Seitse eestlast tulid kokku 16. aprillil 1961 aastal Guy Mason Recreation Centeris loomaks organisatsiooni, mis ühendaks Washingtoni eestlasi. Tänu Krista ja Veljo Arengu, Arvo Ederma, Hellar Grabbi, Jaan Kitzbergi, Johannes Kleesmenti, Agnate Pessa, Felix Tamme ja Madis Valge tookordsele algatusele on Washingtoni Eesti Selts nüüdseks juba 50 aastat toetanud ja arendanud eestlust Washington D.C. piirkonnas.
Siht oli selge. Vajadus ka. Põhikirjas kirjutati “Seltsi eesmärgiks on koondada Washingtoni linnas ja selle ümbruses elavaid eestlasi ja soodustada nende omavahelist läbikäimist nii seltskondlikul kui ka enese hariduslikul eesmärgil.”
14. mail 2011. aastal, kui WES avas oma 50. juubeli gala Washingtoni George-towni linnaosas, peegeldus House of Swedeni klaasist seintel Potomaci jõgi, pilved ja elegantselt riietatud seltskond. Uksel olid külalisi vastu võtmas seltsi esinaine Maria Pedak-Kari ja aseesimees Andres Sutt; neile olid toeks Siiri Sutt, Karl Grabbi ja Kristian Sutt. Laudu kaunistasid seltsi värvides sinised ja valged lilled küünalde valguses. Taustal kõlas eesti muusika. Kogunenud seltskond tekitas elava ja energilise õhustiku, milles oli selgelt äratuntav nii huvi kui uhkus Eesti ja eestluse üle.
Muusikat esitas noor Eesti dzässilaulja Sofia Rubina, kes on pärit Tartust, kuid täiendab ennast praegu Bostoni Berklee Kolledzis muusika alal. Teda saatvad pillimehed oli tõeliselt rahvusvaheline grupp: klaverimängija Moskvast, kontrabassi mängija Iisrealist ja trummar Ameerikast. Esitusele tulid nii Eesti kui ka Ameerika dzässiklassikast tuntud lood, kuulamiseks ja ka tantsimiseks.
Õhtujuht ja gala peaorganiseerija Andres Sutt avas kava lühikese tervitusega. Juubeliks oli Põhja-Karoliinast kohale saabunud ka asutajaliige Dr. Arvo Ederma abikaasa ning kolme lapse ja lastelastega.
Ka oma avasõnadesse oli Maria Pedak-Kari lisanud põlvkondade tähendused ja selle kestvuse: “…õhtul viibime minevikus, olevikus ja tulevikus samal ajal. Tagasi vaadates austame asutajaid, kes tegid tööd vabatahtlikult oma kulu ja kirjadega. Olevikus näeme uusi eestlasi oma piirkonnas, kes toovad kaasa uut jõudu. Vajadused on samad. Eestlased tahavad tegevust eesti keeles ja eesti meeles. Võimalused on nüüd palju suuremad. Ja tulevik toob uue eesti kooli Washingtoni. Täna ehitame oma tulevikku…”.
Kavas austati tänukirjadega kohal viibinud endisi esinaisi ja esimehi, Arvo Edermad, Lya Karmi, Gunnar Paabot, Maria Pedak-Karit, Marju Rink-Abelit ja Silvi Valget, kelle kadunud abikaasa oli nii asutajaliige kui ka esimees ja kes ise tänaseni toetab eesti üritusi oma muusikaga.
Eesti Vabariigi suursaadik Väino Reinart pidas tervituskõne, milles ta toonitas eestlaste koostöö tähtsust. Kauaaegne aktiivne WES’i liige Liina Keerdoja andis ingliskeelse humoorika ülevaate, milles mainis, “Over the years you (WES) have given us literary evenings, often presided over by our own Pedro Krusten. You have organized talks by renowned scholars and scientists like Elmar Leppik, Ernst Öpik, Felix Oinas, Rein Silberberg. You brought us artists and entertainers like Jüri Arrak, Ive Patra-son, and Ene Rämmeld. We spent an afternoon with Neeme Järvi. Your even got involved with bringing Estonia’s State Academic Male Chorus to the Kennedy Center . . . “
Marju Rink-Abel lausus soojad tervitussonad ERKÜ nimel ning Baltimore Eesti Seltsi esimees Toivo Tagamets soovis naabrile jõudu ja edu järgmisteks aastateks. Eestist saabus asutajaliikmelt Veljo Arengult tervitus: “Ühiselt oleme aastakümneid visalt ajanud EESTI ASJA, kõigi sinna juurde kuuluvate rõõmude ja muredega, kordaminekute ja tagasilöökidega, aga ikka eestlasliku jonnakusega uskudes ja lootes paremasse tulevikku. Õnnitlen teid esimese tõsise juubeli puhul ning soovin jätkuvat teotahet, kindlat meelt ja tervist! “
Ametlik aktuse osa oli tänulikult lühike, sest juubeli eesmärk oli eelkõige vanade ja uute sõprade taaskohtumine, meeldivad vestlused, ilusad mälestused. Lõputul jutuvoolu aitas libedamalt liikuma avatud baar ning lobisejaid endid kosutasid rikkalikud maitsvad toidud rootsi laualt. Noored perekonnad arutasid uue eesti kooli loomist, mis oli üks gala peamistest eesmärkidest. Vanad sõbrad said uuesti kokku, uued olijad leidsid veelgi uusi sõpru. Külalisi oli nii kodueestlaste kui väliseestlaste, nii eestlaste, ameeriklaste kui ka muude rahvuste hulgast. Kuid sel õhtul oli kõiki ja kõike siduvaks jõuks meie väike Eesti ja tubli Washingtoni Eesti Selts.
Õhtu agaraks fotograafiks oli Anna-Liis Sutt.
Maria Pedak-Kari
