Kas siis keelekorraldajad, õpetajad, ajakirjandus või nad kõik koos võiksid rohkem levitada sõnumit, et eesti keel on meie oma ja me võime sellega mängida. Me võime selle üle rõõmustada ja ta on piisavalt tugev. Ta on väga heas seisus maailma keelte seas. Eriti arvestades eesti keele väikest kõnelejaskonda, on ta tegelikult väga elujõuline. Natuke vähem võiks selle üle kogu aeg muretseda, ja rohkem võiks julgustada eesti keele erinevaid rakendusviise.
Üks uus rakendusviis on juturobot. Võime end peagi leida olukorrast, kus mõni masinõppel põhinev keelemudel suudab jäädvustada eesti keele olemuse ja see hakata meie kultuuri justkui iseseisvalt taastootma. Kas see, et keele kõnelejate hulka on lisandunud algoritm, päästab väikekeele väljasuremisest või annab sellele suurtega võrreldava kaalu? Kui keegi teine enam ei kõnele, siis robot kõneleb.
See on, jah, natuke naljaga küsimus, aga tegelikult on vastupidi. See, et meil on nii palju erinevaid keeleressursse ja keeletehnoloogiline tugi, ja suurematel platvormidel on võimalik vähemalt osasid tegevusi eesti keeles teha, ainult aitab keelt. Nagu ka see, et me saamegi rääkida juturobotitest.
Robotid loomulikult ei võta üle eesti keele kõnelemist, aga kui nendega on võimalik eesti keeles suhelda, siis inimesed tunnetavad, et see on oluline keel. Eesti keel ei tundu kuidagi kõrvalise ja marginaalse keelena, millega ei tehta midagi uut või põnevat. Ehk ma arvan, et see kõik on tervitatav tegelikult.
Teie üks põhiteemasid on siiski noorte keelekasutus. Noored on meie tulevik ja lapsed elu õied. Samas kahtlen, kas enamik tänapäeva lapsi on üldse kokku puutunud väljendiga elu õied. Rääkimata karaskist, hõllandusest ja mannergust. Kas eesti teismeliste sõnavara on kokku kuivanud või teavad nad lihtsalt teistsuguseid sõnu nagu basic, sus ja random?
Sellele on võimalik väga erinevalt vastata. Mingites asjades tõesti: sõnavara kaob. Meie esivanemad võiks aga samamoodi vaadata mistahes vanemat põlvkonda ja öelda, et nad ei tea nende jutust pooli asju. Võib-olla praegu on lõhe suurem lihtsalt sellepärast, et viimase 30 aasta jooksul on muutused olnud nii suured.
Vokist jõudsime vokkpannini.
Just, väga ilus võrdlus. Meie elukorraldus on totaalselt muutunud ja sellega loomulikult alati käib kaasas keelemuutus. See on nii.
Muidugi on kahju, kui mingi sõnavara kaob. Sõnavara ei kao aga päriselt, sest Eestis on suurepärane kirjandus. Osad noored tunnevadki mingisuguseid vanamoodse tehnoloogia ja talutööde termineid, millega nad kokku ei puutu. Ent keel muutub ja peab kohanema uue maailmaga.
Loomulikult see tähendab, et meil ongi tulnud igasuguseid uusi termineid. Osad neist on inglise keele põhised, osad ei ole. On ka omakeelseid või neid, mis tulevad teistest keeltest. Jah, on ka sellised, mis on lihtsalt ingliskeelsed sõnad, mitte inglise keele põhised, ja noored kasutavad neid omavahel.
Uutest sõnadest mõned tulevad ja jäävad, aga mõned tulevad ja kaovad. Seda on paljudes keeltes uuritud. Mõned noored kasvavad mingi sõnaga koos üles ja jäävad seda kasutama. Mõned võtavad alguses selle sõna omaks ja kasutavad seda, et eristada end vanemast põlvkonnast.
Neil ongi seda vaja: nad peavad iseseisvuma ja näitama, et “meie oleme teistsugused”. Siis aga toimub mingil ajal tasandamine, kus teatud poppidest ja noortepärastest sõnadest loobutakse, sest nad muutuvad väga kiiresti. Noor võib näiteks tunda, et mingi sõna seostub talle liiga palju tema gümnaasiumiajaga. Samas teised sõnad kohanevad, jäävad ja muutuvad tavaliseks osaks üldisest keelest.
Teie olete noorte keelekasutust varem uurinud ja uurite praegugi. Ma lihtsalt pean teilt küsima: kas noorte keel siis on hukas või ei ole?
Ei pea küsima. (naerab)
See on täpselt see üks asi, mida küsitakse palju ja mille vastu me võitleme. See, et noored kasutavad teistsugust keelt, on alati nii olnud. Praegu on see võib-olla veel markeeritum. On alati olnud nii, et noored ütlevad kuidagi teistmoodi ja siis vanemad ütlevad seepeale, et nad on lohakad, ei oska, räägivad veidralt, “meie ei saa nendest aru” ja nii edasi. See ongi nii mõeldud – see on osa teismeeast.
Kas sel juhul ongi ingliskeelsus lihtsalt teatav vanuseline faas ja kampakuulumise marker, millest kasvatakse välja? Või on vibe, dude ja lol eesti keeles 20 aasta pärast argised muganenud omasõnad?
Just, see on faas. Seda ma peangi sõnade tuleku ja minekuga silmas, et osad sõnad muidugi jäävad ja siis keel muutubki, aga osad on seotud mingi eluetapiga. Noor kasvab sellest välja ja see on tavaline, et kõneleja kasvades muutub tema keel standardsemaks. Samas koos tema isiklike keelemuutustega muutub ka ümbritsev keel. Ja see on juba teema, millest paljud keeleteadlased ka siin Tartu Ülikoolis on kõige rohkem huvitatud: kuidas keel muutub?
Loomulikult on olnud erinevaid etapid ajalooliselt. Kord on saksa keelel on olnud väga suur mõju, kord vene keelel, kord aga hoopis standardiseerimisel ja keelereformijatel. Ajaloost võib ka näha, kuidas otsustatakse, et üks vorm on ilusam kui teine vorm, sellepärast et reageeritakse võõrmõjule või siis mitte – neil otsustel on erinevad põhjused. See, et keel on dünaamiline, on üks keele kõige huvitavamaid aspekte.
Leidsite ühe oma korpusuuringu põhjal, et Eesti teismeliste suulisest suhtlusest moodustavad ingliskeelsed sõnad kolm protsenti ja tšätisuhtlusest keskmiselt 7,3protsenti. Vabandust, aga ega see suulise keele kolm protsenti tegelikkust pisut alahinda? Kui vaadata näiteks mängudele kaasa elavaid lapsi ja noori, siis kipub see kaasaelamine pigem täielikult ingliskeelne olema…
See ei ole hinnanguline, vaid tuleb meie andmetest. Me käime päris palju koolides ja teeme emakeele külalistunde. Siis küsime õpilaste käest mõnikord, et “mis sa arvad, mis see inglise keele protsent võiks olla?”. Nad ise pakuvad 30 protsenti või isegi 50 protsenti. Kõik kukuvad pikali, kui me ütleme, tegelikult on ainult kolm protsenti.
Mina arvan, et see protsent on realistlik. Osalt sellepärast, et me loeme sõnu. Ja juba see kolm protsenti on märkimisväärne, nagu näha. Kui vestlus on aga põhiliselt eestikeelne, siis tegelikult see 30 protsenti näeks väga teistmoodi välja.
Samas see, et tšättides oli kaks korda nii palju inglise keelt, on võib-olla isegi parem võrdlusalus. Netivestluste materjal ei olnud meie projekti jaoks loodud. Jah, noored tulid projektis kokku ja pidasid omavahel spontaanseid suulisi vestlusi. Võiks ju küsida, et kas nad näiteks ei vältinud uuringus inglise keelt. Samas jagasid nad meiega juba olemasolevaid tšätte projektieelsest ajast, nii et pole põhjust arvata, et seal oli inglise keelt kunstlikult vähem.
Miks just kirjalik vorm inglise keelt soosib? Kas eesti keelel napib enda nii-öelda lahedaid lühendeid?
Eesti keeles ikka on neid: näiteks lic ehk ‘lihtsalt’, ja on teisigi. Ühes bakatöös tuli tegelikult välja, et kolmveerand noorte kasutatud lühendeid tšättides olidki eestikeelsed. Meie oleme seda ka vaadanud, kui paljud neist lühenditest tulevad inglise või eesti keelest. Küsimus ei ole ainult kirjalikus vormis. Väga palju on ka häälduspõhiseid vorme, mida on loodud eesti keele häälduse kohta. Näiteks osa inimesi kirjutab pmst (‘põhimõtteliselt’) või mdea (‘ma ei tea’). Nad on loovad ka eesti keeles, loomulikult.
Küsimus ei ole kirjalikus versus suulises, vaid konkreetselt vestluses ja telefoni kiirsuhtlusäppides. Seal noored lihtsalt elavad sellises kontekstis. Sealne register ongi selline, kus nad kogevad väga palju inglise keelt. Nad vaatavad seal tiktokkereid ja juutubereid, korjavad üles veebipõhist keelt ja sealt see kõik tuleb. Eriti kui nad mängivad videomänge või kasutavad väga palju sotsiaalmeediat või mis iganes see kontekst on – nad enamasti näevad seal väga palju inglise keelt. Siis ongi loomulik, et inglise keel mõjutab netikeelt rohkem kui suulist.
Teisalt olen kuulnud, et noored laenavad küll ingliskeelseid sõnu, aga nende lauseehitus jääb eestikeelseks. Nad ütlevadki, et “ei vaibi selle uue playlist’iga üldse, sest see on jumalast creepy“. Normaalne eestikeelne lause ju, või kuidas?
Mõned ütleksid, et see on normaalne eestikeelne lause ja teised naeraksid selle üle. Ega eesti keelel on kogu aeg olnud väga palju kontaktkeeli. Ta ongi sellises geopoliitilises asukohas. Nüüd on meil lihtsalt globaalne inglise keel, mis ei sõltu enam kuidagi territooriumist, aga see tuleb teistpidi meelelahutuse kaudu.
Kindlasti see on asi, mida me tahame rohkem uurida, et millistes kontekstides ja mismoodi võib inglise keel mõjutada ka lause struktuuri. Ent praegu, jah, me näeme väga palju selliseid lauseid, nagu te just ütlesite.
Samas me näeme ka väga palju individuaalset variatsiooni. Osad kasutavad inglise keelt palju rohkem ja osad palju vähem. Osa dialoogijuppe lähebki inglise keele peale üle ja see on ka huvitav, mis seda tingib. Mõned näiteks lähevad inglise keelele üle videomängu kontekstis, mis lihtsalt ongi rohkem ingliskeelne. Teised räägivad näiteks mingitest oma sügavatest emotsioonidest mugavamalt inglise keeles. See on mulle väga huvitav, sest miks tal peaks olema lihtsam ennast väljendada inglise keeles?
See on veel vastuseta küsimus?
Mul on paar ideed, miks see nii võiks olla. Üks on see, et see aitab natuke distantseeruda. Kui sa kasutad inglise keelt selleks, et eriti just rasketest teemadest ja tunnetest rääkida, siis sa justkui jagad neid, aga samas natukene astud öeldust eemale. Selline seletus on vähemalt välja pakutud.
Minu arust mängib aga rolli teinegi põhjus. Võib-olla eriti eesti kultuuri ja norme arvestades noored kogevadki rohkem emotsioonide väljendamist inglise keeles. Nad vaatavad välismaa filme ja Youtube’i, kus lihtsalt ongi rohkem eeskujusid, mismoodi rääkida emotsioonidest. Ameerika filmides ja Youtube’is käib väga eksplitsiitne tunnete analüüs. See toimub lihtsalt rohkem ingliskeelsetes kontekstides.
Samas eesti keeles nii inimeste suhtluses kui ka meelelahutuses ja filmides on seda vähem. Niisiis ma arvan, et sellepärast võib-olla tõesti on noortel päriselt selleks lihtsam inglise keelt kasutada. Sul ongi need väljendid olemas ja kohe võtta: sa oled neid kogenud rohkem inglise keeles.
Eks ole Eestis meie kultussarja “Õnne 13” dialoogide arvel naljagi tehtud, et “20 aastat ja mitte ühtegi sündmust” või tundearendust…
Jah. Ja samas, kui on mingi suhteprobleem, siis ameeriklane filmis ütleb kohe: “we need to talk about this” (‘me peame sellest rääkima’).
Oleme väga pikalt noortest rääkinud, aga tean, et pidasite oluliseks rääkida ka laste keelekasutusest.
Laste puhul on just see emakeele küsimus hästi oluline. Ma seoksin seda jällegi noortekeelega. Lapsed on väga võimelised keelt õppima misiganes vanuses ja erinevates keelekeskkondades. Nad on aga ka võimelised üle võtma teiste inimeste hoiakuid. Kui vanemad näitavad üles mingisugust suhtumist mingi keele suhtes, siis tõenäoliselt saab laps sellest aru.
Te viitasite, et viimasel ajal kasvab Eestis inimeste hulk, kes käib eestikeelses koolis või venekeelses koolis ja õpib eesti keelt. See on eesti keelele väga positiivne, kui me laiendame selle kõnelejaskonda. Ja kui me konstrueeriksime seda kui väga kaasavat keelt. Ehk kas see on oluline, et inimene on eestlane või mitte? Kui tema tunneb rõõmu eesti keele üle, siis see on ju ainult tervitatav.
Loomulikult, inglise keele praegune seisund on enneolematu. Ühelt poolt ma ütlen, et eesti keelel on kogu aeg olnud erinevad kontaktkeeled. On aga enneolematu, et kõigil noortel on mingi annus inglise keelt sees eesti keeles, kuigi nad ei pruugi olla kunagi ise olnud mingis ingliskeelses keskkonnas. Tänapäeva noorte keelekogemus on hoopis teistsugune.
Vanasti lastekeele uurijad ütlesid, et telerist ei ole võimalik keelt õppida. Praeguse aja teler või õigemini ekraan on hoopis teistsugune. See on interaktiivne. See pakub seda, mida noored tahavad. Selles mõttes see on hoopis teistsugune keeleline sisend ja mõjutab keele arengut hoopis teistmoodi. Ma ei ütle, et see on halb, kuid see on mõnes mõttes uus eksperiment, mida me ei ole enne kogenud.
Muretsetakse ka noorte liigse digisõltuvuse pärast, aga võiks rohkem tähelepanu pöörata sellelegi, kui palju aega palju nooremad lapsed, näiteks koolieelikud, veedavad koos ekraanidega ehk nii-öelda digilapsehoidjaga. See moodustab kohati olulise osa keelelisest sisendist – kehvemal juhul asendab osa sellest.
Keeleline sisend on alus nii väikelaste keelearengule kui ka nende emotsionaalsele, sotsiaalsele ja kultuurilisele arengule. Oluline on rõhutada, et mida rohkem räägitakse lapsega, ja mida rikkalikkumat keelt ta kuuleb ja kogeb – eri kõnelejaid, eri kontekstides, erineva komplekssusega keelt –, seda rikkalikumaks kujuneb ta enda keel. Seega, tasub ka jälgida, mitte ainult kui palju, aga ka mida lapsed teevad nutivahendites veedetud ajaga. Ei ole halb, kui lapsed kuulavad digitaalselt salvestatud unejuttu, aga see ei tohiks täiesti asenda koos vanemaga veedetud aega ega ühist raaamatulugemist.
Teie oma uuringute põhjal noorte keelekasutuse pärast südant ei valuta. Siiski, mille pärast tunneb keeleteadlane ja väliseesti juurtega teadlane Vihman Eesti keeleelus või ühiskonnas praegu muret?
Mina muretsen tegelikult hukkamõistmise pärast. Kui noored tunnevad, et eesti keeles hinnatakse neid liiga karmilt ja öeldakse, et “sa ei oska” või “su sõnavara on kahanenud”, samas kui inglise keeles nad saavad täiesti vabalt suhelda, mis tahes sotsiaalmeedia platvormil elada ja seda nautida – see hukkamõist võiks olla palju suurem oht, kui see, et kasutatakse keeli läbisegi või eiratakse keelereegleid.
Ärme mõtle liiga palju selle inglise keelele, sellepärast et see on niikuinii meil ja paljudes muudes riikides kohal. Me ei saa mitte midagi teha selle suhtes ja see on täiesti loomulik. Mõtleme rohkem sellele, kuidas noorte eesti keele oskust ja keelenaudingut toetada ja keelerõõmu arendada.
Mida teie eesti keelele tänavu emakeelepäevaks sooviksite?
Kasva ja õitse! (naerab)
Lisaks võiks öelda “Palju õnne!”, sest eesti keel on väga heas seisus. Kõnelejaid tuleb juurde. See, et on nii palju teise keelena õppijaid, on väga positiivne. Ja see, et kirjutatakse luulet, lauldakse, klatšitakse eesti keeles, et eesti keel elab teiste keelte kõrval, muutub, kohaneb ja sõnavara rikastub – need kõik on märgid elujõulisusest.
Artikkel ilmus
novaator.err.ee portaalis
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu