Rootsi suuremad päevalehed näevad sarnasusi praeguste sündmuste ja enam kui 20 aastat tagasi toimunu vahel. Murrangulised sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on võrreldavad Ida-Eruoopa kommunistlike diktatuuride kukutamisega 1989 aasta sügisel. Kes tahab paremat võrdlust, peab ajas tublisti tagasi minema.
23. oktoobril 1989 marssis 300 000 rahumeelset demonstranti läbi Leipzigi, hüüdes “Meie oleme rahvas”. 9. novembril varises Berliini müür. 28. jaanuaril 2011 voolas kümneid tuhandeid egiptlasi üle 6. oktoobri silla Kairos hüüdes “Horeya, biladi” (Vabadus, minu maa) ja sundisid politsei põgenema. 11. veebruaril astus president Hosni Mubarak tagasi.
Teine sarnasus seisneb muudatuste kiiruses, nii et elukutselised arvajad ja poliitikud pole suutnud sündmustega sammu pidada. 1990. aastate algul kinnitas Rootsi välisminister Sten Anderson, et Eestit, Lätit ja Leedut ei saa vaadelda kui NSV Liidu poolt okupeerituid. Praegu on sattunud rambivalgusesse välisminister Carl Bildt samasuguste lolluste avaldamisega, et Liibüas “ei saa toetada ei seda ega teist”, mida tõlgendati huvipuudusena selle võitluse vastu, mida Liibüa opositsioon peab rõhuja Muamar al-Gaddafi vastu. Nagu Ida-Euroopas, nii on ka Lähis-Idas toimumas doominoefekt – ühes riigis alanud ülestõus levib. Saksa kantsler Angela Merkel näeb praeguses arengus, et ainuvalitseja, keda naaberriigid on pidanud kõigutamatuks, kõrvaldatakse võimult rõhutud kodanike poolt, kes “lõpuks enam ei karda”.
Süvenedes ajaloolaste ja politoloogide artiklitesse, ilmneb ülestõusuga seoses kirjutatus suuri erinevusi. Suuremas osas Varssavi pakti riikides nagu Poola, Saksa DV ja Tsehhoslovakkia, leidus teisitimõtlejaid, kes olid valmis võtma poliitilist vastutust. Protestid Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas on sel määral detsentraliseeritud, et raske on otsustada, kes on nende sündmuste taga.
Veel üks erinev roll on USA. Kui Ida-Euroopa rahvad Moskva valitseja vastu tegutsema hakkasid, oli neil toetajaks USA. Valge maja võis näha, kuidas leppimatu vaenlane Nõukogude Liit närtsis koos Varssavi pakti vasallriikidega. Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas mässab rahvas oma valitsejate vastu, kellel on olnud USA õnnistus, sest neid on vaadeldud kui kaitset islamismi vastu.
Protestid araabia maailmas käsitlevad rohkem majanduslikke, tehnilisi ja demograafilisi muudatusi ning on neis riikides erinevad, mistõttu võrdlus 1848. aasta revolutsiooniga on suurem.
Inimestel Araabia maailmas võib paista see masendavana, kuna radikaalsed muudatused Euroopas 150 aastat tagasi jäid teostamata. Alles pärast mitut sõda ja pikki võitlusi saadi 1848. aasta sündmustele hakata vaatama kui õnnelike muudatuste algusele.
Sündmused Põhja-Aafrikas on avanud paljude inimeste silmad olukorra suhtes Araabia riikes ning märgata on kriitilisi väljendusi USA Araabia-poliitika kohta.
Joel Haukka
Stockholm
