See, mis tulema peab, see ka tuleb. Ma mäletan, kui ma juba täiskasvanuna käisin oma vanemate juures Lakewoodis New Jerseys külas, pidasin ma kõike seda, mis oli nende oma, ka enda omaks. Kui miski mulle silma jäi, mis huvi pakkus, polnud mul mingi probleem see endale võtta. Ja mulle ei torganud see pähegi, et ehk olid mu vanematel omad plaanid sellega, mis ma endale napsasin.
Kord ühel õhtul pidin ma jääma koduhoidjaks. Vanemad riietusid, et minna kuskile külla. Mina aga hiilisin kodust välja ja sõitsin ära, sest mul oli kohtamine. See, et ka emal ja isal olid plaanid, ei huvitanud mind tol hetkel üldse.
Minu vennal oli komme koguda kõiki asju, igasugust tühja-tähja. Ta on selline, nagu üks tavaline eestlane on – ta ei viska kunagi midagi ära, sest mine tea, seda võib kunagi vaja minna! Mu vend käib igal laadal ja garaažimüügil või militaaroksjonil ning mitte kunagi ei tule ta sealt tagasi tühjade kätega. Ta raiskab arutul hulgal raha prahi peale ja kuigi ta arvab, et võib need kahe- või kolmekordse hinnaga maha müüa, ei ole ta seda kunagi teinud. On aga juhtunud, et keegi on olnud nõus midagi, mis ta tagaõues kasutult seisnud, ära ostma, pole ta sellega iialgi nõustunud. Põhjus on olnud selles, et nüüd on ta saanud kinnitust – tema ost ongi olnud väärtuslik! Ja eks see julgustab teda jälle kuskile laadale minema ja sealt midagi ostma.
Nii oli minu vanemate tagaaed täis igasugust kraami alates segumasinast kuni külmkappideni, seal leidus konteinereid, mis olid täis riideid ja raamatuid. Ja kui mina nägin midagi, mis mulle meeldis, siis ma selle sealt ilma mõtlemata ka võtsin. Kui mu naine Heli käis meie kodus Lakewoodis, ei suutnud ta uskuda oma silmi, nähes, millist kola meie õu täis on. Õuemüügist ei oldud ju 1990. aastate algul Eestis keegi midagi kuulnudki.
Heli vanemad elasid oma talus Kurenurmes, kus mina praegu elan, peamiselt üksinda. Linnast viidi maale kõik, millel tundus veel väärtust olevat. Vanad riided võeti maal kasutusele tööriietena või tehti neist kaltsuvaipasid. Ka vanad mööblitükid veeti maale tallu, et need seal ära parandataks või jäeti lihtsalt maale vanadele kasutada. Ma usun, et nii teevad kõik ja tehakse igal pool siin ilmas. Aga kord saad sa ise nii vanaks, et lähed ära maale ja hakkad asjadele teise pilguga vaatama.
Maal elades ootan ma alati, et külla tuleksid mu sõbrad, sugulased, kõik meie lapsed ja lapselapsed, sest siin on nii ilus. Ma teen kõik selleks, et nad tunneksid end siin hästi. Saunagi tegin ma korda ikka nende pärast. Kuna ma teen kõik, et nad tunneksid end nagu kodus, ei peaks ma imestama, kui nad tunnevadki end nagu kodus.
Ja ometi olen ma endast väljas, kui külmkapist on hommikuks saanud otsa piim, et seda kohvi peale valada. Tavaliselt piisab mulle neljast liitrist piimast vähemalt kolmeks-neljaks päevaks, nüüd on lapsed selle poole päevaga nahka pistnud!
Teinekord ajab mul hinge täis, kui ma ei leia asju sealt, kuhu ma nad olen tavaliselt pannud. Kõik läheb kuidagi käest ära ja majas on suur segadus, kuna ma pole enam üksi!
Ma olen kasvanud üles suures peres, mul oli veel vanem vend ja kolm õde. Sestap peaksin ma teadma, et suures peres ei ole sellist asja nagu „minu oma“, on vaid „meie oma“. „Meie“ ongi ühe perekonna peamine olemus. Ja üksteisest arusaamine, tolereerimine on perekonnas kohe teisel kohal.
Pole tähtsamat asja minu jaoks kui see, et kõik külalised tunneksid end minu juures nagu kodus. Ma olen siin nüüd kõige vanem, ma olen peremees. Seda ma ju olen kogu aeg tahtnudki ja nõnda pean ma ka kõigega, mis sellega kaasneb, rahul olema.
Ma loodan tõesti, et ma ei hakka kunagi kellegagi pahandama ega kellegagi torisema, kui nad tõesti tunnevad end nagu kodus.
Viido Polikarpus
