Urn minu onu dr Henno Sibula tuhaga on seisnud meie maakodu aknalaual juba mitu aastat. Olen oodanud, et ka mu õed saaksid tulla Eestisse, et koos onu tuhk Viljandi surnuaiale matta. Sinna, kuhu me tõime Ameerikast ka mu ema urni ja matsime ta tema ema ja isa – Edward ja Lucie Sibula kõrvale. Kõik need aastad rääkisin ma oma onu põrmuga aknalaual ja mängisin talle klaverit, mis asub just selle akna kõrval, mille peal urn seisis, ja mul oli väga kodune tunne seda teha.
Onu Henno oli eluaeg töötanud Viljandis arstina ja nagu mina asjast aru sain, olid need ta sõbrad, kes olid talle leidnud hooldekodus koha, kus me Heliga teda ka vaatamas käisime. Henno oli alati väga kidakeelne ja enamasti ta lihtsalt kuulas rahulikult, kui mina temaga juttu ajasin. Mul polnud selle vastu midagi, sest ta meenutas mulle väga mu venda.
Mõne aja pärast soovitas onu Henno naaber Anne, kauaaegne perekonnasõber, et ma peaksin võtma advokaadi ja hakkama ise onu hooldama. Minu meelest ei olnud selle järele tarvidust, kuna onu paistis oma asjadega päris hästi toime tulevat. Aga hooldekodus teda nähes saime Heliga aru, et onul on tõesti parem olla meie juures Kurenurmes, kus just samal ajal vajas hooldamist ka Heli isa. Nii me viisimegi onu Henno enda juurde.
Onu oli peaaegu kurt ja tema nägemine väga piiratud, seetõttu ei saanud kaks vana meest omavahel suhelda. Ometi oli mul hea meel, et me kõik olime oma perega koos.
Kui onu üsna äkki suri, siis sain ma järsku aru, et tegelikult ei olnud me omavahel suurt midagi rääkinud ja ma ei teadnudki, mida onu ise oleks kõige enam soovinud. Tema korteris Viljandis sorteerisin onust järelejäänud pabereid ja leidsin neist tema advokaadi nime. Advokaadilt kuulsin, et juba mitu aastat tagasi oli Henno teinud testamendi, aga selles polnud sõnagi selle kohta, kuidas ta oleks tahtnud, et teda maamulda sängitataks. Minu ema oli sügavalt usklik ja ta kartis tuld nagu põrgut. Ometi muutis ta oma meelt ja avaldas enne surma soovi, et ta kremeeritaks ja maetaks Viljandi vanale kalmistule. Seetõttu tundus mulle, et ka Henno oleks sedasama soovinud.
Aasta tagasi nägin ma und, milles mu ema tahtis mulle midagi väga tähtsat ütelda. Mina lamasin voodis, ema istus mu kõrval, kummardus mulle lähemale ja sosistas midagi, pannes oma käe mu rinnale. Tundsin, kuidas ta käsi üha raskemaks muutus. Ärgates nägin, et mu rinnal istub meie kass, kes mulle teraselt otse silma vaatas. Olin väga ehmunud, tagasihoidlikult öeldes.
Rääkisin sellest Helile ja lisasin, et hiljem samal päeval läks kass onu Henno urni peale ja jälgis mind sealt pingsalt, kui ma toas ringi liikusin.
Heli ütles, et tema arvates on kass minu ema hing, kes tahab mulle ütelda, et on aeg onu Henno koju Viljandisse viia ja matta tema põrm oma vanemate kõrvale. Ja nii me tegimegi.
Helistasime oma heale sõbrale Juta Ristsoole, kelle ema oli minu isa ja onu õpetaja. Juta ema oli siis väga noor ja nii mu isa kui onu Henno olid temast koolis sisse võetud. Juta tunneb Viljandit hästi ja teab, kus asub sealne vana kalmistu, mis on juba aastaid suletud. Mina poleks seda ka surma ähvardusel osanud üles leida.
Minu õde Irja elab Hawaiil. Sel suvel tuli ta koos oma abikaasa Jüri Talvaga Eestisse puhkusele. Kõik koos sõitsimegi Kurenurmelt Viljandisse, et onu urn maha matta. Ka Irja oli näinud mitu korda unes, et ema andis mõista – onu Hennol on aeg jõuda koju maamulda.
Kalmistul oli Jüri see, kes lõpuks meie hauaplatsi üles leidis. Heli oli mitu korda tahtnud siin hauaplatsi korrastada, aga ta polnud seda üles leidnud. Nüüd saime hauaplatsi korda teha. Mina kaevasin augu, me seisime vaikides mõne hetke ja siis sängitasime onu Henno põrmu maamulda. Sellele kohale, kuhu me ta matsime, istutasime kauni sõnajala.
Ma ei tea, kas meile kallite inimeste hinged pärast surma tõesti omavahel suhtlevad ja oma soove avaldavad. Aga nii mu õde Hawaiil kui mina Eestis olime saanud oma emalt ühesuguse palve, mille me nüüd lõpuks täitsime.
Viido Polikarpus
