Haapsalu lasteraamatukogu bibliograaf Krista Kumberg sai valmis koguteose “A nagu aabits”, mille kaante vahele on mahtunud viie sajandi jagu infot aabitsatest, millest Eesti lapsed on aegade jooksul lugema õppinud.
Kõige vanemad eestikeelsed aabitsad pole säilinud, kuid Krista Kumbergi sõnul on kaudseid tõendeid, et aabits võis olla siin olemas juba 16. sajandil. Kindlamalt on teada, et üks aabits ilmus 1641. aastal, kuid ka seda pole säilinud.
17. sajandi lõpus ilmunud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelsest aabitsast on aga jälg olemas 1694. aasta kordustrüki näol.
“Forselius andis välja täiesti uutmoodi aabitsa. Seda ei ole keegi näinud, aga Lundi ülikoolist leiti väidetavalt Forseliuse aabitsa kordustrükid,” ütles Kumberg.
Praegu tundub paljudele, et illustratsioonid on aabitsa lahutamatu osa. Krista Kumbergi sõnul jõudsid pildid aabitsasse aga alles 19. sajandil.
“Piltide valik ja aabitsate kujundus oli tsaariajal eklektiline ja juhuslik. Aabits muutus väga ilusaks iseseisvusajal, nii et minu lemmikud on tegelikult 1920.-1930. aastate aabitsad. Ja siis me ei pääse Richard Kiviti piltidest. Need annavad edasi maalapse idüllilist, rahulikku ja ilusat elu,” kirjeldas Kumberg enda lemmikillustratsioone.
Aabitsad on olnud Kumbergi sõnul mõjutatud oma ajastu ideoloogiast. Kui Nõukogude Liidu perioodi punapropaganda on teadatuntud, siis tegelikult olid aabitsad lapsi suunava iseloomuga ka varasematel perioodidel, kuid üheülbalisteks propagandavahenditeks neid siiski pidada ei saa.
“Esialgu need aabits-katekismused olid ju suunatud sellele, et laps õpiks oma hinge eest hoolt kandma ja olema usuasjades pädev. Tsaariaegsetes aabitsates pidi olema tsaari pilt ja jutt ka selle kohta, kui isalik ta meile on. Samas kõrvalleheküljel või isegi samal leheküljel oli Johann Voldemar Jannseni “Isamaa” laul, millest said Eesti hümni sõnad,” selgitas Kumberg.
ERR
