Mul on raske neid ridu kirjutama hakata. Mäletan, kui mu isa millalgi 1993. a. alguses, veidi enne oma surma ütles mulle: „Kristel, küll sa näed, et eestlased kraabivad veel ise oma kümne küünega selle fosforiidi välja“. Oli aeg, kus oli teoks saanud juba esimene pettumine roheliste erakondlikus tegevuses, millegipärast just keskkonnakaitsjate ridadesse puges palju KGB ohvitsere. Võib-olla ongi see põhjus, miks rohelised pole Eestis siiani riigikogus, ikka ja jälle sehkendab end seda juhtima mõni poliitkasu lootev ja loodusest mittehooliv inimene.
Aga isa lause taga on sügav tõde, ahnus on inimlik. Ja kuigi täpselt kümme aastat tagasi olen kirjutanud loo, kuidas poliitikud pühalikult inimesi rahustavad, et fosforiidimaardlate avamine ei tähenda mingil juhul kaevandamislubade väljaandmist, ometi teatas eelmisel nädalal ühe meie laulva revolutsiooni esilaulikutu Urmas Alenderi tütar Yoko Alender, kes on reformierakonna ridadest kliimaministriks tõusnud, et pandora laegas saab avatud, valmistatakse ette seadust, mis lubaks fosforiidi kaevandamist. Veel püütakse meid rahustada, et Eestist ei saa kunagi Naurut, väikest saareriiki, mis fosforiidist tühjaks kaevandati ja seejärel majanduslikult täiesti kokku kukkus. Kogu oma keskkonna-katastroofi läbiteinud loodusega. Kuid tähtsad ametnikud rõhutavad, Eestil on Euroopa Liidus kõige suuremad fosforiidivarud ja sõja olukorras meie majandus seda vajab. Siiski, siiski jäetakse lisamata, et rohkem huvitavad neid fosforiidimaardlates paiknevad haruldased muldmetallid.
Küllap ei suudagi vähemalt kolmekümneste põlvkond aru saada, et fosforiidikaevandamise plaan on Eesti rahvale nagu armkoes haav. Nad ei saagi mäletada, et 1980ndate alguse okupeeritud Eestist püüti teha asumaad, kust oleks suurtelt aladelt välja pumbatud põhjavesi, kuivaks oleks jäänud Pandivere kaevud ja sealt algavad meie suuremad jõed – Pärnu jõgi, Jägala jõgi, Põltsamaa jõgi, oleks rajatud praegustest kaevandustest suuremad haavad Eestimaa pinda ja juhtunud ka see, mis meid tollal kõige rohkem meeleheitesse viis – toodud sisse hordidena Nõukogude Liidu liiduvabariikide kaevureid, tedagi, mis keelseid.
Olin tollal kahekümnene, mäletan oma isa vaimustust, kui ta sõitis sügisel bussiga Kabli linnujaama ja buss oli täis olnud tudengeid – nad olid üle liinibussi laulnud „Virumaa ja Pandivere, sinu eest ma pandin vere…“. Ka mina olin tollal tudeng, need protestilaulud jõudsid ka minu põue. Ja kõige eredamalt on meelde jäänud 1987. aasta mairongkäik. Polnud ma varem neil paraadidel osalenud, aga sel neljanda kursuse kevadel olid meil eksamid varem ja jäin Tartusse. Ja mäletan siginat ja saginat, mis õhtul ühikas plakatite tegemisel käis. Ja hommikul panin põue äsja ostetud fotoaparaadi. Seisin praeguse Vabaduse puiestee pärnade all ja pildistasin, esimene slaid seitsmest oli bussitäiest hallides miilitsamundrites meestest. Mäletan hirmu ja seda tuulepluusi hõlma alt tehtud fotot. Siis tulid juba meie omad plakatitega „Üheksa korda mõõda“ ja „Fosforiidist saia ei saa“ ning „Kaine pilk Virumaale“. Pildistasin nii kiiresti kui see plastmassist seebikarp „Smena“ võimaldas. Ja need 6 slaidi on ilmunud kõikvõimalikes Eesti väljaannetes ja eksponeeritud ka Euroopa Parlamendis Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta näitusel 1987. aasta pildina. Vabaduse pildina.
Paljude inimeste jaoks võrdsustub ka praegu fosforiit vabadusega. Veel kümme aastat tagasi kardeti uuringute alustamisel inimeste viha ja vabandati, et uuringuid tehakse lihtsalt huvist, et mitte keegi ei hakka fosforiiti kaevandama, et kui kellelgi peaks tekkima selline huvi, siis pannakse see üldrahvalikule arutelule. Aga usu sa siis hullu hundi juttu.
Kümme aastat tagasi usutlesin meie üht targemat geoloogi, paevana Rein Einastot. Siis said kirja read „Huvitavad on veel Einasto mõtted meie fosforiidivarude kohata. Ta ütleb, et kuni Riigikogu ei võta vastu meile kõigile – kogu Eesti rahvale kuuluvate loodusvarude kasutamise tulude õiglase jaotamise seadust, ei saa jutukski olla maavarade suurejooneline kaevandamine. Fosforiiti ei tohi kaevandada kindlasti seni, kuni pole leitud kaevandamismeetodeid, mis ei alanda põhjavett. Et ei häviks põllumaa ja elukeskkond. Praegu pole ka meetodeid, mis fosforiidi kaevandamisel kasutaks ära teised vääruslikud maavarakihid, seega oleks selline kaevandamine otseselt loodusvarade raiskamine. Ja ta väidab, et kaevandamise uurimisele peaks eelnema siiski uuringud, millise tuluga fosforiiti saab müüa ja kas kaevandamine ei lähe lõppkokkuvõttes Eestimaale kallimaks kui saadav tulu.“
Seda pole tehtud, aga käimas on fosforiidi kaevandamist lubava seaduse vastuvõtmine. Ja nagu me teame tekitab see kaevandusfirmadele õigused, millega maadleb praegu riik Rail Balticu liivakarjääride avamisel. Erafirmad tuginevad õigustatud huvile.
Aga fosforiidi kaevandamise taga on ikkagi ja jälle oht jääda joogiveeta. Sellest nädalast on teada uudis, et Virumaa Keemia Grupp avas uue Ojamaa põlevkivi karjääri, 10 km kaugusel Eesti ühest kaunimast soost, Muraka rabast. Ja uudises seisis ka, et kahjuks on joogiveeta jäänud juba Rassa küla, kaevud on tühjad, sinna tuleb vett vedada. Kõige suuremad fosforiidivarud on muideks Lavi allika all, mis toidab oma ülipuhta veega meie ainsat lõheliste kasvatamiseks mõeldud Põlula kalakasvatust.
Ja veel geoloogid räägivad omavahel, et Eesti põhjavesi on katastroofiliselt alanenud, näiteks Pärnu jõe algus, Roosna-Alliku allikas on juba mitmendat aastat kuiv. Meie sügavamad karstiallikad on allikalupja täis, sest nõrgenenud vee väljasurve ei suuda allikalehtrit tühjaks kanda. Mis seda põhjustab, seda meie projektipõhine teadus pole uurinud, esialgu räägitakse veel, et põhjustajaks on aedlinnade murukastjad ja kaevandused, aga kus ja mis ja mis saab siis, kui lisanduvad hiigelsuured fosforiidikaevandused, selle kohta ei oska keegi midagi öelda. Seda fosforiidivarusid uurides ei uuritud.
Kristel Vilbaste,
