|
Connecticutis peeti Eesti Vabariigi aastapäeva nii nooruse kui nostalgiaga
Connecticuti Eesti Kooli noored esitavad “Õige ja vasemba”. Pildil näoga näha: (vasakult) Mihkel Edmiston, Jaani Kangro, Kiia-Mai Rakfeldt, Laine Edmiston, Argo Kiernan-Paadre ja Markus Kitsing. Fotod:Rein Linask
Loe edasi
Vabariigi aastapäev Lakewoodis
Väikesed aastapäevalised vasakult paremale: Lianna Vinkman, Leili Tõõtsov, Linnea Tõõtsov
Fotod: Linda Richters
Pühapäeval, 26. veebruaril tähistati Eesti Vabariigi 88. aastapäeva Lakewoodi Eesti Majas. Saali lauad olid kaunistatud lillede ja lippudega ja laval oli suur Eesti vapp. Ühel pool vappi olid aastanumbrid 1918. Teisel pool 2006. Lavakaunistused olid valmistanud Lakewoodi Eesti kooli lapsed ja hellakesed ngd. Kristiina Vinkmani juhatusel.
Programm algas lippude defileega, mille tõid sisse skaudid ja gaidid koos Jaan Pankseppaga. Sopran Luule Prima laulis Ameerika hümni. Aktuse pealkorraldaja Priit Parming avas tervitussõnadega ja andis kõnejärje Philadelphia koguduse õpetajale ja Lakewoodi kiriku vikaarõpetajale Markus Vagale. Õpetaja Vaga tuletas kuulajaile meelde Jeesuse sõnu, et inimestele on kõik võimatu, aga Jumalale on kõik võimalik. Siiski peavad inimesed tegema esimese sammu. Kui see on tehtud, leiavad nad, et Jumal on astunud sammu nende poole. Nii saavutas ka Eesti oma vabaduse, et Eesti rahvas astus sammu selle poole ning Jumal lubas vabadusel astuda eestlaste poole.
Järgnes langenute ja ve-teranide austamine, mida juhtus Elmar Koppel. Kohalolevaid veterane austati aplausiga. Kõik tõusid püsti, et laulda “Eesti on mu Isamaa”.
Teadustaja vastutuse võttis endale Ilmar Vanderer.
Väikesed koolilapsed tulid siis lavale, et laulda “Vaikne kena kohakene” ja “Me koduke on tilluke”. Pealkuulajad andsid rohket aplausi väikestele esinejatele. Lakewoodi Eesti Kooli juhataja Aino-Liis Tõõtsov luges paar luuletust: Lydia Koidula “Teretus” ja Henrik Visnapuu “Kodumaa Laul”.
EV Peakonsul Peeter Restsinski tervitas külalisi, tsiteerides EV peaministri Andrus Ansipi sõnu, et eestlaste eesmärk on “kindlustada eestlaste kui rahvuse püsimine sellel maal ja saada jõukaks rahvaks Euroopas.”
Peeter Tõõtsov
Koolilapsed astusid jälle ette, esitades rahvatantsu “Õige ja vasemba”.
Aktuse kõne pidas nskm. Peeter Tõõtsov. Ta rõhutas oma kõnes, rõhutas tema Eesti head olukorda eriti informatsiooni tehnoloogia alal. Eesti või nn e-Stonia, on üks Euroopa tipp-riike tehnoloogia ja internetiside alal. “Eesti saavutas esimesena oskuse, kuidas hääletajad said oma hääli registreerida interneti kaudu. Selline tehnoloogia olgu eeskujuks kõikidele maadele kaasaarvatud Ühendriikidele.” Näiteks tõi tema ka Skype ja Kazaa interneti-tehnoloogiaid, mida loodi ja arendati Eestis ning mis on nüüd kasutusel ümber maailma.
Järgnevalt tõusis rahvas jälle püsti, et laulda “Meil merivood on vabad” ja pärast seda kuulasid nad Luule Primat, kes laulis V. Loigu ja G. Suitsu “Käkimäe kägu”.
Siis tuli esinema rahvatantsurühm “Sügis” Ferdinand Rikka juhatusel.
Tantsib rahvatantsuansambel “Sügis”
Järgnes Lakewoodi Eesti Ühingu esimehe Tõnu Vandereri lõppsõna, kus ta tänas kõiki neid, kes olid kaasa aidanud aktuse korraldamise ja esinemisega. Kõik tõusid püsti, et austada kodumaad Eesti hümni laulmisega.
Aktusele järgnes traditsiooniline õhtusöök, mille oli korraldanud Virve-Kai Bulla koos abilistega. Baar oli avatud ja igasuguseid jooke oli saadaval. Järgnes koosviibimine, vestlus ja ühislaulmine Linda Richtersi saatmisel klaveri saatel ja ka juba nüüd traditsiooniks saanud loterii.
Markus Vaga
Connecticutis peeti Eesti Vabariigi aastapäeva nii nooruse kui nostalgiaga
CT Eesti Gaidüksus Põhjatütred esinemas, “Isamaa auks alati valmis”. 1. rida: Merike Kangro, Erika Kõiva, Laine Edmiston, Ilea Peckham, Hailey Linask, Malle ja Triinu Barclay; 2. rida: üksusejuht Silvi Peckham, üksusevanem Helgi Kõiva (varjatud), gaidmaleva juht ngdr. Leena Kangro, Linda Kangro, Kiia-Mai Rakfeldt, Kaili Rakfeldt, ngdr. Kristi Rakfeldt.
Võib-olla oli ilus selge talve ilm. Võib-olla oli hoogne kava. Võib-olla oli 2006 Olümpiaadi tuju. Mis iganes põhjusel, paljude inimeste arvates oli just selle aasta Connecticuti vabariigi aastapäeva pühitsemine üks kõige toredamatest üle pika aja.
Connecticuti Eesti Seltsi poolt korraldatud aktus ja pidu toimus 18. veebruaril Ukraina Saalis, North Windham’is. Aktus algas ameerika hümniga, ja järgnes avasõnaga CES-i esimehe Indrik Linaski poolt, milles tervitati kõiki külalisi ja õnnitleti Eestit kuldmedalite võitmise eest. Samuti oli lava kaunistatud plakatiga, mis näitas “Õnne, Eesti!” koos kolme rippuva “kuldmedaliga”.
Peale Õp. Valdeko Kangro poolt peetud palvet esitas gaidiüksus “Põhjatütred” oma ettekande Õnne, Eesti! Iga hellakene (Malle Barclay, Triinu Barclay, Erika Edmiston, Erika Kõiva, Hailey Linask ja Ilea Peckham) luges eesti keeles ette oma isiklikud mõtted selle kohta, mis Eesti või eestlane olla tähendab. Suuremad gaidi-õed aitasid lauludega—“Õnne Eesti rand ja saared,” “Me isad ja emad on eestlased” ja “Üle maade ja mere”. Oli selge, et kõik noored olid hästi ette valmistanud ja tänu selle eest läheb Helgi Kõivale, kes koostas nende kava ja ka nende juhile Silvi Peckhamile ja ta abilisele Ulla Barclayle. Nende noorte esimene vabariigi aastapäeva kava läks väga hästi korda!
Järgmiseks oli veteranide austamine. Ylo Anson teatas, et viimane Vabadussõja veteran, Ants Ilus, kahjuks suri 3. veebruaril Nõmmel. Siis austati II Maailmasõja veterane ja kõiki, kes osalesid kommunismi-vastastes võitlustes peale II Maailmasõda.
Connecticuti Eesti Kooli õpilaskoor Laine Kõiva Kingo juhatusel ja saatel, esinesid kahe lauluga: “Tiiu talutütrekene” ja “Sini-must-valgele”. Tore oli näha, et lapsed nii julgelt ja ilusti laulsid ja tänu Lainele, kes nendega nii tublisti töötas. Esinesid Malle Barclay, Triinu Barclay, Jaani Barclay, Mihkel Edmiston, Erika Edmiston, Jaani Kangro, Argo Kiernan-Paadre, Hendrik Kingo, Markus Kitsing, Jakob Kõiva, Erika Kõiva, Megan Kruzyck, Eric Kruzyck, Hailey Linask, Andrus Maandi, Ilea Peckham, Kaagu Rakfeldt, Kiia-Mai Rakfeldt, Karl Siismets ja Kelker Wenzel.
Järgmiseks esinesid Connecticuti Eesti Kooli rahvatantsijad Leelo Linaski juhatusel.
Vanematest klassidest osalesid Jaani Barclay, Malle Barclay, Triinu Barclay, Erika Edmiston, Jaani Kangro, Erika Kõiva, Jakob Kõiva, Argo Kiernan-Paadre, Markus Kitsing, Hailey Linask, Ilea Peckham, Kiia-Mai Rakfeldt ja Kaagu Rakfeldt, ja mudilaste klassist Eric Kruzyck, Megan Kruzcyk, Jakob Kõiva, Karl Siismets ja Kelker Wenzel.
Alguses poisid ükshaaval kutsusid tüdrukud tantsima sügavate kummardustega. Aga kui Argo’l oli raskusi teha kaksikute Malle ja Triinu vahet, kummardas ta enne ühe ees, siis teise ees ja tüdrukud siis mängisid kaasa ja hüüdsid “Mind, mind, vali mind!”
Pealtvaatajad said sellest küll lõbu! Esinesid vanemad ja mudilased koos tantsudes “Kükita” ja “Kuppari Muorri” ja siis vanemad tantsisid “Naljapolkat” ja “Oige ja Vasembat”. Mõlemad grupid tantsisid energiliselt ja rõõmuga ja tänu nende juhile, kõik tantsud esitati väga, väga hästi! Rahval oli lõbus neid pealt vaadata, ja noortel sama lõbus neid tantsida!
Kõnelejaks oli endine Connecticuti Eesti Kooli õpilane Avo E. Ora. Avo mainis, kui tähtis on, et me mitte ainult Eesti minevikku mäletame, vaid vaatame ka Eesti tulevikku. Samal põhjusel, miks tähistame ameerikas 4.juulit tähistame ka Eesti vabariigi aastapäeva—et austada vabaduse ja enesemääramise väärtust ja pühitseda perekonda, ühiskonda, eesti kultuuri ja iseseisvust. Ta soovitas eesti kultuuri tulevikuks hoida, eriti noortel—”minge kõik Eestisse külla ja saage tänase eesti kultuuriga tutavaks: Pärnu rannad, jaaniõhtu valgus, vanalinn Tallinnas; saunad, kus pekstakse kasevihaga. Kultuur on alati muutumas, ja see on meie kõigi eestlase kätes, kuhu meie kultuur suundub.
CES-i juhatuse liige Jaak Rakfeldt luges ette ERKÜ tervituse ja andis rahvale edasi lätlaste esindaja tervitused.
Aktuse kontserdi osa oli sel aastal erakord-ne. Esinesid sopran Kristi Roosmaa oma kauni ja puhta lauluhäälega ja Hando Nahkur haruldaselt hästi klaveril. Esitati “Laul Põhjamaast”, “Emale”, “Majakene mere ääres” ja “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning lisaks esitati “Sind surmani”. Hando esitas kaks viimast Alo Mattiiseni lugu muusikaliselt samas orkestratsioonis nagu see algupäraselt toimus Tallinna Lauluväljakul 1988.a. See oli tähtis aeg Eesti hilisemas vabadusvõitluses ja need laulud viisid meie mõtted ja emotsioonid tagasi sellele ajale, kui Eesti võitles oma vabasuse eest lauluga.
Lõppsõna ütles CES-is juhatuse liige Erik Linask, tänades esinejaid. Eesti hümnile järgnes õhtusöök ja pidu. Anneliis Kuusiku korraldusel oli saal ilusti dekoreeritud ja kohvilaud rohkelt kaetud ning Kristjan Kõiva poolt valmistatud õhtusöök maitses rahvale väga. Vahepealne loosimine oli Margus Laane poolt korraldatud, milleks oli annetatud palju ilusaid võite. Tantsu-muusikat korraldas Erik Linask ning tantsijatel oli võimalus tantsida polkat, valssi, ja ka uusi tantse – tantsupõrand oli õhtu jooksul tantsijaid täis!
Arvan, et peolised jäid aktuse ja peoga rahule, aga kindel on üks asi – eestlaste tulevik oleneb Eesti järeltulijatest ja nagu oli sel õhtul Connecticutis näha, tulevik annab lootust!
Tiina Kõiva
CT Eesti Kooli laulukoor esinemas: 1. rida: Jakob Kõiva, Kelker Wenzel, Megan Kruzyck, Eric Kruzyck, Karl Siismets; 2. rida: Argo Kiernan-Paadre, Markus Kitsing, Mihkel Edmiston, Triinu Barclay, Kaagu Rakfeldt, Malle Barclay, Jaani Barclay; 3. rida: Jaani Kangro, Andrus Maandi, Kiia-Mai Rakfeldt, Hailey Linask, Erika Edmiston, Ilea Peckham, Erika Kõiva. Juhatab/saadab klaveril Laine Kõiva Kingo.
Mihkelson tõstatas USA-s viisavabaduse teema
Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson tõstatas Ameerika Ühend-riikides viisavabaduse teema. Mihkelson rääkis viisavabadusest ja Balti riikide õhuturbest esmaspäevastel kohtumistel USA senati väliskomisjoni esimehe senaator Richard G. Lugari, aseriigisekretär Daniel Friedi ning teiste välisministeeriumi kõrgete ametnikega.
Lugar kinnitas, et viisavabaduse teema Eesti ja teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on senati väliskomisjoni jätkuva tähelepanu all.
Mihkelson viibib USA-s koos Leedu, Läti, Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani parlamendi väliskomisjonide juhtidega.
Visiidi esimese päeva kohtumistel oli kõne all lai ring välispoliitilisi küsimusi, sealhulgas reformide toetamine Ukrainas, Gruusias, Moldovas ning Euroopa Liidu naabruses laiemalt. Eraldi teemad olid murettekitavad arengud Venemaal ja Valgevenes, tuumarelva leviku küsimused, olukord Lähis-Idas, Euroopa julgeoleku, energiajulgeoleku ja NATO-ga seonduv.
NATO teemadel rääkides rõhutasid osalised vajadust mõtestada organisatsiooni olemust, mis vastaks tänasele julgeolekupoliitilisele olukorrale maailmas.
USA esindajad tänasid omakorda Euroopa riike toetuse eest Iraagis ja Afganistanis.
“Kohtumisi kokku võttes võib öelda, et USA ja Euroopa suhted on väljumas madalseisust, kuhu jõuti Iraagi konflikti algusaegadel,” nentis Mihkelson. “Mõlemad pooled on tunnetamas, et paremat tulemust demokraatlike õigusriikide kaitsel ja tugevdamisel on võimalik saavutada eeskätt konkureerivate partnerite, mitte aga vastasjõududena.”
VES/BNS
Valdav osa elanikest pooldab karmi pagulaspoliitikat
Uuringukeskuse “Faktum” poolt Jaan Tõnissoni insti-tuudi tellimusel läbi viidud uuringu kohaselt pole Eesti elanikkond pagulaste teemaga eriti kokku puutunud, sellest hoolimata pooldavad inimesed karmi pagulaspo-liitikat. 91 protsenti vastanuist väitis, et pole selle teemaga üldse kokku puutunud, vastupidist väitnud on sellest valdavalt kuulnud meedia vahendusel. Tegelik ja sisuline kokkupuude pa-gulastega on väga vähestel.
Kuigi isiklikku kogemust vastanuil peaaegu polnud, arvas 62 protsenti küsitle-tuist, et Eesti pagulaspoliitika peaks olema pigem karm ja sisserännet üldiselt takistav.
Pigem liberaalset ja sisserännet üldiselt soodustavat pagulaspoliitikat toetas 19 protsenti ning teist samapalju ei osanud oma arvamust öelda.
Teistest enam olid karmi pagulaspoliitika poolt Lõuna-Eesti elanikud, eestlased, kõrgharidusega ja vanemad inimesed.
Mitte-eestlaste vastused jagunesid kolme suhteliselt võrdsesse ossa. 37 protsenti neist oli pigem liberaalse ja 31 karmi pagulaspoliitika poolt, oma seisukohta polnud 32 protsendil vastanuist.
75 protsenti küsitletuist arvas, et Eesti ei peaks nõustuma sellega, kui teistest Euroopa Liidu riikidest soovitakse osa varjupaigataotlejaid Eestisse saata.
Kõige pessimistlikumalt olid meelestatud Lõuna-Eesti elanikud, eestlased ja noored, kõige optimistlikumad olid mitte-eestlased ja kõrgharidusega inimesed.
Kõige enam kardeti, et sisseränne koormab meie sotsiaalsüsteemi (79 protsenti), et Eestisse tulevad turvali-sust ohustavad inimesed (63), et tööpuudus suureneb (62) ja et suureneb eesti keele ja kultuuri hääbumise oht (61).
VES /BNS
Volinik: Eesti peaks andma kõigile elanikele kodakondsuse
Euroopa Nõukogu inim-õigusvolinik Alvaro Gil Roblesi hinnangul peavad Balti riigid kodakondsusküsimuse aktiivselt lahendama, võimaldades kõigile oma elanikele kodakondsuse. Märtsi lõpul ametist lahkuv Gil Robles väitis end olevat shokeeritud, et Balti riikides on tänaseni sadu tuhandeid kodakondsuseta isikuid.
“Ma ei varja, et mind shokeerib, et EL-i liikmes-riikides, kus kehtib artikkel 8 (EL-i baasleppe artikkel, mis loetleb euroliidu kodanike õigused), on sadu tuhandeid isikuid mittekodaniku staatuses,” resümeeris ta.
Gil Robles tegi avalduse vastuseks Briti konservatiivide parlamendigrupi liidri Timothy Kirkhope’i küsimusele, kas Balti riikide venelasi ei peaks euroliidus paremini kaitsma.
Volinik nentis, et eri Balti riikides on olukord erinev. Ta nimetas kiitvalt Leedut, kuid märkis, et kuigi Eestis saavad kodakondsuseta isikud hääletada kohalikel valimistel, ei saa nad sama teha üldvalimistel.
Eestis on üle 100 000 kodakondsuseta elaniku, Lätis tunduvalt enam.
VES/BNS
Eestis on Baltimaade kõrgeimad maksud
Eestis oli 2004. aastal Baltimaade kõrgeim üldine maksukoormus, ulatudes 32,7 protsendini, teatas Euroopa statistikateenistus Eurostat. Eurostati teatel oli Euroopa Liidu madalaim maksukoormus Leedus, kus see moodustas 28,7 protsenti. Leedule järgnes Läti 29,1 ja Slovakkia 30,6 protsenti.
Euroopa Liidu keskmine maksukoormus oli Eurostati andmetel 40,7 protsendi juures.
VES/BNS
Vene koolid alustavad eestikeelsele õppele üleminekut
Haridusministeeriumi kava järgi alustavad venekeelsed gümnaasiumid osas ainetes eestikeelsele õppele üleminekut 2007. aasta 1. septembrist, esimeste ainetena muutuvad eestikeelseks kirjandus ja ühiskonnaõpetus.
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tutvustas neljapäeval, 9.märtsil valitsuskabinetile kava, mille järgi hakkab pärast 2007. aastat vene gümnaasiumides eestikeelsena lisanduma vähemalt üks õppeaine aastas.
Lisaks eesti kirjandusele ja ühiskonnaõpetusele kavandab ministeerium muuta eestikeelseks muusika- ja kunstiajaloo, geograafia ja ajaloo, ütles Reps ajakirjanikele.
Seadus näeb ette, et vene gümnaasiumid alustavad 2007. aastal üleminekut eestikeelsele õppele ning eesmärk on saavutada 60 protsendi ainete õpetamine eesti keeles.
“Uute õppekavade väljatöötamisel tuleb analüüsida, milliseid aineid tasub veel õpetada eesti keeles. Reaalainetes ja loodusõpetuses eestikeelsele õppele üleminek häid tulemusi ei anna, kuna siis võib kannatada ainetundmine,” lausus Reps.
Osas vene koolides õpetatakse juba praegu mõningaid valikaineid eesti keeles. Repsi sõnul on vene gümnaasiumides eestikeelsele õppele ülemineku eesmärk tagada venekeelsete koolide õpilaste väga hea riigikeele oskus, kuna ainult eesti keele tundidest selleks ei piisa. Ta märkis, et Eestis on kogemus selles osas olemas juba 1960. aastatest, kui koolides hakati õpetama ajalugu, geograafiat ja kirjandust inglise ja saksa ning hiljem ka prantsuse keeles.
VES/BNS
The Guardian: Eesti kinnisvarahindade kasv oli Euroopa kiireim
Eesti kinnisvarahindade kasv oli mullu Euroopa riikidest suurim, võrreldes 2004. aastaga kasvasid kinnisvarahinnad Eestis 28 protsenti, kirjutas Briti päeva-leht The Guardian.
18 Euroopa riigi kinnisvarahindade kasvutempo võrdluses järgnesid Eestile Taani ja Rootsi, kus kinnisvarahinnad ker-kisid mullu vastavalt 22 ja 12 protsenti. The Guardian märkis, et 2005.a. kasvasid hinnad väiksemates riikides enam kui suurtes.
Kinnisvarahindade tõus on liikunud Lõuna-Euroopast Põhja-Euroopasse. “On märke, et kinnisvarahinnad kasvavad 2006. aastal mõõdukamas tempos, eriti siis kui euro-tsooni intressimäär jätkab tõusutrendi,” ütles ülevaate koos-taja professor Michael Ball. Eesti kinnisvarahindade mullune 28-protsendiline kasv järgnes 2004. aasta 25-protsendilisele kasvule. The Guardian lisas, et Eesti rannikulinnas Pärnus on siiski veel võimalik osta maja vähem kui 20 000 naela (456 300 krooni) eest. Ajalehe hinnangul on kinnisvarabuumi üks käimalükkajaid asjaolu, et uued Euroopa Liidu liikmesriigid Ida- ja Kesk-Euroopas pakuvad huvi inves-toritele, kes otsivad soodsaid tehinguid. Tallinnas ei jaluta üksnes purjus pidutsejad või keskaegse arhitektuuri hindajad, tõdes leht. Eesti pealinnas soetavad kortereid nii Soome kui ka Iiri ja Iisraeli investorid. Balli sõnul langesid mullu kinnisvarahinnad ainult Saksamaal. Tänavu on tema prognoosi kohaselt oodata hinnalangust aga Vahemeremaades.
VES/BNS
Tarmo Soomere – Postimehe Aasta Inimene 2005
Ajaleht Postimees valis 2005.a. aasta inimeseks merefüüsik Tarmo Soomere. Tarmo õde Maie Soomere Currie elab Toms Riveris, NJ ja on aktiivne Lakewoodi Eesti Ühingu tegevuses.
TTÜ Küberneetikainstituudi vanemteadur ja ehitusteaduskonna professor Soomere sai kuulsaks jaanuaritormiga kaasnenud üleujutuste ennustajana.
Soomere teavitas ainsana avalikkust oodatavast meretõusust ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest ning juhtis sellega ühtlasi ka tähelepanu Eesti riigi nõrkustele loodusõnnetuste vastu valmistumisel ning nende saabumise ennustamisel.
Soomere on õnnetusest möödunud aasta jooksul saanud avalikkuse ees ilmselt rohkem sõna kui ükski teine teadlane viimasel kümnendil ning tal on õnnestunud valada keeruline teadus lihtsasse ja tavainimesele arusaadavasse keelde.
Postimees tunnustab Soomeret kodanikujulguse eest, millega ta võttis enesele ülesande, mis pole tema põhitöö ega kohustus. Samas oli tema sõnum vastuolus sellega, mida temalt oodati, sest paljud ei uskunud loo-dusõnnetusse enne, kui see käes oli.
Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ütles Soomerele tiitlit üle andes, et seekordse aasta inimese valik tundus algul raske. “Kui Soomere nimi toimetuse koosolekul välja pakuti, ütlesid kõik ühest suust, et just see inimene on õige,” märkis Kopli.
Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik ütles, et Soomere tegevust teaduse populariseerimisel võib pidada kogu Eesti teadlaskonna läbimurdeks teise mõõteskaalasse, kus räägitakse kõigile arusaadavas keeles kogu ühiskonnale olulistest asjadest, mitte ainult teaduse saavutustest.
Soomere ütles Postimehe aasta inimese tiitlit vastu võttes, et meedia osa teaduse ja ühiskonna suhetes on tegelikult suurem, kui me oskame arvata.
“Küsimus on selles, et teadlased on treenitud mõtlema ühes kitsas valdkonnas, et olla teadlased selle sõna parimas mõttes,” rääkis Soomere.
“Meie – teadlased – kasutame keelt natuke teises tähenduses, otsuste tegijad teises tähenduses ja meedial on eriline roll olla tõlk nende kahe keskkonna vahel, et selgitada välja, mida teadlane tegelikult mõtleb ja panna see avalikkuse jaoks kõigile mõistevasse keelde.”
Vabariigi aastapäev Rapla Ühisgümnaasiumis
23. veebruaril olin ma kutsutud Rapla Ühisgümnaasiumi vabariigi aastapäeva puhul kõnet pidama. Oli ilus päikeseline karge hommik ja sõit Tallinnast Raplasse oli mõnus. Terve tee mõtlesin noorele auditooriumile, kes mind ootas.
Kooli aula oli täis rõõmsaid lapsi. Õpetajad, kes mind vastu võtsid, olid väga sõbralikud ja lahked. Ja direktor ei vastanud kuidagi minu ettekujutusele rangest puritaanlikust koolijuhatajast.
Mul oli kaasas kitarr selleks puhuks, kui pidupäevajutt tundub lastele liiga igavana. Pidin rääkima kolmele saalitäiele järjest alates algklassidest ja lõpetades keskkooliga, igale tund aega.
Alustasin kõige noorematele esinemist sellega, et kohe algul võtsin välja kitarri ja istusin lava äärele maha. Palusin neil tähelepanelikult kuulata laulu, mida ma kohe laulma hakkan. Sest meie, väliseestlased, oleme seda laulnud juba siis, kui me olime sama noored, kui on nemad praegu. Lapsed olid põnevil, oodates, mis laul siis ikkagi järgneb. Kui nad kuulsid esimesi sõnu: “Sauna taga tiigi ääres…”, järgnes sellele sügav pettumusohe – ju ei tahetud kuulda seda nii tuttavat laulu! Mind ajas see naerma. Tegin siis pausi ja soovitasin neil tähelepanelikult kuulata järgmisi sõnu:
püüdsid väikseid konnapoegi
lõhkilöödud panniga.
Kordasin viimaseid sõnu, siis peatusin ja küsisin, mis nad arvavad, kuhu ma tahan oma jutuga jõuda. Nägin küsivaid silmi endale otsa vaatamas. Rääkisin lastele, kuidas kogu oma elu olin ma nendest sõnadest saanud aru nii, nagu oleksid konnapojad olnud panniga lõhki löödud. Jõudsin välja selleni, kuidas kaks inimest, kes räägivad sama keelt, võivad teineteisest täiesti erinevalt aru saada. Eestisse kolimisest alates on niisugused asjad minuga juhtunud kogu aeg. Näiteks on minu Eesti Maja restorani menüüs sõna “Eelroad”, mis mulle kui inglise keelt kõnelevale inimesele tundus algul “Angerjateena”. Ma selgitasin lastele, kuidas erinevad kultuurid annavad inimesele kaasa erineva kogemuse.
Muidugi andsin ma noortele ka lühikese ajalootunni, rääkides Sinimägede lahingutest 1944. aastal. Seal pidas Eesti leegion kinni 10 diviisi Vene vägesid, nii et kümned tuhanded eestlased võitsid aega ja jõudsid kodumaalt põgeneda. Suurt osa neist oleks ähvardanud Siberisse saatmine või mahalaskmine. Tõepoolest saadeti kümned tuhanded, kes kohale jäid, pärast Eesti okupeerimist venelaste poolt Siberi laagritesse ja kaotasid seal oma elu. Minu ema ja isa kuulusid nende hulka, kellel õnnestus põgeneda tänu noorte eesti meeste kangelaslikkusele Sinimägedes. Meie perekond on neile tänulik igavesti.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Tshellist Tiit Bürger Vancouveris
Tiit Bürger koos oma tshelloga.
Eesti Iseseisvuspäeva tähistamisel Vancouveris viibis meie keskel ka Tallinnas sündinud tshellomängija Tiit Bürger. Nagu paljud teised muusikud läbi aegade, hakkas ka tema muusikaga tegelema varases eas. Tiit hakkas mängima klaverit 5-aastaselt ning 7-aastaselt astus ta Tallinna Muusikakooli ning Eesti Muusikaakadeemiasse. Kuulnud 7-aastaselt Saint Saëns’i “Luike”, inspireeris see Tiitu niivõrd, et ta otsustas klaveri tshello vastu vahetada.
Ühel pühapäeval, kui Tiit kõndis oma pilliga mööda Wismari tänavat, peatas teda üks vana mees, kes ütles, et tal on müüa täissuuruses tshello, mis 13-aastasele rohkem sobib. Tiidu isa ostis pojale selle Itaalias tehtud kauni tshello, mis kunagi kuulus Peterburi kollektsiooni ning maksis selle eest poole aasta palga. Itaalia on tshello kodumaa ning kunagi ammu oli see instrument palju suurem kui tänapäeval.
1975.a. sai Tiit Estonia Ooperi-ja Balletiteatri orkestri tsellistiks ning seejärel 1978.a. Eesti Televisiooni ja Raadio Orkestrisse mängima esimest tshellot. Ta abiellus 1977.a. pianist Merike Torniga. 1988.a. laulis Tiit professionaalses Riiklikus Akadeemilises Meeskooris (RAM) ning andis tshellistina soolokontserte. Tema kontaktid Põhja-Ameerikaga said alguse 1989.a., kui ta esines Läänekalda Eesti Päevadel Los Angeleses. 1989.a. kutsus Tiit kokku ka kvinteti “Kuld ja Hõbe”, esinedes televisioonis ja koos Muusika ja Kunstiühinguga Eestis. Tema kirjeldise järgi sarnaneb “Kuld ja Hõbe” stiililt André Rieu Johann Strauss Orchestra’ga. 1991.a. viis muusikukarjäär Tiidu koos perega Soome ning esinema mitmetesse teistesse Euroopa riikidesse.
Tiit on lahutatud, tal on kaks last, poeg ja tütar, kes on mõlemad õppinud klaverit. Ta tütar on valinud muusikukarjääri ja õpib hetkel ooperilauljaks. See ei ole üllatav, kuna ka Tiidu mõlemad vanemad olid professio-naalsed lauljad. Tiidu poeg on valinud erineva karjääri ajalehe reklaamiäris. Tiit ise laulab Raimond Valgre laule ning tutvustab oma “Kuld ja Hõbe” stiilis muusikat Põhja-Ameerikas.
Ja kuhu iganes ta reisib, peab ta oma tshellole omaette koha ostma!
Eva Vabasalu
Raamat noorusest ja tudengielust
“Kuue samba kutse – Naisena ülikoolis”
Koostajad: Riina Reinvelt ja Merike Ivask
Korp! Filiae Patriae
Tartu-Narva 2005; 176 lk.
See oli 2005. a. alguses kui Eesti Rahva Muuseum ja korp! Filiae Patriae kuulutasid ühiselt välja materjali kogumise teemal “Naisena ülikoolis” – elulood, mälestuskillud, fotod. Sissesaadetud materjalist koos-tati ERM-s näitus. Nüüd on käesoleva raamatus sellest omakorda tehtud valik, koos-tööna ERM-i ja Narva Muuseumi vahel. Kuna ülikooliks oli Tartu ülikool oma kuuesambalise portaaliga, siis tuleb siit raamatu pealkiri: “Kuue samba kutse”. Teose sisu võib aga iseloomustada ka nii: “Naisüliõpilaste elu Tartu ülikoolis läbi aegade”. Sellest aspektist lähtudes pakub raamat väga palju huvitavat, sest lahti rulluvad aastad esimesest iseseisvusest kuni tänapäevani. Läbi aegade, jah, aga missu-guste aegade!
Raamatu materjal on organiseeritud teemade alusel, mitte üleskutsele vastanud isikute järgi. Individuaalsetest mälestustest nopitud lõikudest on koostatud vastavat teemat käsitlev peatükk. Neid suuri peatükke on seitse:
Naisest saab üliõpilane
Vaba aja veetmine
Õppimine – endale, õppejõule, riigile?
Riik ja ühiskond üliõpilase elus
Naisüliõpilase kodu
Haritud inimene on valmis
Kõhutäide ja kehakate
Iga peatükk jaguneb omakorda alaosadeks, nagu elu ühiselamutes, toidumured, üliõpilased kui odav tööjõud kolhoosides ja Venemaa uudismaadel, poliitiline surve jpm.
Kokku on mälestuskilde 265, umbes 75-lt naistudengilt. Ajaliselt vanim pärineb 1906-14 arstiteadust õppinud daamilt. Kui mõelda, et alles 1906 said naised ülikooli töös vabakuulajatena osaleda ja et 1915 võeti neid esmakordselt täisõiguslike üliõpilastena vastu, siis on siin tegemist ainulaadse pioneeriga. Esimese iseseisvusaja tudengi-põlvest 1918-40 kirjutavad kaheksa isikut. Seal leiame lood Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja korp! Filiae Patriae asutamisest. Ülejäänute haridustee oli juba nõukogude aastatel (u. 53 isikut) või uuesti iseseisvaks saanud Eestis (13).
Raamatus esitatud 75-l naisel on ühest küljest olnud ajastust hoolimata üllatavalt samad rõõmud ja mured, sest tudengipõlv on noorus ja nooruses ületatakse isegi suured raskused naerusui. Millistes primi-tiivsetes tingimustes elati ja õpiti Tartus sõjajärgsetel aastatel, seda on raske ette kujutada. Vahel vaevas nälg, vahel kattis külmas toas vooditekki härmatisekord. Lisaks materiaalsele viletsusele ahistas inimesi kõikehaarav poliitiline surve. Aga, nagu öeldud, nooruslikku elujulgust appi võttes tuldi olukorraga toime. Üks psühholoogia üliõpilane, näiteks, kirjeldab pikalt mardilaupäeva pidu 1949. aastal, kus maskeeritud tüdrukud läksid tühja kõhtu ja väsimust ignoreerides naabertänava poiste ühiselamusse “marti” tegema. Mürglit oli laialt, hoolimata seitsme kuu eest toimunud suurküüditami-sest, mis pidi kõigil ju värskelt meeles olema. Tuleb aga mõista, et sedalaadi tegevus oli omajagu vastumürk lootusetule olukorrale, milles tuli elada. Keegi ei tahtnud koorma all kokku variseda. Nagunii võis väiksemgi poliitiline eksimus põhjustada eksmatrikuleerimist – ülikoolist väljaheitmist. Nii juhtus see aastal 1951 ühe filoloogiatudengiga, kes oma isa arreteerimisest NKVD poolt ei teatanud kohe ülikoolile! Büroos tema dokumente tagasi andes käratati talle, et temasugusele “ei võivat usaldada isegi mitte ülikooli peahoone koridori pesemist!” Ja see oli eestlasest ametnik! Nii kiirelt oli kommunistlik süsteem inimesi muutnud. Omaette lugu oli üliõpilaste töökohustus – nende ärakastamine odava tööjõuna kolhoosides ja Venemaa uudismaadel. Siingi aga osati halba heaks pöörata ning tuldi üliprimi-tiivsetest tööoludest hoolimata sageli heade mälestustega koju.
Viimases peatükis on mälestuskillud ülikooli lõpetamisest. Muu hulgas selgub, et enne aastat 1956 ei tuntud Tartu ülikoolis pidulikku lõpuaktust, ei iseseisvuse ega esimestel okupatsiooni aastatel. Diplom anti lihtsalt ülikooli kantseleist kätte. Nüüdseks aga on lõpuaktus üheks olulisemaks sündmuseks. Siin seistakse elu tähtsal piiril: seljataha jääb noorusaeg, mis kõikidest raskustest hoolimata oli siiski muretu. Ees ootab reaalelu, kus vigu ja puudusi enam nii kergelt ei andestata. Pole ime, et ajaga omandavad koolimälestused kauni oreooli, vahest kaunima, kui nad seda tegelikkuses väärt olid.
Olgu lõpuks esile tõstetud raamatu kaunist kujundust, kaanepildist kuni sisujaotuseni.
Raul Pettai
Esseevõistlus “Kuidas olla eestlane 21. sajandil”
Eesti Klubi kuulutab välja noorte essee-võistluse ”Kuidas olla eestlane 21. sajandil”.
Võistlusega tahame innustada laste ja noorte soovi elada omal kodumaal ausa, edasipüüdliku ning ühiskondlikult aktiivse inimese ja kodanikuna. Me soovime innustada kõiki asjalikke ja teotahtelisi noori hindama oma kodumaad, emakeelt ja muid rahvuslikke väärtusi, väärtustama haridust ja kultuuri, olema ausad, perekesksed ning missioonitundelised kodanikud.
Võistluse põhieesmärgid on:
1. Tuua välja ja arendada noore põlvkonna mõttemaailma, loovust ja väljendusoskust.
2. Uuringud näitavad, et paljud noored ei pea oluliseks selliseid väärtusi, nagu isamaa-armastus, eestlus, rahvuskultuur. Tundub, et noored on võõrandunud rahvuslikest väärtustest. Kuid ehk väljenduvad noorte jaoks rahvuslikud väärtused hoopis teisel viisil? Siit küsimused, millele ootame esseedes vastust:
Mida tähendab sulle eestlus?
Mida tähendab olla eestlane?
Mis seob sind oma kodumaa ja rahvaga?
Mida tuleks ühiskonnas muuta, et isamaalised ja rahvuslikud väärtused saaks noortele lähedasemaks?
Kellena tunnevad end segaperedest noored? Mis mõjutab nende arvamusi ja hinnanguid?
Mis tekitab rahvuslikku uhkustunnet ja mis seda devalveerib?
Kas ja kuidas tunnetad oma sidet esivanematega, kes on elanud siin tuhandeid aastaid, kes on pärandanud sulle keele, mida sa räägid, kultuuri, mis meid ühendab?
Mida tähendab sinu jaoks eesti pärimuskultuur (rahvamuusika, rahvalaulud, -tantsud, kalendrikombed, kohapärimus, perepärimus jne)? Kas pead oluliseks selle jätkuvust tänapäeval ning mida teha, et see ei kaoks?
Kuidas teha nii, et me võtaksime üle kõik selle väärtusliku, mida pakub maailm, kuid ei kaotaks oma eripära? Jääksime eestlasteks ega sulaks kokku ühtseks halliks maailmakodanike massiks?
Kuidas teha nii, et kõik need, kes tulevad meile külla, leiaksid siin midagi niisugust, mida ei ole mitte kusagil mujal maailmas?
Neile küsimustele otsime vastuseid käesolevast esseevõistlusest. Ootame teilt värskeid mõtteid, et saaks tõeks laulusalm „Eestlane olla on uhke ja hää…”
Võistlus toimub kolmes vanusegrupis: põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele ning kõrgkooliealistele kuni 25-aastastele noortele. Igas vanusegrupis antakse välja üks peaauhind, kaks teist ja kolm kolmandat auhinda suurusega:
nooremas rühmas 4000, 2000, 1000 krooni
keskmises 6000, 4000, 2000 krooni
vanemas 8000, 6000, 3000.krooni
Lisaks ergutuspreemiaid a 500 kr.
Zhüriil on õigus vajaduse korral preemiaid ümber jagada, lisaks antakse välja eriauhindu ja premeeritakse paremate tööde autoreid väärtkirjandusega.
Esseed tuleb saata paberkandjal hiljemalt 1. maiks 2006 aadressil Kalevipoja 17-81 Tallinn 13625 Eesti Klubi. Töö tuleb esitada märgusõna all koos ümbrikuga, millel sama märgusõna ja sees autori nimi, sünniaasta, kooliaste, posti/e-posti aadress, soovi korral ka õpetaja nimi. Soovitav on lisada elektrooniline variant aadressil: [email protected].
Soovitav pikkus on nooremas rühmas 3 – 4 lk, keskmises 6 – 7 lk, vanemas 10 lk, arvutikirja suurus 12 ja reavahe 1,5. Põhikooli ealised võivad esitada käsitsi kirjutatud töö, kui puudub võimalus arvuti kasutamiseks.
Võistlustööd peavad olema esitatud eesti keeles.
Võitjad kuulutatakse välja lastekaitsepäeval 1. juunil.
Eesti Klubi
* The Connecticut Estonians and Lakewood Estonian community celebrated Estonia’s 88th Independence Day with a special program. The photos of Estonian children in Connecticut and Lakewood are shown. The Front Page reports from the event in Lakewood Estonian House. The program included musical performances and dancing not only from older performers, but also from the children of the Estonian school. Peeter Tõõtsov gave the speech of the day, in which he discussed the great technological advances in Estonian society, specifically discussing how Estonia is truly e-Stonia, a connected, internet-savy nation. The article from the event in Connecticut appears on page 5.
* Ilmar Mikiver says good-bye to 2500 years. That is the approximate time when the Chinese philosopher SunTzu wrote The Art of War. Among the many lessons in the collection, there is one that has shaped the western world since: the use of politics and diplomacy to resolve conflict, and resorting to war as a last measure. But now Alan Dershowitz, usually on the Left of issues, has agreed that in this day and age, a preemptive strike may be necessary. This is the reasoning that the White House has used in Iraq. But with a major figure of the Liberal side agreeing with the philosophy that in order to defeat terrorism, one must act first, the tradition of diplomacy set by Sun Tzu may be ending.
* The second article on Page 2 is by Rein Taagepera, and deals with Estonia’s birthrate. With the rate increasing, Mr. Taagepera notes that we are far from over the negative growth. Once the babies of today grow up to have children of their own, there will once again be a sharp decrease in births, as there are less people in that generation to have children. He equates the yearly negative growth to having 7000 children forcibly deported from Estonia. Estonians must make a concerted effort to think about the future.
* Vello Helk reminds readers of President Arnold Rüütel’s words in 1988, when he said that Estonia will never return to a pre-soviet state. Defendants now try to back-pedal and say that it was a calculated move by Mr. Rüütel to keep Soviet tanks out of Estonia at a time that discord and talk of separation was occuring all over the Soviet bloc. Mr. Helk disagrees and notes that a complete “rehabilitated declaration” has yet to be uttered by the President about his former Soviet ties.
* The Art and Culture page reports from Vancouver, BC, Canada, where Estonian cellist Tiit Bürger performed at their Independence Day celebration. A brief biography is given, as well as the note of trivia, that Mr. Bürger must buy an extra seat for his cello whenever he travels.
Much work ahead for Euro switch
ER/VES – The Vice-Chairman of the EC Günther Verheugen is sceptical about Estonia’s accession to the Euro.
With Slovenia and Lithuania, Estonia aims to join the single currency next year and is currently in the euro zone waiting room known as ERM-2. “When you highlight the three candidates that want to launch the euro next year, it is striking that Estonia is having quite a few problems,” Mr.Verheugen told the Financial Times Deutschland. “It is important that the criteria are met exactly. We won’t be conducting any experiments.”
A euro zone hopeful needs to display low inflation, a budget deficit below 3 percent of gross domestic product, a progressively declining public debt to below 60 percent of GDP and long-term interest rates similar to those in the euro zone.
Joaquin Almunia, the European Commissioner for economics and finance, said at a press conference that the governments of Latvia and Estonia have to exert themselves if they want to switch to the Euro at the time they have hoped to. The governments of the countries must set themselves more ambitious aims in the lowering of inflation, he stated.
Sweden’s SEB Group has forecast Estonia’s inflation for the year to be about 3.5 percent, and suggests postponement of Euro adoption until 2008.
Estonian PM Andrus Ansip, reacting to the Financial Times Deutschland article, believes Euro adoption does not depend on the country’s relative wealth, but flexibility of its economy and observation of an economic policy supporting the fixed exchange rate. “Estonia’s splendid economic development over the past 14 years in the currency board framework confirms this conviction. In the last decade Estonia has been among European countries whose wealth has increased the fastest,” Mr. Ansip said. “So we could say that Estonia is even better prepared to accession to the euro zone than countries implementing independent fiscal policy and having the habit of actively using the exchange rate lever in their economic policy.”
Closer Cooperation Sought Between Foreign Ministry and Artist’s Unions
ER/ves – Estonian Foreign Minister Urmas Paet, meeting with leaders of the country’s Artist’s Unions, organizations uniting artists, writers, publishers, musicians, theatre, film and museum people, called them for closer cooperation with the ministry in order to improve promotion of Estonian culture abroad.
Mr. Paet said the Creative Unions could cooperate with the cultural office of the Foreign Ministry, a well as the wide network of Estonian foreign missions and Honorary Consuls, who can be of assistance in spreading the information about Estonian culture abroad and establishment of the necessary contacts.
“The more we exchange information with each other, the better we can systematize work on the propagation of Estonian culture in foreign countries and give to Estonian artistic people more opportunities of showing their work abroad”
Leaders of the creative unions noted that although cooperation with Embassies and particularly cultural attaches had been very good, contacts could be even closer.
With the mediation of the cultural bureau within the press and information department of the ministry, Estonian foreign missions organize various activities introducing Estonian culture in the respective countries.
Recent concerts in Germany and Belgium connected with the anniversaries of the composers Arvo Part and Veljo Tormis were supported by the ministry.
Statement by the Estonian Ministry of Foreign Affairs
The Estonian Foreign Ministry expresses concern over the worsened situation in Belarus ahead of the presidential elections taking place on March 19.
The Foreign Ministry marks with regret that the Belarusian authorities have ignored the recommendations given by international organizations and have not ensured the conducting of a democratic and free presidential election campaign. The presidential candidates have not been guaranteed equal opportunities for campaign.
We condemn the ignoring of the principles of democracy and human rights. We watch with concern the detention of election campaigners and of local independent observers, the impeding of the activities of the free press as well as of political public gatherings.
The Foreign Ministry expresses deep regret over the fact that on March 2 presidential candidate Alexander Kozulin and a group of his supporters were arrested using force.
The Foreign Ministry calls on the Belarusian authorities to meet all their assumed commitments as a OSCE and UN member state and to assure the holding of fair and free elections, also to guarantee the security of all presidential candidates during the elections, as well as before and after the elections.
The Foreign Ministry expresses support to the development of a democratic society in Belarus.
PRESS SPOKESMAN’S OFFICE
Belarus Democracy Resolution Passes in U.S. House
Washington, DC (JBANC/ves) — A resolution expressing support for democratic processes in Belarus on the eve of the presidential election there, passed this afternoon in the U.S. House of Representatives by a commanding margin. The March 8 vote gained 419 “yeas,” with only one dissenting vote. Two members voted “present.”
H. Res. 673 was introduced by House Baltic Caucus co-chairman John Shimkus (R-IL), who waved a denim ribbon on the House floor in solidarity with Belarusian democracy advocates during discussion prior to the vote.
The legislation urges the “Government of Belarus to conduct a free and fair presidential election on March 19” and also “pledges its support to the Belarusian people, their commitment to a fully free and open democratic system, their creation of a prosperous free market economy, and their country’s assumption of its rightful place as a full and equal member of the Western community of democracies.”
The current regime of Alexander Lukashenko continues to harass and intimidate opponents, and suppress opposing views. On March 8, Belarusian Popular Front party leader Vincuk Viacorka was apparently abducted, and later unconfirmed sources said he had been detained and will be charged for “organizing an unsanctioned meeting,” which is becoming an increasingly common charge in Belarus. Viacorka spoke at JBANC’s March 2005 conference in Washington, DC.
The text of H. Res. 673 can be found at http://thomas.loc.gov.
Thirty-seven members had co-sponsored the resolution as of March 7.
The governments of Estonia, Latvia and Lithuania have been active in the support of democracy in the Belarus. This has also extended to the Baltic-American community, where key people, including members of JBANC, have helped carry on the work of supporting the spread of democracy in Eastern Europe.
|
