Laaneti süüd nägi kaks protsenti vastanuist ning 22 protsendi hinnangul on süüdi keegi muu, selgus BNS/Faktumi uuringust.
Viimase vastuse andnute seisukoha täpsustamisel selgus, et süüdlaseks peeti nii otsest reostajat ehk õli merre lasknud laeva, infovahetuse eest vastutavat ja teavet aeglaselt edastanud ametnikku kui ka kõiki eelmisi valitsusi, kelle tegematajätmised põhjustasid praeguse olukorra.
Valitsust ja keskkonnaministrit nägid mõnevõrra sagedamini süüdlasena naised, vastavalt 37 ja 36 protsenti. Meestest arvas nii vastavalt 30 ja 31 protsenti. Valitsust pidas süüdlaseks 37 protsenti 18-34-aastastest, üle 55-aastastest oli sel seisukohal 31 protsenti.
Reiljanit kaldusid vastutavaks pidama muukeelsed, neist arvas nii 41 protsenti. Eesti keelt kõnelevatest vastajatest nägi ministri süüd 30 protsenti. Haridustasemel hinnangutele erilist mõju polnud, samuti sissetulekutel.
Küll kõikusid seisukohad sõltuvalt vastaja elukohast. Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve või Narva elanikest pidas kogu valitsust vastutavaks 45 ning maal või Tallinnas elavatest inimestest 33 protsenti.
BNS-i tellimusel küsitles Faktum veebruari keskel ehk Reiljani vastu algatatud umbusaldusavalduse aegu enam kui 400 valimisealist inimest.
VES /BNS
Eesti sai kolmanda olümpiakulla
Andrus Veerpalu on tunnistanud, et ta pelgab suur vastuvõtte ning et kõige paremini tunneb ta enda oma pere seltsis. Tallinna lennujaamas olidki esimestena Andrust tervitamas tema kolm last Andreas, Anette ja Anders.. Pildil noorim, Anders isa süles. Foto: Postimees
Kolmanda olümpiakulla tõi Eestile suusataja Andrus Veerpalu, kel üks olümpiakuld (see Eesti esimene suusakuld!) juba nelja aasta tagusest Salt Lake City’st olemas.
Andrus Veerpalu ise kirjeldab oma kullasõitu meeste 15 km klassikasõidus järgnevalt: “Juba alguses tundus enesetunne hea — suutsin rasketel tõusudel sõita sellises tempos, et jäi väikene varu ka teiseks ringiks. Sain oma sõitu kontrollida.
Esimesel 7,5-kilomeetrisel ringil sai ka selgeks, et suusad libisevad väga hästi ja lubavad ka tõuse normaalselt võtta. Pidamine polnud küll sajaprotsendiliselt hea, aga minu jaoks siiski piisav, et tõusudest ikka sõites, mitte raja kõrval joostes üles saada. Hooldetiim tegi ikka supertöö!”
Nii Veerpalu kui Shmigun ei hoia kokku ülivõrdeid, kiites oma hooldetiimi tööd – kõikideks kullasõitudeks olid ette valmistatud täpselt õiged suusad täpselt õige määrdega. Kristinale näiteks valmistati üheks kullasõiduks ette 12 paari suuski, millest siis üks paar vahetult enne starti välja valiti. Ka Andrus Veerpalu sõitis veel 15 minutit enne starti koos oma hooldemehega staadionil ringi, kummalgi all üks suusk ühest, teine teisest paarist. Koos tehti otsus ning see osutus õigeks!
Ka maailma ajakirjanduses on lisaks eesti sportlaste saavutustele imetletud nende vormi ülitäpset ajastust ning samuti kogu hooldemeeskonna professionaalsust.
Uudisteagentuur Reuters saatis pärast eestlaste kolme kullavõitu mööda maailma laiali pooldava ja Eesti tali-sporti kenasti tutvustava artikli.
Murdmaasuusatamine, kus aastaid domineerinud skandinaavlased ja venelased, on Torino olümpial muutunud hoopis eestlaste alaks, kommenteeris artikkel.
Lisaks suurtele auhinnarahadele saavad meie kuldsed suusatajad ka presidendi aurahad. Nimelt otsustas president Arnold Rüütel anda Torino taliolümpiamängudel kuldmedali võitnud suusatajatele Kristina Smigunile ja Andrus Veerpalule Valgetähe I klassi ordeni. Treenerite Mati Alaveri ja Anatoli Smiguni saavutusi tunnustab president Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
VES
Kalaturu romantika jäädvustaja
Naima Rauam oma ateljees South Street Seaport’il, endise Fulton Street’i kalaturul jaanuaris 2006. Foto: Jaanika Peerna
Naima Rauam – Kala portreed’ 2004 (söejoonistus).
Pärast 180 aastast tegevust Manhattani tuulisel kagutipul kolis möödunud aasta 14. novembril seal asunud kalaturg – The Fulton Fish Market ümber põhja poole – moodsasse, säravasse, üliavarasse kliimaseadmete ja tehnikaga varustatud laohoonesse Hunts Point’i Bronx’is. Sellega kaasnes ka suur muudatus eestlasest kunstniku Naima Rauami elus, kes 40 aasta jooksul seal maalides oli saanud püsivaks osaks Fulton’i kalaturust. Kalakaupmehed võtsid teda täielikult “oma poisina”, kui ta turul iga ilmaga oma kulunud ja hiirekõrvades visanditemapiga ringi uitas, pildistades ja visandades idüllilisi momente turust ja turul toimuvast. “Ma võiksin siin veeta neli eluaega ja ikka ja jälle avastaksin midagi uut, “ on kunstnik ise öelnud oma armastatud kalaturu kohta. Naimal on olnud mitmeid näitusi ja tema töid omavad paljud suured firmad Water Street’il.
Naima Rauam oli nii kalaturu ellu lõimunud, et ta 13 aastat elas ja töötas Meyer & Thompson Smoked Fish kompanii majas Beekman’i tänaval. Aastal 1997, kui maja müüdi, leidis firma Blue Ribbon Fish talle stuudio-ateljee oma majas ja Naima jätkas oma vesivärvidega kalaturu mitmekesise ja rikkaliku, aega ja minevikku sööbinud olevikumiljöö jäädvustamist.
Uut kalaturu hoonet on Naima Rauam külastanud juba tosina korra ümber, kuid valminud on vaid üks pilt, millel must-si-nistes tööriietes kalakaupmehe maaliline kujutis tööstuslikul tagapõhjal annab aimu, kui tugevasti kunstnik veel emotsionaalselt Ala-Manhattani kalaturuga seotid on. Kunstilisest küljest tundub uude, akendeta steriilsesse 400 000 ruutjalalisse metall-karpi astumine “nagu lööks keegi sulle surnud kalaga vastu nägu” on kunstnik ise öelnud. Kunstniku meelest on see nagu idüllilisest, värviküllasest maailmast sattuda tagasi lamedasse, lamedasse ja veel-kord lamedasse Kansasesse.
Ka endised tuttavad kalakaupmehed tervitavad kulunud Yankee pesapallimütsiga kunstnikku kurva pearaputusega: “Siin ei ole enam palju maalimiseks. Sellel kohal pole iseloomu”. Töötajate energia haihtub elutus, ühtlaselt värvivaeses kõleduses ja nii on kunstnik Rauamgi üle läinud soojadelt vesivärvidelt pastellidele, mis sobivad rohkem ümbruse kalkusega. “Pean uue ümbrusega sõbraks saama,” ohkab kunstnik rohkem otsustavalt kui lootusrikkalt ühel oma järjekordsel külaskäigul, kui märkab meest rasket kalakotti kaalule upitamas, tema liigutused raamistatud kõledate industriaalsete vormidega.
“Esmakordselt angaari meenutavat laohoonet külastades oli nii võõrastav, et tundus nagu astuksin Kuule, kuid järgmised korrad on olnud vähem vastumeelsust tekitavad. Kes teab, võibolla aeg aitab ka siin kohaneda”, mainib kunstnik.
Artikkel Naima Rauamist ilmus ajalehes New York Times, 4.detsembril 2005. Artikli põhjal,
Aime Andra
Naima Rauami töid saab näha New Yorgi Eesti Kultuuripäevade 2006 raames avataval kunstinäitusel LÕÕM 06, kus esinevad 17 New Yorgi piirkonna eesti päritolu kunstnikku. Näitus jääb avatuks 24.märtsist – 21.aprillini NY Eesti Majas.
VES
Arvo Pärt balti ajakirjas
Mitteilungen aus baltischem Leben
Nüüdsest on meie tunnustet Arvo Pärt oma kuulsuse haripunktil ka glamuurse maailma staarina. Noodid paremas, Arvo Pärdi nimega kokakoolatops vasakus käes, nae-ratab meie muusikaline ikoon häbeliku naeratusega kuulsa ajakirja kaanepildilt maailmale teatega – siin ma olen. Järgneb saksakeelne artikkel Arvo Pärdi elukäigust, mille tõlge siinjuures:
Eesti komponist Arvo Pärt kuulub kaasaegsete kuulsate baltlaste kitsaimasse ringi. Tema 70. sünnipäeval kuulutati seda – enne ja pärast 11. septembrit – maailmale ülistavate ja austavate kommentaaridega. Selletõttu on meie toimetusel põhimõtteliselt raske mitte teadvustada, mis massimeedias juba käsitlemist on leidnud. Märkimisväärne on, et ilmneb järsk muutus tema elukäigus enne ja pärast tema ümberasumist Läände.
Kodumaal elas Pärt alates 5. eluaastast okupatsiooni all. Ta võis küll komponeerida, kuid tema muusika ei leidnud valitseva rezhiimi poolt erilist tähelepanu. Sellepärast teda ka ei jälgitud poliitiliselt. Nii jäi ka tema ülisuur anne tähelepanuta. Tema kodanliku eksistentsi vajadusiks anti talle tagasihoidlik kaastöölise positsioon Eesti Raadios ja Televisioonis. Oma kompositsioonidega leidis ta tunnustust filmimuusika alal ja kuulus sellel alal eriti produktiivsete komponistide hulka.
Hoopis teine olukord avanes temale 1980. a. ümberasumisega Läände. Sovjettide ajal oli välisreis isiklikes huvides muide rangelt keelatud. Paljud olid põgenemiskatsetel oma elu kaotanud. Erireegel oli maksev aga juutide ja nende omaste puhul. Arvo Pärt on abielus Nõukogude Liidust pärineva juuditariga. Väljarännanud juudid leidsid tollal neutraalses Austrias vastuvõtu. Põhiliselt pidi neid Israeli edasi saadetama, kuid taluti ka seda, kui väljarändajad teistele maadele siirdusid. Nii tegid kaPärt ja tema naine.
Praegu elavad nad peamiselt Berliinis, külastades tihti Eestit. Et neid kindlamalt kodumaaga siduda, kavatseb Keila Kegeli kogudus temale kinkida ühe krundi idüllilisse Laulasmaa suvituskohta (40 km Tallinnast läände). Juubilarile oleks see ilus rahulik koht tagasitõmbumiseks. See ei muudaks ju midagi tema muusikalises ak-tiivsuses.
Kui auhinnatud kirikumuusik on Arvo Pärt üks tõsine mees. Aga tal on ka huumorit.
Pärast tema sünnipäeva märkis ta heatahtlikult: “Nad tulistasid isegi suurtükkidega linnamüüridelt”. Sünnipäevatorti ega shampust ei nautinud ta ei Londoni ega Moskva galakontsertidel, vaid oma vanas Rakvere Lütseumis. Sünnipäevakingiks sai ta muide oma surnud muusikaõpetaja viiuli.
Võllahuumorina mõjub, et pärast teatud kahtlusi on ka Venemaa Pärdi muusika enda jaoks avastanud. Moskva Konservatooriumi suures saalis toimus galakontsert. Selle idee tuli vene helikunstnike liidult; kontserti toetas ka riik, seltskond ja õigeusu kirik.
Tähtsamad hinnanguandjad väärtustavad teda järgmiselt: Pärt on viimase aastakümne jooksul end üheks silmapaistvamaks kaasaegseks akadeemiliseks muusikuks arendanud. Selgitamata on jäänud, miks see just viimastel aastakümnetel juhtunud on, mil ta vaba mees on, lõpeb artikkel.
Juta Kurman/AO MAABL
PS ajakiri “Mitteilungen” on Pärdi pildiallkirjaks ekslikult Arro Pärt pannud.
?Torinos kõlas esma-ettekandes Pärdi “La Sindone”
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor EFK) esitasid kolmapäeval, 15.veebruaril Torino katedraalis spetsiaalselt olümpiamängude jaoks kirjutatud Arvo Pärdi teose “La Sindone”. Pärdi autoriõhtul esiettekandele tulnud teos on inspireeritud Torino katedraalis säilitatavast ühest tähtsaimast ja mõistatuslikumast kristlikust reliikviast, mida katoliku kirik peab Kristuse surilinaks.
Jeruusalemmast keerulisi teid pidi Torinosse jõudnud surilina – la Sindone – asukohaks on Torino katedraal olnud viimasel viiel sajandil.
Uusteose peaproov publikuga Tallinnas Estonia kontserdisaalis läks ERSO ja EFK-i esindajate teatel ülimenukalt.
Lisaks sellele kanti Torino kontserdil ette 1977. aastal kirjutatud kammerteos “Arbos” ning uuemast loomingust “Cecilia, vergine romana” ja “Da pacem Domine” koorile ja orkestrile.
Kontserti dirigeeris Olari Elts.
VES/BNS
Algus eelmises lehes
Üks erakordne leid
Suure osavusega tegi Jannsen vajalikud eeltööd. Pidupäevadeks määrati 17.-21. juuni 1869. Laulupeo peakomitee esimeheks kutsuti Tartu Maarja kiriku (eesti kogudus) pastor Adalbert Hugo Willigerode, lugupeetud isik nii eestlaste kui sakslaste hulgas. Peakomitee koosnes 17-st liikmest: A.H.Willigerode (president), J.W. Jannsen (asepresident), H. Rosenthal (arst), J. Hurt (sel ajal gümnaasiumiõpetaja Tartus), A. Eschscholz (Tartu ülikooli juht), J. Mielberg (füüsik), A.F.Obram (Tartu linnavalitsuse liige, “Wanemuise” asepresident), A. Kordt (pottseppmeister), A. Luig (Maarja kiriku köster), J. Ottas (restoraaniomanik), A.F.Hoffmann (maalermeister), J. Glück ja P. Lestmann (majaomanikud), J. Maddison (kaupmees), P. Zirkel (voorimees), C. Hohlfeld (usuteadlane) ja C. Laakmann (trükikoja omaniku poeg). Komitee üleskutsele vastasid üle maa 40 laulukoori, 800 liikmega.
Ettevõtte praktilise külje eest vastutasid neli allkomisjoni: muusikakomisjon (laulude valik), korterikomisjon (lauljate majutamine), ehituskomisjon (peoplatsi leidmine ja vajaliku lava ehitamine) ja kassakomisjon (laulupeo piletite müük). Peakomitee poolt suure hoolega välja töötatud kava oli järgmine:
17. juuni
Ennelõunal: koorid saabuvad ja registreerivad endid “Wanemuises”.
Kell 14: Peaproov Maarja kirikus.
18. juuni
Kell 10: Pidulik jumalateenistus Toomemäel, peakiriku varemete ees orus; teenivad viis õpetajat. (Selles paigas asus iseseisvuse ajal tenniseväljak.)
Kell 16: Esimene kontsert (vaimulik kava) peoväljakul Ressource’i aias.
19. juuni
Kell 8: Ilmaliku kava peaproov ülikooli ratsamaneezhis.
Kell 16 Teine kontsert (ilmalik kava) peoväljakul.
Kell 19: Ühine pidusöök “Wanemuise” aias.
20. juuni
Kell 10: Üksikute kooride esinemine peoväljakul.
Kell 14: Kooride lauluvõistlus “Wanemuise” aias.
21. juuni Lahkumine
Kokku osalesid esimesel laulupeol 40 laulukoori 762 lauljaga ning kolm pillikoori 48 mängijaga, seega kokku 810 inimest. Dirigentideks olid J.W. Jannsen ja A. Saebelmann (Kunileid). Mis oli siis laulupeo kavas? Vaimulikus osas, 18. juunil, lauldi:
1. Siionis kõik wahid hüüdwad (praegu: Ärgake, nii vahid hüüdvad)
2. Kiida nüüd Issandat, minu süda
3. Meil tuleb abi Jumalast (Üks kindel linn ja varjupaik)
4. Jumal on suur (97. psalm, B. Kleini poolt seatud)
5. Sind, Issand, meie kiidame (C. Geissler)
6. Taewas ja maa kauwad (F. Brenneri motett)
7. Hõiskagu kõik see maailm (100. psalm, K.J.Kunkel)
8. Tänu Sull’, Jeesus (G. Neumanni motett)
9. See on kaunis, lõbus ja hea (92. psalm, C. Palmer)
10. Issandat kiitke, kõik paganad (117. psalm, F. Brenner)
11. Kõik taewad laulwad (Beethoven)
12. Tere, tere, Jeesus Kristus (Mozart)
Esimest kolme koraali saatis ühendatud puhkpilliorkester David Wirkhausi juhatusel. Ilmaliku kontserdi kava 19. juunil oli järgmine:
1. Nüüd rõõmu päew on käes (Kreutzer)
2. Eesti wennad, laulgem rõõmsast (Stunz)
3. Oh mets, su halja oksadega (Häser)
4. Mis hiilgab weel õhtul seal mäe peal (Kreutzer)
5. Kewade laul (Mendelssohn)
6. Suur rõõmupäew on tulnud (Zwyssig)
7. Kui ju jõed rõõmsast jookswad (Häser)
8. Tere nüüd sa kallis päew (Mendelssohn)
9. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm (Pacius; praegune Eesti hümn)
10. Mu meeles seisab alati (Kollan, soome laul)
11. Kui meie laul siin laulu tiiwul (Kalliwoda)
12. Õhtukellad (Abt)
13. Mu isamaa on minu arm (Kunileid)
14. Sind surmani (Kunileid)
15. Vene keisrihümn (Lwow).
Lauluvõistluseks valiti kolmeliikmeline zhürii: koolide inspektor Dr. Oettel, kommertslinnapea Walther ja laulupeo teine dirigent Saebelmann. Esimese auhinna sai “Estonia” koor Tallinnast (10 lauljat, dirigent Bergmann). Teise auhinna pälvis Kanepi kihelkonnakoor (21 lauljat, dirigent köster Abel) ja kolmandaks jäi Tarvastu koor (29 lauljat, dirigendiks köster Wühner). Olgu veel mainitud, et laulupeo rahaline ülejääk oli 900 rubla.
Eestlaste esimene suurüritus oli seega täielikult õnnestunud, nii kunstiliselt kui majanduslikult. Eelkõige aga oli ettevõttel hindamatu tähtsus Eesti rahvustunde äratamisel. Esimene laulupidu oli kogu ärkamisaja mõjuvaks avataktiks. Olgu siinkohal veelkord alla kriipsutatud J. W. Jannseni suuri teeneid idee loomisel ja edukal läbiviimisel.
Raul Pettai
?New Yorgi Eesti Kultuuripäevade 2006 kavast
Tänavuste New Yorgi Eesti Kultuuripäe-vade 2006 keskmes on kaks sündmust – Eesti teatritrupi etendused “Külmetava kunstniku portree” ja New Yorgi piirkonna eesti kunstnike ülevaatenäitus LÕÕM 06.
Mõlemast oleme VES-s juba kirjutanud ja kindlasti tuleb neist veel juttu. Seekord veidi lähemalt festivali ajakavast.
NY Eesti Kultuuripäevad algavad juba neljapäeval, 23.märtsil, kui kell 7 pl on võimalik Eesti Majas vaadata teatrietendust “Külmetava kunstniku portree”.
Reede, 24.märtsi pärastlõunal avatakse kultuuripäevad ning veidi hiljem ka kuns-tinäitus. Kunstinäituse avamiseks on näituse koostajad Jaanika Peerna ja Leevi Ernits valmis saanud ka videofilmi näitusel esinevatest kunstnikest, nende mõtetest ja argipäevast. Kunstinäituse avamisele järgneb EV Peakonsulaadi poolt korraldatud väike vastuvõtt ning kell 9 pl toimub “Külmetava kunstniku portree” teine etendus. Peale teatrit võivad huvilised veel baaris vanade sõpradega ning uute tuttavatega aega viita ning alates kella 11 pl ka Kristjan Randalu jazz-muusikat nautida.
Laupäeval, 25.märtsil on tavapärane ettekannete ja diskussioonide päev. Ettekandega “Kas nii koledat Eestit me tahtsimegi?” esineb arhitektuuriajaloolane dr. Mart Kalm, eesti päritolu maailmakuulsast arhitektist Louis Kahn’ist räägib Toivo Tammik, toimub kunstnike ümarlaud ja vastvalminud filmi demonstreerimine. Paar ettekannet on veel täpsustamisel.
Laupäeva õhtu lõpetab NY Eesti Meeskoor üllatuskava ja -esinejaga ning pärast pidulikku õhtusööki saab nautida veel teistsugust elavat muusikat.
Kogu festivali ajal saab all EKL saalis vaadata eesti filme ingliskeelsete subtiitritega, kavas on mitmeid viimastel aastatel Eestis valminud dokumentaal- ja mängufilme. Laste jaoks on oma filmiprogramm eesti multi-ja lastefilmidest.
Pühapäevasel brunch’il pakub Eesti Maja kokk Sirje juba traditsiooniks saanud seljankat. NY Eesti Naiskoor annab aastakontserdi NY Pauluse kirikus kell 2 pl.
Kavasse võib tulla veel täiendusi, sest mitmed läbirääkimised pole veel lõppenud.
Ootame teid kõiki kultuuripäevadele!
Kärt Ulman
* The Front Page has a report from Long Island, NY, and Washington, DC where the Estonian communities gathered to celebrate the 88th Estonian Independence Day. The Estonian Consul General Peeter Restsinski was the invited keynote speaker for the event, where he brought up and discussed some less-known facts about Estonia’s independence both in the past and today. Although during the occupation it was forbidden to celebrate the day, estonians in Eesti would hear the Voice of America broadcast of Estonian Consul General Ernst Jaakson’s Independence Day greeting. Mr. Jaakson represented the free Estonian government in the United States during the occupation.
In Washington the keynote speaker was Ambassador Jüri Luik who invited everyone to celebrate at least one Independence Day in Estonia.
* Ilmar Mikiver writes about the “neo-realism” that is becoming the dominant policy in the State Department. After the first Bush term was marked by a foreign policy driven by “neo-conservative” policies, the new foreign policy, headed by Condoleeza Rice, is more “neo-realist.” The aim of democracy in the developing world is still strong, but a consensus-seeking mindset is now preferable. Secretary Rice’s influence is as strong in this term as the neo-cons were in the first, concludes a cited Wall Street Journal article.
* Kalju Mätik and Mart Niklus ask in their article whether February 24 is a “red celebration.” The current Estonian government has forgotten the Estonian people, it states, as the list of people to be honored with medals includes people who actively worked against the freedom of Estonia. Estonia, it seems, is far from being de-sovietized.
* Vello Helk asks whether it is knowledge or unknowing in referring to the history of Estonia. There are historians who, to this day, still view any kind of pro-Estonian history as being “anti-soviet.” Instead, they write from the soviet-era “propaganda” perspective. Can this be forgiven because they grew up in the bubble of the Soviet occupation period?
* The Art and Culture page as an interview with Leevi Ernits, whose work will be exhibited during the Estonian Culture Days. Two fellow artists have been interviewed in previous issues. Ms. Ernits, who uses a mixed media style for her abstract work, discusses her life in the US. She also talks about her and her husband’s self-built sauna.
* The New York Estonian community gathered in February to view a new documentary “Memories Denied.” The film, by Imbi Paju, was inspired by her mother, who as a child was tortured by KGB and taken to Siberia. As a child, Ms. Paju would hear her mother having nightmares at night but they never talked about them at daytime.
Medal count in Torino at 3 golds
VES – Following Kristina Smigun’s gold medals in the 15km Pursuit and 10km Classical cross-country ski competitions, Andrus Veerpalu scored another gold for Estonia in the men’s 15km Classical. Estonia is being viewed as a rising powerhouse in cross-country skiing, after the recent dominant position held by countries like Norway.
Veerpalu continues a trend of winning long distance events after he scored gold in Salt Lake City in the 2002 games, also in the 15km Classical.
Estonia is in the top 20 for medals, following closely to Finland with three silvers and three bronze medals.
At press time, Germany and Austria continue to dominate with 22 medals, 9 of them gold for Germany, and 19 total and 8 gold for Austria.
Art exhibit celebrates Estonia’s 15 years in the UN
VES/MFA — An art exhibit is being held through March at the United Nations Visitors’ Entrance South Gallery. The exhibit, entitled HANDSCAPES, has been organized by the Ministry of Foreign Affairs of Estonia and the Permanent Mission of Estonia to the United Nations. Work was done in cooperation with the Ministry of Culture of Estonia and the Center of Contemporary Arts, Estonia. The patron is the First Lady of Estonia, Mrs. Ingrid Rüütel.
The motto of the exhibit says: Hand in hand, in unanimity, hope is created. All open palms have a lifeline – a river that in every human being is looking for its way to the ocean. Listen: united, the waters thunder. The exhibit presents a collection of photographs, paintings and installations depicting the images of hands, ending in the formation of hand-landscapes – HANDSCAPES, generating the power of unity.
The artists are Jüri Ojaver, Ülle Marks, Jüri Kass and Alice Kask – currently presenting their works at the exhibit belong to different generations and use different techniques, still expressing the same image. Jüri Ojaver is an artist who has been very successful with his installations. His works are first of all based on intuition and inspired by the material he uses (he favors stone, wood and tin).
Ülle Marks and Jüri Kass demonstrate postmodern landscapes, where traditional colorful and harmonious scenery is translated into the human body – mountains and dells, ridges and open countries. New meanings are given to the traditional landscape painting and to the landscape itself, as well as to the human body. Alice Kask is a young Estonian artist with a serious, in-depth, profound and new figurative representation of humans in paint.
Images from the exhibition, which show images, portraits, abstractions, and landscapes using only human hands, can be viewed online at http://www.vm.ee/eng/kat_134/7327.html. More information can also be found at: http://www.un.org/events/UNART/
-NEWS BRIEFS-
Estonian soldiers in Iraq get anti-explosive equipment developed in their own country – Estonian military personnel, serving in Iraq, are combating against improvised explosive devices (IEDs) with their own counter-IED program, developed in Estonian universities in cooperation with military, a US report said. An article titled “Small Nation Helps Build Democracy in Iraq, Afghanistan,” published on a web page of the US Department of Defence, reflects on the service of Estonian personnel in Iraq. “The project is working and it is a successful project,” said a representative of the Ministry of Defence.
Estonian govt set 2006 immigration quota – The Estonian government endorsed the country’s immigration quota for this year at 675. Under the Aliens Act the yearly immigration quota must not be higher than 0.05 percent of Estonia’s permanent population, spokespeople for the government have said. The quota does not apply to citizens of the European Union as Estonia is a member of the EU and there is a principle of the free movement of citizens in the bloc. Besides, the immigration quota does not apply to Estonians living abroad and citizens of Iceland, Japan, Norway, Switzerland and the United States. It does not apply to spouses, children, parents, grandparents, and dependants of Estonian citizens and of aliens residing in Estonia under a residence permit.
February 24: Estonian Independence Day
The Republic of Estonia was founded on 24 February 1918, when the Salvation Committee (Päästekomitee) declared the independence of the Republic of Estonia. This date was celebrated as Independence Day until the Soviet occupation of Estonia in 1940.
During the Soviet occupation, Independence Day was celebrated in Estonian communities around the world. Every year, the US Secretary of State honoured this day by sending greetings to the chief diplomatic representative of the Republic of Estonia to the United States Ernst Jaakson.
On 24 February 1989, the red flag of Soviet Estonia was replaced by the blue-black-white Estonian national flag on Toompea, and since that time Independence Day has been celebrated once again as a public holiday. This year Estonia will celebrate the 88th anniversary of the declaration of state independence.
A Quest for Independence
For centuries, the Estonian people dreamed of establishing a state free of foreign domination. The 1917 revolution and the generally unstable situation in Russia created the opportunity for Estonia to gain its independence. The impetus for independence was provided by the National Front, Estonia’s main ideological movement, which based its ideas on US President Woodrow Wilson’s principle of self-determination.
On 8 April 1917, Estonian organisations and military personnel totalling 40 000 people held a demonstration in Petrograd (St. Petersburg) in support of Estonian self-government. The peaceful demonstration achieved its goal when, on 12 April, the Russian Provisional Government signed the Law on Estonian Autonomy, which united the Livonian counties of Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu and Saaremaa with Estonia. For the first time an Estonian, Jaan Poska, was appointed as a Provincial Commissioner of Estonia.
A six-member Provisional National Council, the Maapäev, was formed. The Maapäev appointed a national executive that began to organise and modernise local government and educational institutions. Prior to its forceful dissolution by Bolshevik authorities and the impending invasion by German forces, the Maapäev took a decisive step toward sovereignty by declaring itself the supreme authority in Estonia on 15 November 1917.
Independence Proclaimed
The Estonian Constituent Assembly elections were held on 3-4 February 1918. The parties that supported the idea of national independence gained two-thirds of the popular vote. With Soviet forces hastily retreating and German forces advancing, the Maapäev elected a three-member Salvation Committee (Päästekomitee) and granted it full decision-making powers to ensure the continued activity of the Maapäev. The Päästekomitee drafted a declaration of independence.
On 19 February 1918, the elders of the Maapäev approved the manifesto and on 24 February 1918, the Päästekomitee publicly proclaimed Estonia an independent and democratic republic.
After declaring its independence, Estonia was forced to fight a war of independence against Soviet Russia and German forces. During this war, Estonia secured its borders and signed the Tartu Peace Treaty with Soviet Russia on 2 February 1920.
Independence Restored
As the hope of restoring the nation’s independence grew stronger in the late 1980s, the people began to celebrate Independence Day publicly before the end of the Soviet occupation. Since the restoration of independence on 20 August 1991, Independence Day continues to be a day of celebration and a day of reflection for the Estonian people.
Estonian Ministry of Foreign Affairs
|
